Aine „ toodete ja teenuste innovatsiooni juhtimine „

tutvustus.
Tõnu Roolaht
TÜ vanemteadur

Aine ülesehitus:

 Innovatsiooni mõiste, dimensioonid ja liigid

 Innovatsiooni strateegiline roll ettevõtte arengus ja innovatsioonistrateegiad
 Innovaatilise tegevusvisiooni ja organisatsioonikultuuri loomine ettevõttes
 Innovatsiooniprotsess ning innovatsioonivõimaluste väljaselgitamine ja valik
 Tootearendus
 Tooteideede testimine, prototüübid ja kvaliteet
 Teenuste tüübid ja teenusarenduse eripärad
 Uute toodete ja teenuse turuleviimine
 Tarbija kui innovatsiooniallikas
 Uurimis- ja arendustegevuste portfellipõhine juhtimine
 Innovatsioonistruktuuride ja tugisüsteemide loomine ettevõttes
 Innovatsioonitulemuste hindamine
 Innovatsiooni võrgustikkäsitlus – ümbermõtestamine ja tehnoloogiamaaklerlus
 Turgulõhestavad (disruptive) innovatsioonid
 Väärtusinnovatsioonide kontseptsioon
 Innovatsioonialane koostöö ning innovatsioonitoetuste roll

Uurimis- ja arendustöö:

 Uue toote idee tekkimisel on ettevõtte turusituatsiooni kõrval oluline koht

uurimis- ja arendustööl.
 Selle kaheosalise mõiste esimene pool ehk uurimistöö viib leiutisteni, teine pool
ehk arendustöö aga nende leiutiste kasutuseni uue toote või teenusena ehk
innovatsioonini.
 Leitakse, et viimased aastakümned on uurimis- ja arendustöö fookust samuti
nihutanud pigem praktilise kasutusala otsingute suurema tähtsustumise kui puhta
uurimistöö suunas ehk teisisõnu arendustöö roll on varasemaga võrreldes
kasvanud.

1
Muutuva globaalse majandussüsteemi mõningad tunnusjooned (Quinn
et al.,2002):

 Intellektil põhinevate teenuste osakaalu kasv töökohtade ja väärtusloomes

Intellektil põhinevateks teenusteks võib pidada näiteks uurimis- ja arendustööd,
tootedisainimist, protsesside ülesehitust, logistikat, juhtimise infosüsteeme, turundust,
müügitööd, jaotust, arvestust ja inimressursside arendamist.
 Ülemaailmse üleliigsete tootmisvõimsuste probleemi süvenemine
Tänapäevaste tootmissüsteemide juures ilmneb tootmisvõimsuste ülejäägi probleem
peaaegu kõigi toorainete, tööstuskaupade, toiduainete ja teiste toodete valmistamisel,
mistõttu keskmine tulusus püsib kapitalikulude lähistel.
 Tarkvara rolli kasv innovatsioonide juures
Tarkvaralistel lahendustel on kaasajal vägagi keskne tähtsus keerukate innovatsioonide
ning juhtimisprotsesside elluviimisel. Tarkvara kiirendab väärtusloome ja innovatsiooni
kõigi etappide elluviimist. Sageli on pakutavaks tooteks või selle kõige
kõrgväärtuselisemaks komponendiks tarkvara ise.
 Uued disagregeeritud organisatsioonilised lahendused
Uued organisatsioonitüübid on veelgi paindlikumad kui lihtsad meeskonnad ning
põhisihiks on seejuures erinevate teadmiste rakendamine läbi tarkvara abil toimuva kiire
infovahetuse, mis võimaldab kombineerida tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse
eeliseid.
 Globaalse allhangete kasutuse laienemine
Tänapäeval liigub teadmine ülikiiresti ühest maailma piirkonnast teise, mistõttu
teadmiste levik oluliselt kiireneb. Selle taustal kujunevad ka globaalsed äriprotsessid, kus
erinevad maailma piirkonnad omavad juhtrolli allhangete pakkujana sõltuvalt oma
eelisseisunditest globaalses tööjaotuses.
 Kaos ja hüperkonkurents
Kaasaegsetel dünaamilistel turgudel ei konkureeri ettevõtted mitte üksnes oma
tööstusharu raames, vaid ka teiste harude ettevõtetega, mis muudab konkureerimise
mitmeski mõttes oluliselt määramatumaks.

