AMETIKEEL JA AVALIK SUHTLUS

SUULINE JA KIRJALIK SUHTLUS, KÕNE JA KIRI

Suhtleme me info vahetamiseks, kuid et suhtlus toimuks, peavad kontakti otsima ja selle
nimel vaeva nägema mõlemad suhtluspartnerid. Seepärast tuleb mõtted esitada selgelt,
ühemõtteliselt, loogiliselt, puhtas vormistuses ning mõlemale suhtluspartnerile mõistetavas
keeles. Keel ei tähenda siinjuures mitte ainult rahvuskeelt v riigikeelt, vaid ka sobivat stiili
ning isegi kõnet.
Erinevatel suhtlusaktidel on kas traditsioonilistel, õiguslikel või emotsionaalsetel põhjustel
oma vorm. Olete ju isegi kuulnud ütlemist: seda tehakse nii või naa. Kuidas küsida emalt
natuke raha? Aga ülemuselt palgatõusu? Mida arvaks ema kirjalikust avaldusest? Miks
ülemusega aetud jutt jutuks jääb? Milline on kummalgi juhul teie jutu või kirja vorm,
milline oleks kummagi paberi või vestluse keel?
Suuliselt suheldes oleme me partneriga enamasti samal ajal samas ruumis. Kontakti teevad
kergemaks miimika, źestid, tihti sõnadestki kõnekam kehakeel, silmsidemest ei pääse
käeulatuses olev partner, intonatsiooni pole ka telefonis võimalik välja lülitada. Kõne
hetkel tajume öeldut vastavalt oma mõistmisvõimele, hetk hiljem või kõnesituatsiooni
muutudes põhjustab sõnumi tõlgendamine eri kulajate poolt juba tüli.
Kuid kiri säilib ajas ja küündib ruumis. Seepärast on ka kirjutaja täpsem, korrektsem ning
kasutab hulka abivahendeid (ortograafia, śrift, teksti paigutus, värv) ühemõttelisuse
saavutamiseks. Siit ka põhjus, miks paljudes kultuurides või maades pole suulised
kokkulepped kohustavad.
Kõneta pole keelt, kuid kirja konservatiivsus on teinud sellest keele normide ja traditsiooni
säilitaja – niisiis on kõne ja kiri tihedalt seotud ning teineteisest sõltuvad. Erinevaks
otstarbeks valime sobivama, enam võimalusi pakkuva suhtlusviisi.
Suuline kõne on vahetum, suuliselt vastame kiiremini suhtluspartneri reaktsioonidele v
kõneolukorra muutustele, kuigi kasutame suhtluse kergendamiseks hulka valmis mudeleid
(Kuidas elate? Halloo, ma helistan... jt). Reeglina on kõne keeleliselt lihtsam: kasutame
pikemaid kuid kergemini moodustatavaid grammatilisi vorme, jätame ära sõna- või
lauselõppe, lubame endale stiilivigu. Kõneleme lihtlausetes, kasutame kinnisfraase,
parasiitsõnu ja vahehäälikuid, korrutame või peame pause.
Kirjas on tagasiside hilisem, ka kasutame źanrile omaseid valmis mudeleid (kiri, ametikiri,
arve, leping jms). Keeleliselt on kiri korrektne, täpne, loogiline, kirjutades näeme hea
grammatika nimel vaeva, kontrollime stiili ning viimistleme vormi.
Kindlasti on nii meie kõne kui ka kiri meie visiitkaardiks maailmas, ometi alati laitmatust
kirjakeelest on olulisem kasutada kõnekeelt, kus tema koht, ja kirjakeelt omas kohas.

SUHTLEMINE AVALIKKUSEGA

KEEGI EI TEA MEIST MIDAGI, KUI ME ISE EI RÄÄGI!

On vaja
rääkida asjast, mida me teeme;
näidata ennast klientidele ja nende omastele;
näidata ennast otsustajatele;
avalikustada raha liikumine;
teha end tuntuks pikemat perspektiivi silmas pidades;
edastada sõnumeid teistele endataolistele;
teavitada huvitavast ka kõrvalseisjaid.
Niisiis on meie sihtgrupiks, kellega suhtlust kindlasti vajame,
meie oma asutuse ja asutuste võrgu töötajad,
kliendid ja nende perekonnad,

1
vabatahtlikud abistajad ja annetajad,
juhtfiguurid ja otsustajad,
kogukond,
ühiskond, laiem avalikkus.
Ei piisa ainult telefonitsi v kirja teel suhtlemisest, vajame massikommunikatsiooni-
vahendite abi. Ajakirjandusega suhtlemisele on kaks lähenemist: reaktiivne (oodatakse
ajakirjanduse tähelepanu) ja proaktiivne (otsitakse ajkirjandusega ise kontakti). Selge on, et
esimesele lootma jääda ei saa. Sellepärast on mõistlik endale selgeks teha, kelle kaudu
avalikkusega suhtleme, et saavutada oodatud tulemusi.

AJAKIRJANDUSE OLEMUS JA FUNKTSIOONID (P.Vahteri järgi)

Informeerivad funktsioonid (uudis):
operatiivne info (päevauudised),
utilitaarne info (teadaanded, reklaam),
hariv info (üldteadmised, püsivad faktid).
Regulatiivsed funktsioonid (hinnangud, tegevusjuhised, kommentaarid):
organiseeriv (ürituste, liikumiste organiseerimine),
hinnangulis-normatiivne (“Eesti sotsiaalsektor pole kuigi tugev”),
väärtustav-integreeriv (“Internaatkool on meie linnale hädavajalik”),
avaliku arvamuse väljendamine ja kujundamine.
Meelelahutuslikud funktsioonid:
rekreatiivne (võimete taastamine ja arendamine),
vaba aja sisustamine,
emotsionaalne kompensatsioon (füüsiline, inimlik, vaimne),
esteetilis-eetiline kasvatus.
Peale selle on kõik massiteabe levitamise vahendid äriettevõtted, mis peavad tootma
kasumit. Selline funktsioonide laius ning ühelt poolt tõelevitaja, aga teisalt tulusa tõe
levitaja keerukas olemus esitab ajakirjandusega suhtlemisele teatud erireeglid.

KUIDAS SUHELDA AJAKIRJANDUSEGA

Edukaks ajkirjandusega suhtlemiseks tuleks appi võtta metoodika, mida nimetatakse
strateegiliseks meediaplaneepimiseks.
MEEDIAPLAAN hõlmab teie vajadustest tulenevat lühemat v pikemat ajaperioodi.
Olukorra analüüs (mis juhtub?):
eesmärgid (mida me tahame saavutada?);
sihtgrupid (kelleni tahame jõuda?).
Planeerimine (kellele ja mida peame ütlema v tegema?).
Tegevuskava.
Plaani elluviimine.
Tulemuste hindamine (kuidas läks?).
Võimalikud eesmärgid (seisukoha selgitamine, auditooriumi harimine v informeerimine,
hEad maine kujundamine ja hoidmine, mõjutamine, suhtumise muutmine, toetuse saamine,
reklaam, probleemi tõstatamine vm) tuleks selgitada iga konkreetse sihtgrupi jaoks eraldi.
Sõnum peab olema koostatud ja vormistatud, nii et sihtgrupp seda mõistaks. Ka peab
olema selge, millise kanali abil sihtgrupini jõuab. Võibolla piisab kirjadest v
elektronpostist, peale ajalehesõnumi on võimalikud erinevad üritused (avatud uste päev,
vastuvõtt, presentatsioon), trükised, raadio- ja teleesinemised.
Sõnumi võib edastada pressitöötaja, kaastöötaja, suurema kõlapinna saavutamiseks võiks
seda teha mõni arvamusliider v prominent. Võimalike kulutuste piires (eelarve) võib
sõnumit edastada eri kanalites v korduvalt, ka kasutades eri meetodeid. Üksikute
esinemiste eest peaksid vasutama konkonkreetsed isikud, kelle koostöö peaks olema
laitmatu, et ei tekiks vasturääkivusi ega edastataks erinevaid seisukohti.

2
Kogenud meediaga suhtlejad peavad äärmiselt oluliseks meediakroonika v –päeviku
pidamist. Väljalõiked ajakirjandusest, raadio- ja telesaadete lindistused, kanalite
kuupäevade-kellaaegade ülestähendamine aitab hinnata tegevuse tõhusust. Oluline on ka
jälgida esinemiste regulaarsust, avalikkus ei peaks teid unustama, kuid enne oluisi
sündmusi ei tohi auditooriumi ära tüüdata.

ENDA TUTVUSTAMINE ajakirjandusele algab pressinimekirja koostamisest. Selgitage

välja, millised ajakirjanikud millise kanali v väljaande juures kajastavad teie valdkonda
kuuluvaid uudiseid. Koostage neist nimekiri, kus on kõik võimalikud kontaktandmed. Iga
poole aasta järel peaks nimekirja kontrollima, sest tõenäoliselt tuleb selles teha muudatusi.
Tutvustavaid materjale on 4 liiki. Neid koostatakse kas konkreetseks sündmuseks v
pidevalt kasutamiseks mitte ainult suhtlemisel ajakirjandusega, vaid ka klientide,
võimalike klientide, külaliste ja teiste asutustega.
Visiitkaartidel on isiku nimi koos täpse ametinimetusega, ettevõtte nimi, logo, aadress,
telefoni- ja faksinumber, e-posti ja kodulehekülje aadress jms.
Faktilehtedel ja voldikutel on põhiteave ettevõtte, asutuse v projekti kohta: eesmärgid,
asutajad, liikmed, toetajad, olulised aastaarvud, saavutused, käimasolevad projektid,
arenguplaanid jms.
Infolehed on perioodiliselt ilmuvad väljaanded (kord kuus v kvartalis), mille koostab ja
levitab asutus ise oma sihtgruppide teavitamiseks. Infolehe koostamine on tõsine töö, selle
koostamisel on mõistlik otsida professionaalset abi.
Infokogumikke (-mappe) koostatakse kas üldiseks tutvustamiseks v konkreetse sündmuse
puhuks. Asutuse logoga kaante vahele pannakse kontaktisikute visiitkaarte, trükiseid,
äratõmbeid ajakirjandusest, pressiteated, statistilisi materjale, fotosid jms.
Hästi koostatud materjalide väärtuseks on suure hulga täpse taustinfo edastamine,
ajakirjanikul hoiab palju aega kokku, kui ta ei pea infot koguma v kontrollima.

PRESSITEADE
Sageli on ametnikul raske avalikult esineda, ka omakoostatud kaastööd on raske ära saata,
sest kirjutaja ei tarvitse oma sõnaseadmise oskuses just veendunud olla. Sellepärast on
pressiteate levitamine mugav, kindel ja kiire viis ajakirjandusega suhtlemiseks. Ka
ajakirjanikele meeldib pressiteateid saada, sest osa tööd on nende eest ära tehtud.
PRESSITEADE ON UUDISVÄÄRTUSEGA SÕNUM, mida te soovite ajakirjanduse
kaudu edastada valitud sihtgrupile v –gruppidele. See on koostatud uudise kriteeriume
silmas pidades (P.Vaher). (Vt ptk Uudis.)
Vilumus kujuneb ajapikku, kirjanuslikku annet vaja ei ole, kuid vaja on teada vastust juba
varem esitatud küsimustele: miks ma seda kirjutan?, mida tahan saavutada?, kes on
auditoorium?, millist reageeringut ootan?, kas infot jätkub?, on info õige? Ajakirjanik otsib
eelkõige vstuseid küsimustele: kes mida teeb?, kus?, millal?, kuidas?, miks see on tähtis?
Uudis koosneb juhtlõigust, teemaarendusest ja lisamaterjalist. Samamoodi pressiteade,
kuid siin on võimalikud nii tavaline juhtlõik (resümee) kui sissejuhatus
(huvilugu+tuumlõik), sest sotsiaal- ja pedagoogilisel teemal kirjutatud pressiteade kuulub
reeglina pehmete uudiste hulka (T.Hennoste). Kindlasti peab olema esile toodud kõige
uudisväärtuslikum mõte v fakt, kõige tähtsam, aga lihtsas, erksas keeles ning üldistusteta.
Hea oleks leida tegevust väljendav ilmekas, aktiivne tegusõna. Juhtlõigu tekstiosa ei tohiks
olla pikem kui 25 sõna.
Teemaarenduses järgnevad eraldi lõikudes olulised detailid, mis täpsustavad ja laiendavad
põhiinfot. Oluline on teksti neutraalne ja objektiivne stiil – see ei ole ilukirjandus.
Lisamaterjalis esitatakse kontekst, et sõnumit paremini mõista. Taustmaterjaliks sobib
sündmuse ajalugu, teised sarnased sündmused, info osalejate kohta; perspektiivi avavad
kirjaldatavale sündmusele objektiivselt järgnevad sündmused ja tagajärjed, aga ka
subjektiivsed ootused v hinnangud, väärtused.

3
Materjali korrastamisel tuleb silmas pidada, et ajkirjanik võib tahta materjali lõiguti välja
jätta v ümber tõsta, seepärast peaks iga lõik olema omaette tervik. Pealkiri peab
väljendama täpselt teksti sisu, et ajakirjanik mõistaks, millest jutt. Kõnekas pealkiri
sisaldab aktiivset tegusõna v on hoopis tegusõnata (silt) ega ole pikem kui 45 tähemärki.
Pealkirjas ega juhtlõigus ei peaks olema nime, kui tegemist pole eriti tuntud isikuga.
Pealkirja on lihtne leida, kui lühendada juhtlõiku tegija ja tegevuseni, lisaks ehk vastus
küsimusele kus? v kuidas? (Vt ptk Uudis).

PRESSITEADE VORMISTATAKSE firma blanketile, dokumendi üldblangi nõudeid

järgides, plokkstiilis, soovitavalt ühele A4 paberile 10-12 kirjas. Pealkiri ja sissejuhatus
(juhtlõik) kirjutatakse poolpaksus kirjas (Vt lisa Pressiteade). Kirjutades veeristatakse
dokumendi ja pressiteate enese pealkirjad vasakule v keskele, kuupäev vaskule, lõppu
märgitakse pressiteate autor, tema ametinimetus ja kontakttelefon.
Ajakirjaniku tööd lihtsustab, kui pressiteade on kiiresti ja lihtsalt loetav, täpne, konkreetne,
ilma sõrenduste, allajoonimiste ja lühendideta. Pärast pressiteate valmiskirjutamist laske
see läbi lugeda mõnel kõrvalseisjal, tema pilk vigade ja ebatäpsuste leidmisel on teravam.

PRESSITEADE SAATKE LAIALI e-posti, faksi, posti teel v viige ise paar päeva enne
kajastatava sündmuse toimumist kohale. Kindlasti helistage üle, kas valdkonnaga tegelev
ajakirjanik on teie teate kätte saanud, kas ta vajab lisateavet, kas ta mõistab, kui oluline
toimuv on. Muidugi olge ka ise pressiteatele märgitud telefoni läheduses.
Kindlasti saatke oma pressiteade uudisteagentuuridele BNS ja ETA. Nende kaudu
jõuab teie sõnum kõigi väljaanneteni. Ärge unustage sihtauditooriumi!
Kui korraldate pressiürituse (-konverentsi, vastuvõtu) v ootate oma üritusele
ajakirjanikke, saatke neile parem kutse - pressiteade toob info kätte ja üritusele enam ei
tulda. Parem jagage pressiteated v infomapid kohapeal laiali, pressiteade saatke aga siis,
kui üritus on mõeldud ainult asjaomastele isikutele.

AJAKIRJANDUSE TÖÖMEETODID

ISIKLIKU KONTAKTI läbi tutvustate end ja oma taotlusi kõige paremini, see omakorda
tagab usaldusväärsuse. Sobib nii esmatutvuse sõlmimiseks, arusaamatuste lahendamiseks
kui koostöö edendamiseks. Ei ajakirjanikke ega avaliku elu tegelasi saa sundida tulema
üritustele, kuid osapooltele sobivaks ajaks võib kokku leppida kohtumise, kas kohvipausiks
v lõunaks. Kohtumise eesmärgiks on kuulda, mida teilt oodatakse, mida mitte, millised on
huvide ja vajaduste kokkupuutepunktid. Teil spetsialistina on sellisel kohtumisel arvestatav
eelis: vestluskaaslane ei tarvitse tunda teie ala ning kui ta näeb teie kompetentsust, võib ta
hilisemas koostöös arvestada teie kui eksperdiga.

