EESTI INNOVATSIOONIPOLIITIKA

Eessõna
Mis on innovatsioon?

Innovatsioon kõige laiemas mõttes on uuenduslik mõtteviis.

OECD Frascati Manuali* järgi on innovatsioon

• uute ideede kasutamine konkurentsivõimelise toote või teenuse pakkumiseks

• uue või täiendatud tehnoloogia kasutuselevõtt
• uute ideede kasutamine sotsiaalses teeninduses, juhtimises jm

* OECD Frascati Manual sisaldab rahvusvahelist põhimetoodikat teadus- ja

arendustegevuse statistiliste andmete kogumiseks ja kasutamiseks.

Euroopa Liidu Innovatsiooni Roheline Raamat (Green Paper on Innovation), 20.12.1995

nimetab innovatsiooni mitmetahuliseks nähtuseks, mille sisuks pole ainult uued tooted
ja nende loomine, vaid ka uued teenindusliigid, uued tootmise, levitamise ja
turustamise meetodid, ning uute võtete kasutamine töö organiseerimisel.

1.Innovatsioonipoliitika olemus
Euroopa Komisjoni Rohelises Raamatus nimetatakse innovatsiooniks uudsete asjade ja
nähtuste kiiret omaksvõtmist, juurutamist ja edukat tootmist. Innovatsioon võib toimuda
nii majanduses kui ka sotsiaalsfääris. Vastandsõnad innovatsioonile on arhailisus ja rutiin.

Vastavalt OECD "Frascati Manual" määratlusele sisaldab mõiste "innovatsioon" uute

ideede kasutamist turul konkurentsivõimelise toote või teenuse pakkumiseks, uue või
parandatud tehnoloogia või jaotusprotsessi kasutuselevõtmiseks või uute meetodite
rakendamist teeninduses. Oluline on sealjuures, et innovatsiooni käsitletakse esmajoones
kui protsessi, mis on kavandatud ja ellu viidud uute toodete, tehnoloogiate ja teenuste
kasutuselevõtmiseks. Teisalt kasutatakse mõistet "innovatsioon" tähistamaks uut toodet,
protsessi või teenust. Innovatsioon sisaldab endas uue idee muutumist realiseeritavaks
tooteks, uut või täiustatud valmistamis- või turustamisprotsessi ja sotsiaalse teenindamise
uusi meetodeid.

Rahvuslikku innovatsioonisüsteemi kuuluvad struktuurid ja sidemed, mis mõjutavad

innovatsioonialase tegevuse suunda ning suurust. Innovatsioonisüsteemi määratlemisel ei
saa sageli tõmmata väga selgeid piire, vaid tuleb lähtuda majanduslikust, kultuurilisest ja
ajaloolisest kontekstist.

Innovatsioonisüsteemi kuuluvad:

1
 • firmade uurimis- ja arendusüksused;
• firmade vahelised sidemed ja struktuurid;
• avalik sektor;
• finantssektor;
• uurimis- ja arendusorganisatsioonid;
• haridus- ja koolitussüsteem.

Erinevate tootmisharude ettevõtete konkurentsivõime tõstmisega seotud tegevust võib

jaotada tooteinnovatsiooniks; tehnoloogiliseks innovatsiooniks; organisatsiooniliseks
(tootmiskorralduse ja juhtimisega seotud) innovatsiooniks. Käesolevas loengutsüklis
püüan ma põhimõtteliselt arvestada kõigi kolme nimetatud innovatsiooniliigiga. Samas
tuleb aga tingimata silmas pidada, et Eesti igapäevases majanduspraktikas terminid
"majanduspoliitika", "tööstuspoliitika" ja "innovatsioonipoliitika" suuresti kattuvad.

Vahemärkusena tahaksin ma öelda, et tänapäeva praktilises majanduspoliitikas on välja

kujunenud kaks moesõna: "innovatsioon" ja "logistika".

* Algselt mõisteti innovatsiooni all (põhiliselt tehnoloogiliste ja tehniliste) uuenduste

sisseviimist. Kuna aga kaasaegse tõlgenduse järgi võib innovatsioon olla nii teaduslik,
tehnoloogiline, tehniline kui ka organisatsiooniline, on äärmiselt keeruline leida midagi,
mis innovatsioon ei ole. Praktiliselt kõik on ju innovatsioon. Euroopa Liidu
dokumentides on innovatsioonipoliitika sisuliselt majanduspoliitika sünonüüm.

* Logistika oli algselt vaid transpordiökonoomika termin ja selle all mõisteti kaupade
liikumist. Aja jooksul selle termini kasutusala oluliselt laienes. Kuna tööjõud on kaup ja
ka raha on kaup, siis on ju praktiliselt kõik majanduses toimuv logistika.

Tootmise konkurentsivõime määrab ühelt poolt tarbija vajaduste täielikum rahuldamine

toodete ja/või teenuste tarbimisomaduste parandamise (ning tarbimisega seotud kulutuste
vähendamise) teel ja teiselt poolt toodete ja/või teenuste hinna vähendamise teel.

Tuleb arvestada, et läbi innovatsiooni ei teki kasum ainuüksi tootja (või teenindaja)
juures, vaid ka tarbija juures. See võib avalduda kulutuste kokkuhoiuna ja/või toote
(teenuste) tarbimisomaduste paranemisena.

Innovatsiooni võib põhimõtteliselt kompleksselt hinnata järgmiste kriteeriumide alusel:

• Olemasoleva turuosa suurenemine

o konkurentsivõime välisturgudel
o kokurentsivõime siseturul
• Madalama hinna saavutamine
• Toote kvaliteedi paranemine
• Toote kasutusala laienemine
• Uue turu hõivamine
• Tootmise paindlikkuse tõstmine
• Töökeskkonna paranemine

2
• Vananenud toodete asendamine uutega
• Keskkonnakahjustuste vähendamine
• Ressursisäästlikkus
• Efektiivsus, tulusus, tootlikkus

Kavandades erinevaid projekte, tuleb kindlasti hinnata kavandatava tegevuse

mõju ühe või mitme nimetatud kriteeriumi väärtusele.

Innovatsiooni eesmärkide püstitamisel ja kompleksel analüüsil peab kindlasti

arvestama erinevate innovatsiooni aspektidega:

o Innovatsiooni erinevad liigid (teaduslik, tehnoloogiline, tehniline,

organisatsiooniline jms.)
o Innovatsiooni rakendamise erinevad tasandid (riik, regioon, ettevõte,
tegevusala, tehnoloogia, projekt jms.)
o Uuendusprotsessi erinevad etapid (innovatsioonile eelnevad alusuuringud,
tootearendus, tehnoloogia arendus, turunduse arendus jms.)
o Analüüsi (hindamise) erinevad meetodid

Innovatsiooni kriteeriume võib määratleda (olenevalt konkreetsest innovatsiooni

liigist ja tasandist) väga mitmeti:

o antud tasandi eesmärgid, strateegia, poliitika, väärtused jms.

o finants-majanduslikud kriteeriumid;
o teaduslik-tehnilised kriteeriumid;
o sotsiaalsed ja ökoloogilised kriteeriumid

2. Eesti Vabariigis on innovatsioonipoliitika olemas

Kõiki Eesti Vabariigi Valitsusi on süüdistatud innovatsioonipoliitika,
tööstuspoliitika ja üldse majanduspoliitika puudumises. Selline süüdistus on aga
minu arvates täiesti vale. Olenemate sellest, kas riigis on innovatsioonipoliitika
korralikult formuleeritud; ära trükitud; kaante vahele köidetud; ministeeriumis,
valitsuses või parlamendis vastu võetud ja ära kinnitatud ning ametlikult välja
kuulutatud, on igas riigis innovatsioonipoliitika kui selline vaieldamatult olemas.
Paratamatult eksisteerib ju mingi riigi majandust korraldav tegevus, üldine
strateegia ja selle seatud eesmärgid ning vahendid. Tahes-tahtmata on ju olemas
mingi tegevuskava, mille eesmärgiks on liikumine olemasolevast situatsioonist
tulevikusituatsiooni, rakendades seeria kindlaid tegevusi, kuni soovitud
situatsioon on saavutatud. Isegi innovatsioonipoliitika formaalne puudumine,
süsteemitu tegutsemine, välismõjude ja konjunktuuriga kohandumine, asjade
isevoolu teed minna laskmine on ilma vähimagi kahtluseta innovatsioonipoliitika.

Eesti Vabariigis ei ole innovatsioonipoliitika küsimustele ka täiesti formaalselt

lähenedes olukord mitte päris lootusetu. Viimase üheksa aasta jooksul on ju
olemas olnud päris palju kõiksuguseid programme. Algul oli IME programm,

3
mida ühed peavad tolleaegsetes tingimustes ainuvõimalikuks tegevusplaaniks
iseseisvuse suunas, teised aga sisuliselt juba 1968.aastal Tsehhoslovakkias
krahhiga lõpetanud usuks inimnäolisse sotsialismi. Siis tulid üksteise järel
Savisaare Valitsuse majandusprogramm, Vähi Valitsuse majandusprogramm, terve
hulk koalitsioonikokkuleppeid, Majandusministeeriumi majandusülevaated,
Tööstuse ja Tööandjate Keskliidu teesid tööstuspoliitika koostamiseks, paljud
haruprogrammid, Rahvusvahelisele Valuutafondile esitatud memorandumid,
1997. aastal koostatud Eesti Riiklik Innovatsiooniprogramm jms. Minu arvates on
just nimelt Rahvusvahelisele Valuutafondile esitatud memorandumid Eesti
majanduspoliitika kõige detailsemad programmdokumendid.

Poliitiline spekter Eestis näitab erinevate arusaamiste laia diapasooni valitsuse

rollist majanduslikes protsessides, kuigi on tendents liberaalsemas, vabaturule
lähenemise suunas. Reaktsioonina direktiivse plaanimajandussüsteemi ebaedule
on see tendents üsna laiaulatuslik.

On avaldatud isegi arvamust, et innovatsioonipoliitika, tööstuspoliitika ja üldse

majanduspoliitika väljatöötamisele ei ole mõtet aega ega vahendeid kulutada.
Turumajandus pidavat ise kõik asjad paika panema.