2
Professionaalse intellekti tunnusjooned:

 kognitiivne teadmine (know-what) Oma valdkonna suur asjatundlikus, mis

saavutatakse mitmekülgse väljaõppe ning teadmiste sertifitseerimise tulemusena.
See teadmine on äriedu saavutamiseks küll vajalik, kuid enamasti mitte piisav
tingimus.
 kõrgetasemelised kutseoskused (know-how) See on oskus muuta
“raamatutarkus“ reaalses elus esile kerkivate keerukate probleemide lahendusteks.
Tegemist on kõige levinuma väärtustloovate professionaalsete teadmiste
tasemega.
 süsteemide mõistmine (know-why) See tähendab sügavamat teadmist antud
tegevusala võrgustikes ilmnevatest põhjus-tagajärg seostest, mis võimaldab
lihtsalt ülesande täitmise asemel liikuda suuremate ja keerukamate probleemid
lahendamise suunas. See mõistmine aitab ette näha ka kõrvalmõjusid ning
võimalike soovimatuid tagajärgi.
 enesemotiveeritud loovus (care-why) Antud element koosneb edu saavutamiseks
vajalikust tahtest, motivatsioonist ja kohanemisvõimest. Ilma selleta võivad juhid
kaotada oma teadmistega seotud eelised seetõttu, et nad ei suuda õigel ajal
kohanduda piisavalt agressiivselt keskkonna muutunud nõudmistega.

Kokkuvõte innovatsiooni põhiaspektidest:

1. Oluliseks osaks maailmaklassist tegevustulemuse saavutamisel

2. Seotud kõrgema kasvumääraga ja kasumlikkusega
3. Ei seisne üksnes toodetes või tehnoloogias
4. Suunatud strateegia poolt
5. Kontiinum ehk pidev telg
6. Eeldab protsesside distsiplineeritust
7. Toimub ettevõtte kultuuri ja eestvedamise toel
8. Ei eksisteeri ühte “õiget teed“

3
4
5
Sujuvooliselt (lean) tootmiselt laiendatud sujuvoolise ettevõtteni:

 Sujuvvooline tootmine. See on sageli see tasand millel mitmed ettevõtted

juurutamise lõpetavad. Fookuses on seejuures tootmispinnal toimuv tellimuse
laekumisest kuni toote lähetamiseni tarbijale.
 Sujuvvooline ettevõte. Sujuvvoolise ettevõtte filosoofia laiendab sujuvvoolisuse
mõtteviisi teistele ettevõttesisestele funktsioonidele, sealhulgas müügile ja
turundusele, tootearendusele ja konstrueerimisele, hankijate arendamisele,
finantsjuhtimisele ja arvestusele (fookus uuringutel), inimressurssidele ning
teistele valdkondadele.
 Sujuvvooline laiendatud ettevõte. See tasand viitab ettevõtte täielikule
väärtusahelale, alates toormaterjalidest kuni toote tervikliku elutsüklini
(korje/hävitamise ja taaskäitluseni). Tavaliselt on see veelgi ulatuslikum kui
hetkel ettevõtte kontrolli all olev osa väärtusahelast otsides võimalusi
innovatsioonide ja ülejääkide ellimineerimise kaudu seda väärtusahela osa
kasvatada.

6
7
8
9
Innovatsiooniprotsessi osad:

1. Innovatsioonivõimaluste väljaselgitamine ja tarbijate arvamuste arvessevõtt.

Nende protsesside sihiks on ettevõtte üldiste innovatsioonivõimaluste
kaardistamine, mida siis lähemalt uurima asuda. Need võimalused peaksid omama
selget seost ettevõtte põhilise äristrateegiaga.
2. Innovatsioonivõimaluste vahel valiku tegemine. Nende protsesside abil
vähendatakse potentsiaalsete võimaluste arvukust selliselt, et jääb alles piiratud
hulk projekte millesse ettevõte hakkab investeerima, kasutades selleks selgelt
piiritletud innovatsioonivõimaluste sõelumise protseduure.
3. Toote/teenuse disainimine ja arendamine. Iga üksiku innovatsiooniprojekti on
vaja rakendada kindlapiirilisi protsesse, mis arendavad projekti edasi ühest faasist
teise ning suunata igas faasis aset leidvaid arendustegevusi. Ettevõtte vajab samuti
toekat disainivahendite ja võimekuste kogumit, mis hõlbustavad nende ülesannete
läbiviimist (CAD, CAE jmt.)
4. Uue toote/teenuse juurutamine. Kui uus toode või teenus on läbinud disaini ja
arendusfaasi, keskendub tähelepanu antud toote/teenuse juurutamisele
(tootmisesse või muudesse äriprotsessidesse) ning sellega kaasneva
müügitegevuse, turunduse, hinnakujunduse, jaotuse, teeninduse ning muude
tegevuste korraldamisele.
5. Uurimis- ja arendustööde portfelli juhtimine. Nende projektide kogum, mida
ettevõtte otsustab lähemalt uurida, arendada ja prototüübi faasi viia vajab
oskusliku haldamist. Tuleb otsustada mitut projekti ettevõtte on võimeline
samaaegselt teostama, kui palju ressursse igasse projekti paigutada; kuidas
projekte erinevate innovatsiooni-kategooriate ja –haarete vahel jaotada ning
kuidas langetada igat üksikprojekti puudutavaid otsuseid.