PRESSIKONVERENTS on kõige sobilikum kirjutavale pressile. Esinejaid peaks olema

võimalikult vähe. Et ajakirjanikke oodatakse kohale tulevat, peaks teadaande sisu olema
kaalukas, aga mitte eksklusiivne, - sobib näiteks tegevuse viimise puhul uutele alustele,
ulatuslike uuringute v eksperimentide alustamisel. Kui kasutate üüritud ruume, kontrollige
varem olulised korralduslikud pisiasjad üle: pistikud, kaablid, mikrofonid ning kaamerate
asukoht, kui oodata on televisiooni.

PRESSIÜRITUS on korraldatud spetsiaalselt ajakirjanikele ning ajakirjanduse huve

silmas pidades. Raadiole v televisioonile sobib kas näitus, ekskursioon v demonstratsioon
enam kui pressikonverents. Korralikult vormistatud kutse üritusele peaks saatma nädal
enne, aga paar päeva varem peaks kõik kutsutud ajakirjanikud läbi helistama, et teada
saada, kas kutse on nendeni jõudnud, kas nad tulevad v kes tuleb nende asemel. Parim
toimumisaeg on kl 11-16, et see ajavahemik on kitsavõitu, uurige juba enne kutsete

4
saatmist välja, ega samal ajal toimu midagi olulist, kuhu samad ajakirjanikud kindlasti
minna tahaksid.

Nii pressiteate kui pressiürituse puhul peab järgima, et edastataval teatel oleks
UUDISVÄÄRTUS. Selle puudumine jätab tahes kui ladusalt koostatud sõnumi
tähelepanuta ning siis ei ole mõtet süüdistada väljaannet v ajakirjanikku, kui sõnum ei
ilmu. Kirjeldatav sündmus peaks vastama ühele v mõnele järgnevatest universaalsetest
kriteeriumidest (T. Hennoste).
Tugev mõju lugeja-kuulaja elule. Mida enamat hulka inimesi sündmus v selle
prognoositavad tagajärjed mõjutavad, seda kõrgem uudisväärtus. (Mitte ainult olulised
poliitilised otsused, ka näiteks bussiliinide muutumine v lastetoetuse maksmise uus kord.)
Tavatus v ootamatus. Ettearvamatus, harjumatus, ülivõrdelisus, veidrused, kurioosumid.
Osalevad prominentsed isikud v institutsioonid, juhul kui nende teod v sõnad mõjutavad
lugejate-kuulajate elu.
Tugev konflikt. Mitte ainult sõjad v katastroofid, suured vastasseisud, vaid ka
sisekonfliktid ja konfliktid üksikisiku ja ühiskonna v mõne selle institutsiooniga.
Geograafiline v psühholoogiline lähedus lugejale. Kohalikud sõnumid, rahvuslik v riiklik
ühtekuuluvustunne, laiemate uudiste lokaalsed vaatepunktid.
Värskus. Väljaande ilmumise ajavahemik.Värskena püsimine – eilsele uudisele lisandub
uut.
Päevakajalisus. Jooksvad sündmused ja lisainfo nende kohta. Mingi alati olemasolnud
nähtus muutub äkki aktuaalseks.
Lisaks ei tohi unustada väljaande v jaama iseloomu ja suunitlust, selle kontseptsiooni ja
traditsioone, sihtauditooriumi, info kasulikkust ja harivust, ajakirjanike ettevalmistust ja
eelistusi, leheruumi v eetriaega.

MEEDIAS ILMUVA
võib jagada toimetuse materjaliks ja reklaamiks, esimese omakorda kirjutatud ja
pildilisteks lugudeks. Toimetuse materjal jagatakse ka 4 eri rühma vastavalt tekstide
ehitusele ja eesmärkidele. Esiteks uudislood, mis on objektiivsed ning millel on
spetsiifiline ülesehitus. Teiseks arvamuslood, mis esitavad arvamusi, seisukohti, analüüse
(kommentaar/ kolumn, juhtkiri, arvustus, repliik jt). Kolmandaks publitsistlikud źanrid,
mis mis jutustavad lugusid (olukirjeldus e olemuslugu, reportaaź, nekroloog, portree jt).
Neljas rühm edastab pisinfot (spordiinfo, ilmateade jm). T. Hennoste liigitab “Uudise
käsiraamatus” arvamuslood ja publitsistlikud źanrid ümber kõvadeks e analüüsivateks ja
pehmeteks e jutustavateks arvamuslugudeks, sest maailma ajakirjanduses jagatakse
maailma mõista aitavad uudised kõvadeks ning huvitavad ja emotsionaalsed pehmeteks.
Ehk valdkonniti kuuluvad kõvade uudiste hulka poliitika, riigikaitse,välissuhted, majandus;
pehmed uudised hõlmavad kultuuri, hariduse, teaduse ja tehnika, sotsiaalsed sündmused,
kuritegevuse, usu, spordi jm. Meie valdkonnad ja teemad on järelikult valdavalt pehmete
uudiste hulgas. See lubab suuremat vabadust ja subjektiivsust materjali valikul ja
ülesehitamisel, aga ka suuremat leheruumi, sest ülekaal lehepinna jaotamisel kaldub
pehmete uudiste kasuks.
UUDIS on lühike tekst, kus üldarusaadavas keeles ja sõnastuses antakse lugejale-kuulajale
värsket teavet. Uudise pikkuseks pole vahel enam kui 60-70 sõna, st et muud peale
sündmuse v nähtuse kirjelduse sinna ei mahu. Kuidas sõnastada tekst nii, et hädavajalik
nähtuse mõistmiseks oleks olemas ja selgelt mõistetav? Maailma ajakirjanduses on
kasutatav ümberpööratud püramiidi ülesehitus (vt M. Hennoste “Tekstiõpetus” v
T.Hennoste “Uudise käsiraamat”).Esimeseks lõiguks on juhtlõik (20-30 sõna) sündmuse-
nähtuse lühiiseloomustusega: kes, kus, kuna, mida tehakse? Tavaliselt eraldatakse see
muust trükipildist (suurem, värviline, poolpaks v kursiivkiri, silmatorkav paigutus) ning
alustatakse ilma taandreata.

5
Kuidas-küsimusele vastab järgmine tekstiosa. Uudisel on reeglipäraselt üks teema,
seepärast ei järgne mõttearendusi, on vaid enam asjaolusid, taustainfot. Kui väljaande maht
võimaldab, lisatakse ka kolmas lõik, kust võib leida viiteid võimalikele arengutele, tsitaadi,
hinnangu.
Pealkirjaks soovitatakse aktiivset, öeldisega lühilauset v fraasi, paar sõna. Nime
kasutatakse vaid avalikkuses hästi tuntud isiku puhul.

KOMMENTAAR on enim levinud ja kõige populaarsem arutlev źanr, algab see

sissejuhatusega, jätkub teemaarendusega, järgneb kokkuvõte, milles sageli leidub ka
hinnang käsitletud nähtusele v mingi aktiivne soovitus. K vaatleb sündmust v nähtust
süstemaatiliselt erinevatest vaatepunktidest, et lugeja saaks kõiki ettetoodud fakte
arvestades kujundada oma arvamuse asjast. Seetõttu sarnaneb kommentaar ülesehituselt
traktaadile, kuigi on oluliselt lühem ning lihtsam, sest meedias avaldatu peab olema
üldiselt arusaadav. Mitte ainult kommentaari vaid ka kõigi teiste ajakirjandusźanrite puhul
on oluline, et esitatud faktid oleksid kontrollitud.
KOLUMN on mõne arvamusliidri, ajakirjaniku v prominendi arutlus aktuaalsel teemal,
milles subjektiivne lähenemine tingib esseistliku vormi. Kirjatöös vilumatumal on lihtsam
kirjutada arvamusavaldus

LUGEJAKIRJANA rubriiki “Toimetuse kirjakast”, “Lugeja arvab” vms. Avaldamise

tõenäosus on eriti suur, kui lisate allkirjale asutuse v ameti nimetuse, mida esindate.

JUHTKIRI avaldab ilmumisperioodil aktuaalseima sündmuse v nähtuse väljaandjapoolse

käsitluse (seisukohavõtu). Avaldatakse tavaliselt loetavaimal leheküljel. Ajalooliselt on
juhtkirja kirjutamine populaarseimate ajakirjanike privileeg, kuid kaasajal eesti
ajakirjanduses on kuumade uudiste tuhinas need kaasa toonud mõnedele reporteritele
kohtuasjad ning vastutuse ainuisikulisuse vältimiseks allkirjastatakse need sageli toimetuse
artiklitena.

OLUKIRJELDUS (olemuslugu) kajastab olulisi probleeme, sündmusi, kirjeldab isikuid.

Lugejale kohalolu illusiooni loomiseks kasutatakse ohtralt kirjeldust, tegelased on
karakteriseeritud, käsitlus dünaamiline, kujundirikas. 1950-60-tel astatel muutus
olukirjeldus erinevatel sotsiaalpoliitilistel põhjustel eriti populaarseks ilukirjanduses ning
selles źanris loodi eesti ja maailmakirjanduses mitmeid tollal eriti olulisi teoseid (Juhan
Smuul “Jaapani meri. Detsember”, “Jäine raamat”; John Steinbeck “Teekond Charleyga”).

REPORTAAŹ eeldab ajakirjaniku tegelikku kohalolu sündmuskohal, võimaldades ka

kuulajale-vaatajale-lugejale meedia liigist olenevalt kiireimat ja otseseimat
osasaamisvõimalust toimuvast sündmusest. Niisiis on kohalolu tegelik, mitte tinglik.
Kirjeldusi on seetõttu vähe v on need lühikesed, suur osa tekstist on otsekõnes,
kommentaare vaid minimaalselt, et mõista toimuvat. Lühike ilmumisaeg eeldab eriti
hoolikat ettevalmistust, head ajakirjanikupoolset kursisolekut toimuvaga, kokkulepitud
intervjuusid, kiiret viimistlust.

INTERVJUU on sihipärane suuline v kirjalik küsitlus. Kaasajal pole intervjuu kasutusel

mitte ainult ajakirjanduses, vaid ka teaduses ja personalitöös, vastavalt kasutusalale
esitatakse sellele ka erinõuded. Ajkirjandusliku intervjuu puhul tuleb meeles pidada, et
teksti pingejoonis kujuneb vastuste dünaamikast. Seetõttu võib ajakirjanikul isegi pärast
parimat eeltööd tekkida vajadus teksti osi ümber tõsta või midagi sõnastuses muuta. Tohiks
ta aga seda teha ainult intervjueeritava kaasteadmisel ja heakskiidul, kes peaks viimset
redaktsiooni nägema-kuulma. Kuid ajakirjanikku kihutab tagant aeg, seepärast püüab ta
teksti pikka viimistlemist vältida. Võimalike arusaamatuste vältimiseks leppige kokku, kas

6
info on 1. täielikuks v osaliseks tsiteerimiseks (tuuakse ära teie nimi ja ametikoht; 2.
parafraseerimiseks, st teie nime ja ametikohale viidates sõnastatakse tekst, jutumärke
kasutamata; 3. anonüümseks kasutamiseks – teile ei viidata, kuid info ikkagi ilmub; 4.
isiklikuks kasutamiseks – ei viidata kellelegi, info ilmub; 5. ei kuulu üldse avaldamisele.
Intervjuu andmiseks sobivaid soovitusi leiate peatükkidest “Avalik esinemine” ja
“Ajakirjaniku soovitused”.

ARVUSTUS (retsensioon) on mingi loomingulise eneseavalduse (kirjandusteos, näitus,

film, heliteos, lavastus), kriitiline analüüs ja argumenteeritud hinnang. Niisiis
arvamusavaldus laadis “mulle meeldib, mulle ei meeldi” pole arvustus, vaid jääb
arvamusavalduseks. Õiglase arvustuse kirjutaja peaks peale zanri võimaluste tundma ka
looja võimeid ja võimalusi.

NEKROLOOG (järelhüüe; in memoriam lad mälestuseks) on mälestuskirjutis äsja surnu

kohta. Reeglina on nekroloog eraldatud muust leheruumist raamiga, varustatud kadunu
fotoga ning täpsete sünni- ja surmadaatumitega. Esimeses lõigus antakse lugejale teada,
kes oli lahkunu ning miks meil on oluline teda mäletada. Järgneb tema lühike elulugu, siis
viide lähimatele leinajatele ning lõpuks teated ärasaatmise kohta. Et nekroloogi kirjutaja
esindab tavaliselt mingit rühmitust, märgitakse see tavaliselt allkirja juurde v selle asemel.

PROKLAMATSIOON on avalik teadaanne, lendleht, üleskutse. Reklaami-, kultuuri- ja

muude teadaannetena hõivavad proklamatsioonid suure osa ajakirjanduspinnast. Sel źanril
on oma ortograafia, olulisima joonena tasub meeles pidada, et öeldiseta fraasi järel punkti
ei panda, täislausele aga küll. Trükikirja valikul eri ridade ning ridade paigutuse
eesmärgiks on kergem loetavus ja meeldejätmine. Sellepärast on teadaande pinnal ka
suhteliselt vähem kirja, kasutatakse värvikaid fotosid-jooniseid ning huvitavaid
kujunduselemente. Anonüümsel üleskutsel puudub mõte, kas tekstist või selge allkirjast
peab lugeja teada saama, kes teda midagi tegema ootab.

KUULUTUSED ajalehtedes avaldatakse lühiteadetena valdkondade kaupa liigitatult.

Nende puhul on oluline mitte liialdada lühenditega, kuigi tähemärk maksab, – lugeja peab
teatest aru saama. Reklaam on kalleim ajakirjandusega suhtlemise viis – küsige
hinnasoodustust! - , kuid kohalikus lehes v raadios tasub reklaami teha. Hoolikalt tuleb
mõelda sihtauditooriumi harjumustele: millist väljaannet v rubriiki loetakse, kuna ja millist
raadiojaama kuulatakse.

AJAKIRJANIKU SOOVITUSED

Me vajame ajakirjanduse kiiret, mitmekülgset, harivat ja otsivat infovahendust, kuid sageli

teevad meid ettevaatlikuks v koguni arglikuks meediaga suhtlemisel mitmed - sageli
põhjendatud - hirmud ning eelarvamused. Kardetakse ebaprofessionaalset lähenemist,
ebaõiglust ja erapoolikust, demagoogiat ja tendentslikkust, peaaletükkivust ja
pealiskaudsust, õelust ja negativismi, ülepolitiseerimist.