Teiselt poolt väidetakse, et tänapäeval oleks naiivne rääkida puhtast

turumajandusest. Tegelikult pole sellist majandussüsteemi maailmas kunagi
olnudki. Kõige lähemal oli sellele vast 19.sajandi Inglismaa. Enamikus maailma
arenenud riikides vabaturumajandust tänapäeval ei harrastata ega teoreetiliselt
tunnustata. Pärast 1930.aastate alguse ülemaailmset majanduskriisi on enamik
riike läinud üle nn. segamajandusele, milles turumajandusse kätketud
destruktiivseid jõude on seatud piirama ja suunama majanduse riikliku
reguleerimise vahendid. Käesoleval ajal sekkub riik praktiliselt kõikjal võrdlemisi
aktiivselt majanduse tegevusse. Näiteks Jaapani ja Saksamaa LV
majandusmehhanismidel on selgelt sotsiaalne suunitlus ja orientatsioon
stabiilsusele. Paljudel riikidel on majanduses suunav osa ja tugev riiklik sektor.

Mõned majandusteadlased on seisukohal, et riiklik innovatsioonipoliitika peab

olema väga konkreetne dokument ja sisaldama piltlikult öeldes põhiliste allharude
või isegi ettevõtete äriplaane. Teised majandusteadlased jällegi väidavad, et
innovatsioonipoliitika ei peagi niivõrd rangelt määratletud olema. Selle
põhipunktid võivad olla piisavalt üldsõnalised ja peavad vaid andma teesid
inovatsionipoliitika kohta.

Kindlasti peab aga Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika olema pidevalt töös olev
dokument. Ta ei saa mitte kunagi lõplikult valmis ja teda ei õnnestu mitte kunagi
täpselt, täies mahus ning tähtajaks ellu viia. Tulenevalt maailmamajanduse ja
Eesti majanduse konkreetsest olukorrast ning muudest dünaamilistest teguritest,
samuti ka parajasti võimulolevate poliitiliste jõudude seisukohtadest Eesti
majanduse arendamise küsimustes, tuleb seda dokumenti paratamatult pidevalt
täiustada ning arendada. Aeg-ajalt tuleb seda pidevalt töös olevat dokumenti

4
kindlasti trükkida, köita, kinnitada, vastu võtta, välja kuulutada. Kuid mõne aja
pärast selgub paratamatult, et elu on arenenud kavandatust teistmoodi; tingimused
on muutunud, sh. on vastu võetud uusi poliitilisi otsuseid; mõni
innovatsioonipoliitika postulaat pole ennast praktikas õigustanud;
innovatsioonipoliitika väljatöötajad on ise ka vahepeal targemaks saanud jne.
Sellisel juhul tuleb koostada uus innovatsioonipoliitika variant, mis pole samuti
absoluutselt õige ega igavene.

3.Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika on olnud

järjepidev
Erinevate Eesti Vabariigi Valitsuste majandusprogrammid ja
koalitsioonikokkulepped on olnud muidugi ajaliselt piiratud vastava valitsuse
võimulpüsimise ajaga. Kuid tegelikult on need dokumendid moodustanud siiski
võrdlemisi ühtse ja järjepideva süsteemi. Põhjuseks on olnud ilmselt asjaolu, et
sisuliselt on ju kõik senised Eesti Vabariigi Valitsused - vaatamata isiklikele ja
poliitilistele vastuoludele ning mõneti erinevale retoorikale - ajanud võrdlemisi
sarnast, väga liberaalset, konservatiivset, mitteprotektsionistlikku
majanduspoliitikat. Sisuliselt seisnes see - vähemalt reformide algetapil -
liberaliseerimise ja makrostabiliseerimise samaaegses rakendamises, mida võib
soovi korral nimetada ka sokiteraapiaks.

Tundub, et sellist väga liberaalset, konservatiivset, mitteprotektsionistlikku

majanduspoliitikat ei ole aetud selgelt ja täpselt formuleeritud ideoloogilistel
kaalutlustel, seda enam mitte korrektsetel majandusteoreetilistel põhjendustel.
Sellist liberaalset, konservatiivset, mitteprotektsionistlikku majanduspoliitikat on
aetud lihtsalt seetõttu, et sisuliselt Eestil polnud valikut. Tulenevalt konkreetsest
situatsioonist ja väljakujunenud majanduse struktuurist oli taasiseseisvunud Eesti
Vabariigi mänguruum majanduspoliitika valdkonnas väga väike.

4.Eesti Vabariigi senine innovatsioonipoliitika on

olnud suuresti determineeritud
Eesti NSV-l polnud NSV Liidu raames isegi piirkondliku autonoomiaga
kaasnevaid terviklikkuse tunnuseid. Paljusid funktsioone täitsid Eesti NSV
võimuorganite asemel Moskvas paiknevad ametkonnad. Eesti majanduse
struktuur arendati välja Nõukogude impeeriumi ja tsentraliseeritud
käsumajanduse vajadustest lähtudes. Seepärast sõjajärgse arengu tulemusel
kujunenud Eesti majanduse struktuur ei vastanud taasiseseisvunud ja
plaanimajanduselt turumajandusele naasva Eesti Vabariigi vajadustele.

5. Eesti Vabariigi olemasolev Innovatsioonisüsteem

5
Eesti Vabariigi Innovatsioonisüsteemi (joonis 1) all võib mõista süsteemi või
kogumit, mis tegeleb Eestis innovatsioonide välja töötamisega, innovatsioonide
ellu viimisega, aga samuti nimetatud tegevuse koordineerimise ja
finantseerimisega. Põhiinstitutsioonideks Eesti innovatsioonisüsteemis on
ülikoolid, innovatsioone rakendavad firmad ja mitmesugused teadusasutused.

Teadus- ja arendustegevust reguleerivateks põhilisteks seadusteks Eesti Vabariigis

on

o Teadus- ja Arenduskorralduse Seadus;

o Teaduste Akadeemia Seadus;
o Vabariigi Valitsuse Seadus;
o Tartu Ülikooli Seadus;
o Sihtasutuste Seadus.

Teadus- ja arendussüsteemi põhikomponendid on suuremad ülikoolid, Teaduste

Akadeemia ja firmade arendusüksused.

Teadus- ja arenduskorralduse seadus (Riigikogus vastu võetud 26.03.97) sätestab

teadus- ja arendustegevuse korralduse alused ja kindlustab teaduse- ja
tehnoloogialoome arengu õiguslikud vahendid. Nimetatud seadus laieneb
asutustele, mis on oma põhikirjas märkinud teadus- ja arendustegevuse
põhitegevusena ning on registreeritud Haridusministeeriumis.

Teadus- ja Arendusnõukogu on Vabariigi Valitsuse juures asuv nõuandev kogu,

mis nõustab Vabariigi Valitsust teadus- ja arendustegevuse strateegia küsimustes
ning esitab valitsusele seisukoha teadus- ja arendustegevust puudutavate riiklike
programmide kohta. Teadus- ja Arendusnõukogusse kuuluvad 6 valitsuse liiget,
esindajad kõrgkoolidest, sihtasutustest ja valitsuse poolt nimetatud liikmed.
Teadus- ja Arendusnõukogu töö korraldamiseks on Riigikantselei juurde loodud
Teadus- ja Arendusnõukogu Sekretariaat.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse Seadusele ning Teadus- ja Arenduskorralduse

Seadusele teostab Majandusministeerium arendus- ja innovatsioonipoliitikat.
Peale selle kuulub Majandusministeriumi ülesannete hulka ka tööstusomandi
kaitse (patendinduse), standardiseerimise ja metroloogiaga seotud tegevuse
koordineerimine ning Eesti osalemise koordineerimine EUREKA
arendusprogrammis.

Majandusministeeriumi haldusalasse kuuluvad arendustegevusega tihedalt seotud

Standardiamet ja Patendiamet.

* Standardiameti põhiülesandeks on standardiseerimis-, metroloogia-,

sertifitseerimis- ja akrediteerimisalase tegevuse suunamine ja koordineerimine
Eesti Vabariigis.

6
* Patendiamet tegeleb

- õigusaktide ettevalmistamisega;

- tööstusomandi kaitsedokumentide väljastamisega, nende publitseerimisega ja

riiklike registrite pidamisega nende kohta;

- patendiraamatu töö korraldamisega;

- patendivolinike atesteerimisega;

- Eesti Vabariigi esindamisega tööstusomandi kaitse alal rahvusvahelistes

organisatsioonides;

- teiste tööstusomandi kaitse alaste küsimustega.

Ettevõtluse ja tootmise arendamiseks on Eesti Vabariik loonud mitmed fondid.

Majandusministeeriumi haldusalas asuvad neist:

* Innovatsioonifond. Fondi tegevuse eesmärgiks on Eesti majanduse

tehnoloogilise arengu toetamine ja suunamine sihtfinantseerimise kaudu. Fondi
põhikirja järgselt finantseeritakse:

- tootmise tehnoloogilise taseme ja konkurentsivõime tõstmisele suunatud

projekte;

- riiklikke programme;

- tehnika- ja tehnoloogiaalaseid uurimis- ja arendustöid;

- innovatsiooni toetava infrastruktuuri, sh. teadus- ja tehnoloogiaparkide

väljaarendamist.

Innovatsioonifond on andnud laene ja toetusi. Tagastamatut abi on fondilt saanud

teadusasutuste ja arendusorganisatsioonide projektid, millistel on olnud
rakenduslik väljund. Innovatsioonifond ei finantseeri projekte täies mahus, vaid
teeb seda kaasfinantseerimise põhimõttel toetusena maksimaalselt 50% ulatuses
ning laenudena kuni 75% ulatuses projekti maksumusest. Laenuintressid olid kiire
inflatsiooni ajal (1991-1993) suhteliselt soodsad, kuid seoses üldise intresside
langemisega on ka laenude soodsus vähenenud (1997.aastal oli intress 12%).
1998.aastal - seoses kommertspankade intresside tõusuga - peaksid
Innovatsioonifondi laenud olema jälle oluliselt soodsamad. Innovatsioonifond on
kavas tulevikus reorganiseerida Innovatsiooni Sihtasutuseks. Sel juhul lisanduksid
krediteerimisele ka nõustamine ja senisest tunduvalt tugevam monitooring
projektide üle.