10
11
12
13
Robert Cooper’i „Astmete-väravate“ tootearendusmudel:

Robert Cooper iseloomustab uue toote või teenuse arendamise protsessi astmete ja
väravate kontseptsiooni abil.
 Aste on tootearendusprotsessi faas või samm mida läbivad algideedest täieliku
kommertslahendini muutumises olevad projektid;
 Värav on aga teatud sõel või kriteeriumite kogum, millele projekt peab vastama,
enne kui ta saab liikuda järgmisele astmele.
Cooper arendas välja seitsme astme ja viie väravaga protsessi

14
15
16
Parema ja vasaku ajupoolkera mõtlemine:

Vasaku ajupoolkera mõtlemine Parema ajupoolkera mõtlemine

• Loogiline • Juhuslik
• Järkjärguline • Intuitiivne
• Ratsionaalne • Terviklik
• Analüütiline • Sünteesiv
• Objektiivne • Subjektiivne
• Osadele keskenduv • Terviknägemustele keskenduv

“Kultuur millele toetutakse ähmases algfaasis erineb põhimõtteliselt uue toote

arendamisel ja teistes organisatsiooni põhitegevusosades kasutusel olevast. Ähmane
algfaasis on eksperimenteeriv, vastuoluline, sageli kaootiline ning seotud suure
ebakindlusega. Efektiivne uue toote arendus näiteks astmete-väravate mudelina
innovatsiooniprotsessi osana on seevastu väga läbimõeldud ja eesmärgile suunatud
järgides selgelt määratletud protsessi“ (The PDMA Toolbook for New Product
Development 2002, p. 13)

17
18
Tarbijate nägemuse selgitamiseks sobivad vaatlustehnikad:

 Varjuna järelkäimine – inimeste vaatlus toote kasutamise situatsioonis.

 Käitumise kaardistamine – Kindlas ruumis/piirkonnas toimuvate käitumiste
kaardistamine 2-3 päeva vältel.
 Tarbijateekond – kõigi seoste talletamine mida tarbija omab toote, teenuse või
piirkonnaga.
 Kaameražurnaalid – tarbijatel palutakse pidada visuaalset päevikut oma tootega
seonduvate kogemuste ja muljete kohta.
 Äärmuslikud tarbijaintervjuud – räägitakse nende tarbijatega, kes tunnevad
toodet või teenust kas väga hästi või üldse mitte ja hinnatakse nende kogemusi
selle kasutamisel.
 Lugude rääkimine – palutakse inimestel rääkida lugusid nende
tarbimiskogemustest.
 Fokuseerimata grupid – intervjueeritakse väga mitmekesist gruppi
potentsiaalseid kasutajaid.

19
20
Disainimine kui osa kolmeastmelisest arendustsüklist:

(1) uute ideede genereerimine ja selekteerimine;

(2) toote või teenuse disainimine;

(3) tootmisprotsessi valik ja väljakujundamine.

Ideede genereerimine ja selekteerimine:

 Uue toote või teenuse ideestiku loomisel lähtub ettevõtte reeglina oma kesksest
strateegilisest eelistusest eristumise, kulude alandamise või reaktsiooniaja
lühendamise suunal.
 Siiski võib just uus toode olla vahel see, mille kaudu ettevõtegi püüab oma
strateegilist kuvandit muuta.
 Enamasti aga püütakse siiski uus toode positsioneerida kooskõlas olemasolevate
toodetega.
 Meetoditeks toodete väärtusjärjestuse analüüsi ja ajurünnak

Toodete väärtusjärjestuse analüüsi:

 Uue toote võimaliku koha planeerimiseks tasub kasutada toodete

väärtusjärjestuse analüüsi (product-by-value analysis), mille käigus
järjestatakse ettevõtte tooted kahanevas järjestuses, lähtudes nende
individuaalsest rahalisest panusest (otsekulude ja müügihinna vahe, kusjuures
otsekulud koosnevad toote valmistamisel kasutatud tööjõu ja materjalikuludest)
ettevõttele ning toote rahalisest kogupanusest aasta jooksul.
 Viimane on oluline seetõttu, et kuigi panus toote ühiku kohta on võib-olla
tagasihoidlik, saab antud toodete müügist saadav kogutulu olla siiski ettevõtte
jaoks määrava osatähtsusega.

Ajurünnak:

 Uute tooteideede väljapakkumiseks võib osutuda sobivaks ajurünnaku

(brainstorming) tehnika kasutamine, mille käigus mitmesugustest liikmetest
koosnev töögrupp jagab ilma kriitikata ideid mingil kindlal teemal, antud juhul
siis uue toote või teenuse kohta.
 Tooteideede loomisel võiks ka siin jälgida, et töögruppi oleks arendustöötajate
kõrval kaasatud samuti turunduse, tootmise ning finantspoole korraldamisega
seotud isikud.
 Need funktsionaalsed aspektid ei tohiks siiski mõttevahetuse esmases faasis
domineerida.
 Ajurünnaku eesmärgiks on algatada avameelset arutelu, millest kooruksid välja
loomingulised ideed uute võimalike toodete/teenuste või täiustamisvõimaluste
kohta.