EBAPROFESSIONAALSUSEST. Ajakirjanik on poff omal alal, muust teab ta sama

palju kui iga inimene. Teie alal olete proff teie, artikli asjalik ilme oleneb ka teie
suutlikkusest end eksperdina kehtestada.
ERAPOOLETUSEST. Ajalooliselt on sõltumatud väljaanded pidanud auasjaks säilitada
fakti kirjeldamisel erapooletust, selge hoiaku on võtnud aga kindlasti mingi kindla
huvigrupi (ameti- ja kutseühingud, parteid jms) väljaanded. Tänapäeval on demokraatia ja
sõnavabaduse laienemisega igasuguse hoiakuga arvamuseavaldajatel voli kirjutada tahes

7
millises väljaandes, teadlikult ollakse erapoolikud ostetud lehepinnal. Aus on siiski kas
allkirja juures v juhtlõigus öelda, millisest v kelle aspektist teemat kavatsetakse käsitleda.
KRIISIOLUKORRAS ilmutab ajakirjandus teie tegemiste vastu paraku hoopis suuremat
huvi. Paljuski on kriisiaegset suhtumist võimalik pehmendada varasema käitumisega – eriti
halb on esimest korda avalikkuse ette kerkida ebameeldivates seostes. Kuid kui õnnetus
käes, rääkige kohe kõik ja võimalikult kiiresti ära! Kontrollige informatsiooni levikut.
Esitage esimesena omapoolne ja õige variant, edastage ainult selgeid sõnumeid, hoiduge
vastuolulise teabe levitamisest. Nii saate asuda probleeme lahendama ega pea muretsema
tundliku info lekkimise v moondumise pärast.
KONFLIKT AJAKIRJANIKUGA ei tule kasuks teile ega asjale, mida ajate. Olulise vea
korral võtke ajakirjanikuga ühendust ja paluge vea parandamist. Arvestage ka asjaoluga, et
ajakirjanik seab esikohale uudisväärtuse, teie professionaalsed väärtused – need ei tarvitse
kokku langeda. Ärge solvuge ega ähvardage.
AJAKIRJANIKUL ON KIIRE. Kui võimalik, tehke osa tööd ise ära – teie olete oma ala
ekspert ning suudate olla täpsem.
AJAKIRJANIK ON VÕRDNE PARTNER, tema teeb oma tööd, teie enda oma.
Ebaõnnestumisi v kriise pole võimalik ette näha, kuid hea kontakti puhul võib ajakirjanik
olla asndamatu koostööpartner. Julgust, enesekindlust, rahu! Ega te ei pea ajakirjanikega
suhtlema, te tahate seda teha.

KÕNE JA ETTEKANNE 1
Vanad kreeklased soovitasid enne mitte kõnelema hakata, kui enesele pole selge, et midagi
on ka öelda. Iga kõne pidi ära näitama, kuidas oli, on ja kuidas peaks olema.
Selleks kasutati järgmist kõne liigendust:
pöördumine (captatio benevolentiae),
sissejuhatus (expositio),
3. sõlmitus (dispositio),
4. tõestus (argumentatio),
5. kokkuvõte (recapitulatio),
lõppsõna (peroratio).
Kaasajalgi lähtume kõne teksti koostades samast ülesehitusest, kuid ühiskonna sotsiaalsete
tingimuste tõttu ei kulu kaasaegsel oraatoril kuulajaid ettevalmistavale osale nii palju aega
ning argumentatsiooni tuleb avada hoopis enam, on kõneosade liigenduses toimunud
väikesi muutusi.
PÖÖRDUMINE. Arvestage kõneolukorraga: kui suur v väike on kuulajaskond, ärge
liigitage neid, vaid ühendage, liitke (ka enesega). Lugupidamine ja avatus!
SISSEJUHATUS JA SÕLMITUS. Mida kuulaja kuulda loodab, kuidas ja millises
järjekorrast ta selle saab, mida ta ise asjast arvab, kuidas tegelikult oli ja on, kuidas
arvatakse olevat. Terviklikku kõnet silmas pidades: alustage heast, näidake ära halb,
lõpetage heaga!
TÕESTUS ON ARGUMENTATSIOON. Ülesehitus võib olla loogiline, kronoloogiline,
süstemaatiline v struktuuri järgiv, vastavalt vajadusele, kuid see peab olema mälus haaratav
ja lisatööta – siinsamas ja kohe – mõistetav.
LÕPUKS meenutage kuulajale, mida olete kõnelenud, ja näidake ära, kuidas seda
saavutada. Miks just nüüd ja selle kõneleja soovitusi järgides ootaks kõiki edu? Positiivse
programmita on kõne loba. Tunded v uus vaatepunkt innustavad kuulajat.

ETTEVALMISTUSE LÄHTEKOHTADEKS on vastused kolmele küsimusele.

Milliseid eesmärke esinemine taotleb? Mõjutada võidakse tahta kuulajate tundeid (pidulik
kõne: tervitus, rõõmu- v kaastundeavaldus), tahet (agiteeriv kõne: kihutus- ja
propagandakõne, kiitmine ja laitmine), tunnetust ja mõistust (loeng, ettekanne). Eesmärke

8
ei tarvitse olla üks, kuid peaeesmärgist sõltub kõne sisu, väljendusvorm, takt ja toon (kas
ettevõtte juubeliaktusel rääkida majandusnäitajatest?).
Milline on põhiväide, -idee? Milleni juhib kõneleja oma kuulajaid?
Kes on kuulajad? Oluline on, millisesse ühiskondlikku gruppi, vanuserühma, haridusringi,
kollektiivi nad kuuluvad, kui suur on nende hulk, kas kuulajaskond on üksmeelne v
vaenulikult küsimusse v kõnelejasse suhtuv.
Milline on esinemiskoht? Väjenduslik külg oleneb sellest, kas kõneldakse lahtise taeva all
v kinnises ruumis, milliseks kujuneb tõenäoline õhkkond.

Aristotose poolt sõnastatud kolme üksteisest lahutamatut veenmismeetodit – paatost, logost

ja eetost – kasutame vastvalt esinemise eesmärkidele kas vähem v rohkem. Paatose abil
mõjutatakse kuulaja tundeid, see on võimalik ainult siis, kui teema kuulajaid isiklikult
huvitab v puudutab. Logos on võime moodustada mõisteid, tuua esile tõsiasju, neid
võrrelda, vastandada, varustada näidetega, süvendada kordustega. Eetos loob kõnelejast ja
ainest soodsa pildi, kui esinemises väljenduvad asjalikkus, selgus, põhjendatus, hea ja õige
keelekasutus, lugupidamine kuulaja vastu ja sõbralikkus, moraal, ausus, vastutustunne,
enesevalitsemine, usk asjasse

KÕNE JA ETTEKANNE 2

Töös inimestega vajate sageli oskust kuulajaid mõjutada tegema midagi v mõtlema
millelegi, mida nad muidu ei teeks. Põhimõtteid v eesmärke selgitades, programmilistes
kõnedes, peate kuulajaid mõjutama.
MÕJUTAMISE etapp on tähelepanu ja huvi äratamine.
Kuulajatel on ilmselt mingi tarve, pingeline vajadus, mille rahuldamise viisi kõneleja teab.
Näidatakse tarbe rahuldamise v puuduse likvideerimise võimalusi.
Näidatakse kasu, edu, luuakse uusi lahendusi ja tarbeid. Näited, faktid, analoogid,
kirjeldused, selgitused.
Üksikasjalikud käitumisjuhised. Käsk, soovitus, soov, üleskutse.
Mõjutamisel on oluline vahetu kontakt, siirus, ilmekus, kõneleja ja publiku lähedus nii
otseses kui ülekantud tähenduses, sellepärast ei tohiks rohutada mingit konflikti v vahet
nende vahel, vaid otsida tuleks siduvat, ühendavat. Kui vastakaid seisukohti on, saab neid
kõneks võtta ükshaaval ja järk-järgult koarusi siludes. (Sama tegutsemismudelit kasutab
kommertsreklaam, kus enesekidlal toonil viidatakse üldsusele, kuulsustele v paljudele
inimestele rahva hulgast, rõhutakse teie tunnetele, põhjendatakse, miks ost kujuneb
kasulikuks, ning lõpuks antakse otsene käsk – osta!)
ETTEKANDE pidamisel on võimalus ja vajadus kasutada erinevaid näitlikke materjale.
Need ergutavad tähelepanu ja tõstavad huvi,
soodustavad meeldejäämist ja mõistmist,
liigendavad ettekande osadeks ja lihtsustavad loogilise struktuuri mõistmist,
soodustavad kontakti.
Tavalisimad materjalid on lüümikud (tabelid, fotod, tekstid), paljundatud jaotusmaterjal,
videofilm, helilint, esemed; vähem kasutatakse mininäitusi, instseneeringuid, filmi.
Ettekannet ei maksa näitmaterjaliga üle koormata, olulisi on ikkagi elav sõna. Seepärast on
ikka head näitlikustamise vahendid vanad tahvel ja kriit, sest tahvlile kuulajate silme all
valmiv kujutis on selgitusega sünkroonne. Iga vahend vajab juurdekuuluvaid selgitusi.
Ettekandja peab rääkima publiku, mitte näitvahendiga (grafoprojektoriga). Iga vahend
nõuab rohkesti aega, mida uudsem v erandlikum, seda enam.

KÕNE JA ETTEKANDE ETTEVALMISTUS sarnaneb teksti koostamisele, erinevusena

tuleb meeles pidada, et valmis tekst esitatakse suuliselt.
Leppige kokku teema, esinemise aeg, koht ja kõne kestvus.

9
Hakake koguma materjali. Kontrollige, et kasutatav oleks tõene ja usaldusväärne, parajalt
raske, sobiks teemaga.
Praakige sobimatu välja ja vaadake, mis laadi kõne saaksite. Kuidas illustreerida?
Ülesehitus?
Täpsustage tellijaga kõne pealkiri. Hoolitsege reklaami eest.
Kirjutage kõne keskosa läbi. Tehke parandused. Siis lisage pöördumine ja sissejuhatus.
Koostage lõpuosad.
Proovikõne valju häälega ja publikule! Vaadake kella!
Kirjutage kõne puhtalt ja suures kirjas ümber nummerdatud lehtedele.
Õppige see pähe, kui vähegi suudate.
9. Kontrollige esinemisks ettenähtud ruumi, selle valgustust, ventilatsiooni, tehnilisi
abivahendeid.
SÕNAD SÕLME!

KÕNE: ETTEKANNE, ESITLUS, ESITUS

Ettekanne on loeng, kus kasutatakse abimaterjale; esitluse tähelepanu on pööratud

materjalile või objektile, mida selgitatakse sõnaliselt; esituse puhul piirdub sõnaline osa
selgitavate märkustega.
ETTEKANDE kestus ei tohiks ületada 20 minutit, kuid paraku nõuab sageli esitatava
materjali maht pikemat kõnet. Sel juhul tuleks eriti hoolikas olla ettekande osade
liigendamise ning vahendite mitmekesistamisega. Iga kõne esimene osa on põõrdumine,
teiseks on ettekandel ülevaade probleemist või aine varasemast käsitlusest ja lahendustest.
Siin meenutatakse, millised on publiku eelteadmised ainest, tehakse kindlaks, millega
varasemast teadmisest uus võiks liituda. Teiseks sõnastatakse ettekande eesmärk, suund,
konkreetne eesmärk. Kolmandaks selgitatakse terminoloogia ja võtmemõisted
(märksõnad). Iga alateema puhul on kasulik avada käsitluse loogika, esitada põhiteesid ja
teha vahekokkuvõtted. Arvestama peab ajaga, mis kulub küsimustele vastamiseks, kui
küsimusi ei tule oleks kõnelejal endal mõne kontrollküsimusega hea kontrollida, kuidas
temast aru on saadud. Lõpuks tehakse üldine kokkuvõte. Näitmaterjali näidatakse või
jaotatakse jooksvalt ettekande käigus, et publik iseseisvalt süvenedes segadusse ei satuks.
ESITLUSE eel peaks kõneleja teadma täpselt, milline on tema esinemise eesmärk, see
heidab valgust kogu kõnele. Vaatajatele-kuulajatele jagatakse enne esitlust kogu materjal
kirjalikult kätte. Esitluse esimene osa pärast tervitust on üldine pilt valdkonnast, millesse
uuritav teema või objekt kuulub, ülevaade. Teiseks määratletakse täpselt ja enda konkreene
teema. Seejärel rõhutatakse olulisi punkte ja näidatakse seoseid nende vahel. Lõpetatakse
kokkuvõttega, mis koosneb konkreetsetest väidetest. Teema: lasteaia köögi renoveerimise
projekt ja selle rahastamine. I. Köögi praegune olukord ja selle ekspluatatsioonikulud. II.
Saabunud hinnapakkumised ja tehniline projekt. III. Tõenäoline renoveerimise maksumus
hinnasoodustuse tõttu, energia kokkuhoid uue sisseseade korral ja praegused hoolduskulud.
IV. Võrdlevad eelarved.
ESITUSE ehk demonstratsiooni eel peab esineja teadma, kas ta tutvustab meetodit
või objekti, kas asja on võimalik kohe selgeks saada ning kas tegemist on konkreetse või
laiema teemaga. Enne esitust jagatakse publikule kätte kirjalik tegevusjuhend või
vaatlusskeem. Taas selgitatakse esiteks üldist tausta, teiseks kõnealuse tegevuse tähtsust ja
eesmärki protsessis. Märkmete tegemiseks on oluline eraldada kuulamine vaatamisest ja
neist omakorda kirjutamine. Kolmandaks on tegelik demonstratsioon, siin on oluline, et
tegevus oleks aeglane, liigendatud lihtsateks osadeks, et keerukamaid tegevusi korrataks, et
arvestataks iga vaataja nägemiskaugust ja –nurka. Viimaseks osaks on tegevuse kordamine:
parima tulemuse saavutate, kui seda teeb keegi publikust.
Igasugusele ettekandele peaks lisaajana planeerima aja küsimustele vastamiseks.
Varuge kannatust: alati on inimesi, kes ei kuulnud või ei saanud asjast aru. Üleselgitamine

10
ei ole kurjast, kui seda näib vajavat suur osa publikus, kui mitte, paluge küsijal endaga
kohe pärast kõne lõppu vestlema tulla. Kui küsimusi ei ole, siis tõenäoliselt ei söandata
lektorit või ülejäänud auditooriumi kinni pidada, ning kui küsimusi on väga palju, ärge
süüdistaga end kehvas esinemises – tõenäoliselt olete hoopis suutnud publiku huvi äratada.

KÕNE: NÄITLIKUSTAMINE JA NÄITLIKUD VAHENDID

Näitlikud vahendid valitakse vastavalt vajadusele. Pole olemas universaalselt häid

vahendeid, nagu mõni esineja näib arvavat lüümikute kohta. Näitvahendid pole publikule
puhkus ega kergenda ka teie tööd, seepärast tuleb neid kasutada vaid vajadusel ning
näidata olulist. Kõik näidatav peab olema hästi nähtav ning kuulatav puhta heliga.
Materjali esitusele eelnegu selgitus, samuti vajab selgitusi ja suunamist materjali uurimine.
Kõneldes ärge kiirustage, jätke kuulajatele aega, ning kõnelge kuulajate poole, mitte
tahvlile või ekraanile. Osutamiseks kasutage kaardikeppi või pliiatsit, olenevalt ekraani
suurusest.
JAOTUSVAHENDID (paljundatud materjal) on hea, kui soovite publikule teavet
kaasa anda, samuti on see hea keeruka, täpse või väga uudse aine puhul. Ärge kirjutage
sinna kõike, piisab terminitest, tabelitest-graafikutest ja märksõnadest. Samuti on
jaotusmaterjal parim näitvahend, kui mingil põhjusel kahtlete, et teie poolt öeldu ei tarvitse
publikuni jõuda (pole tahvlit ega grafoprojektorit või pole see hästi nähtav, halb akustika
saalis, keelebarjäär). Puuduseks on, et osa kuulajatest süveneb paberisse ega kuula enam
täie tähelepanuga.
TAHVEL JA KRIIT on head kahel põhjusel: kogu kujutis tekib kuulajate silma all
rööbiti tegevusega ning igasugused rikked on võimatud. Kõige vahetum ja paindlikum
vahend (kirja suurus ja värv, joonised jm), kuid see ei tähenda, et ette poleks vaja
valmistuda. Puudused: igavavõitu ja määrib käsi.
GRAFOPROJEKTORi kasutamine sobib eriti algajale kõnelejale, sest lüümikud
saab varem ette valmistada ning neid on ka võimalik üksteise otsa laduda, et säiliks
vahetuse tunne protsessi jälgides. Kui prindite või paljundate teksti kilele, peaks kiri olema
vähemalt 20 punkti suur. Kui tegu on tekstiga, peaks seda avama jaokaupa, muidu asub
publik lugema ja unustab kuulamise. Oluline on enne esinemist kontrollida, kas
grafoprojektor on töökorras, ekraan parajal kõrgusel-kaugusel, lüümikud õiges järjekorras.
PILDID JA TABELID nõuavad kindlasti kaardikepiga osutamist selgituse ajal –
muidu ei saa kuulajad aru, millest te parajasti räägite. Kui võimalik, märgistage oluline
juba enne ära, ka lisaandmed võib kohe lisada.
ESEMETEST nagu ka piltidrest saab enne ettekande algust üles panna väikese
näituse. See on kindlaim vahend asjade kadumise vastu: eriti kergesti lähevad kaotsi
õhukesed raamatud ja brośüürid. Pisikeste asjade käest kätte ulatamisega on palju tüli, eriti
kui need on õrnad, kaugemalt neid ei näegi. Suured asjad asetage kõrgemale alusele, nii on
lihtsam selgitada asja toimimas, on kujutlusruumi.
DIAFILMIDid on mugavad kasutada, kui need vastavad täpselt teie teemale ja te
saate näidata kogu filmi. Oluline on, et tehnikaga sahkerdamine ei muutuks tähtsamaks või
publikule atraktiivsemaks kui film ise. Sama oht on ka DIAPOSITIIVIDE PUHUL, kuid
fotode ja fotoseeriate näitamiseks paremat vahendit pole. Seadke diaprojektor enne
esinemise algust üles.
Ka HELILINDI mängimiseks peab kõik viimse nupulevajutuseni enne ettekannet
valmis olema. Kõik selgitused tuleb ka enne ära anda, pärast kõneleb ainult selge häälega
magnetofon.
VIDEOFILMI vaatamise eel olgu samuti selgitused, küsimused või ülesanne juba
antud, siis teavad vaatajad, millele tähelepanu pöörata. Rollimängudes ja treeningutel on
videosalvestis iseenesest parim õppevahend (paraku ka kalleim), sest nähtule ei saa vastu

11
vaielda – nii kõik näiski. Seepärast vajab lint alati juurde situatsioonikirjeldust ning –
analüüsi, nii on õiglane nii videofilmis esineja kui vaatajate suhtes.
Sama tasub meeles pidada, kui tahes millise kõne eel kipub teid häirima ülemäära
tugev rambipalavik: esiteks esindate te oma ametit, mitte iseenese isikut, ning teiseks pole
kellelgi võtta kuskilt paraadnägu ega –tegu, millega varasemaid muljeid teist enesest
asendada.