7
* Väikeettevõtluse krediteerimise fond. Fondi põhiülesandeks on väikese ja
keskmise suurusega ettevõtete arendamiseks ja toetamiseks laenude ja
laenukäenduste andmine ning selleks vahendite kogumine. Fondi peamised
krediteerimisvaldkonnad on:

- tootmistegevus (uue tehnoloogia, toorme ja materjalide sisseost; tootmise

rekonstrueerimine, laiendamine, saneerimine jne.);

- kõrgtehnoloogial põhinev tootmine;

- ekspordivõimelise toodangu valmistamine;

- teeninduse arendamine;

- uuendusliku iseloomuga teadusmahukad äriprojektid;

- stardikapital perspektiivsetele äriprojektidele.

Fondil on kolme liiki teenused: otselaenud; laenud läbi kommertspankade;

laenugarantiid.

* Ekspordi krediteerimise fond, mis tegeleb ekspordile suunatud projektide

pankadest madalama intressiga finantseerimisega.

* Ekspordi toetamise fond, mis annab toetusi välisnäitustel osalemiseks ja

reklaamitrükiste valmistamiseks.

Põllumajandusministeeriumi haldusalas asub Maaelu krediteerimise fond.

Haridusministeeriumi haldusalas asub Teadusfond, mis on keskne alusuuringute

finantseerimise institutsioon Eestis. Teadusfondi kaudu eraldatakse vahendeid
teadusasutuste funktsioneerimiseks, teadusprogrammide sihtfinantseerimiseks,
ülikoolide teadustegevuseks ja teadust teenindava infrastruktuuri arendamiseks.

Riigikantselei haldusalas asub Informaatikafond.

Haridusministeerium teostab riiklikku teaduspoliitikat ja korraldab

teadustegevust. Nimetatud ministeerium töötab välja ja esitab Vabariigi
Valitsusele teaduspoliitika ning teadustegevuse strateegia alaseid ettepanekuid;
koordineerib ja finantseerib riiklikul tasandil rahvusvahelist teadusalast koostööd
ning korraldab teaduse evalveerimist.

1997.aasta algul alustati kümnes Ida-Euroopa riigis, sealhulgas Eestis Euroopa

Liidu innovatsiooniinfo keskuste (Fellow Members to the Innovation Relay
Centres - FEMIRC) loomist. Nende keskuste eesmärgiks on levitada Euroopa
Liidu teadus- ja arendusprogrammide kohta käivat infot, aidata leida

8
koostööpartnereid ning koostada uurimis- ja arendusprojekte. FEMIRC Eesti
annab välja infolehte, mis toob kord kuus lugejateni värske teabe Euroopa Liidu
teadus- ja arendusprogrammidest, infopäevadest ja korraldatavast koolitusest.
FEMIRC Eesti põhilised tegevusvaldkonnad on:

- konsultatsioonid innovatsiooni, tehnoloogiasiirde ja teadussaavutuste

rakendamise alal;

- koolitus teadustulemuste rakendamiseks;

- informatsioon Euroopa Liidu teadus-, tehnoloogia- ja arendusprogrammide ning

vastavate projektikonkursside kohta;

- ligipääs andmebaasidele (CORDIS jmt.);

- abi projektitaotluste ettevalmistamisel;

- abi koostööpartnerite leidmisel nii Eestist kui IRC-võrgu kaudu kogu Euroopa
Liidust;

- informatsioon Euroopa Liidu ja lokaalsete innovatsioonialaste

toetusprogrammide kohta.

Eesti innovatsioonisüsteemi osaks on ka mitmed vägagi erineva efektiivsusega

tegutsevad tehnoloogiapargid ja teaduspargid, milledest võiks nimetada järgmisi:

- Tartu Teaduspark;

- Tallinna Elektroonika Kompetentsikeskus;

- Tallinna Elektroonikakeskus;

- Tallinna Tehnoloogiapark;

- Tallinna Elektrotehnikainstituut.

Tähtis infoallikas teadlastele on teadus- ja tehnikaalased publikatsioonid.

Seepärast võib Eesti innovatsioonisüsteemi osaks lugeda ka suuremad
erialaraamatukogud, eelkõige Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu,
Eesti Akadeemiline Raamatukogu, Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu. Suure
võimaluse kommunikeerumiseks annab teadlastele kahtlemata Internet.

9
Eesti innovatsioonisüsteemi illustreerib allpool toodud joonis1.

6. Eesti Riiklik Innovatsiooniprogramm

Majanduse innovaatiline areng eeldab üldtunnustatud arengueesmärkide
olemasolu ning riigiasutuste, teadus- ja arendusinstitutsioonide ning ettevõtete
kooskõlastatud tegevust püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Juba 1995. a. kiitis
Teadus- ja Arendusnõukogu heaks algatuse rahvusliku innovatsiooniprogrammi
koostamiseks ning kinnitas lähtepõhimõtted, mis soovitati
Majandusministeeriumil võtta aluseks programmi koostamisel. 9. juunil 1998. a.
nõustus Vabariigi Valitsus Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammiga aastateks
1998?2002. Toodete ja tehnoloogiate konkurentsivõime tõstmise programm on
välja töötatud Majandusministeeriumi ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös ja see
lähtub korraldusliku tegevuse arendamisel EL-i soovitustest
innovatsioonisüsteemide arendamiseks rahvusriikides (Routes of Action, Green
Paper on Innovation, EC 1995; The First Action Plan for Innovation in Europe.
Innovation for Growth and Employment. EC 1996). Programmi strateegiline
eesmärk on riigi majanduse arengut tagava innovatsioonisüsteemi rakendamine,
soodustamaks kodumaise toodangu ja teenuste konkurentsivõime tõstmist,
säästvate tehnoloogiate rakendamist ning uute turgude hõlvamist.
Programmi peamised teesid majandusolukorrast ning tehnoloogilise taseme
analüüsist lähtudes on järgnevad:

10
 o lähiaastatel on majandusarengu peamine eesmärk konkurentsivõime
tõstmine läbi tehnoloogilise arengu, kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu,
oskusteabe hankimise ning selle efektiivse kasutamise kaudu;
o programmi vahendeid on soovitatav kasutada esmajoones tehnoloogilise
arengu eelduste loomiseks, väike- ja keskmiste ettevõtete tehnoloogilise
arengu toetamiseks ning motivatsiooni loomiseks rahvusvahelistele
firmadele Eestis asuvate filiaalide tehnoloogilise taseme tõstmiseks ning
kohaliku teadus- ja arenduspotentsiaali kaasamiseks arendustööde
läbiviimisel;
o motiveerida tuleb investeeringuid ajakohaste tehnoloogiate juurutamiseks,
toodangu nomenklatuuri uuendamiseks, tootmise automatiseerimiseks ja
mehhaniseerimiseks ning energia säästmiseks;
o tooterühmade konkurentsivõime tõstmisel on otstarbekas orienteeruda
T&A- asutuste, -ettevõtete ja valitsusorganisatsioonide koostöövõrkude
väljaarendamisele, toetades samas ka tööstusettevõtete ja T&A-
institutsioonide osalemist rahvusvahelistes klastrites.

Programmi eesmärgid püstitati viieks aastaks. Juhtiv ministeerium on

Majandusministeerium Eesti Innovatsioonifondi Nõukogu kaudu.

Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammi alused töötati välja 1997.aasta algul

selleks spetsiaalselt moodustatud töörühma poolt, mida juhtis Tallinna
Tehnikaülikooli teadusprorektor Rein Küttner.

Programmi koostamise ja selle käivitamise eesmärgiks oli majanduse

konkurentsivõime tõstmist takistavate tegurite väljaselgitamine ja majanduse
innovaatilist arengut ning majanduse konkurentsivõime tõstmist tagavate tegurite
planeerimine (prioriteedid, ajakava jms.) ning käivitamine.

Programmi strateegiliseks eesmärgiks oli riigi majanduse uuenemist tagava

innovatsioonisüsteemi rakendamine, soodustamaks kodumaise toodangu ja
teenuste konkurentsivõime tõstmist, säästvate tehnoloogiate rakendamist ning
uute turgude hõivamist.

Programm pidi tema koostajate arvates looma eeldused investeeringute faasi

võimaluste efektiivseks kasutamiseks koos ettevalmistamisega üleminekuks
innovatsiooni faasi, mida iseloomustab teadus- ja arendustööde tulemuste
laialdane kasutamine, toodete ja tehnoloogiate loomine ja/või oluline täiustamine
kohapeal, toodete keerukuse kasv jms. Lähtuti eeldusest, et tootmine esitab
kõrgeid nõudmisi spetsialistide kvalifikatsioonile, süveneb
tootmisettevõtetevaheline integratsioon ning koostöö teadus- ja
arendusorganisatsioonidega.

Programmi oli tema koostajate poolt ette nähtud rahastada vastavalt Valitsuse
poolt kinnitatud aastaeelarvele. Programmi vahendeid oleks olnud võimalik
kasutada:

11
 o Tootmise tehnoloogilise taseme tõstmiseks, toodangu kvaliteedi
parandamiseks ja konkurentsivõime suurendamiseks ning kõrgtehnoloogia
evitamisele suunatud projektide finantseerimiseks.
o Programmi eesmärkidega kooskõlas olevate rakenduslike uurimis- ja
arendustööde finantseerimiseks.
o Innovatsiooni toetava infrastruktuuri arendamiseks ja tootmisettevõtete
ning teadus- ja arendusorganisatsioonide koostöö toetamiseks.
o Programmi täitmise korraldamiseks.
o Muude Programmi eesmärkidest tulenevate projektide ja ürituste
rahaliseks toetamiseks.

Programmi vahendid oli ette nähtud eraldada konkreetsete projektide

realiseerimiseks juriidiliste isikute taotluste alusel. Finantseerimisele võetavad
projektid pidi valima nõukogu konkureerivate projektide hulgast, lähtudes nende
innovaatilisusest, majanduslikust efektiivsusest ja vastavusest Programmi
eesmärkidele, arvestades saadud ekspertarvamusi.

Programmi vahenditest oleks koostajate arvates olnud võimalik rahastada nii

alusuuringuid, rakendusuuringuid, projekteerimis/konstrueerimistöid,
tootemaketi/prototüübi loomist, tootmist kui turundust. Lisaks nimetatud faasidele
oleks saanud rahastada ka järgmisi tegevusi (mis toimivad paralleelselt eelpool
nimetatud faasidega): autori-, intellektuaalomandi, patendi- või kasuliku mudeli
kaitse jms.; turu-uuringud, reklaam jm.; projekti
organisatsiooniline/infrastruktuuriline tagamine (firma loomine ja arendamine,
väljaõpe/koolitus, tehnilise hooldussüsteemi väljaarendamine jms.);
sertifitseerimise, standardiseerimise jms. probleemid.

