J. Lotman KAKS LHENEMISVIISI KITUMISELE 1. Kitumine s.o.

o. miste, mis heltpoolt haarab ksikindiviidi aktiivsused, tema strateegiliste programmide hierarhia realiseerimise, ja teiseltpoolt selle tegevuse suhte teiste indiviidide analoogilisse tegevusse. Nii osutub vimalikuks phimtteliselt kaks lhenemisviisi kitumise probleemile. 2. Esimene vaateviis lhtub ksikindiviidi kitumisest kui peamisest reaalsusest ja mtepunktist, millest algab kitumisaktide teaduslik modelleerimine. Modelleerides mingit ksikindiviidi isoleeritud kitumist, uurija mtleb juurde talle partnerid, vaatleb sealjuures tekkivaid konflikte ning saab lpuks erinevate likuvate strateegiate mngu mudeli. 3. Kuid on vimalik ka teine vaade, mille korral aluseks on kitumise ruum kui htne struktuur, mille programmeeritus on algsem kui teda moodustavatele indiviididele kuuluvad hierarhiliselt madalama taseme programmid. 3.1. Vaadeldes ksikuid ssteeme vib leida kaugeleulatuvat parallelismi rollijaotuses: vga paljude ssteemide jaoks, sltumata morfoloogilisest mitmekesisusest, osutuvad invariantseteks kategooriad nagu isased, emased, tiskasvanud, lapsed, jahimehed, saakloomad jt. 3.2. See sunnib oletama, et biosfri ja semiosfri krval vib knelda kitumise sfrist, mis on invariantne kogu elusainele ja tema mistahes avaldustele. Niisugune lhenemine vimaldab kitumise uurimisel eemalduda puhtast empirismist ja lheneda tpoloogilistele meetoditele. 4. Kige viljakam tundub mlema aspekti hendamine, mis vimaldab ainele lheneda kahest aspektist.