DEMAGOOGIA
Ükskõik millist teksti lugedes-kuulates ei saa me kindlad olla, kas on tegemist õige ja
õiglase eesmärgiga või püüab kirjutaja-kõneleja meilt midagi saavutada meie huvide
vastaselt ja vahendeid valimata. Kuidas kaitsta end pähemäärimise, väljapetmise ja
hämamise eest? Keskealised ja vanemad inimesed mäletavad veel aega, kui avalikku sõna
ei saanud sugugi usaldada, vahepeal õppisime seda tegema, kuid viimasel ajal saame jälle
vahel petta. Nüüd nimetatakse sellist segadusseajamist ostuhuvi äratamiseks, mõjutamiseks
ja poliitiliseks vm eelituseks. Tegemist on ikkagi endise demagoogia e manipulatsiooniga.
Hirmunud ning kahtlev inimene, kes on viletsa hariduse ja puuduliku infoga, kes ei oska
oma peaga mõelda, ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista
regulatsiooni- ja juhtimistasandeid, protsesse ja nähtusi, funktsioneerimist, muutumist ja
arengut, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut (Ü. Vooglaid. Aga sinul on jälle jalad kõverad.
EP 01.04.02). Oma pead alates sellest hetkest ei hangi, küll aga on siin ära toodud
vahendid, millega demagoogia opereerib.
Näiteid leiame järgnevale kaasaegsest poliitilisest väitlusest v reklaamist ohtralt. Sajad
demagoogiavõtted toetuvad tõelise argumentatsiooni asemel muule. Leidke näited!
Pidev lausvale äratab tähelepanu, ei lähe läbi, ohutum on esitada valet ja tõtt läbisegi.
Ratsionaalsed argumendid asendatakse paatose, loosungite v emotsionaalse ilukõnega.
Mõistuslikud argumendid võib ka asendada stereotüüpide v eelarvamustega.
Hämaraid argumente luuakse ainevaldkondi segi ajades, ka luues ootamatuid võrdlusi või
seoseid võrreldamatute nähtuste vahel.
Kontekstist väljakistud tsitaadi või mõne juhusliku üksiku väite kasutamine.
Üldsusele, “kõigile” viitamine.
Ebatüüpilisele v ebaolulisele viitamine.
Toetutakse näilistele autoriteetidele.
Rõhutatakse sümboleid, kasutatakse rituaale.
Esitakse enne vajalik hinnang, alles seejärel sobivas valguses väide.
Valimisvõitluses või isikutevahelises heitluses on tähtis tunda sõpru ja vaenlasi.
Kellegi kiitmiseks või süüdistamiseks pole tegelikku alust.
Lubadused ja ähvardused.
Mina olen oma mees, nagu sina ise, aga tema on nii- ja naasugune.
Heade või halbade teenete ja sidemete meenutamine.
Ametikoha nimetamine-meenutamine.
Ebakompetentsuse varjamine v rõhutamine.
Võimaliku kasu v kahju oletamine.
Ületähtsustamine v ignoreerimine. vt Märt Hennoste “Väike lugemisõpetus”

Demagoogia kasutamine ükskõik kelle poolt ükskõik millisel eesmärgil on amoraalne: see
on vaimne vägivald või nõrgema ärakasutamine. Ausaks mõjutamiseks on küllalt
argumenteerimisvõtteid (vt ARGUMENTATSIOON).
Paraku on tõhusaimaks kaitseks hämamise eest selle kahtlustamine: kuulates-lugedes
küsige endalt, kas kõnejal võib olla mõni omakasupüüdlik eesmärk teie käitumise
juhtimiseks või on ehk kõneleja sellise isiku palgal?

12
AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 1

Õppematerjal on koostatud riikliku standardi järgi, mis on riigiasutustele kohustuslik ja

eraettevõtetele soovitatav, kuid kuna ka eraettevõtted peavad riigiasutustega suheldes
olema arusaadavad, kasutavad lõpptulemusena kõik meie riigiettevõtted ja asutused
riiklikku standardit. Seda kirjeldavad kolm dokumenti:
Eesti Vabariigi standard EV ST 3-92 “Haldusdokumentide vormistamise nõuded”,
1996.a EV valitsuse poolt vastu võetud “Valitsusasutuste asjaajamiskorra alustest” ning
2001.a vastu võetud “Asjaajamiskorra ühtsed alused”.
Kõik need leiate koos näidistega Riigi Teatajast. Näidised võivad formaadile mitte vastata,
need võivad olla ruumi kokkuhoiuks kokku surutud, sel juhul arvestage ridade arvuga: mis
real mis rekvisiit paiknema peab. Kui leiate juhistest väikesi vasturääkivusi, lähtuge
standardist. Windowsi programmi dokumendiblankett meie omale täpselt ei vasta, kuid
seda saab kasutada, kui programmi natuke kohendada. Samuti saab tahes milliste sageli
kasutatavate dokumenditüüpide blanketid oma arvutisse sisestada. Väga hea juhend selleks
on OÜ Võlanõudja poolt välja antud raamatus “Ametikirjade koostamine ja vormistamine”
1998.
Igasuguste dokumentide koostamise aluseks on üldblank (termini sisu sama kõigis
allikates). Selle alusel on paber formaadis A4 jaotatud mõttelisteks väljadeks, millest
igaühele kirjutatakse teatavat laadi info – dokumendi rekvisiidid (vt joon Üldblank ja
Dokumendi rekvisiidid). Formaat A4 tähendab paberit 210x297 mm ja formaat A5 poole
väiksemat, 148x210 mm (ülaääreks on serv mõõdus 210 mm). Pabri jaotamist
alusväljadeks vaadake Lisalt 1. Igal dokumendil jäävad täiesti puhtaks ääred: ülemine 8
mm, vasak 25 mm, parem 12 mm, alumine 9. Nende mõtteliste joonte vaheline ala
jaotatakse telgjoontega pooleks. Pikitelgjoonest kahel pool kokku 9 mm on samuti puhas
juhul, kui dokument trükitakse kahes veerus, kõigil muudel dokumentidel märgib paremale
poole trükitavate rekvisiitide algust (kuupäev ja registreerimisnumber, teine ja kolmas
allkirjastaja jm). Kolmandikeks jaotavaid pikijooni vajate kolme veeru kujundamisel
(kontaktandmete väli lk lõpus), põikijooned jaotavad paberi
kirjapeaväljaks (siinsed rekvisiidid vastavad küsimustele saatja kohta ning sissejuhatavad
rekvisiidid iseloomustavad dkumendi liiki: liik, pealkiri, kuupäev, number);
sõnumiväljaks (soovitud viisil sõnastatud sõnum);
kontaktandmete väljaks (siin on ka täiendavad rekvisiidid, millest mõned ilmuvad alles
adressaadi juures).
Siiski ei pea ühtki välja üle koormama, hajutage elemente (rekvisiite) mõnevõrra, ühtlast
paberit on ka meeldivam vaadata. Kõige olulisem juhtmõte vahendite valimisel on sisu
kerge haaratavus.
Sel põhjusel kasutatakse ka plokkstiili, milles kõik rekvisiidid algavad välja
vasakul piirjoonel ning taandrea märgiks on topeltreavahe. Sallitakse ka lahtise
punktuatsioonistiili kasutamist, kus kirjavahemärke pannakse vaid siis, kui need on
vajalikud sisu mõistmisel. Konservatiivse stiili korral võib plokkstiili mitte kasutada,
lahtist punktuatsioonistiili (v.a lühendid) üldiselt ei kasutatagi. Muide, ka plokkstiilis ei ole
lõigul alljaotusi, st et lause alustamine piirjoonel, nii et eelmine rida on poolik ja
topeltreavahet pole, ei ole õigustatud. Tekst veeristatakse ka paremalt.

13
AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 2

REKVISIIDID

Rekvisiitide paigutuse leiate Lisa 2st (Üldblank), Lisa 3st (Kirjablank) ja täieliku loetelu
Lisa 4st. Veel peaks teadma järgmist.
Iga rekvisiidi jaok on lehel kaks võimalikku kohta, esimene võimalus on tavaline, teine
valitakse siis, kui esimest millegipärast kasutada ei saa.
Asutuse või firma äriregistri registreerimisnumbri asemel kirjutab üksikettevõtja oma
litsentsi numbri.
Aadressväljale märgitakse külastusaadress, postiaadress lisatakse vajadusel eraldi. Siis
tuleb kiri saata aknata ümbrikus, ümbrikul postiaadress.
Eestis ringlevatel kirjadel märgitakse kontaktnumbritele siin vajalikud suunanumbrid,
välismaale saadetavatele kõik vajalikud.
Kakskeelsetele dokumentidele kirjutatakse kõigepealt eestikeelne tekst, seejärel kogu teksti
tõlge võõrkeelde.
Pidulikele dokumentidele ei märgita registrinumbrit ega kirja liiki.
Dokumendi liigiks ei kirjutata Kiri, vaid alaliik: tutvustuskiri, initsiatiivkiri (ettepanekud,
soovid, küsimused), infokiri, infopäring, vastus, järelepärimine, nõudluskiri, selgitus,
täiendav informatsioon, tänukiri, kutsekiri, palvekiri, garantiikiri, tõenduskiri, volikiri,
kaaskiri, vabanduskiri, õnnitluskiri, kaastundekiri. See kirje peaks olema kõrgusel 54 mm
paberi ülaäärest ja soovitavalt suurtähtedes.
Üksikule või suhtlemist alustavale kirjale ei trükita kuupäevaväljale Teie-rida, vaid lihtsalt
kirja väljasaatmise kuupäev.
Dokumendi koostamise koha märkimine on kohustuslik.
Adressaadile märgitakse samad tunnused, mida ta ise on enda kohta märkinud.
Viisakas on nimeline pöördumine; äärmisel juhul pöörduge ametinime järgi, kui selle täitja
nime pole võimalik välja selgitada. Lühendid Hr ja Pr on kohustuslikud.
Pöördumissõnadeks sobivad Tere või Hea, Austatud kasutatakse tänu- või õnnitluskirja
puhul.
Dokumendi pealkirjaks märgitakse selle aine, teema (Ettepanek projektis osalemiseks).
Soovitavalt käsitletakse ühes dokumendis ühte teemat.
Hüvastijätusõnadele järnevad kirjutaja nimi ja ametikoht.
Allkirjad veeristatakse vasakult, kui neid on 1-2, enamad võib veeristada kahes veerus.

AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 3
ERI LIIKI DOKUMENDID JA KIRJAD

Dokument on kindla vormi ja tähendusega teabeallikas, kirjalik tunnistus, midagi tõendav

või kellegi õigusi kinnitav seaduslikus korras koostatud kiri. (EE 2) Seega on iga kiri, mille
te koostate, dokument. Osa kirjadest – millel puudub otsene adressaat või mis on mõeldud
kasutamiseks asutusesiseselt – koostatakse üldblangi alusel (Lisa 2): protokoll, aruanne,
leping jm. Konkreetse adressaadi jaoks koostatud ja posti teel või digitaalselt saadetud ning
asutusest väljaspool kasutamiseks mõeldud dokumendid (asutustevaheline ja asutuse ja
eraisiku vaheline suhtlus) koostatakse kirjablangi (Lisa 3) alusel: kiri, arve, tellimine. On
dokumente, mida võib koostada olenevalt kasutusest kummagi blangi alusel: aruanne,
avaldus.
Avalduse, protokolli, käskkirja ja elulookirjelduse (C.V.) koostamine on lihtsam, juhiseid
nende kirjutamiseks leiab igast käsiraamatust; lepingu või selle blangi koostab reeglina
jurist; aruannete, arvete , tõendite ja tellimiskirjade jaoks on asutustes tavaliselt välja
töötatud oma blank – kui seda pole, võtke aluseks üldblank. See sobib ka vähem
formaalsete kirjade (tänukiri, kutse, kaastundeavaldus, surmateade) aluseks.

14
Ametnikuna tuleb teil mõnikord siiski kirjutada ka erakirju. Need võivad olla käsitsi
kirjutatud, pöördumine ja hüvastijätt on vähem formaalsed, kuid mitte vähem viisakad.
Esimeses lõigus vastatakse varemesitatud küsimustele, oma isiklikust käekäigust võite
jutustada alles enne lõpetamist. Ärge unustage pöördumissõnu Sina ja Teie suure tähega
kirjutada.

KIRJA TEKST
koostatakse ümberpööratud püramiidi põhimõtet järgides (vt peatükk Uudis). Teksti
ülesehituselt võib kõik dokumendid jagada neljaks osaks:
fakt, sündmus või idee, miks te kirjutate;
taust, täheldatud olukord;
üksikasjad, lisafaktid ja sündmused, võimalikud arengud, meetmed;
tulemus – tegevus, millist käitumist oodatakse adressaadilt.
Niisiis vastab esimene lõik tavaliselt küsimusele mis on?, järmised küsimustele kes-mis?,
miks?, kuidas?, kus?, millal? Kui see tundub keerukas, alustage kirja mustandit fraasiga
Teatame Teile, et... ning kustutage see puhtandis.
Neli lõiku kirjas ei ole kohustuslik, teie ju kirjutate, mida vaja on. Kui mingit osa
pole vaja kirjutada, siis seda sulepeast välja imema ei pea ega tohigi. Näiteks kirjutatakse
tõendisse kes tõendab, mida tõendatakse, tingimused (viimane lause näitab tõendi
kehtimise aega).

AVALDUS
on kujunenud endisaegsest palvekirjast, milles oli kaks olulist lõiku: mida
soovitakse ja miks seda soovitakse. Kaasaegses avlduses jääb teine ära, kui seda just ei ole
küsitud (toetusavaldused). Eri asutustel, kes avaldusi vastu võtavad, võib olla omi
spetsiifilisi huve mingite konkreetsete andmete vastu. Sel juhul vormistavad nad oma
avalduseblanketid lünktekstina
Käsikirjalised avaldused võib vormistada vana tuttava vormi järgi, kus sõna avaldus oli
seotud pöördumislausesse (sõna avaldus väikese tähega rea keskel). Siiski soovitatakse
avaldus kirjutada arvutil ja plokkstiilis: kergem loetavus võib mõjutada palve täitmist.

AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 4

Isikuandmed esitatakse ühes plokis paremale veeristatult, võib kirjas 8-11 punkti. Esimeses
reas avaldaja nimi suurtähtedes, teises isikukood, järgnevad kodakondsus, aadress,
kontaktnumbrid, e-aadress. Järgneb adressaadiväljas avalduse saaja, kirja liigi real
AVALDUS. Kuupäev asub sellisel avaldusel lõpus, allkirja all.
Asutusesisesel avaldusel isikuandmete plokki vaja ei ole, seepärast kirjutatakse
kuupäev kuupäevareale. Et sellisel avaldusel on reeglina väga vähe teksti, sallitakse selle
trükkimist kirjas 14 punkti.

ELULOOKIRJELDUS ehk CURRICULUM VITAE

Ladinakeelsete lühendite puhul tuleks eelistada punktidega kirjapilti C.V., kuigi ka CV on
üldiselt tarvitusel.
Kui on võimalik, siis enne C.V. saatmist uurige, kas teilt oodatakse vanamoodsat
elulookirjeldust või tõepoolest C.V. Nimelt on neil mõningad põhimõttelised erinevused.
Elulookirjeldus algas isikuandmete väljaga, mis oli paremale veeristatud, järgnes adressaat
omal väljal, siis pealkiri ELULOOKIRJELDUS kirja liigi real. Põhiossa kirjutati kõik
olulised eludaatumid (ka eraelulised) kronoloogilises järjekorras sünnist käesoleva hetkeni
ning lõpuks ühtse kirjaplokina erioskused ja –võimed. See hoopis pikem ja üksikasjaliku
dokument lõpetati allkirja ja kuupäevaga. Nüüdisajal kasutatakse harva.

15
C.V.-d ei adresseerita, või kui, siis lisatakse viimasele reale kuupäeva juurde, kellele
esitamiseks C.V.on esitatud. Seda ka ei allkirjastata.
Reeglina veeristatakse C.V. kahte veergu, kusjuures parempoolne on tunduvalt kitsam, sest
sinna ei kirjutata muud peale andmeviidete ja artiklite pealkirjade. Viimased tõstetakse
esile Bold kirja, suurtähtede või allajoonimisega. Esimene artikkel ongi pealkirja all
isikuandmete artikkel, kuid tavaliselt seda ei pealkirjastata, pealkirja aset täidab inimese
täielik nimi. Järgmisel real on aadress, kontaktnumbrid, sünniaeg ja –koht, kodakondsus ja
perekonnaseis. Artiklite vahel on topeltreavahe. Artiklid on haridus, täiendkoolitus,
töökogemus (töökohad), muud oskused, võõrkeeled, ühingutes ja organisatsioonides
(erialaliitudes) osalemine jm. Koolidele lisatakse omandatud eriala (ka kallak), alustatakse
keskhariduse järgust, kui olete omandanud lisaeriala, märkige see täiendkoolitusse.
Täiendkoolituse juures tuuakse ära kõik eriala andnud või pikemad koolitused (vähemalt 2
AP), lühematest valige need, mis võivad nüüdses olukorras vajalikud tunduda. Kõik
koolitused peavad olema tõestatavad, samuti töökohad, muidu lühevad need kirja muu
kogemusena ja sellest on juba kahju. Mõlema artikli esimesteks kirjeteks on praegu kestev
koolitus või töökoht, kus paarasjagu töötate. Haridus, koolitus ja töökogemus järjestatakse
tagurpidi kronoloogias, alustades viimasega ja lõpetades esimesega. Töökohtade juurde
peab märkima nii ametinime kui tegeliku ameti, oranisatsioonide juurde oma positsiooni
selles. Keelteoskuse juures on mõistlik kasutada ühtset skaalat: kõnes – kõnes ja kirjas;
kasin – rahuldav – hea – väga hea – suurepärane; suhtlustasandil – teine keel – emakeel.
Tõenäoliselt tuntakse teie hobide vastu vähe huvi, kuid näiteks kasvataja töölevõtmisel
võib tema klaverimänguoskus või näputööhuvi otsustavaks kujuneda. Mida iganes te eriti
hästi teete või olete teinud, leidke võimalus selle kirjapanemiseks.

AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 5
PROTOKOLL
on küllap kõige vastusrikkam dokument, mida te oma tööelus koostama
peate, sest protokollitud otsused on kogu struktuuriüksusele (koosolekul viibinud
kollektiivile) kohustuslikud täita. Uurige hoolega Lisa 9 – ka kõik rekvisiidid protokolli
peas on kohustuslikud. Teadma peab järgmist.
Kui protokolli ei kirjutata asutuse blangile, on aadressväljas asutuse täpne nimetus. Kirja
liigi reale trükitakse PROTOKOLL, selle alla koosoleku toimumise koht: struktuuriüksus,
hoone, ruum.
Kuupäev on kuupäevareal, sellele järgneb struktuuriüksuse koosolekute protokollide
järjekorranumber.
Pealkirjareal pole midagi, kuid selle all on koosoleku alguse ja lõpu kellaajad. Järgneb
topeltreavahe.
Nüüd järgnevad artiklitena (kas suurtähtedes, Bold kirjas või allajoonituna): juhatas,
protokollis, võtsid osa, (puudusid,) kutsutud, päevakord (nummerdarud loetelu punktide
kaupa); 1. päevakorrapunkt, kuulati, sõna võtsid, otsustati, 2. päevakorrapunkt, kuulati,
sõna võtsid, otsustati jj.
Otsuste alla jäetakse 4 rida allkirjade jaoks ruumi ning siis trükitakse kõrvuti, kahes veerus
koosoleku juhataja ja protokollija täielikud nimed. Nemad kahekesi vastutavad otsuse
täpse sõnastuse eest.
Kui protokoll mahub ühele leheküljele, võib rekvisiit Päevakord ära jääda. Kui osavõtjaid
on enam kui 20, lisatakse registreerimisleht lisana protokollile ja rekvisiit Võtsid osa jääb
ära.
Kui otsuseid on vähe või on päevakorrapunkte 1-2, võib teha vaid ühe otsuseartikli kogu
protokolli jaoks.
Juhul kui võetakse vastu eriotsuseid koosoleku protseduurireeglite kohta, kirjeldatakse neid
eraldi artiklis enne päevakorda.

16
Koopiad protokollist saadetakse asjast huvitatud ja koosolekule kutsutud isikutele, näiteks
võrgustikutööd puudutava koosoleku kõigile võrgustiku liikmetele. Märge selle kohta
tehakse vastavale reale.
Kaasaegses protokollis ei kirjeldata koosoleku tegelikku käiku, seda täpsem – mitte
üksikasjalikum – ollakse aine kirjeldamisel.

ARUANNE
koosneb põhimõtteliselt samadest osadest nagu kiri: mis juhtus? -
avaresümee, taust, faktid ja sündmused, tulemus. Sellisest ülesehitusest tunneme ära
seletuskirja, eriolukorra ülevaate, komandeeringuaruande. Kui töölähetus on seotud
kohapeal tehtavate töödega, lisanduvad eelnevale tehtud, tehtavad ja eesseisvad tööd -
tööaruanne.
Klassikaline ametlik aruanne on köidetud kausta, osad: tiitelleht, sisukord, sissejuhatus,
arutlus, järeldused, soovitused, allikad ja viited, lisad. Paraku pole nii suurte dokumentide
lugemiseks ega ammugi koostamiseks kellelgi aega, seepärast on levinud moodne variant:
tiitelleht, kokkuvõte, sisukord, järeldused, soovitused, arutlus jne. Tõenäoliselt loetakse
neist osadest nelja: sissejuhatust, kokkuvõtet ning järeldusi-soovitusi. Seepärast tuleb
ametlikke aruandeid kirjutada harva – nii projektinõukogud kui ministeeriumid
valmistavad ette mõneleheküljelise blanketi, kus andmeesitus on tihendatult
süstematiseeritud. Sellise aruande koostamine on võrreldamatult lihtsam, seepärast tasub
alati aruande küsijalt uurida, ega selle jaoks blanketti ole.

AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 6
LISAD

Lisa 1: Alusväljad blanketil

Lisa 2: Rekvisiitide asukoht üldblangil
Lisa 3: Rekvisiitide asukoht kirjaplangil
Lisa 4: Dokumendi rekvisiidid
Lisa 5: Kiri
Lisa 6: Asutusesisene avaldus
Lisa 7: Väljastsaadetud avaldus
Lisa 8: Elulookirjeldus (C.V.)
Lisa 9: Protokoll

TESTI JA ANKEEDI TÄITMINE

Testis on õige vaid üks, oodatav vastus; ankeedis on õiged kõik vastused;
blanketiks nimetame osaliselt valmistrükitud teksti, kus asjaajajal tuleb lünkadesse
kirjutada vajalik informatsioon.

Õige vastus märgitakse: Õ, õ, jaa, jah või ×. Vale või puuduv vastus märgitakse: V,
v, ei, 0 või - ; kõige sagedamini tuleb vale või puuduv vastus jätta lihtsalt märgistamata.

Täislauseid ei pea vormistama, sallitud on elliptilised laused, ühesõnalised vastused

väiketähtedega kirjutatult. Kuid kui kord on alustatud suurtähega ja öeldisega lauset, tuleb
see punktiga lõpetada. Punkt on kohustuslik ka järgarvu taga. Lühendi lõpus võib punktid
ära jätta, kas punktidega või punktideta, oluline on järjekindlus - kogu dokument algusest
lõpuni ühtmoodi.

Allkiri võib olla võõrkeelne, kuid ei tohi olla trükitähtedes. Nime uuesti välja
kirjutama ei pea, kui see on samas dokumendis kord ära toodud.

17
 Blanketi ülemine kolmandik on tavaliselt isikuandmete väli, enamasti nõutakse
selle täitmist TRÜKITÄHTEDES, vahel kehtib see nõue kogu esimese lehe kohta
(viisataotlused).

Vastused kirjutage ainult ettenähtud väljadele (kastidesse, ruutudesse). Väljapoole

kirjutatut reeglina ei loeta. Vastake täpselt ja ainult sellele küsimusele. Teie isikliku
arvamuse jaoks on eraldi väli (tavaliselt lõpuruut) või tohib selleks kasutada blanketi
tagumist külge – sinna kirjutatud teksti pärast ei loeta vähemalt blanketti rikutuks.

Blanketti ise koostades püüdke vormistada esimene lause nii, et täisnimi jääks
nimetavasse käändesse. Nimesid võib käänata kahte moodi:
nagu sõnu ikka (Kask, Kase, Kaske, Kasesse);
i-tüvelisena (Kask, Kaski, Kaski, Kaskisse).
Olulistes dokumentides soovitatakse viimast.

Pliiatsiga täidetud dokument ei kehti, seda pole olemas, isegi pastapliiatsi või
tindiga ülekirjutatu ei kõlba. Parim kirjutusvahend on metallotsaga tumesinine tindipliiats,
aga sobivad ka tahes millised sinised või mustad pastakad.

Paranduseks tõmmake maha sõna või kogu arv, mitte üksik täht või number.
Kustutuskummi või korrektorit kasutada ei tohi.

Blankett on tegelikult üks vilets paberitükk ja Te võite sinna kirjutada mida iganes.
Kõige hullem, mis üldse võib juhtuda, on see, et see ei kehti.

VESTLUS
on KÕIGE HARILIKUM KÕNEOLUKORD ning ESMANE INIMLIKU
KONTAKTI AVALDUS JA VORM. Seega on hea ja oskusliku vestluse tähtsust raske üle
hinnata. Mäletamisväärne Prantsuse kardinal ning peaminister Richlieu on seda pidanud ka
üheks hea hariduse omandamise vormiks, kaasaegsedki õppemetoodikad on rakendanud
vestlust erinevates võtetes nagu rühmatöö, arutlus, paneel jm. Paljudes tööolukordades on
vestlus ainuvõimalik või tulusaim võte, sest vestluses on haaratud kõik osalejad võrdseina,
seega pole allajäjaid, võidavad kõik. Muidugi kui tegemist ikka on vestlusega, sest kui üks
vestlejaist haarab initsiatiivi ning sunnib teised kuulama, nimetame seda kõneks või
millekski muuks. Et vestlus oleks kõigile osalejatele nauditav, tuleks järgida teatud
soovitusi, mis on ära toodud pea kõigis hea käitumise ja kõnekunsti õpikuis.
KUULAKE vestluskaaslast hoolega ning süvenenult. Kui teise jutt on teie arvates
muutunud igavaks, ebamugavaks või väheinformatiivseks, püüdke teha teemas väike
suunamuutus.
ÄRGE VAIKIGE ka ise. Keegi pole nii tähtis, tark või ilus, et suudaks vaid oma
kohaloluga teiste vestlust rikastada. Vaikimine lülitab teid suhtlusringist välja, pealegi teeb
see teised kohmetuks.
OODAKE OMA KÕNEKORDA, aga ärge siiski katkestage kedagi. Võimalik
mõõdupuu on siin vestluspartneri lause lõpp, kui just kujuteldava teemaarenduse lõppu
pole võimalik eristada - mõne vestleja kõne võib tõesti olla väsimatult voolav.
KÕNELEMA JULGUSTAMINE on raske kuid tänuväärne oskus. N.Rees (1995:279)
soovitab esitada julgelt otseseid küsimusi, kui need vähegi sobivad ega ole intiimsed (vahel
ei lase ametivestlus sellestki hoolida). Kui te tahate midagi teada, tuleb seda küsida – ja
ikka otseselt allikalt. Ebakindlalt vestluskaaslaselt tuleb küsida, mida tema teema kohta
arvab; vahel tuleb uurida vähese keeleoskusega vestluskaaslase käest, mida ta sooviks
vestlusele lisada.

18
 RAHULIK TOON, kindlus oma väidete esitamisel on ka vastu vaidlemisel
tõhusam kui kõrgendatud või äge toon. Ka järsk toon on ebviisakas, soovitatakse isegi
jäiga ei asemel kasutada fraase või lauseid, mis osutavad teistele võimalustele, kuigi
konkreetsel juhul näivad muud võimalused võimatud olevat (Siiski võib Lõuna-Ameerikas
lõvisid leiduda, kui neid lemmikloomadena või loomaaedades peetakse). Ametivestluses
on muidugi konkreetsus ja sageli ka resoluutsus hädavajalikud.
PÕHJENDAGE oma arvamust või erimeelsust. Oluline on ka mitte kanda
konflikti üle teemalt selle esitajale – kõneleja pole rumal ega pahatahtlik, ta lihtsalt ei
tunne seda ala või probleemi.
TEEMA ON AMMENDUNUD, kui öeldu tundub otsitu, muidu ei sobi kõneaine
vahetamist teistele peale suruda. Küll on mõistlik teemat vahetada, kui hääled muutuvad
liiga valjuks ja ägedaks. Selle vältimiseks soovitatakse seltskondlikus vestluses vältida
rääkimist nii enda kui teiste religioonist, poliitikast, tervisest ja rahast – teid võiksid küll
teiste asjad huvitada, vaevalt neile aga aru anda meeldiks. Parim viis teema muutmiseks on
sellele mingi muu vaatenurga andmine (Aga kuidas vaataks eurokohus
integratsioonipoliitikale siis, kui meil oleks venelaste asemel tegemist hiinlastega?).
VESTLUSEGA LIITUMISEL ei sobi teistelt küsida, mida nad rääkisid, eriti
paarivestluse puhul või juhul kui teie lisandumisel teema soikub. Kui vestlejad soovivad,
ütlevad nad teile seda ise (Arutasime hankeprobleeme), see oleks viisakas. Kuid kui ka uus
teema ei edene, on vestlejate mõtted eelmise teema juures ja teil oleks mõistlik eemalduda.
ÄRGE KASUTAGE STAMPFRAASE, vestlus peaks olema huvitav, stambid
lülitavad osalejate kuulamistahte välja.
Huvitavaks vestluseks on võimalik ette valmistuda, hoides end kursis aktuaalsete
probleemidega. H.de Balzac imestab ühes oma romaanis, kuidas daamid suudavad
suudavad õhtul vestelda sellest, millest nad alles hommikul lugesid. Küllap suudame seda
me kõik.