Programmi vahenditest ei olnud tema koostajate arvates lubatud finantseerida:

o Projekte, mis ei ole seotud innovatsiooniga, ei ole majanduslikult

otstarbekad või ei vasta Programmi eesmärkidele.
o Tootmise/tegevuse laiendamist ilma tehnoloogilise taseme samaaegse
tõstmiseta.
o Projekte, kui neid realiseerivate ettevõtete (põhi)kapitalist kuulub
residentidele vähem kui 70% või teistele juriidilistele isikutele 50% või
enam.
o Ettevõtete projekte, mis on juriidilise isiku eraldiseisvaks
majandusüksuseks, olemata seejuures iseseisev juriidiline isik.
o Taotlusi varem võetud laenude refinantseerimiseks.

Töö praktilise väljundina koostati Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammi (toodete

ja tehnoloogiate konkurentsivõime tõstmise programmi) eelnõu ja esitati see
1997.aasta mais Eesti Vabariigi Valitsusele. Programmi põhimõtteid arutati
28.aprillil 1997 Teadus- ja Arendusnõukogu istungil, kus soovitati korraldada
nende lai arutelu, et täpsustada programmi eesmärke ja sisu. Loodetavasti saab
Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammi (toodete ja tehnoloogiate

12
konkurentsivõime tõstmise programmi) eelnõust siiski varem või hiljem ametlik
tegevusprogramm innovaatika valdkonnas.

7. Senise innovatsioonipoliitika ja lihtsalt loogilise

arengu resultaadid
Rakendatud majanduspoliitika tulemusel või tänu lihtsalt loogilisele arengule
uutes majanduslikes ning poliitilistes tingimustes, Eesti majandus tervikuna võttes
aastatel 1994 - 1995 stabiliseerus. Seejuures ei maksa aga tollase stabiliseerumise
all muidugi mõista varasemate Idaturule mõeldud tootmismahtude taastamist,
vaid toodangu müügi vähenemise peatumist ja Eesti Vabariigile sobiva majanduse
struktuuri kujunemist.

Aastatel 1996 ja 1997 on Eesti majandus tervikuna võetuna kahtlemata võrdlemisi

kiiresti arenenud. Eesti sisemajanduse koguprodukt püsihindades suurenes
1996.aastal eelmise aastaga võrreldes 4,0%, 1997.aasta I poolaastal võrreldes
1996.aasta sama perioodiga 11,7%. Tööstustoodete müük suurenes 1997.aasta
üheksa kuuga 12,3% võrreldes 1996.aasta sama perioodiga.

Vaatamata ebaõnnestunud põllumajanduspoliitikale on 1997.aastal siiski märgata

esimesi ilminguid mõõnast ülesaamiseks ja uuest arengust ka Eesti
põllumajanduses. Põllukultuuride kasvupind oli 1997.aastal 0,5% suurem kui
eelmisel aastal. 1997. aastal suurenes piimatoodang eelmise aastaga võrreldes 6%.
Tootmine on mutunud efektiivsemaks, tekkimas on optimaalse suurusega
majapidamised ja tehakse investeeringuid moodsa tehnoloogia soetamiseks.
Mingil määral korrastuvad ka omandisuhted.

Ma olen seisukohal, et Eestis ei jõuta niikuinii mitte kunagi ühisele arvamusele,

kas majandus stabiliseerus ja seejärel hakkas võrdlemisi kiiresti arenema tänu
rakendatud majanduspoliitikale või hoopis selle kiuste. Ja see on maailmas täiesti
tavaline. Ka jaapanlased vaidlevad siiani, kas nende sõjajärgne majanduslik kasv
toimus tänu valitsuse tegutsemisele või sellele vaatamata.

Ma olen muidugi kaugel sellest, et Eesti majanduses toimunut idealiseerida. Kogu

see nn. sokiteraapia töötas sotsiaalse taluvuse piiril. On täiesti selge, et
turumajanduse ülesehitamisele orienteeritud reformid pole olnud kaugeltki mitte
kõigile kasulikud. Paljud inimesed on sellest kaotanud. Struktuurimuutuste
valulikkus on väljaspool igasugust kahtlust. Eesti majanduses toimunut on
sõimatud majandusdarvinismiks, Metsiku Lääne majandusmudeliks ja milleks
iganes. Kuid tundub, et tõsiselt võetavat alternatiivi struktuurimuutustele lihtsalt
polnud. Eesti Vabariik ei suudaks ka kõige suurema soovi korral võimaldada
konkurentsivõimetute ettevõtete töötajatel jätkata harjumuspärast väheefektiivset
tegevust maksumaksjate raha arvel.

13
Tundub ka, et arvestatavat alternatiivi Eesti majanduse restruktureerimise
meetoditele - või kui soovite, siis nende puudumisele - pole keegi suutnud välja
pakkuda. Eesti majandusreformide kriitika on aga tihti olnud vaid möödunud
aegade, vanade ametite, nomenklatuuri privileegide, personaalpensioni ja
lörriläinud elutöö taganutmine. Enamike kriitikute majandusideoloogia alustalaks
on olnud soovimatus midagi muuta ja minevikkuihkav riigikeskne naivism.

Kui keegi tahab siiski eelöeldule vastu vaielda ja väita, et Eesti majanduse
struktuuri oleks saanud muuta plaanipäraselt, sujuvalt, valutult jne., siis võiks
küsida: Miks mitte üheski post-sotsialistlikus riigis vastu vaidleja sugune
vaimuhiiglane võimu juurde ei pääsenud ning oma riiki ja rahvast õnne juurde ei
juhatanud? Asjaolu, et kõigis post-sotsialistlikes riikides on ainult
ebakompetentsed inimesed majanduspoliitikat kujundanud ja ellu viinud, oleks
lausa tõenäosusteooriaga vastuolus. Pigem tundub siiski õige olema järeldus, et
üldjoontes just nimelt nii pidigi minema ja põhimõtteliselt teist võimalust lihtsalt
ei olnud.

Üldjoontes läks kõik nii, nagu Eesti Majanduse Instituut (tollase nimega Eesti
Teaduste Akadeemia Majanduse Instituut) minu osalusel oma prognoosides
aastatel 1991-1992 kirja pani.

Tollastes ettekuulutustes eksisiti põhimõtteliselt vaid kahes asjas.

- Esiteks, tööpuudus kujunes oluliselt väiksemaks probleemiks kui võis arvata.

Statistikaameti andmetel oli Eesti majanduses 1989.aastal hõivatud 837,9 tuhat
inimest, 1995.aastal aga 663,2 tuhat inimest ehk 174,7 tuhat vähem. Enne
struktuurilist kriisi töötas näiteks Eesti tööstuses umbes 250 tuhat inimest, nüüd
150 tuhande ringis. Kuhu need inimesed nii kiiresti ja suhteliselt valutult kadusid-
mahtusid, on jäänud mingil määral mõistatuseks.

- Teiseks, mitmete suurte liiduliste ettevõtete kokkuvarisemine toimus üllatavalt

rahulikult, ilma märkimisväärsete ekstsessideta. Seda vaatamata asjaolule, et
valitsusel sisuliselt puudus selge programm ja ta tegeles probleemiga väga
minimaalselt. Enamik lootusetuid etevõtteid jäi lihtsalt vinduma, töötajatele
maksti 150 - 300 krooni sundpuhkuse raha kuus. Suurem osa töötajatest lahkus
aja jooksul ise. Aasta pärast olid järel vaid vanad, haiged, laisad ja madala
kvalifikatsiooniga inimesed, kelledega enam niikuinii polnud võimalik tootmist
jätkata. Ilmselt aitas võimalikke ekstsesse suuresti vältida just nimelt asjaolu,
nende ettevõtete (tollaste) juhtide varastamisele vaadati läbi sõrmede. Suurte
liiduliste ettevõtete juhtkondadel lasti kantida suur osa ettevõtete varast oma
erafirmadesse või sõlmida pikaks ajaks ülisoodsad rendilepingud. Selle tasuks oli
juhtkondade lojaalsus Eesti Vabariigile.

Tagantjärele tarkusega võiks isegi mõtiskleda, kas oleks olnud võimalik veelgi
radikaalsemalt tegutseda. Ehk oleks Eesti ühiskond välja kannatanud veel mõne
perspektiivitu ettevõtte kohese likvideerimise. Oleks praegu probleeme vähem.

14
Aga olukord oli niigi pingeline ja majanduspoliitika kujundajad ning elluviijad
lihtsalt ei julgenud pilli lõhki ajada. Ehk oleksime me tollal viletsate ettevõtete
poputamise asemel pidanuks abistama hoopis edukaid, et nad veel edukamateks
saaksid.

Tundub, et Eesti edu pant oli suuresti asjaolu, et reforme tehti kiiresti ja rahvas
põhimõtteliselt toetas muutusi. Kuigi seltskonnas tihti ironiseeriti ja viriseti, oli
suur osa Eesti rahvast täiesti siiralt "valmis kartulikoori sööma". Eestis kui
väikeriigis oli suhteliselt kerge konsolideerida (vaatamata rohkearvulisele
venekeelsele kogukonnale) suurt osa ühiskonda ja kontsentreerida kõik
jõupingutused majandusreformide kiirele läbiviimisele. Enne kui rahva kannatus
lõplikult katkes, hakkas tunneli otsast juba valgus paistma.

Peatumata üldtuntud väidetavatel Eesti majandusreformi edu põhjustel

(ajaloolised traditsioonid; protestantlik eetika; rohkem kui 50 aasta tagused
demokraatia ja turumajanduse kogemused; plaanimajandus koos oma
kõrvalekalletega normaalsest majanduselust oli juba oma olemuselt võõras ja
peale surutud võõrjõu poolt jne.) tahaksin ma vaid avaldada arvamust, et vähemalt
konkreetselt tööstuse puhul aitas meid suuresti lihtne tõsiasi, et väikest süsteemi
on kergem reformida kui suurt. Väike süsteem on vähem inertne, või kui soovite,
siis vähem stabiilne.