21
Kuigi ajurünnaku tehnikat saab edukalt kasutada uue toote arendamise mitmetes faasides,
on siiski asjakohane keskenduda teatud aspektidele ja võimalustele, nagu näiteks:
 Tarbija vajaduste mõistmine
 Majanduslikud muutused
 Sotsioloogilised ja demograafilised muutused
 Tehnoloogia areng
 Poliitilised muutused ja muutused õigussüsteemis
 Muutused turu toimimises, tegevusstandardites ning hankijate ja
edasimüüjate tegevuses

Uurimis- ja arendustöö:

 Uue toote idee tekkimisel on ettevõtte turusituatsiooni kõrval oluline koht

uurimis- ja arendustööl.
 Selle kaheosalise mõiste esimene pool ehk uurimistöö viib leiutisteni, teine pool
ehk arendustöö aga nende leiutiste kasutuseni uue toote või teenusena ehk
innovatsioonini.
 Leitakse, et viimased aastakümned on uurimis- ja arendustöö fookust samuti
nihutanud pigem praktilise kasutusala otsingute suurema tähtsustumise kui puhta
uurimistöö suunas ehk teisisõnu arendustöö roll on varasemaga võrreldes
kasvanud.

Joonised teiselt lehelt:

1) Kulutused uurimis- ja arendustööle % SKP-st 2000-2003

Allikas: Inimarengu aruanne 2006

2) Uurimistööga tegelevate teadlaste ja inseneride hulk (miljoni inimese kohta)

1990-2003 Allikas: Inimarengu aruanne 2006

3) Residentidele antud patente

(miljoni inimese kohta) 2004
Allikas: Inimarengu aruanne 2006

4) Saadud patendi- ja litsentsitasusid

(US$ inimese kohta)2004
Allikas: Inimarengu aruanne 2006

22
Leiutiste tüübid:

 Leiutised jagunevad tinglikult:

(1) läbimurdelisteks leiutisteks, mille käigus jõutakse uudse ja ebamäärase turueduga
lahenduseni – sisepõlemismootor,
(2) kontseptsiooni täiustavateks leiutisteks, mille kasu turul on selgepiirilisem –
sissepritse ning
(3) hädavajadusest tingitud leiutisteks, mis loovad tarbijale abivahendi mingi
probleemi lahendamiseks (eesmärk: niidetud muru - lahendus: muruniiduk, eesmärk:
allergilise reaktsiooni vältimine - lahendus: tolmuimeja või ventilatsioonisüsteem.
 Nende kolme leiutiste tüübi puhul on esimesel juhul toote disainimine kõige
keerukam, sest turu ootuste suhtes ülevaadet on väga raske kui mitte võimatu
omada. Teine tüüp on pigem toote täiustamisele ja modifitseerimisele kui täiesti
uuele ideele orienteeritud. Kolmas on aga just see tüüp, kus ärksamate tarbijate
ideede kuulamine loob uusi turuvõimalusi.
 Esimest tüüpi saab seostada ka tehnoloogilise tõukega ning viimast turunduse
tõmbega.

23
Uurimis- ja arendustöö vallas tehtavad pingutused elutsükli vältel:

24
Keemiatoodete ideede suremuskõver uurimistööst kommertskasutuseni:

25
Ideede suure väljalangemise tõttu kasutatakse:

 End turul tõestanud ideede imiteerimist (kasutades seega niinimetatud teisena

siseneja strateegiat) või
 Kellegi teise poolt leiutatu kohest ülesostu.
 Selline ideede sisseost on eriti levinud kõrgtehnoloogilistes tööstustes, kus
tehnoloogia areneb nii kiiresti, et isegi imiteeriva lahendusega turulejõudmiseks
pole piisavalt aega.
 Isegi uurimisidee ülesostmise korral tuleb ettevõttel siiski silmitsi seista idee
turule viimise ja seal kinnistamise probleemidega.

Tooteinnovatsiooni ja protsessiinnovatsiooni:

 Toote või teenuse parendamisele suunatud otsese uurimistöö kõrval, omab disaini
aspektist olulist mõju ka tootmisprotsess parendamisele suunatud uurimistöö, sest
uudsed protsessitehnoloogiad võimaldavad toodete juures kasutada teistsuguseid
materjale ning disainilahendusi.
 Tooteinnovatsiooni ja protsessiinnovatsiooni ei tule seetõttu vaadata niivõrd
alternatiividena, kuivõrd tunnetada nende vastastikuseid seoseid, sest toote
arendamine ei tarvitse ka jätta puutumata tootmissüsteemi ülesehitust.

26
Lünkade identifitseerimine:

Ideede sõelumine – turundusaspekt:

 Sõelumisfaasis on oluline püüda ette näha tarbijate vajadusi ja soove ning

arvestada nende reaktsioone konkureerivate tootjate poolt pakutavale.
 Lisaks tuleb arutleda ka toodete müügitoetusega seotud ootuste, nõudluse
piisavuse, olemasolevate toodete ja teenustega tekkiva sünergia üle ning praeguste
ja tulevaste konkurentide üle.
 Oluliseks otsustuskriteeriumiks on seejuures tooteidee adekvaatsus tarbijate
ootuste rahuldamiseks, mis puudutavad hinda, kasutatavust, töökindlust,
kättesaadavust ja kvaliteeti.
 Eeltoodu puudutab eeskätt tooteidee sobivust turunduslikust aspektist.