TELEFONIKÕNE

Kõnet peaks ALATI ALUSTAMA TERVITUSE JA ESITLUSEGA, nende vorm oleneb

juba lähedusastmest, millisega Te arvestada võite. Pigem kraad formaalsemalt kui kraad
familiaarsemalt – nii on parandust toonis lihtsam teha.
End on vaja tutvustada, et vastuvõtja
- teaks, keda võidakse telefonile kutsuda;
jõuaks end vestluseks ette valmistada;
saaks arvestada, kas tal on praegu võimalik Teiega rääkida;
saaks kiiresti lõpetada valeühenduse.

TELEFONIKÕNE POLE MITTE KOOSOLEMISE, VAID INFO VAHENDAMISE

VIIS. Mida lühem kõne, seda tänulikum vestluspartner. Ametikõnede puhul kehtivad mitte
ainult viisakusreeglid, vaid ka ametialane hierarhia, siiski on naisalluval lihtsam lõpetada
kõnet lobiseva ülemusega. Erakõne lõpetab kõne naine või vanem kõneleja.

TÄISLAUSED nii küsimisel kui vastamisel väljendavad Teie lugupidamist vestluspartneri

vastu. Tüdimus hääles näib sama jõhker kui selja pööramine reaalses ruumis toimuva
vestluse puhul, sest nüüd asendab intonatsioon pilku. Telefonis võib äge kõne tunduda
sõimuna.
KEHTIVAD KÕIK VESTLUSEGI PUHUL OLULISED STIILI- JA
KEELESOOVITUSED, isegi võimendatult.

19
KORRAGA ÜKS VESTLUS! Ärge kõnetage ruumi astudes telefoniga rääkijat ega
kõnelge ise telefonikõne ajal ruumisviibijatega. Kui olete selleks millegipärast sunnitud
(telefon heliseb), vabandage esimese vestluspartneri ees.

KUI KÕNE KATKEB, oleks viisakas tagasi või uuesti helistada lihtsalt vormikohase
hüvastijätugi pärast.

TE EI SUHTLE TELEFONIGA, VAID APARAADI ABIL TEISE INIMESEGA isegi

suure asutuse ametnikuga rääkides. Kommutaatorineiule end siiski tutvustama ei pea,
sekretärile aga küll.

TÖÖASJUS KOJU ÜLDJUHUL EI HELISTATA. Kui aga olete selleks sunnitud, siis
kaaluge enne tõsiselt, kuidas ja mida üldse rääkida (näiteks millegi kontrollimine pole
piisav põhjus). Kella seitsmest õhtul algab isiklik aeg, kella üheksast aga intiimne aeg – kui
paljude inimestega meil ikka intiimseid suhteid on!

PIKK KUTSUV SIGNAAL LÄHEB HELISTAJALE KALLIKS – nii me ka oma hinda

tõstma ei pea. Võtke toru “väärika” kiirusega, ise ei maksa üle 8 telefoni signaali oodata.

RÜHMAVESTLUS 1

töökeskkonnas allub tavaliselt teatud reeglitele.

Esiteks ei esinda kõnelejad mitte iseennast, vaid ametit või rühma, mille (ees)kõnelejana
nad üles astunud on. Seega tuleb ka vastuväited esitada seisukohale, mitte isikule.
Teiseks on kõnekorrad asendunud kõnevoorudega: kõigil vestlejategruppidel on
samasugune õigus sõna saada ning seepärast annab vestluse juht teatud kokkulepitud ajaks
kõigile vestlejatele võrdselt ja järgemööda sõna. Seda aega tuleb maksimaalselt kasutada,
sest järgmine kord saab sõna sekka öelda alles järgmise kõnevooru ajal, kuid siis võib kõne
all olla hoopis uus teema. Koosolekul registreeritakse eelnevalt sõnavõtud ning vestluse
ajal on võimalik ainult lühike märkus.
Kolmandaks peetakse teemast märksa jäigemalt kinni, tagasipöördumist juba arutatu
juurde vaadatakse sageli kui kõigi osalejate aja raiskamist. Kohe, kui olete sõna saanud,
öelge välja kõik, mis teil selle teema kohta öelda on.
Neljandaks pole seal kõik vestlejad alati võrdsel positsioonil: ülemusel on õigused, mida
seltskondliku vestlusega võrreldes omavad vanemad daamid.
Organiseeritud rühmaveslusel on alati juht, kes avab vestluse, täpsustab teema, jälgib
kõnevoorudest kinnipidamist, täpset ajakasutust, sõnastab otsused ning teeb vestluse
lõpetuseks kokkuvõtte. Juht kas valitakse või määratakse olenevalt olukorrast ja
institutsioonist, mille raames vestlus toimub (õppeürühm kas valib juhi enda seast või on
juhiks õppejõud, töökollektiivis on juhiks sageli tööjuht või vastutaja). Ta hoolitseb
vestluse korraldusliku külje eest või delegeerib selle mõnele alluvale ehk osalejale.
Ruumi ja istekohtade kujundamisel peetakse silmas vajadust näha kõiki vestlejaid,
jälgitavad peavad olema nii osalejad isekeskis kui ka nemad publikule, kui see on olemas.
Juhul kui rühmavestlusest koostatakse protokoll, peaks protokollitav juhatajale nähtav
olema; vahel kirjutatakse protokolli esimene variant ka pabertahvlile, kus selle kujunemist
näevad kõik.
Organiseeritud rühmavestlusel on traditsioonilised osad:
tervitus, osalejate tutvustamine, prombleemi esitamine;
arutelu teemade või kõnevoorude kaupa, otsuste või tulemuste sõnastamine;
kokkuvõte, tänu osalejatele.
Olenevalt korraldusest või eesmärgist on mitmeid rühmavestluse liike: spontaanne

20
vestlus, vestlusring, ajurünnak, koosolek, paneelvestlus, väitlus ja kõikvõimalikud nende
variandid. Spontaanne vestlus pole muidugi mingil viisil ette valmistatud, kuid selleks
võiks siiski valmis olla - suutlikkus sõna sekka öelda näitab teie professionaalset pädevust.
VESTLUSRINGIKS nimetatakse sageli vestlusi, mida ei osata teisiti nimetada
nende väheformaalse korralduse tõttu. Õnnestumise eelduseks on, et kogunenud tunnevad
probleemi, on vestluseks valmistunud ja soovivad arutluses osaleda. Sobib
ekspertarvamuste kogumiseks, hinnangu andmiseks probleemile või selle osadele, ka
vestlejate pädevusele. Vestlusringis valitsevad reeglid kinnitatakse osalejate poolt kohe
alguses. Kõik vestlejad peavad üksteisele nähtavad olema, seepärast istutakse sageli ringis.
AJURÜNNAK on kaheosaline koosolek uute vaatepunktide või probleemile ehk
konfliktile lahenduse leidmiseks, arengusuundade selgitamiseks. Poolte vahel peetakse
vastavalt vajadusele või võimalusele mõningane paus. See ei tohiks olla lühem kui pool
tundi ega pikem mõnest päevast: paras mõtete selginemiseks, siiski ei tohiks arutatut
unustada, et ei peaks täiesti uuesti alustama. Esimesel kogunemisel kogutakse osalejatelt
võimalikult palju arvamusi, ideid, ettepanekuid. Oluline on, et neid ei retsenseeritaks:
esmapilgul võimatud või tobedad mõtted protokollitakse. Tavaliselt kasutatakse
pabertahvlit, sest sellele jäädvustatut

RÜHMAVESTLUS 2

on lihtne säilitada. Teisel kogunemisel vaadatakse kogutu loovalt ning analüüsivalt üle.
Soovitatakse ka analüüsiks rakendada hoopis teist gruppi, et ei saaks tekkida olukorda, kus
endine ettepaneku esitaja asub nüüd oma ideed läbi suruma. Seda olukorda saab ka sama
grupi puhul ära hoida, kui analüüsiks jagada grupp kaheks pooleks ning nende töö
tulemused hiljem ühitatakse.
Eriti ebatraditsioonilised ideed võivad anda häid tulemusi, seepärast on oluline luua
vestlusel avatud ja salliv õhkkond. Vestluse toimumise reeglites lepitakse kokku kummagi
koosoleku alguses, üheks nendest on jätkuvalt demokraatlik hoiak. Kõigile osalejatele peab
protokoll (ideede või ettepanekute ülestähendus) avatud olema.

PANEEL
Paneelvestlust näeme sageli televisioonis – see on kahe või enama vestlejaterühma
mõttevahetus või argumentide võrdlus teemal, mille järgimist kontrollib juhataja. Paneeli
tulemuseks on sõnastatud seisukohad, mille alusel saavad pealtkuulajad või osalejad ise
kujundada oma uue seisukoha. Otsest ühtset tulemust (otsust) pole, seepärast ei peeta ka
alati protokolli (v.a läbirääkimised).
Paneel on hea meetod vahetult selgitada midagi terve grupi autoriteetide poolt suuremale
auditooriumile (valimisvõitluse kajastamine televisioonis). Samuti kasutatakse seda
läbirääkimistel - kus publik puudub - vastaspoolte argumentide võrdlemisel ja
kontrollimisel.
Paneelvestlus sarnaneb diskussioonile, kuid siin ei ole eesmärk välja jõuda tõe või võiduni.
Kõnevoorud pole nii kindlaks määratud, sõna võib paluda, kui selleks tekib vajadus; publik
saab selleks antud ajal vestlejatele küsimusi esitada. Et reeglid pole nii kindlad, oleneb
vestluse õnnestumine suuresti juhi kindlast käest. Ette valmistades peab juht piiritlema
teema ja alateemad, teadma alateemade jaotust esinejate vahel, panema üldjoontes paika
vestluse ülesehituse, ajakava ja kõnevoorud. Tõenäoliselt on vaja eelarutelu, kus neis asjus
kokku lepitakse. Vestluse ajal esitab juhataja elavdavaid või täpsustavaid küsimusi, peatab
lobisejaid, lahutab tülitsejaid.
Vestlus algab juhataja tervitusega, ta tutvustab kuulajatele koosoleku korda ja
käsitlusjärjekorda, esitleb esinejaid, peab sissejuhatava kõne ning määrab kõnelemise
järjekorra. Esimeses kõnevoorus saavad sõna kõik vestlejad järjekorras varem
ettevalmistatud sissejuhatava kõne jaoks. Järgnevad kõnevoorud (põhjendused, küsimused,

21
parandused, vastuväited, lahendusettepanekud) on tavaliselt jaotatud vastavalt vajadusele,
kuid ajaliselt piiratud: minut-kaks on küll. Kõnekorda küsitakse juhatajale märku andes,
vahelehüüded on täiesti sobimatud. Seepärast on mõistlik hoida märkmepaber käeulatuses,
et kord sõna saanuna oleks meeles kõik oluline korraga ära õelda. Ajapiiri mahtumist
kontrollib sekretär. Publik esitab küsimused kas kirjalikult juhatajale või sekretärile, aga ka
suuliselt. pärast küsimustele vastamist teeb juhataja teemast kokkuvõtte.

Juhataja ja sekretär

AA A
AB A B

PUBLIK

RÜHMAVESTLUS 3
Põhimõtteliselt samamoodi on osalejad ja publik paigutatud ka väitluse korral.

RÜHMAVESTLUS: VÄITLUS

Väitluse - argumenteeritud vaidluse (vt pt Argumenteerimine) - vöörsõnalisi vasteid on

mitmeid: diskussioon, dispuut, debatt ja poleemika. Päris kattuvate sünonüümidega tegu
pole, siiski on piire loetletud mõistete vahele raske tõmmata.
DISKUSSIOON (lad discussio ´läbiarutamine) on mõttevahetus, vaidlus mingi probleemi
üle kas koosolekul, vestluses või meedias.
DISPUUT (lad disputare ´vaidlema) on avalik vaidlus teaduslikul teemal, näiteks pärast
avalikku ettekannet või väitekirja kaitsmist. Need täpsustused seovad dispuudi konkreetse
aja, koha ja isikutega, mida diskussiooni kohta alati öelda ei saa.
DEBATT on samuti seotud mingi konkreetse koha ja probleemiga, kuid ajavahemik ja
isikutering on vähem piiratud (parlamendivaidlused seaduse vastuvõtmisel) – tegemist on
samuti avaliku arutelu või vaidlusega. Eesmärk on kõigil üks: selgitada probleemi olemus,
edaspidised võimalikud tegutsemisvõimalused ning leida võimalikult suurele publiku
hulgale sobis kompromislik lahendus.
Avaliku POLEEMIKA puhul ei ole isegi lahenduste leidmine oluline, need jäetakse
asjaomaste otsustajate leida, keskendutakse erinevate seisukohtade kaitsmisele või
kritiseerimisele.

VÄITLUS kitsamas tähenduses välistab siiski kompromisslahenduse, sellist väitlust juhib

kohtunik, kes lõpuks ka otsuse vastu võtab, mis kuni uue otsuse vastuvõtmiseni on nii
väitlejatele kui publikule kokkuleppeliseks tegevusjuhiseks. Nii on tänapäeval asi
kohtuväitlustega, kuid teaduslikud, õppe-eesmärkidel või osapoolte oraatorivõimete
demonst-reerimiseks korraldatud väitlused mingit kohustavat jõudu ei oma, kuigi juhataja
sõnal on oluline kaal ja võitja lõpuks välja kuulutatakse.
Väitlust välja kuulutades kuulutatakse välja ka selle teema (Kas Eesti sotsiaalametid
peaksid narkomaanidesse suhtuma kui haigetesse või kui oma valiku teinutesse?).
Õnnestunud – huvitava ja hariva – väitluse eelduseks on väitlejate hea ettevalmistus. Ette
peab valmistuma ka juhataja (kohtunik), sest tema teha on sissejuhatus, vahekokkuvõtted,
lõplik otsus ning kuulutada välja võitja. Juhataja kohustused on samad kõigi rühmavestluse
juhatajate omadega. Väitlejad valivad poole: nad saavad olla kas väite kaitsjad või

22
vastased, igal juhul on neid kummaski meeskonnas samapalju. Esimeses kõnevoorus teeb
kaitsjate esikõneleja sissejuhatuse ja avab omapoolsed argumendid, seejärel teeb sama
vastaste esikõneleja, jätkab kaitsjate teine, siis vastaste teine kõneleja, kuni kõik on oma
eelnevalt ette valmistatud kõne esitanud. Teine kõnevoor on kummutamine ning - kui
kokku ongi lepitud ainult kahes kõnevoorus – kokkuvõte. Kuid kõnevoor läbitakse nüüd
vastupidises järjekorras: esimesena kõneleb vastaste esmakõneleja, siis kaitsjate
esmakõneleja, eelviimasena kõneleb ja teeb kokkuvõtte vastaste viimane ja viimasena
kaitsjate viimane kõneleja. Kokkuvõte, või vähemalt osa sellest, on samuti võimalik
eelnevalt ette valmistada (soovitatakse tugevuselt teine argument jätta lõppu kõlama).
Kõnevoore võib olla enam, kuid reegel on, et esinemisaega ja –kordi saab kumki pool
võrdselt.
Väitluse ülesehituses on aastatuhandete jooksul välja kujunenud põhimõtteline skeem, kus
kaitsja näitab probleemi ja tõestab, kuidas tema plaani järgi tegutsedes saavutatakse
lahendus. (Eesti narkomaanide, füüsiliselt ja vaimselt haigete inimeste ravimiseks ei peaks
looma uut organisatsiooni, vaid seda võiks korraldada juba töötav haigekassa.)
Vastuvaidlemisel on võimalikud 4 skeemi, mille seast vastane valib oma eesmärkidega
sobiva taktika.