Eesti tööstuse restruktureerimist välisinvesteeringute, alltöövõtu ja muu sellise

abil on suuresti soodustanud asjaolu, et meil õnnestus luua Eestile hea
rahvusvaheline imidz. See on olnud äärmiselt oluline, sest väikese ja avatud
majandusruumis areneva Eesti majanduspoliitika edukus sõltub olulisel määral
välispartnerite hinnangust majanduskeskkonna seisundile, arenguvõimalustele ja
riskidele. Tänu meie kohati lausa mõõdutundetule enesekiitusele ja ka õige
mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ning üksikekspertide ülimalt
positiivsetele raportitele-artiklitele-arvamustele paistab Eesti väljastpoolt
tunduvalt parem kui seestpoolt. Nagu ütles kunagi üks välisministeeriumi
juhtivametnik: "Me teeme, mis suudame. Aga palun kindlustage sellele kasvõi
mingisugunegi kate". Minu arvates näitavad Eesti head rahvusvahelist imidzit
mitmed majandusest esmapilgul väga kaugel seisvad asjad. Näiteks Eesti Eurolaul
oli kindlasti tasemel ja Maarja-Liis kena tüdruk, aga asjaolu, et televaatajad
Inglismaal hääletasid Eesti laulu teiseks ja Saksamaal neljandaks, on suuresti tänu
just nimelt Eesti imidzile. Just hea imidz andis ka Miss Universumi valimistel
Eestile seitsmenda koha jne.

Tunnetades Eesti hea rahvusvahelise imidzi reaalset väärtust majanduse

restruktureerimisele, olen ma väga mures 1997.aastal toimunud eesmärgitu
poliitilise tõmblemise pärast, s.h. Riigikogus 14.oktoobril vastu võetud
tollitariifiseaduse pärast. Äge võitlus tollide võimaliku kehtestamise üle äratas
kindlasti (välis)investorite tähelepanu ja tekitas kahtlusi Eesti senise
majanduspoliitika jätkuvuses. Kuigi tollitariifiseadus kui selline ei kujuta endast
nimetamisväärset makromajanduslikku ohtu, ei saa selle vastuvõtmisest tulenevat

15
signaali usaldusvärsuse ja atraktiivsuse seisukohalt kuigi positiivseks lugeda. See
viitab sellele, et Eestis soovitakse hakata ajama rohkem protektsionistlikku
majanduspoliitikat, millel on teatavasti oht laviinina kasvada ja tuua lõpuks kaasa
ka kitsendused kapitali liikumisele. See võib anda maailmale signaali Eesti
liberaalse majanduspoliitika lõppemisest ja sellega kahjustada Eesti imidzit.
Õnneks leidsid vaidlused tollimaksude kehtestamise üle lahenduse 18.detsembril
1997, mil Valitsus võttis vastu otsuse, et Eesti ei võta kasutusele tollitariife
Euroopa Liidu suhtes. Vastavalt Euroopa lepingule oli ju Eestile antud võimalus
tollide rakendamiseks kuni 31.detsembrini 1997. Seega peaks küsimus sisuliselt
päevakorrast maas olema. Lisaks Euroopa Liidu riikidele välistavad sõlmitud
vabakauanduslepingud tollide kehtestamise ka Läti, Leedu ja Ukraina suhtes.
Eestil on võimalik kehtestada tollid vaid selliste maade suhtes, kust (toidu)kaupu
praktiliselt ei impordita.

Tolle ei õnnestunud maaerakondadel küll kehtestada, kuid otsetoetused

põllumajandusele kasvasid siiski märgatavalt. 1998.aasta riigieelarves on ju
sisuliselt prioriteediks kuulutatud põllumajandus või täpsemalt öeldes
põllumajandusministeerium, sest selle eelarve kasv oli 309 miljonilt 588 miljonini
kroonini ehk 80%. Ükski teine ministeerium ei saa sellele ligilähedalegi.
Maksumaksja raha eest jagatakse ebaefektiivse tootmise hingeshoidmiseks
1998.aastal sadu miljoneid kroone toetusi.

Muidugi on Eesti reformid - nagu kõik maailma reformid - toimunud rahva arvel.
Ja just keskmise inimese arvel. Rikaste käest ei õnnestu midagi kätte saada ja
vaestelt pole ka kõige suurema soovi korral midagi võtta. Reformide sotsiaalne
hind on olnud väga kõrge.

Kindlasti on Eesti majandusreformide käigus tehtud ka hulgaliselt rumalusi. Minu

arvates on täielikult ebaõnnestunud valdkonnad, mida võiks tähistada kolme
märksõnaga: kollased kaardid, restitutsioon, maareform.

Kollaste kaartide ideoloogia oli vale algusest peale. Varsti mõistsid seda kõik
poliitilised jõud, kuid poole pealt seda rumalust enam lõpetada ei saanud.

Restitutsioon viidi - kas siis mõne tolleaegse parlamendiliikme kauge sugulase

talu või lihtsalt sinisilmse idealismi tõttu - absurdini. Kuigi ma põhimõtteliselt ei
kahtle plaanitu õigluses, on see kindlasti pidurdanud majandustegevust, tekitanud
korvamatut majanduslikku kahju ja kõike kavandatut pole lihtsalt tehniliselt
võimalik lõpuni viia.

Maareformis põrkuvad mitmed erinevad huvigrupid. Maareformiseaduse

muudatusi ja tähtaegu ei suuda enam keegi meeles pidada. Maa kättesaamine on
muudetud kohutavalt keeruliseks. Katastrisse kandmist tuleb oodata peaaegu nagu
õigeksmõistvat kohtuotsust. Rääkimata juba sellest, et maaavaldused lihtsalt
seisavad või hoopis kaduma lähevad. Võidab sellest vastuolulisest ja segasest
ettevõtmisest põhiliselt maamõõtjate tsunft. Ilmekalt iseloomustab olukorda

16
maatüki pärast inimese tapnud Arvi Marki juhtum, kus kohus piirdus minimaalse
võimaliku karistusega ja leidis, et saatuslikul päeval vallandasid Marki
agressiivsuse mitmed temast sõltumatud asjaolud. Kohtunik selgitas: "Omandi- ja
maareformi seadused osutusid tavalise maainimese tasandil vastuoluliseks ja
ülekohtuseks. Kohtualusele endalegi ootamatult valdas teda uudne
omanikutunne."

Kogu selle reformide ebaõnnestunud osa tõttu kaotab muidugi Eesti majandus,
võidavad aga juristid ja altkäemakse võtvad ametnikud.

Konkreetselt tööstuse reformimisel minu arvates põhimõttelisi väärotsusi tehtud

pole, kuid paljudel või isegi enamikel juhtudel oleks kahtlemata saanud arukamalt
tegutseda või siis tegutsemisega vähem venitada. Üksikjuhuti võib
erastamistehingutele väga palju ette heita. Kuid kokkuvõttes on erastamine hästi
õnnestunud. See on toimunud piisavalt kiiresti, piisavalt radikaalselt ja riik ei ole
läinud liiga suurtele järeleandmistele. Ehk oleks vaid olnud võimalik Eestisse
tulnud välisinvesteeringuid mõnevõrra paremini riigi huvidest lähtudes mõjutada-
suunata.

Välisinvesteeringute hankimisel on Eesti olnud suhteliselt edukas, milline asjaolu

on lisaks otsesele eesmärgile - majanduse ümberstruktureerimisele - aidanud ka
katta väliskaubanduse defitsiiti ja säilitada positiivset maksebilanssi.
Välisinvesteeringute kasutamise efektiivsus on aga mõneti problemaatiline. Kuigi
Eesti majandusse tehtud välisinvesteeringute kogumaht (võttes arvesse ka kasumi
reinvesteerimist, portfelliinvesteeringuid jne.) ületas detsembris 1997 juba
miljardi USA dollari piiri, pole minu arvates rahuloluks põhjust. On muidugi
selge, et välisinvesteeringud lähtuvad eelkõige ikka oma emamaa ja firma
huvidest, mitte aga Eesti majanduse arendamise eesmärkidest. Suur osa
välisinvesteeringutest on tehtud teenindussfääri ning madalatehnoloogilistesse ja
töömahukatesse tööstusharudesse. Kaugeltki mitte kõik välisinvesteeringud pole
läinud investeeringuteks põhivarasse, seda enam mitte kõrgtehnoloogia
juurutamiseks. Kui ametlikust statistikast vaadatuna on mitme ettevõtte
välisinvesteeringud muljet avaldavad, siis ettevõtte põhivara on uuenenud
minimaalselt. Vastavateks näideteks võiksid olla näiteks Kreenholmi
Manufaktuuri ja Eesti Merelaevanduse erastamine. Suur osa välisinvesteeringutest
on sisuliselt läinud käibevahenditeks, võlgade maksmiseks, Hüvitusfondi,
Erastamisagentuurile jne. Väliskapitali osa tööstusettevõtete investeeringutes
põhivarasse on alla 10%, ettevõtete omavahendid aga üle 60%.

Otseinvesteeringute maht aastatel 1994 - 1996 kahanenes, portfelliinvesteeringud

aga suurenenesid (mis näitab kahtlemata rahaturu arengutaset). Investeeringud
väärtpaberitesse suurendavad küll ettevõtete kapitaliseeritust, kuid nende mõju
ettevõtte restruktureerimisele on väiksem kui otseinvesteeringutel. Osa
portfelliinvesteeringuid on selgelt spekulatiivse iseloomuga, mistõttu nende mõju
majanduses toimuvatele struktuurinihetele on väiksem ja aeglasem. Viimased
analüüsid näitavad siiski, et 1997.aastal toimus investeerimisstruktuuri positiivne

17
muutus. Esialgsetel andmetel välismaalt tulnud otseinvesteeringud kasvasid.
1997.aasta esimese kolme kvartaliga sai Eesti välismaiseid otseinvesteeringuid
3,2 miljardit krooni ning kogu aasta summaks kujunes ilmselt 3,5 miljardi krooni
ringis. Varem investeeriti Eestis suuresti olemasolevate tootmismahtude
parandamiseks, 1997.aastal oli aga märgatav kasv just nimelt uute tehnoloogiate
osas.