27
Ideede sõelumine – operatsioonide aspektist:

 Operatsioonide seisukohalt tõstatuvad sõelumise ja valiku käigus esile

tehnoloogilised võimalused idee realiseerimiseks. Teisisõnu kas ettevõttes oleks
võimalik plaanitavat toodet edukalt valmistada.
 See hõlmab tootmissüsteemi ühilduvust olemasolevate seadmete ja
tootmismeetoditega, tööjõu oskuste piisavust, tootmisruumide piisavust ning
hankijate võimekust.
 Lisaks on tarvis veel kaaluda toote patenteerimise võimalusi ning hinnata
patendikaitse rikkumise ohtu.

Ideede sõelumine – finantsaspekt:

 Finantsilisest aspektist on selles faasis tarvis hinnata tooteideega seonduvat

eelnevat kapitalimahutust ning samuti idee potentsiaalset tulusust.
 Sellega seoses tuleb hinnata projekti riske, prognoositavat elutsükli pikkust,
oodatavaid kasumimäärasid, esialgset investeerimisvajadust, nende
investeeringute tulusust ning rahavooge.
 Nende hinnangute andmiseks on hea nagu iga investeeringu puhul leida tooteidee
tasuvusperiood, tulumäär ja nüüdispuhasväärtus.
 Samas on uue tooteidee tasuvusaeg arendustöö algetapist kuni turueduni sageli
pikem kui mitmete teiste investeerimisvõimaluste korral.

Ideede sõelumine – organisatsiooniline sobivus:

 Oluline on põhjalikult analüüsida uue toote või teenuse sobivust olemasolevasse
organisatsioonilisse raamistikku (organisational fit), sest igasugune uus
väljundtoodang peaks siiski:
 toetuma ettevõtte eriomastele teadmistele ja oskustele ning muudele
eelistele,
 täiendades organisatsiooni olemasolevaid tooteid teenuseid ja
 sobides või sobitudes ettevõtte struktuuri, eesmärkide ja
tulevikuplaanidega.

Arendusprojektide portfell:
 Uue tooteidee kaalumisel on organisatsioonilise sobivuse üheks aspektiks ka
erinevate toote või teenuste disainimisprojektide jaotumine terviklikus
projektideplaanis. See tähendab, et iga arendusprojekti kõrval on vaja tähelepanu
pöörata ka tema kohale arendusprojektide portfellis.
 Organisatsiooni tegevusedukust ei seota reeglina ühe suure võtmeprojektiga, vaid
selle määratleb siiski ettevõtte poolt teostatavate erilaadiliste arenguprojektide
kogum.
 Seega kuigi üksiku tooteideega seotud investeeringu tulusus on kasulik indikaator
esmases sõelumisprotsessis, ei tasuks seda siiski absolutiseerida, vaid

28
 portfellipõhise juhtimise vaimus arvestada ka sünergiaga, mis tekib erinevate
projektide paralleelsest arendusest.
Projektide liigid portfellis:

 Projektiportfellis eristatakse:
(1) derivatiivprojekte – mille sihiks on olemasolevat toodet või protsessi pisut täiustada,
(2) läbimurdelisi projekte – mille sihiks, vastandina derivatiivprojektidele on turule tuua
toodete täiesti uus ja uuel tehnoloogial põhinev põlvkond,
(3) platvormprojekte – mille sihiks on tulla turule tootega, mis potentsiaalselt paneb
aluse tervele uuele tooteskaalale võimaldades hilisemaid derivatiiv- ehk antud
platvormile toetuvaid projekte. Erinevalt läbimurdelistest projektidest jäädakse siin
olemasoleva tehnoloogia laiendatud kasutuse raamidesse,
(4) uurimis- ja arendusprojekte – mille sihiks on töö jätkamine baastehnoloogiaga
jõudmaks uute teadmisteni. Need projektid on sõltuvalt oma fookusest tulevaste
läbimurdeliste, platvorm- või derivatiivprojektide.

29
Projektide näidisjaotus terviklikus projektplaanis ehk portfellis:

30
Disainimisprotsess:

 Toodete ja teenuste disainimise juures võib kõigepealt mainida kahte olulist

suundumust:
 Esiteks on ettevõtted disainiprotsessis hakanud järjest enam tähelepanu pöörama
toote või teenuse väljaarendamiseks kuluva aja lühendamisele, sellega seoses on
saavutatud 17-25 protsendi võrra arendusaegade lühenemine.
 Teise olulisema suundumusena kaasatakse toodete ja tootekomponentide
disainimisse üha aktiivsemalt ka hankijaettevõtteid, et kasutada ära nende
mitmeplaanilisi kogemusi.
 Samas leitakse, et disainiküsimuste lahendamise andmine hankijate pädevusse
kätkeb endas ohtu, et teenuste sisseostmine laieneb piirini, kus ettevõte minetab
ka oma eripära ja strateegilises plaanis hakkab konkurentsivõimet turul kaotama.