RÜHMAVESTLUS 4

Probleem on esitatud valesti või seda polegi, plaan ei sobi, selle tulemusks on vaid uued
vead. (Üldiselt saab naromaaniks terve inimene, teda ei peaks ravima haigekassa - nii
asuks riik tootma narkomaaniat.)
On väike probleem, kuid plaan on halb, seda pole vaja, probleem kaob iseenesest. (Riik
peaks hoolitsema vaid laste ja noorte narkomaanide ravi eest, kuid sellega tegelevad juba
sotsiaalorganisatsioonid.)
Probleem on, kuid plaan on halb, sest see ei oleks tulemuslik. (Narkomaanid on haiged
inimesed, kes vajavad ravi, kuid nende massiline ravimine käiks haigekassal üle jõu;
pealegi saab ravida ainult seda, kes seda ise soovib.)
Probleem on, kuid plaan ei sobi sugugi, seda näitab meie parem plaan. (Vaja oleks luua
hoopis uus, tõhus, meditsiinilist ja sotsiaalset valdkonda siduv organisatsioon, mis tegeleks
ka ennetava tööga.)

Väitluse lõpetab kokkuvõttega ja otsuse väljakuulutamisega juhataja (kohtunik).

RÜHMAVESTLUS: KOOSOLEK

Koosoleku (K) kutsub kokku asjast huvitatud v tema poolt volitatud isik (ülemus, võrgutöö
koordinaator, direktor v juhataja; eelmiste sekretär v abiline). Tema kavandab päevakorra,
teatab kutsutavatele K toimumise aja, koha ja esialgse päevakorra. Tavaliselt tehakse seda
14-3 päeva enne koosolekut. Kui tulevasest K-st teatati ette sobiliku vähemalt 2-nädalase
varuajaga, on kena korrata kutset 3 päeva enne K-t, et teada anda võimalikest tekkinud
muudatustest. Mida kaugemalt v erinevamatest ametitest tullakse, seda pikem peab olema
etteteatamise aeg. Aga on ka kogunemisi, mis toimuvad kokkuleppeliselt näiteks igal
kindlal nädalapäeval samal kellaajal samas kohas; sellisel juhul teatatakse päevkord
infolehel v telefonitsi mõni päev varem, kord kvartalis toimuvate K-te puhul muidugi
tunduvalt varem (1-2 nädalat).
PÄEVAKORD on vaja võimalikult täpselt ette teatada, sest:
kõik asjaosalised saavad end probleemiga kurssi viia, eeltööd teha;
K toimub kiiremini, vajatakse vähem aega selgitusteks; see omakorda näitab
lugupidamist kutsutute aja vastu ning innustab ka neid töhusalt töötama;
K on tulemuslikum.

23
Mahukat eeltööd nõudvate küsimuste puhul pole korraliku eeltööta (mille hulka kuulivad
ka otsuseprojektid) üldse võimalik tulemuseni jõuda. KOOSOLEKU TULEMUSEKS ON
ÜHISE ARUTELU PÕHJAL SÜNDINUD PROTOKOLLITUD OTSUS.
Ärge kartke otsuseprojekte. Neis on ainult see tarkus, mida kutsuja suutis välja mõelda - et
asjast asi saaks, oligi vaja kogu kvoorum kokku kutsuda. Avaldage julgelt oma arvamus!
Kuid otsust on lihtsam sõnastada ka kehva projekti parandades, kui kõike otsaast peale
alustades.
Kutsuja hooleks on kokkulepped peaettekandjatega, sõnavõttude registreerimine, vajalike
materjalide paljundamine-hankimine, ruumi ülevaatamine. K juhataja ja selle kokkukutsuja
ei tarvitse olla üks ja sama isik, kuid on seda sageli. Juhataja valitakse kohe pärast
kogunenud kvoorumi kontrollimist, järgmisena valitakse protokollija.

RÜHMAVESTLUS 5
Juhataja tänab koosolijaid tulemast, vaatab üle päevakorra, annab sõna esimese ja pärast
järgmiste põhiettekannete tegijatele;
sõnastab koos põhiettekandja ning protokollijaga otsuse, estab otsuse uuesti kvoorumile;
annab kõnejärje sõnavõtjatele;
jälgib teema juures püsimist;
jälgib ajakasutust, taltsutab lobamokki;
lõpetab koosoleku.
Protokollija jälgib koosooleku käiku ning teeb märkmeid;
on aktiivne otsuste sõnastamisel;
vormistab protokolli ning saadab sellest koopia kõigile osalenutele.
Osalenud on aktiivsed teema arutamisel;
ei häiri põhiettekandjat, kuid võivad pärast teda sõna võtta;
peavad kinni teemast ja kõnekordadest;
kohustuvad täitma vastuvõetud otsuseid, isegi kui need pole isiklikult neile meeldivad v
mugavad.
Koosolekuid on tihti liiga palju, need on ka liiga pikad, igavad ja väheproduktiivsed,
osalejad tülpinud v väsinud. Ande neile siis vähemalt turgutuseks vett, ehk kohvigi,
küpsised võivad saada lausa elamuseks.

LÄBIRÄÄKIMISED
1

on vahend saavutamaks ümbritsevatelt inimestelt soovitavaid muutusi.

on seisukohtade ja mõtete vahetus, mille eesmärgiks on leida ühiseid
eesmärke olukorras, kus osa huve langeb kokku, osa mitte.
Käitumisviise läbirääkimistel on kaks: jäik või järeleandlik. Esimene vastandab alati
teise taotlustele omad, püüab oma seisukohtadest võimalikult kaua kinni hoida ning hindab
edu läbirääkimistel mitte mõlemapoolse rahulolu järgi, vaid selle järgi, kui vähe ta on lõpp-
tulemuseks pidanud revideerima oma esialgseid taotlusi. Järeleandlik läbirääkija on
valmim tegema mööndusi oma vajadustes, peaasi et ei kannataks läbirääkijate
omavahelised suhted ning tulemuseks oleks sõbralik lepe.
Ükskõik milline meetod valitakse, oluline on, et saavutataks mõlemaid rahuldav lepe
viisil, mis ei solva läbirääkijate vastastikuseid suhteid
Kõige tavalisemad on läbirääkimised, kus esialgu võetakse mingi hoiak, millest pärast
teatud tingimustel kas loobutakse või mitte.

POSITSIOONILISED LÄBIRÄÄKIMISED seovad kõiki (mõlemaid) pooli: mida

visamalt oma seisukohti kaitstakse, seda kindlamalt valitsevad need läbirääkija üle – tema
isikut ja huve asendab võetud positsioon. Kui teine pool teeb sama, muutuvad

24
läbirääkimised (LB) ebaefektiivseks, sest kumbki pool esitab oma seisukohti, nõustudes
vaid minimaalsete järeleandmistega. Kaob aeg ja jõud, tegelik eesmärk võib koguni
meelest minna, seda enam et vastase eest tuleb seda nagunii varjata.
Nii võivad LB muutuda tüliks, kus tulemuse otsustab kas emma-kumma tugevam tahe
või valjem hääl. Mõlemaid pooli rahuldav otsus jääb vastu võtmata ja vastaste
omavahelised suhted, inimeste tunded saavad kannatada.
On ilmne, et jäikus ei too kellelegi kasu, kuid sama võib öelda ka väga leebe kaitse
kohta. Eriti kui ühelt poolelt teatakse sellist käitumist oodata, kasutatakse teise pehmust
kurjasti ära ning tulemused võivad mõlema või emma-kumma poole jaoks olla täiesti
ebarahuldavad.

PRINTSIPIAALSED LÄBIRÄÄKIMISED (PLB) on paindlik ja kõigis läbirääkimiste

liikides rakendatav meetod, kus olulisem kui positsioon (jäik seisukoht) on võimali kasu;
juba enne kõneluste algust ollakse teadlik kõigist võimalustest (sest kõneluse ajal võib
ähmiga kõik arukas ununeda);
vastaspool isiklikuliselt võõrandatakse probleemist (temagi ajab ainult oma asja);
nii arvestatav tulemus kui selle saavutamise viisid oleksid tegelikkuses võimalikud ja
õiglased.
KUIDAS MEETODIT RAKENDADA?
PLB meetod annab tulemusi isegi siis, kui seda rakendab ainult üks pool. Alati tuleb
arvestada, et läbirääkijad pole kõiges täiesti võrdsed – üks tunneb paremini ala, teine on
targem, kellegi käes on võim, keegi on rikkam või ülemus. Kuid kui nõrgemal positsioonil
asuja ei võta vastu otsust, mis teda tegelikult sugugi ei rahulda, tuleb tal oma huvide eest
tõeliselt võitlema hakata.
Tugeva partneri vastu tuleb end kaitsta, ei tohi tal lasta omatahtsi tempot tõsta;
läbi mõelda võimalik parim alternatiivne lahendus enda jaoks;
hoida hoiatusena silme ees halvim võimalik lõpplahendus;
uurida välja partneri parim alternatiiv.
Kui partner kasutab ebaausaid võtteid, tuleb talle kartmatult õige käitumise reegleid
meelde tuletada.

LÄBIRÄÄKIMISED 2
APPI, MA JÄÄN JÄNNI!
RAHU!, võtke endale aega.
Ärge laske endale LB lõpetamist mingit sundotsust peale suruda.
Alumiseks piiriks nimetame võimalikke järeleandmisi, mis teie vajadusi oluliselt ei piira v
kahjusta. Sellise piiri määratlemisest võib olla abi, kuid see võib ka takistada nägemast
mingit hoopis muud või paremat lahendust. Alumise piiri häda on selle jäikus.
Ettevaatusabinõuna meenutage musta stsenaariumi, võimalikku halvimat tulemust.
Enesekaitse on tõhusam koos oma eeliste ärakasutamisega.
Näidake, et võite igal hetkel LB katkestada (kui te ikka saate seda enesele lubada, kui
varuvariant on võimalik).
* Kas teate, mis juhtub siis, kui LB tõesti katkevad? Mida saate siis teha?
* LB käigus kasutusele võetav uus idee peab olema paljulubav ja praktiliselt teostatav.
* Katkestades peab olema selge, milline on parim käitumisjoon kohe nüüd,
katkestamise hetkel.
Ei saa jääda lootma, et vastane kasutab pausi puhkuseks, tõenäoliselt valmistub ta
otsustavaks löögiks. Partner ei tohi näha teie segadust - kui te uus võimalus on
kehvapoolne, ärge seda parem avalikustage.
5. Milline on vastase alternatiiv? Kui teil mõlemal on sobilik alternatiivne variant, oleks
vist mõistlik sõlmida lepe. Vestluse käigus võib alternatiivist kujuneda parim võimalik
lahendus.

25
PARIM ALTERNATIIV ON ÜHTLASI KA PARIM ALUMINE PIIR – SEDA
MÕISTAB KA PARTNER.

Kui partner peab teid rumalaks v tahab hirmutada, võib ta kasutada ebaausaid võtteid.
Siis tehke endale kohe selgeks, mis tegelikult teoksil on, millist taktikat kasutatakse, ning
teatage avalikult, mida olete märganud. Selline käitumine lõpetab manipuleerimise
tavaliselt iseenesest.
Kuidas lõpetada manipulatsion?
Eraldage võte selle kasutajast: näiteks on fakt vale, mitte selle esitaja valetaja.
Näidake parnerile kasu, mis teda teisiti käitudes ootaks.
Ärge lootke, et “tõde tõuseb, vale vajub.” Manipuleerija nägi vaid, et teiega see meetod
töötab.
Kontrollige kõiki kahtlasi (soovitavalt ka muid) väiteid, ebatäpsusi v valet leides
avalikustage see kohe. Kontrollige partneri volitusi – on tal üldse võimalik otsuseid vastu
võtta v on tegemist otsuseprojektiga.
Ärge alluge psühholoogilisele terrorile (ähvardused, süüdistused, osatamised, isiklikud
märkused, õigustused).
Positsioonikama partneri jõuvõtete ärahoidmiseks kutsuge kuulajateks-sõnavõtjateks
eksperte v erapooletuid vaatlejaid. Nali aitab vahel hädast välja. Kui partner esitab aga
eriti jõhkraid nõudmisi, nõudke nende esitamist kirjalikult.

PIDAGE MEELES, TE POLE MINGIL JUHUL OHVER! Teie partner ei avaldaks

teile survet, kui tal teie soostuvat otsust kindlasti vaja poleks – muidu poleks seda
jutuajamist üldse alustatudki.
Tavaliselt pole vaidlused, ei riikide- ega abikaasadevahelised, nii totaalsed, et rääkida
ei saa. Analüüsiv vaim, mõistlik meel ja mõistliku omakasu ootus koos partnerist
lugupidamisega lasevad ühisele (mitte kompromislikule) otsusele tulla.

KAVA, STSENAARIUM, DRAMATISEERING

Teie elukutse ja praktiline töö nõuab teilt vahel hoopis teistsugust, ilukirjandusele
lähenevat keelekasutust. Sellest räägimegi neis kahes (jj “Esitused lastele”) peatükis. Kava
siin tähendab kontserdi v esinemise järjestust v ülesehitust ja lugemine esinemist,
ettelugemist v etlemist.
Meenutage keskkoolis õpitut ( L.Epner. Kitzbergist Raudsepani. Tln: Koolibri. 1997: 4-6)
draamateose ülesehituse ja vormi kohta. Meenutage mõisteid:
dialoog, monoloog, remark;
dramaatiline konflikt, süzee, faabula;
idee, aine, kompositsioon;
sissejuhatus, sõlmitus, tipp, pööre, lahendus.

KAVA ülesehitus võib järgida stsenaariumile (draamale) omast pingejoont, aga võib ka
lihtsalt vahelduvalt järjestada erinevaid esinemisnumbreid.
Esimest saab rakendada, kui kasutatavad üksikesitused on aine v teema poolest
üksteisega seotud (luulekavad, sama autori eri näidenditest koostatud uus lavateos – ühte
kunstitraditsiooni v tüüpi kuuluvate loojate teostest montaazid). Sel juhul pole tavaliselt
võimalik mingi süzeeline järjepidevus, vaid ühtsus tekib kujundliku mõtte arengust.
Sellised kavad on väga terviklikud, ümberpaigutused pole ilma etenduse sisemist struktuuri
muutmata v lõhkumata võimalikud.
Tsirkuse- v kabaree-etendused, muusikafilmid (“Katused ja korstnad”) on sageli
seotud hoopis nõrga vöälise süzeeliiniga. Sellises kavas pole süzeel iseseisvat tähtsust ega
väärtust (pole lugu), üksiknumbrid on omavahel ja süzeega nõrgalt seotud, nende
ümberpaigutamine nõuab ainult mõningast teksti silumist.

26
 Lühem aktuse (koosoleku), kontserdi vms kava ei saa alati sisaldada ühtset joont,
isegi mitte ideelist järjepidevust. Siis valime kolmanda mooduse: võimalikke v vajalikke
üksikesinemisi tuleb järjestada nii, et need paremini esile tõuseksid, üksteist ei varjutaks
ega ühetaolisusega vaatajat tüütaks.
Muusikapalale võiks järgneda likumist sisaldav number v sõnaline osa, enne kui kordub
jälle muusikaline osa, nüüd aga juba uus esineja v vokaalnumbri asemel instrumentaalpala.
Vaatajate kannatuse paneb tõeliselt proovile ennastimetlev kõõrutaja, kes on valmis ühes
kavas kolm korda üles astuma.

STSENAARIUM on etenduse, tseremoonia, filmi vms üksikasjaline kavand, mis

annab juhendeid rekvisiitide, heli, valguse, tehniliste vahendite jm kohta. Filmistsenaarium
on igasuguse filmi kirjanduslik mudel, milles kirjeldatakse episoodide kaupa tegevust ning
antakse kogu tekst (dialoog, diktoritekst, subtiitrid). Reziistsenaarium kirjeldab filmi
võttekaadrite kaupa koos pildi ja heliga ning nende saamist. Ka amatöörfilm vajab läbi
mõtlemist, muidu filmite palju kõrvalist materjali, mille kaotsiminekut on hiljem
asjaosalistele ebamugav seletada.