Ka 1998.aastal on jätkuvalt raskeks probleemiks väliskaubanduse suur defitsiit,

sisuliselt aga väike eksport. Peamised ekspordiga seonduvad probleemid
tulenevad Eesti ettevõtete väiksusest. Sellest tulenevalt takistavad eksporti suur
konkurents sihtturul; keelebarjäär, ekspordi sihtmaa kaugusest tulenevad
transpordikulud; turustamis-, ladustamis-, levitamis- ja muude tugiteenuste
mittetundmine ja nende kallidus; terve rida tundmatul turul ettetulevaid
ettenägematuid kulusid (näiteks SRÜ riikides vajadus turvateenuste järele;
ootamatu kauba arestimine tollis segastel asjaoludel; teatud oluliste nõuete
ootamatu selgumine jms.). Tagajärjeks on sageli Eesti ettevõtete täielik sõltuvus
kohapealsetest edasimüüjast, agendist või ühisfirma välispartnerist. Mistahes
väiksemagi turunisi saamine välisturul tekitab Eesti firmale aga uue probleemi:
tootmisvõimsus on väike. Oluline tegur on sageli ka ostja/kliendi alateadlik
negatiivne suhtumine endise Ida-bloki riigi ettevõttesse.

Eesti toodete ekspordi suurendamist ei takista mitte niivõrd turu puudumine ega
suutmatus turule pääseda, vaid eelkõige ekspordiks sobiva toote ja turul
konkureerimiseks vajaliku tootmismahu puudumine. Siia lisanduvad mitmed
tootmisspetsiifilised tegurid nagu käibekapitali defitsiit; tootearenduse
puudulikkus; teadusuuringute ja tootmise vahelise sideme nõrkus; kvalifitseeritud
tööjõu defitsiit; turumajanduses orienteeruvate ettevõtlusjuhtide defitsiit;
tootmisetevõtete vähesus jms.

Eesti tööstuse ekspordivõimele mõjub halvasti asjaolu, et tootmiseks tehtavad

kulutused (tootjahinnaindeks) kasvavad kogu aeg kiiremini kui eksportijate
müügihinnad (ekspordihinnaindeks). Võrreldes 1994.aasta septembriga kasvas
tootjahinnaindeks 1997.aasta septembris tööstuses 1,49 korda.
Ekspordihinnaindeksi muutus 1997.aasta septembris võrreldes 1994.aasta
septembriga oli aga vaid 1,36 korda. Kasumimarginaal seega aina kahaneb.

Eesti majanduses alanud kiire kasv näitab siiski, et kuigi meie ettekujutused
mitmetes majanduspoliitilistes, sealhulgas innovatsioonipoliitilistes küsimustes
võisid olla vägagi naiivsevõitu, oli meie suund põhimõtteliselt ehk siiski õige.
Majanduspoliitika puudumise piiril balansseeriva majanduspoliitikaga, millel oli
minimaalselt pistmist tõsiselt võetava majandusteooriaga, oleme me saavutanud
isegi uskumatult häid tulemusi.

Senini pole Eesti innovatsioonipoliitika kahjuks praktiliselt üldse mitte tegelenud

tööjõu ettevalmistamise problemaatikaga. See on aga tänapäeval tehnoloogilise
arengu võtmeküsimus. Tööjõu kolm põhiomadust on teadmised, oskused ja

18
loovus. Kaheks tähtsaimaks teguriks, mis mõjutavad tööjõu kvaliteeti, on tööjõu
vanuseline struktuur ja väljaõpe. Eesti rahvastiku vanuseline struktuur ja
demograafiline olukord üldse on väga ebasoodne. Aasta 15 pärast võib tekkida
terav tööjõupuudus.

Tulenevalt suurtest majanduslikest ja poliitilistest muudatustest on paljude Eesti

firmade vanuseline struktuur käesoleval ajal küllaltki monovanuseline, s.t. ühes
firmas on peaaegu kõik töötajad noored ja teises firmas peaaegu kõik töötajad
vanad. See võib tingida selle, et firmad hakkavad valdavalt suhtlema ainult
omavanuselise suhtlusringkonnaga ja firma kontaktid laiema
majanduskeskkonnaga jäävad nõrkadeks. Teise tulemusena võivad generatsioonid
hakata üksteist takistama karjääriredelil liikumisel.

Üheks takistuseks Eesti tööjõu arendamisel on raskused tööjõu liikumisel

erinevate firmade vahel, samuti arendustegevuse ja tootmise vahel.

Eesti tootmisettevõtete põhiprobleemiks praegusel arenguetapil on oma

kvaliteedisüsteemide nõrkus või nende puudumine üldse. See on üheks põhjuseks,
miks Eesti ettevõtetes on siiani võtmeküsimuseks kvaliteetse toodangu
valmistamine. Kui toodangu kvaliteet õnnestub tõsta paremate konkurentide
tasemele, saab põhiliseks konkurentsitaseme näitajaks tootlikkus. Olles
saavutanud piisava tootlikkuse, on firmal võimalik hakata investeerima "päris"
uutesse toodetesse.

Eesti tootmisettevõtetele on raskeks probleemiks ka kõrged tootmiskulud. Mitmed

välis- ja kodumaised eksperdid on Eestit klassifitseerinud madalate palkade ja
piisavalt kõrgete tootmiskuludega maaks. Välisinvestorid on investeerimist
takistavaks teguriks lugenud ka kuritegevuse kõrget taset ja Venemaalt lähtuvat
poliitilist riski.

Eestisse investeeringuid teinud välisfirmade ja väliskapitali esindajate ning Eesti

teadus- ja arendusinstitutsioonide vahelised koostöösuhted ei ole arenenud
kahjuks kuigi hästi. Probleemiks on siin asjaolu, et väliskapitalil põhinevate
ettevõtete või nende filiaalide juhid eelistavad enamasti (vaatamata tööde
kõrgemale hinnale) kasutada oma piiritaguseid uurijaid ja uurimisbaase. Eesti
teadus- ja arendusasutuste osalus riigi majandusarenduses on jäänud järjest
tagasihoidlikumaks.

Viimastel aastatel on kogu maailmas hoogsalt laienenud välismajandusluure ja

konkurentsiluure. Nende valdkondade arendamiseks ja konkurentide tegevust
iseloomustava salainformatsiooni kogumiseks kulutatakse üha rohkem raha,
rakendatakse üha rohkem eriettevalmistusega tippasjatundjaid ja kõrgetasemelist
spetsiaaltehnikat. Turumajandus ja konkurents tekitavad nüüdismaailmas ka
selliseid arenguid, mis kahjuks mitte alati ei sobi kokku täieliku
majandusliberalismiga. Eesti potentsiaalsete innovaatiliste ideede või ka juba
töötluste puhul pole aga vaja mitte mingeid majandus- või konkurentsiluure

19
meetodeid rakendada. Meie uurijad otsivad ise võimalusi, et kõigist Eesti
maksumaksja raha eest tehtud töödest ka oma majanduskonkurentidele
avameelselt ja vastutulelikult inglise keeles kirjutada.

8. Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika

arengusuundumused
Reformide esimene etapp, mil pôhitähelepanu oli pööratud struktuurilistele ja
institutsioonilistele muudatustele, on praktiliselt lôpule jôudnud. Kuid ilmselt
peaks Eesti Vabariik veel mõnda aega püüdma jätkata liberaalset, konservatiivset,
mitteprotektsionistlikku majanduspoliitikat. See on minu arvates tingitud
esmajoones asjaolust, et märkimisväärset riigipoolset toetust Eesti majandusel
loota ei ole. Riigieelarvelised vahendid on endiselt vägagi piiratud.
Struktuuripoliitilisteks eesmärkideks neid arvestatavas mahus lihtsalt ei jätku. Kui
mône poliitilise jôu survel mingid sellesuunalised suuremad programmid ka välja
kuulutatakse, siis raha nende korralikuks elluviimiseks niikuinii ei ole.

Kindlasti peame me aga ka tulevikus hoiduma mõttestampidest, tunnistama fakte,

nimetama asju õigete nimedega ja üldse mõtlema dialektiliselt. Me peame meeles
pidama, et mingil ajaperioodil sobiv ja suhteliselt häid tulemusi andnud
majanduspoliitika ei tarvitse olla otstarbekas mõni aeg hiljem. Kahtlemata vajab
ka Eesti innovatsioonipoliitika pidevat täiendamist ja muutmist.

Loosungite aeg Eesti innovatsioonipoliitikas on selleks korraks möödas. Kindlasti

tuleb hakata majanduses toimuvaid makroökonoomilisi protsesse senisest
tunduvalt põhjalikumalt uurima. Alustuseks võiks tunda huvi kasvõi
lisandväärtuse ja selle komponentide vastu ning mõtiskleda selle üle, mis Eesti
majanduses tegelikult toimub. Ja kas see, mis toimub, meid ka rahuldab.

Eesti integratsioon erinevate piirkondadega määrab oluliselt nii majanduse arengu

lähtetingimused kui ka innovaatilise tegevuse institutsionaalse struktuuri ning
majanduslikud võimalused. Eesti areng sõltub suuresti Euroopa Liiduga
integreerumise tempost ja suhetest Venemaaga. Kui Eestist ida poole jäävad
mahukad turud korrastuvad ja nendes riikides jätkub demokraatlik areng, muutub
Eesti vägagi atraktiivseks paigaks suurtele rahvusvahelistele kontsernidele. Just
transiidimaa positsioon oleks põhjuseks, miks Eestis loodaks nende firmade
filiaalid. See looks kindlasti täiesti spetsiifilise keskkonna ka innovaatiliseks
tegevuseks. Kui Eesti aga jääb suhteliselt ühepoolselt eelkõige Lääne suunal
avatud maaks, hakkavad ilmselt domineerima väiksemad, eelkõige
Skandinaaviamaadest pärit investeeringud ning toimub integreerumine eelkõige
nende maadega, eriti Soomega.

Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika kujundamisel peame me tingimata

arvestama, et konkurentsivõime kui selline ei ole määratud konkurentidega

20
analoogilise olukorra tekitamisega, vaid konkurentidega võrreldes teatud tegurite
eelisarendamisega.

Eesti innovatsioonipoliitika ja üldse majanduspoliitika põhjendatud kujundamisel

tuleb kindlasti lähtuda suhteliselt madala arengutasemega väikeriigi seisundist
tulenevatest iseärasustest.