Disainimine kolme kronoloogilise sammuna:

 Esialgne disainimine (preliminary design)

 Prototüübi testimine (prototype testing)
 Lõplik disainimine (final design)

Esialgne disainimine:

 Esialgne disainimine on sõelumisele ja selekteerimisel järgnev samm, mille

käigus arendusmeeskond paneb paika tootespetsifikatsiooni, mis kirjeldab kuidas
toode peab kasutatav olema ning teeb ära esmased kompromissid.
 Selles faasis ei ole seega keskmes mitte niivõrd konkreetne toote või teenuse
olemus, vaid tema funktsionaalsus tarbija jaoks: kui kaua toode peaks vastu
pidama ning mida ja kui kiiresti ta peaks tegema.
 Põhifunktsioonide eduka toimimise saavutamiseks teeb arendustiim seejärel
kompromissotsuseid, mis piiravad toote edasist arengut. Nende
kompromissotsuste tulemusena valmib disaini üldkontseptsioon.

Esmaste kompromisside leidmise põhitegurid:

 Funktsioon
 Kulud
 Suurus ja kuju
 Välimus
 Töökindlus
 Mõju keskkonnale
 Toodetavus
 Ajastus
 Juurdepääsetavus
 Tarbijapoolse osaluse vajadus

31
Disaini edukuse põhikriteeriumid:

Millisel määral vastab uus toode või teenus tarbija vajadustele ning
2. Kuivõrd hästi on ettevõte võimeline seda valmistama või pakkuma.
 Kuigi vahel võib uus toode või teenus anda ettevõttele tõuke seniste
tootmisvõimaluste avardamiseks investeeringute toel, on tüüpilisel juhul siiski
arendustöö sihiks täiendava kasu saamine olemasolevate võimsuste kasutamisest
uudsete toode või teenuste jaoks.
 Toote või teenuse turunõudmistele vastavuse ja toodetavuse tagamise
asjakohaseks meetmeks on Kvaliteedi Funktsiooni Järjestikmaatriksite
(Quality Function Deployment – OFD) kasutamine.

Kvaliteedi Funktsiooni Järjestikmaatriksid:

 Kvaliteedi Funktsiooni Järjestikmaatriksite (Quality Function Deployment –

OFD) näol on tegemist tarbijate vajaduste määratlemise (soovid) ja nende toote
või tootmissüsteemi atribuutideks (võimalused millega) transleerimise
protsessiga, mis võimaldab kõigil osakondadel neist aru saada ja vastavalt
toimida.

Kvaliteedimaja:

 OFD alamtehnikaks on nõndanimetatud kvaliteedimaja (the house of quality)

väljajoonistamine ehk siis graafiline tehnika tarbijate ootuste ja ettevõtte
võimaluste seostamiseks. Seesugune seoste detailne esitus aitab kaasa
nendevahelise kooskõla saavutamisele.
 Kvaliteedimaja „ehitamisel“ tuleb läbida näiteks järgmisi etappe:
1. Määratleda tarbijate soovid;
2. Määratleda võimalused millega toode või teenus neid vajadusi rahuldab;
3. Seostada tarbijate soovid nende võimalustega
4. Määratleda antud võimaluste omavahelised seosed
5. Töötada välja olulisusreitingud (tarbijate olulisusreitingute ja kaalude abil)
6. Hinnata konkureerivaid tooteid ( kui hästi rahuldavad konkurentide tooted
tarbijate soove?)

Fotokaamera disainimise kvaliteedimaja:

32
33
34
Kvaliteedimajad kui järjestikmaatriksid:

35
36
Disaini liigid:

 Standardiseeritud disain on suunatud tootmissüsteemi koormamisele läbi

koosteliinil toimuva masstootmise, kus toodetakse suures koguses standardseid ja
seetõttu vastastiku asendatavaid tooteid või tootekomponente.
 Mooduldisaini ongi toote disainimise viis, mille puhul toote osad või
komponendid on jaotatud mooduliteks, mida on lihtne omavahel asendada või
välja vahetada. Selline disain suurendab nii ettevõtte tootmise kui turunduse
paindlikust. Mooduldisaini korral on näiteks võimalik toodet arendada muutes
vaid ühte või mõnda põhimoodulit.
 Lihtsustatud disain (robust design) on seesugune, rahvakeeli „lollikindel“,
tootedisain, mille puhul väiksemad kvaliteedikõikumised tootmis- ja
koostesüsteemides ei mõjuta toote kvaliteeti negatiivses suunas.

Prototüübi testimine:

 Prototüübiks võib olla toote füüsiline mudel, arvutisimulatsioon või päris

toode/teenus. Prototüübi näideteks on näiteks autodisaini savimudelid, keti
imagole aluse panev esimene kiirtoidukoht, veebilehitseja uue versiooni
beetavariant.
 Prototüübi testimise tulemuseks võib olla esialgse disaini sobivaks kuulutamine
või selle tagasi lükkamine.
 Uueks arengusuunaks nn. kiire prototüüpide loomine ning komputeriseeritud
disainimine.