DRAMATISEERING on eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli) lavale seatud

variant. Vajate seda, kui peate näiteks töös lastega esitamiseks ebasobivat teksti
kohendama: lühendama ja selgelt välja kirjutama dialoogi, eraldama remargi ja
lavakirjelduse, kontrollima, et teie kujundatud tekstis ei läheks kaduma teose idee, konflikt
ning pinge.Dialoog ja põhisündmustik peavad püsima selged, kandvad tegelased peavad
säilitama oma olulise rolli. Kõrvaltegelasi võib liita, aeglaselt kulgevat kirjeldavat dialoogi
võib julgelt kärpida. Kui dramatiseering hakkab tunduma teksti ümberjutustusena, on
ilmselt midagi korrast ära.
Mitte iga selgeksõpitud tantsu või laulu ei pea veel kontsedil tingimata esitama – võtke
neid kui harjutusnumbreid. Inimene õib uskumatuid asju pähe õppida, aga ega kõike veel
demonstreerima pea!

SUHTLEMINE TÖÖL 1
TÖÖKOHAGA TUTVUMISEL
pange tähele, kas ühiskasutuses on mõned hädavajalikud ja töötamist oluliselt kergendavad
näiliselt tühised asjad:
ametialasse puutuvad seaduskogud, õigekeelsussõnaraamat ja võõrsõnade leksikon;
internetiühendusega arvuti;
telefon, paljundusmasin, diaprojektor, grafoprojektor, fotoaparaat, magnetofon;
kohvikann, korralik serviis, kohvi- ja teevaru;
korralik nagi v riidekapp, laud ja vähemalt 6 tooli;
külalistele jagamiseks ettevõtte (nime)kaart v buklett;
korralik kraanikausiga WC.

Hirm, et te ei suuda kõige kohustusliku v hädavajalikuga toime tulla, on esialgu omane

peaaegu kõigile. Ärge muretsege, see läheb üle. Siin on mõned soovitused, kuidas oma
tööd korraldada, nii et esialgu oleks kogu tööprotsessist parem ülevaade ning enese
tegemiste üle kindlam kontroll.
Tehke enesele järgmiseks päevaks mingi kava (sobib kalendermärkmik v lauakalender) -
mis peab kindlasti tehtud saama, on reeglina juba eelmisel õhtupoolikul teada.
Hoidke silme ees ka suuremate eelseisvate tööde perspektiivplaani (sobib suur
tabelkalender), sest muidu kipuvad ettevalmistused v korraldus kuhjuma viimastele niigi
pööraselt kiiretele päevadele. Määratud (ette teada tähtajalised ja regulaarsed) tööd
märkige kõigile plaanidele juba 2. jaanuaril.

27
Laual v seinal kõige nähtavamal kohal olgu tänaseks tehtud plaan. Parem on vist mitte
enne koju minna, kui kõik sealt saab maha kriipsutatud. Siiski ärge unustage oma tööaja
piire, st plaan peaks olema koostatud realistlikus mahus. Suurimad tööaja röövlid pole
paraku mitte erakorralised ülesanded, vaid ringi uitavad ning lobisevad kolleegid.
Seadke sisse eraldi andmepank klientide, vajalike isikute, ametnike ja organisatsioonide
(bussifirmad, toitlustajad, arstid, võrgustikupartnerid jt) kontaktandmetega.

Tülide, arusaamatuste ja pingete ärahoidmiseks igapäevaste tööülesannete täitmisel

soovitatakse kinni pidada järgmisest tööülesannete tähtsusjärjestusest:
otsene töö (milleks teid on palgatud);
klientide ja külaliste vastuvõtt ja ärasaatmine;
telefoni vastuvõtmine;
juhi korralduste täitmine;
tööga seonduva uue info hankimine;
postiga tegelemine;
dokumentatsiooni korrastamine;
tööd, mida on võimalik ette ära teha.
Pidage meeles, siin on väga universaalsed soovitused, mis on ühised kõigile ametnikele.
Kõigi teie kohustuste seas on siiski esmased teie otsesed ametikohustused.

Mõningad soovitused töövestluseks:

näidake, et teil on kasvõi algtedmised tööst, mida teilt oodatakse;
tundke huvi töö ja ettevõtte, mitte ainult palga vastu;
näidake end esmalt täpse ja kohusetundlikuna, teises järjekorras huvitava ja loovana;
nähke vaeva korrektse välimuse nimel;
käituge sõbralikult ja viisakalt, hoiduge familiaarsusest;
jääge meelde millegi erilise ja huvitavaga (aga mitte rohelise parukaga).

KLIENTIDE KOHTLEMINE

Otsene veenmine annab kaasaegses reklaamist rikutud maailmas kahjuks vähe tulemusi.
Hoopis tulemuslikumaks osutub kliendi suunamine. Kõige olulisem on lihtne sõbralik
käitumine, selline, mida konkreetne klient ootab. Kindlad stsenaariumid suhtlmiseks on
küll head, kui kardetakse midagi olulist unustada või kui tuntakse end ebakindlalt. Kuid
nende puuduseks on seesama ebakindlus, mida klient ikkagi tunnetab, ning tundliku
reageerimise puudumine, mille improvisatsioon tagab. Kui teie tööandja soovib
kontrollida, kuidas te kliendiga suhtlete, võib ta koguni esitada teile kirjalikke
stsenaariume päheõppimiseks. Mida neist võtta või jätta, on siiski teie otsustada.

SUHTLEMINE TÖÖL 2

Kaubanduses levinud komme “suruda naeratus kõigele, mis liigub” (N.Rees) ei ole
sotsiaaltöös ilmselt mõistlik, sest teie võtate sageli inimesega kontakti tema probleemide
tõttu, nii võib püsiv naeratus jätta irve mulje. Murelik inimene on ülitundlik, seepärast peab
ta jaekaubandusest tuttavat lakeeritud käitumist ilmtingimata võltsiks. Erialatundides õpitu
aitab teil kindlasti ametivestlust kõige paremini ette valmistada, kuid ärge unustage ka
ametietiketi juhiseid (eelmine tund).
Psühholoogias olete õppinud, kuidas käituda ärritunud kliendiga ja mida teha teie asutuse
või ameti aadressil esitatud kaebustega.

28
MIDA ÄRRITUNUM ON KLIENT, SEDA RAHULIKUM JA KANNATLIKUM PEATE
OLEMA TEIE.
ARVESTAGE JUBA ETTE SELLEGA, ET TEID SUUDISTATAKSE HULGAS
TEGUDES, MILLE ON TEINUD VÕI TEGEMATA JÄTNUD MÕNI TEIE KOLLEEG,
MUU AMETIASUTUS, RIIGI VALITSUS VÕI KLIENT ISE.
ÄRGE MINGE ISIKLIKUKS.
ÄRGE OLGE TÕRGES EGA PÜÜDKE MIDAGI SALATA.
PIDAGE MEELES: TEIE ÜLESANNE ON IGA HINNA EEST KLIENDIGA
SUHELDA!
Ametietiketil on lisaks tavalistele soovitustele lisada mõned otsesed käitumisjuhised.
Jätke klient rahule – las ta ütleb, mis tal öelda on, asjaolusid täpsustada jõuate hiljem
vestluse käigus.
Ärge suunake klienti kolleegi juurde edasi enne, kui te ei tea täpselt, kelle juurde. Asjatu
jooksutamine solvab teda veel enam.
Vabandamine niisama, igaks juhuks pole lahendus. Kuid kui olete süüdi, tunnistage ausalt
üles – vahel klient ainult seda vajabki. Vabandus mõjub hoopis paremini, kui teil on
olukorra parandamiseks mõni konkreetne ettepanek.
Ärge mõnitage klienti võltsvabandusega: “Klientide paremaks teenindamiseks koolitoetusi
täna välja ei maksta, seda tehakse...”
Teid tahtlikult solvavale kliendile ärge vastake, minge ära või pange telefonitoru hargile.
Vestlust on mõtet jätkata selleks võimelise kliendiga. Iseasi on muidugi piinatud inimene,
kes end ei kontrolli.
Ärge ahistage klienti tema ümber sebimisega, füüsilise kontakti ega telefonikõnedega.
Pidage kinni eelnevatest kokkulepetest. Kui kardate uut kaebust, kontrollige olukorra
paranemist kaudsete vahenditega.
Kui te ei ole põhjustanud otsest varalist kahju ega ole varaliselt vastutav, ärge laske end
santaźeerida kahjusid rahaliselt hüvitama.
Ärge käituge ohvrina.

SUHTLEMINE KOLLEEGIDEGA

Töökeskkond ebaloomulik selles mõttes, et koostöös kolleegidega leiate end suhtlemas

inimestega, keda te näiteks seltskonnas suhtluspartneriks valida ei sooviks. Kuid siin on
ühtesobimatus võimatu. Seepärast ärge kartke kollektiivi astuda – selleks polegi võimalik
eriti ette valmistuda. Loomulik viisakus ja aja jooksul kujunev vilumus aitavad teid.
Samal põhjusel pole isiklik suhtlemine kohustuslik. Te ei pea võtma osa asutuse pidudest,
osutama isiklikke teeneid ega aitama teisi nende tööülesannete täitmisel, kuid kui võimalik,
tehke seda siiski. Viisakas huvi töökaaslase käekäigu vastu võib avalduda mõnes
küsimuses, pikkadeks isiklikeks vestlusteks enda töökohustustst vabaks võtmine on lausa
lubamatu. Klient ei tohi oodata, kui teenindajad peavad kolleegi sünnipäeva. Samas oleks
sünnipäevalapse isegi õnnitlemata jätmine ebaviisakas.
Hoiduge hoolikalt oma eelistuste demonstreerimisest, isegi kogemata näitamisest
kolleegidega ja klientidega suhtlemisel. Keegi pole kellestki tähtsam ega parem, igal juhul
on ka teie ülemuse kogu tegevuse eesmärk kliendi õimalikult parem teenindamine. Kui
olete püsivalt viisakas ja sõbralik, ei pea te kellegagi suhtlemiseks oma käitumist
korrigeerima.
Teil on õigus kliendile, ülemusele või kolleegile teada anda, kui
teilt oodatakse liiga palju;
tööülesandeid koheseks täitmiseks hakatakse jagama natuke aega enne tööaja lõppu;
teilt nõutakse tööd pärast tööaja lõppu;
oodatakse, et ülesanded täidetakse ebareaalselt kiiresti.
Arvestage, et teil pole lubatud “kasutada võimalusi”:

29
näpata või kasutada isiklikuks otstarbeks ettevõtte vahendeid (paberit vms),
paljundada isiklikke materjale;
pidada pikki isiklikke telefonikõnesid;
mängida arvutimänge või külastada interneti jututubasid.

SUHTLEMINE TÖÖL 3

Ärge sallige alavääristavat suhtumist naistesse. Ei teie ise ega teie kolleeg pole “tibi”,
“tädi” ega “kallike”. Töötav naine pole ka kindral ega ülikonnas daam. Sallige õiglasi
viisakusreegleid, kui need ei tee töömeeleolu võimatuks. Ilmselt ei maksa nõuda, et kõik
mehed püsti tõuseksid, kui naiskolleeg koosolekuruumi siseneb.
Sinatamisest ja teietamisest tööl oleme juba rääkinud. Lisada tuleks veel, et meie
kultuuriruumis kliente teietatakse, kui just pole juhuslikult tegemist isikliku tuttavaga
kliendi rollis.
Isiklikke suhteid mõne töökaaslasega ei ole ilmselt võimalik välistada, eriti suurtes
asutustes või väiksemates asulates satuvad koos töötama ka sugulased või abikaasad.
Pidage siis meeles, et isklikud suhted on isiklik asi. Kui tunnete ohtu, et isiklike suhete
pudrupotike võib üle keeda, piirake parem suhtlemist töö juures või viige see täielikult üle
neutraalsele pinnale. Kolleege huvitavad arvatust vähem teie pereprobleemid, aga koridoris
suudlevale paarikesele sattumine on kõigile väga ebamugav. Siit veel üks soovitus: kui
suhted tööl on ükskõik mis põhjusel ajutiselt ebamugavaks muutunud, vältige kuni
probleemi lahendamiseni asutuse pidusid.
Soovituskirja kirjutamine ei ole isiklik vastutulek ja selle mitteandmine isiklik kius. Kõige
olulisem sel puhul on mõlemapoolne ausus. Töövõtjal on alati mõistlik soovituskirja
küsida, kuid andja peab mõistma, et ta vastutab hiljem iga kirjutatud sõna eest, isegi kirja
väljaandmise eest. Kui te ei saa seda teha, andke õiglane vastus: te ei saa selle
väljaandmise eest üksi vastutada, küsija oskused-võimed jätsid soovida vms. Kui
soovitataval on mingi puudus heade omaduste kõrval, võite selle jätta märkimata, aga ärge
rääkige musta valgeks.

MÕNINGAID SOOVITUSI

KÄTLEMINE pole kohustuslik, kui see teile ei meeldi. Kuid seda peetakse meeldivaks
kombeks, mis aitab vältida muid, vahel familiaarsemaid tervitusviise v lähenemiskatseid.
Embamine v suudlemine avalikkuses ja eriti võõraste inimeste poolt võib suhtluskaaslase
segadusse ajada ning tunduda pealetükkiv. Igal juhul, kui olete otsustanud kätelda, pidage
meeles mõningaid pisiasju:
ärge ulatage partnerile “surnud kala”;
ärge pigistage ta sõrmi – sõrmused võivad hõõrdumisel teha tõelist valu;
käeandmise viis ei tõesta teie mehelikkust ega naiselikkust;
kui kätlete, siis selles seltskonnas kõiki, erandideta ja valimata;
käe ulatab naine mehele, vanem nooremale, kõrgemal positsioonil olija madalamal olijale;
ärge unustage kindaid kätte! (ainus erand on daami pikad õhtukleidi juurde kuuluvad ).
Käesuudlus ei asenda käepigistust, kätt suudeldakse vaimulikel või samasuguse austuse
väljendusena. Sel juhul ei puudutata tegelikult huultega kunagi kätt, liigutus on imiteeritud
źest, matsuga musi on lihtsalt labane.
Noored daamid tohivad iga tervituse ja tänuavalduse asendada avala lihtsa naeratuse ja
poolnoogutusega. Mitte mingil juhul ärge tehke plikalikku kniksu!
KOMPLIMENTIDELE vastake samamoodi, komplimendile komplimendiga vastamine
ei ole kohustuslik. Ise ärge oodake oma komplimentidele tänu – see asetab teise rumalasse
olukorda. Kui tundub, et teie kompliment pole kuigi teravmeelne v on lausa banaalne, jätke
see parem tegemata.

30
SUITSETAMINE on reeglina keelatud seal, kus on sellekohane silt;
kui puuduvad tuhatoosid;
kui ükski seltskonna liige sööb;
kui toit tuuakse lauale;
kui seltskonnas on ükski hingamisraskustega isik, haige, aga ka haiglas;
kui seltskonnas on lapsi v lasteasutuse territooriumil;
kui teil pole sigarette teistele pakkuda.
Tänapäeval enam vabas õhus viibides daamidelt suitsetamiseks luba küsima ei pea.
Konisid siiski maha ei pilluta.
Mõni seltskonna liige võib ülejäänud mingi korduva ÄRRITAVA KÄITUMISEGA hulluks
ajada. Teil on õigus märku anda, kui teise autovõtmetega vehkimine, taskus sentide
klõbistamine v koguni nina luristamine teid häirib. Pealekäratamine on mõlemale alandav,
valige mingi lõbusam käitumisviis.
VASTUTULIJALE trepil, uksel v tänaval antakse teed, kui ta astub välja, allapoole v ei
mahu mingil põhjusel oma poolele ära.
LIIKLEMISEL kuulub teile parem kõnniteeäär, koridori v trepi parem pool, parem
käetugi ridaistmel.
LAUAKOMBED on meile reeglina lapsena selgeks õpetatud. Kuid kontrollige kord end
kodus peegli ees, ega te siiski kogemata matsuta, söö lahtise suuga v räägi täis suuga. Need
asjad segavad teisi enim. Vähem häirib teisi, kuid siiski häirib, kui te ei oota käikude
vaheldumisel teisi ära, teete taldrikule pudi, saete kahvliga liha v loputate veiniga suud.
Toidu mahaajamine on selle kõrval väike nali.

31