* Masstootmise eeliste puudumine. Paljudes valdkondades ületab tehnoloogiliselt

optimaalse suurusega ettevõtte tootmise maht siseturu vajaduse. Seetõttu
sõltutakse oluliselt eksportimise võimalustest, välismaiste turgude avatusest,
nende stabiilsusest ja arengutendentsidest.

* Monopoliseerumise oht. Paljudes valdkondades ei mahu mitu sarnast ettevõtet

Eesti turule lihtsalt ära. Monopoliseerumise negatiivseid tagajärgi aitab ära hoida
või vähemalt leevendada siseturu avatus vastava kauba impordile. Seetõttu ei
tohiks monopoolsetel aladel mitte mingil juhul rakendada mingeid
impordipiiranguid.

* Hinnakartellide tekkimise suur oht. See on tingitud asjaolust, et tihti on tegemist

vaid paari-kolme pakkujaga.

* Rahvusvaheliste korporatsioonide väga suur mõju. Väikeriiki paigutatud filiaali

selja taga on kogu emafirma võimsus. Väikeriigis on tunduvalt kergem (odavam)
luua tugevat poliitilist lobby. Ka lobby mõju majandusele ja poliitikale kujuneb
väikeriigis oluliselt tugevamaks kui suurtes riikides.

* Suur sõltuvus impordist. Kahtlemata on see väikeriigi suveräänsusele

põhimõtteliselt ohtlik, sest siiani pole lõplikult välistatud majandusembargo või
muude taoliste abinõude kasutamine. Venemaal on ju vähemalt teoreetiliselt
võimalik avaldada Eestile survet gaasitarnetega, transiidiga ja millega iganes.

* Ekspordi spetsialiseeritus ja kontsentreeritus vähestele riikidele. Väikesel riigil

on paratamatult ainult üksikud valdkonnad, milles neil on maailmamajanduslikud
konkurentsieelised. Spetsialiseerumine neile valdkondadele on majandusliku
efektiivsuse seisukohalt hinnatuna kahtlemata otstarbekas. Kuid paratamatult toob
see endaga kaasa nn. struktuurse välissõltuvuse. Majandustingimuste järsk muutus
tekitab kitsalt spetsialiseerunud majandusele tunduvalt suuremaid probleeme, kui
laialt diferentseeritud majandusele (kus riskid on suhteliselt hajutatud).

* Impordi liigne kontsentreeritus vähestele riikidele. Väikeriik on selleks tihti

sunnitud, sest tal pole võimalik paljudes riikides esindusi avada ja infot hankida.
Raskused suure osatähtsusega riigi turul kanduvad aga kergesti üle ka väikeriigi
majandusse.

* Väikeriik ei suuda oluliselt mõjutada hindu, vahetuskursse, intresse ja teisi

majanduse võtmesuurusi. Need kõiguvad lihtsalt väliskeskkonna muutustest

21
sõltuvalt. See muudab kogu väikeriigi majanduse tugevalt ja otseselt sõltuvaks
maailmamajanduse (s.t. välisriikide majanduse) olukorrast. Sõltuvus on
praktiliselt ühepoolne, sest väikeriigi majanduspoliitika mõju tema suurematele
partneritele on tühine.

* Poliitilis-sõjaline haavatavus ja välissõltuvus. See piirab kindlasti oluliselt

väikeriigi valitsuse manööverdamisruumi.

* Väikeriigi siseturg on homogeensem. See muudab olukorra majandusobjektidele

paremini mõistetavaks ja riiklikult kergemini reguleeritavaks.

* Välismõjudele reageerimise paindlikkus. Väiksemad ettevõtted on vähem

inertsed ja väike siseturg ei võimalda välismõjusid kompenseerida.

* Väike riik võib hinnamöönduste abil endale ka tasakaalus turul koha välja
võidelda. Selline taktika annab positiivseid tulemusi muidugi ainult niikaua, kuni
antud väikeriik üksi sellist taktikat kasutab.

* Väikeriik võib välja kaubelda teiste riikidega võrreldes soodsamad

kaubavahetustingimused. Põhjuseks on asjaolu, et juhtivad turujõud ei karda
olulise konkurendi teket.

* Ühekordne edukas eksportehing võib väikeriigile anda märgatavat efekti.

* Suhteliselt väike välismaine finantseering avaldab väikesele riigile suhteliselt

suurt mõju.

* Väikeriik võib suure osa kaitsekuludest lepinguga välispartnerite (Eesti puhul

ilmselt NATO) kaela veeretada.

* Üheproportsionaalne poliitiline mõjukus. Väikeriik osaleb rahvusvahelistes

organisatsioonides häälte arvult suurriikide võrdväärse partnerina.

Kuigi Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika läheneb aja jooksul paratamatult

Euroopa Liidu innovatsioonipoliitikale, peame me ilmselt ka edaspidi oma
spetsiifilisest olukorrast tulenevalt jätkama mõnevõrra mittestandardset
innovatsioonipoliitikat. Meil tuleb jätkuvalt suhtuda ettevaatlikult Lääne
ekspertide soovitustesse. Kümned tuhanded Lääne sovetoloogid (kes ei suutnud
ette näha NSV Liidu lagunemist) on ju nüüd leidnud uue rakenduse ja ümber
kvalifitseerunud post-sotsialistlike riikide (majandus)ekspertideks. Ei ole mingit
alust arvata, et nad vahepeal targemaks on saanud.

KOKKUVÕTE

22
Eesti Vabariigi probleemiks pole arenenud tööstusriikide innovatsioonipoliitikate
mitte tundmine ega innovatsioonisüsteemi kui sellise puudumine. Eesti Vabariigi
innovatsioonipoliitika väljatöötajad ja elluviijad on tuttavad arenenud
tööstusriikide innovatsioonipoliitikaga ning selle elluviimiseks loodud
innovatsioonisüsteemiga. Eestis on loodud täiesti rahuldaval tasemel klassikaline
innovatsioonisüsteem. Kuigi olemasoleva innovatsioonisüsteemi positiivne môju
Eesti majanduses on täiesti tunnetatav, on selleks otstarbeks eraldatavad summad
majanduse struktuuri oluliseks môjutamiseks liiga väikesed. Eesti riigi
sihtfinantseerimisest hoopis rohkem on majanduse struktuuri môjutanud
välisinvesteeringud ja mitmesugused Euroopa ning ülemaailmsed
arenguprogrammid.

Ilmselt pole arukas hakata oluliselt praegust innovatsioonisüsteemi reformima.

See süsteem töötab päris rahuldavalt ja normaalselt funktsioneerivat süsteemi ei
maksa ilmaasjata torkida. Mônda institutsiooni lähiajal - kui päevakorras on
hoopis halduskulude oluline vähendamine - juurde teha on ilmselt vôimatu.
Tänaseks oleme me juba aru saanud, et iseseisev riik on väga kulukas asi ja väike
ning vaene Eesti ei suuda ka kôige suurema soovi korral Lääne tööstusriikide
vastavaid struktuure täpselt kopeerida.

Eesti teaduspoliitika suunajad peaksid pidevalt kaaluma, millised teaduslik-

tehnilised valdkonnad on adekvaatsed riigi kui terviku strateegiliste püüdluste ja
taotluste suhtes. Selleks tuleb arvestada

* olemasoleva tööstuse ja teaduslik-tehnilise baasi tugevust ja võimalusi;

* tööstuse ja kogu ühiskonna vajadusi tulevikus.

Neid tegureid arvestades võiks kaaluda mõningate teaduslik-tehniliste

programmide väljatöötamist. Nende programmide eesmärgiks oleks fokuseerida
tähelepanu ja investeeringud ühele või teisele riigi arengus strateegilist tähtsust
omavatele teaduslik-tehnilistele valdkondadele. Kontsentreeritud jõupingutused,
mis on suunatud ühtaegu nii tööstuse, teaduse kui ka haridussektori
koostoimelisele arendamisele, tugevdavad lõppkokkuvõttes majanduslikku
konkurentsivõimet ja majanduslikku julgeolekut.

Tulenevalt reaalsest situatsioonist ja piiratud võimalustest tuleks lähiaastatel

paratamatult jätkata mõnevõrra mitteklassikalist innovatsioonipoliitikat. Meil ei
ole 1998.aastal mitte mingit môtet plagieerida näiteks Soome
innovatsioonipoliitikat.

Tuleb jätkata senist avatud majanduspoliitikat, välisinvesteeringute igakülgset

soodustamist, integreerumist Euroopaga.

Kindlasti pole selline innovatsioonipoliitika uhke ja efektne, kuid see-eest

paratamatu ja efektiivne.

23
Eesti majanduse arenedes ja integreerumisel Euroopaga läheneb meie
innovatsioonipoliitika ja üldse kogu majanduspoliitika üha enam Euroopa Liidu
maades rakendatavale. Me peame aegsasti hakkama välja töötama normaalse riigi
normaalset innovatsioonipoliitikat, mis haarab kôik tööstustoodangu elutsüklid
(idee tekkimine ja fundamentaaluuringud; rakendusuuringud ja väljatöötlused;
tootmine (tirazeerimine); tarbimine (kasutamine, funktsioneerimine);
utiliseerimine).

Sellise klassikalise innovatsioonipoliitika koostamiseks on olemas hulgaliselt nii

välismaiseid eeskujusid kui ka Teadus- ja Arendusnôukogus, Innovatsioonifondis,
Majandusministeeriumis, Tallinna Tehnikaülikoolis, Eesti Majanduse Instituudis
ja mujal tehtud uurimistöid ning ülevaateid.

1997.aasta heast statistikast ei maksa sattuda eufooriasse. Väga madalalt tasemelt

suhteliselt kiiresti areneda on kergem. Ehk on meie majanduskasvu soodustanud
ka dollari kallinemine. Alati on kasulik meeles pidada lugu sellest, miks vana juut
siis, kui asjad ülesmäge lähevad, nutab; aga siis, kui kõik lootusetult ummikusse
on jooksnud, hoopis naerma puhkeb. Elunäinud mees lihtsalt teab, et edu ja õnn
on heitlikud ja igale tõusule järgneb paratamatult langus. Samamoodi, nagu
langus jälle tõusuks muutub.