Kiire prototüüpide loome ja CAD:

 Kiire prototüüpide loome (rapid prototyping) tähendab, et arvutis genereeritud

disain on võimalik antud süsteemi abil ristlõigeteks jagada ning siis need
ristlõiked valmistada.
 Nende ristlõigete ühendamise ja järeltöötlemise tulemusena saadaksegi suhteliselt
kiiresti tootedisaini ruumiline prototüüp.
 Seesuguse ruumilise prototüübi valmistamiseks võib süsteem kasutada plastikut,
kummi, metalli ja keraamikat.
 Stereolitograafia tehnikaga liidetakse laserkiire abil näiteks fotopolümeere antud
ristlõigeteks. Sisuliselt on tegemist ruumilist printimist meenutava tehnoloogiaga.
 Tänapäeval lihtsustabki toodete disainimise ja projekteerimist olulisel määral
võimalus erinevaid disainilahendusi arvuti abil töödelda ja arendada ning
dokumenteerida. See komputeriseeritud disain (computer-aided design - CAD)
võimaldab nii luua kolme-mõõtmelisi tootemudeleid ning eeltestida toote
võimalikku käitumist koosteprotsessis. Komputeriseeritud lahendusi vaadeldakse
detailsemalt tagapool.

37
Lõplik disainimine:

 Lõppdisainini jõudmine on seostud toodetavuse ja väärtusprojekteerimise

(manufacturability and value engineering) mõistega, mis hõlmavad toote disaini,
tootmist ja hooldust parendada aitavaid tegevusi.
 Nendeks võivad olla:
(1) toote lihtsustamine,
(2) tootekomponentide täiendav standardiseerimine,
(3) toote funktsionaalsuse parandamine,
(4) töökoha disaini täiustamine ja tööohutuse suurendamine,
(5) toote paremate hooldus- või teenindusvõimaluste loomine ja
(6) disaini lihtsustamine.

38
Ühistegevuslik projekteerimine:

 Defektsete toodete vähendamiseks ja toote turule tuleku hõlbustamiseks on olulisel kohal ühistegevuslik projekteerimine
(concurrent engineering), mis on seotud disainerite, projekteerijate ja tootmistöötajate koostööga uue toote loomise faasis.
Sellega tagatakse hilisemate disainimuudatuste vajaduse vähenemine, mis muutuks eriti kulukaks konkurentsi kasvu korral

39
Disaini keskkonnasõbralikus:
 Kaasaja ühiskonnas tähtsustub üha enam ka disaini keskkonnasõbralikus, mille
märksõnadeks on:
(1) turvaliste ja loodussäästlike toodete arendamine,
(2) tooraine- ja energiakulu minimeerimine,
(3) keskkonnateadlikkuse kaudu eristumine konkurentidest,
(4) keskkonnariskide vähendamine,
(5) keskkonnastandarditest kinnipidamise kuluefektiivsuse suurendamine ja
(6) ning ühiskondlik tunnustus kodanikuteadlikkuse eest.

Roheline tootmine:
 Roheline tootmine on disaini keskkonnasõbralikkuse jätkuna niisugune
tootmisprotsess, mis reageerib adekvaatselt väga mitmesugustele protsessi käigus
tõstatuvatele keskkonnaalastele küsimustele.
 Keskkonnateadlikkus toote ja tootmissüsteemi disainimisel:
1. Muutes oma tooted korduvkasutatavamaks;
2. Materjalide korduvkasutamise teel;
3. Vähem keskkonda kahjustavate komponentide (koostisainete) kasutamisega;
4. Kasutades kergemaid materjale, mis muudavad näiteks auto kergemaks ja
kütusesäästlikumaks;
5. Kasutades vähem energiat;
6. Kasutades vähem materjale, vähendades pakkimisel ja mujal asjatut materjalikulu.
 Kuigi lühiajalises plaanis võib investeerimine keskkonnasäästlikkusse tunduda
liigkulukana, toob see ennast positiivse maine kaudu siiski enamasti ka rahaliselt
tagasi.

Ajapõhine konkurents:
 ajapõhine konkurents, mis tähendab, et toodete elutsüklite lühenemise ning
brändimise rolli kasvu tingimustes, on väga oluliseks tõusmas toote ja brändi
turuletoomise kiirus, sest esimesena turule jõudnul on sageli paremad võimalused
masstarbijaskonna teadvuses oma koha kinnistamiseks ja tööstusstandardiks
muutumiseks (ütleme hamburger ja mõtleme McDonald’s).
 Tegureid, mis on abiks kitsaskohtade ja vigade kõrvaldamisel ning toote
kvaliteedi ja töökindluse tagamisel nimetatakse ka turuleviimise kiirenditeks
(time to market accelerators). Nende hulka kuuluvad näiteks multifunktsionaalsed
tootearendusmeeskonnad.
 Kuna nullist uue tootedisaini loomine on sellises konkurentsisituatsioonis sageli
liiga ajakulukas, kasutavad ettevõtted arenguprotsessi kiirendamiseks seniste
toodete täiustamist (vt. ka kontseptsiooni täiustavad leiutised ja derivatiivprojektid
eespool) või ühe mudeli tarbeks väljatöötatud lahenduste lisamist teistele
tootevariantidele (product migrations), neile lisandub veel eespool kirjeldatud
valmislaheduste imiteerimine või vahetu ülesostmine.
 Olulisel kohal on tootearenduse vallas ka ühisettevõtete ja strateegiliste liitude
loomine, et jagada arenduskulusid ja riske ning tagada samas kiirem ja jõulisem
turuletulek.