Me peame kogu aeg olema valmis uuteks muutusteks. Majanduse areng

koosnebki struktuurilistest kriisidest. Kui üks lõpeb, siis teine algab. Eesti on
post-sotsialistlike riikide hulgas olnud väga tubli. Ka uude struktuurilisse kriisi
võime me jõuda esimeste seas või isegi kõige esimesena.

Need ettevõtted, mis tegid viimastel aastatel panuse tugevalt üledevalveeritud

kroonile; odavale elektrienergiale; madalale palgale; Eesti Tööstuse ja Tööandjate
Keskliidu poolt välja kaubeldud võimalusele tasuda pool erastamishinda EVP-des
ning maksta järelmaksu intressi 15% asemel 8%, satuvad varem või hiljem
raskustesse ning võivad pankrotti minna. Eespool nimetatud tootmis- ja
ekspordieelised vähenevad ju väga kiiresti. Edukateks osutuvad vaid need
ettevõtted, mis on suutnud tõsta oma tehnoloogilist taset. Võib prognoosida
raskustesse sattunud eksportööride kampaaniat krooni devalveerimiseks (eriti kui
dollar peaks nõrgenema), protektsionistlike meetmete senisest tunduvalt
raevukamat nõudmist ja mida iganes.

Turumajanduse alus on teatavasti eraomand, lepingute siduvus ja majanduslik

arvestus. 1996.aasta kevadtalvel tehtud erastamistingimuste muutmisega, mis
võimaldas erastajatel tagantjärele tasuda EVP-des, oli kahtlemata viga. Sellega
näitas valitsus kujukalt, mida ta eespool mainitud põhimõtetest arvab.

Suur osa pankade poolt väljalaenatud rahast on lihtsalt ära tarbitud.

Sisemajanduse koguprodukti suurenemine toetub suuresti siseturu kasvanud
nõudlusele. Paljuräägitud ülekuumenemine oligi õigupoolest tasakaalu kadumine
tootmise ja tarbimise, ekspordi ja impordi vahel.

24
Eesti jooksevkonto defitsiit oli statistikavigade tõttu liiga suureks hinnatud. See
põhjustas negatiivseid ootusi Eesti majanduse edasise arengu kohta. Sellele
lisandusid veel jutud majanduse ülekuumenemisest. Tekkis paus välisraha
sissevoolus. Algas börsikriis, mille mõju Eesti majandusele oli siiski vaid
mõõdukas. Ilmselt on põhjuseks asjaolu, et Eestis ei ole börs veel muu
majandusega nii läbi põimunud nagu mujal. Kuid börsikriisi mõju tööstusele võib
ilmneda alles 1998.aastal. Oma väärtpaberiportfell oli ju olemas umbes viiendikul
tööstusettevõtetest, paljud ettevõtted võtsid suuri väärtpabeririske. Paljud
ettevõtted tõid oma käibevahendid börsile, sest loodeti teenida firmale väga suuri
kasumeid. Kuna aga aktsiate väärtus väga tugevasti langes, tähendas see
ettevõtetele reaalset kahjumit ja käibevahendite vähenemist. Veelgi ohtlikumasse
seisu sattusid aga need ettevõtted, mis osalesid börsil laenuraha arvel. Loodetud
erakoraline tulu jäi teenimata. Plaanid, mida börsilt saadava rahaga taheti ellu
viia, s.h. arendustegevus jäävad teostamata või lükkuvad edasi. Olukorda
komplitseerib veelgi asjaolu, et laenud on vahepeal oluliselt kallinenud. Nii
heldekäeliselt, nagu jagati laene veel 1997.aasta oktoobri alguses, niipea jagama
ei hakata. Meil jääb üle lohutada end vaid asjaoluga, et võrreldes läänemaailmaga
kasutavad meie ettevõtjad rahastamisel suhteliselt vähe pangalaenu ja palju
omavahendeid. Seega ei ole rahaturu intresside tõus Eestis sellise mõjuga, nagu ta
oleks Lääneriikides.

Jaanuaris 1998 pole reaalmajanduses siiski mingeid fundamentaalseid muutusi

toimunud. Probleem on pigem selles, et börsilangus andis selgelt negatiivse
signaali välisinvestoritele ja välisinvesteeringute mõningane võimalik vähenemine
võib avaldada majanduse arengule teatud mõju.

Raskustesse sattunud ettevõtted (eelkõige siseturule orienteeritud ettevõtted, eriti

hulgi- ja jaemüügifirmad) hakkavad viivitama maksetega, mis võib
ahelreaktsioonina kaasa tuua probleemid partneritele või riigieelarvele. Usaldus
firma vastu võib väheneda ja temaga sõlmitud kokkulepetest võidakse loobuda.
Selline ettevõte võib mõne aja pärast lõpetada pankrotiga.

Kui vaadelda börsikriisi laiemalt, siis Eesti riigi ja eriti Tallinna börsi
usaldusväärtus mõneks ajaks vähenes. Sissetuleva raha hind kallines.
Laenuintressid tõusid. Selle tulemuseks sai olla vaid majanduskasvu mõningane
aeglustumine. Meie õnneks oli kriis siiski ülemaailmne. Kui me oleksime üksinda
raskustesse sattunud, oleksid kõik maailma lehed sellest palju kirjutanud. Nüüd
pääses Eesti imidz aga palju väiksemate kaotustega.

Eesti eksporttoodangust vaid 52%-le saab panna peale sildi "Made in Estonia".
Ülejäänu on allhanke korras tehtavad tööd või reeksport ja transiit. Kuigi
allhanked tähendavad küll tootmist Eestis, võib selle osakaal ekspordis tööjõu ja
kohalike tootmissisendite kallinedes vähenema hakata. Lääne firmad võivad leida
Eestist tunduvalt odavamaid riike. Praegu suudab järjest kallinevat tootmist siin
hoida veel Eesti lähedus Põhjamaadele ja Lääne-Euroopale, samuti
transiidikoridoride läbiminek Eestist.

25
Eesti senine majandusedu on suuresti tulenenud välisinvesteeringutest. Nüüd
oleks aga aeg juba mõelda ka kodumaise säästmise suurendamisele.

Kindlasti tugevneb ja organiseerub lähiaastatel Eesti ametiühinguliikumine. Kuigi

ametiühinguliidrid ei väsi kinnitamast, et tugevad ametiühingud soodustavad
majanduslikku kasvu, ei ole ma selles nii väga kindel. Keskmine palk on Eestis
tõusnud võrdlemisi kiiresti, kiiremini kui tarbijahinnaindeks ja paljudel juhtudel
kahjuks ka tootlikkuse tõusust kiiremini. 1997. aastal kasvasid palgad peaaegu
kaks korda kiiremini kui tarbijahinnaindeks. Palgatõusu veavad infrastruktuuri
ettevõtted ehk majanduse konkurentsile suletud sektor. Kõik need ettevõtted
võtavad tegelikult tarbija taskust raha täpselt nii palju kui tahavad ja võivad
seetõttu ka palkadeks kulutada, palju tahavad. Uued palgatõusu nõudmised võivad
muutuda Eesti majanduse konkurentsivõimele ohtlikuks.

Kindlasti on üheks riskifaktoriks meie ettearvamatu käitumisega idanaaber

Venemaa. Kahtlemata on Venemaaga kauplemine ja Vene transiidi vahendamine
Eestile majanduslikult äärmiselt kasulik, kuid samal ajal tähendab see sisuliselt ka
sealse ebastabiilsuse importi Eestisse ning Venemaast majandusliku sõltumise
riski võtmist-suurendamist.

On tekkinud täiesti reaalne võimalus, et venelased kujundavad Eesti Vabariigis

turumajanduse tingimustes vene keelel põhinevaid töökollektiive. Võib tekkida
vene keelel rajanev suhteliselt autonoomne töö- ja tööjõuturg.

Eesti majandusele oleks kindlasti väga ohtlik välisraha väljavool Eestist. Mida
rohkem portfelliinvesteeringuid Eestisse tuleb, mida rohkem Eesti
kommertspangad Läänest laenuressurssi saavad, seda tõsisemaks riskifaktoriks
see muutub. Välisraha väljavoolu võiks oluliselt stimuleerida meie vaenlaste või
konkurentide organiseeritud Eestit halvustav artikkel mõnes soliidses
rahvusvahelises ajalehes või ajakirjas, mõne Riigikogu liikme süüdimatu avaldus
või seaduseelnõu, mingi suur õnnetus, kõmuline kuritegu või ka lihtsalt Eesti
maksebilansiga või sisepoliitikaga põhjalikum tutvumine.

Eesti innovatsioonipoliitika hindamisel ei tohi mitte mingil juhul aluseks võtta

ainult tehtud otsuseid, vaid ka tegemata jäetud (raskeid, ebameeldivaid,
poliitiliselt ohtlikke) otsuseid. Poliitikud mõistavad ju suurepäraselt, et ükskõik
millise otsuse puhul satuvad nad paratamatult rünnaku alla ja kaotavad
poolehoidjaid. Seepärast eelistataksegi pigem telekaamera ees intelligentne nägu
pähe teha ja ülimalt osavõtliku tooniga rääkida, et probleem on kahtlemata
murettekitav; seda tuleb igakülgselt uurida; tuleb komisjon moodustada jne. Eesti
Vabariik vajab aga otsustusi. Seejuures tuleb aru saada, et otsuse väärtus ei sõltu
ainuüksi tema õigsusest. Otsuse väärtus sõltub ka sellest, kas ta võetakse vastu
õigel ajal või liiga hilja. Nimetatud probleem võib eriti teravneda 1998. aastal
seoses korraliste Riigikogu valimistega 1999. aasta märtsis. Rahvast on ju jälle
saamas elektoraat ja poliitikud peavad sellega tõsiselt arvestama.

26
Päris kindlasti tuleb Eesti majandusel lähitulevikus kokku puutuda paljude tõsiste
probleemidega. Nendest üle saada aitab esmajoones loobumine lootusetult
vananenud mõttestampidest ja soovimatusest midagi muuta.

KASUTATUD KIRJANDUS
o Eesti Riiklik Innovatsiooniprogramm. Tallinn, 1997.
o Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammi (toodete ja tehnoloogiate
konkurentsivõime tõstmise programmi) eelnõu. Tallinn, 1997, 37 lk.
o A. Köörna, Sissejuhatus innovaatikasse. Tallinn, 1997
o K. Kilvits, Majanduspoliitika Tallinn, 1998
o Internet

27