40
Tootearenduse ajakaardistus:

41
Teenuste disainimine:
 Teenuste disainimise muudab keeruliseks just nende personifitseeritus ja sellest
tingitud unikaalsed tunnusjooned iga kliendi puhul. Kuna teenindamine eeldab
sageli vahetut lävimist kliendiga, kellele parajasti teenust osutatakse, siis ei sõltu
tootlikkuse tõstmise võimalused siin üksnes teenuspakkujast.
 Seejuures sõltuvalt teenusest võib tarbija olla aktiivne osaline kas teenuste
disainimisel või osutamisel.
 Teenusteks kus klient osaleb teenuse disaini täpsustamisel on näiteks
matuseteenused ja kosmeetiline kirurgia.
 Teenuse osutamisel aktiivne tarbijapoolne osalus on näiteks omane
südamekoormuse testimisele ja sünnitusabile.
 Teenuse tarbija osalus nii selle disainimisel kui osutamisel toimub aga
konsultatsiooniteenuste puhul, sisekujunduse tegemisel ja ka
kõrgkooliõpetuse pakkumisel.

Teenuste ohjamise tehnikad:

 Teenuste disaini juures kulude ja kvaliteedi ohjamiseks on võimalik siiski
kasutada mitmeid tehnikaid.
(1) Üheks nendest on lõppkohandamisega viivitamine niikaua kui on selgunud
konkreetse tarbija ootused (kas soovite liha läbiküpsetatult? millist salatikastet eelistate?).
(2) Teiseks võimaluseks on kasutada ka teeninduses, näiteks toitlustuses või kindlustuses,
mooduldisainiga pakkumisi (kindlatest komponentidest road – keedu- või
ahjukartuliga, standardkindlustuspoliis ja lisad).
(3) Kolmas tehnika puudutab teenuste automatiseerimise võimalusi ja seeläbi
tarbijapoolse käitumise piiramist. Näiteks pangaautomaat on sellise teenusedisaini
kujukaks näiteks, vähendades oluliselt nii teeninduskulutusi kui parandades samas
teenuse kättesaadavust.

Teenuse kvaliteedi tõehetk:

 Niinimetatud tõehetk (moment-of-truth) on see kriitiline hetk teenuse osutaja ja
tarbija vahelises suhtluses, mis kas näitab teenuse vastavust kliendi ootustele või
selle osutumist oodatust paremaks või kesisemaks. Selleks võib olla teenindaja
õigeaegne naeratus või kiire tähelepanu keskendamine leti taga ootava kliendi
teenindamisele.
 Kogemuse kahjustajateks on näiteks sellised juhtumid, nagu mitmekordse
infotelefonile helistamise vajadus enne abi saamist, tarbija liigne
tagantkiirustamine ja vähese huvi üles näitamine kliendi vastu.
 Ootuspärasust näitab korrapärane toimimine (liin ei ole kunagi kinni,
probleem lahendatakse õigeaegselt, jagatakse ammendavaid selgitusi
võimalike tulevaste probleemide kohta).
 Kogemust parendavateks juhtumiteks on tarbija ootusi ületav
teenindustase, nagu tõsine muretundmine lennujaamas pagasi kaotanud
kliendi probleemi pärast ja siirad vabandused, kliendile sobiva aja
küsimine teenuse osutamiseks ning tulevasi probleeme ennetavate
lahenduste pakkumine.

42
Teenuste disaini dokumenteerimine:

 Teenuste disaini dokumenteerimiseks kasutatakse täpselt sõnastatud

töökirjeldusi ning
 vahel ka tööetappide graafilist kirjeldamist (storyboards), mille abil uusi
töötajaid teenindama õpetada ja teenust võimalikult sujuvaks disainida.
 See millist dokumenteerimisviisi oleks kõige otstarbekam kasutada sõltub nii
teenuse olemusest kui ka teenust pakkuva ettevõtte operatsioonide mahust.

Toote disaini dokumenteerimine:

 Toote mõõtmeid, väsimustugevust, materjale ja kuju kajastab insenertehniline

projektjoonis (analoogia ehitistega).
 Toote valmistamiseks vajalikest komponentidest, nende kirjeldustest ning ühe
toote tarbeks vajalikust hulgast annab ülevaate materjalide spetsifikatsioon (bill
of material – BOM).
 Tootmisprotsessi tarbeks vormistatakse veel koostejoonis, mis on olemuselt
samalaadne näiteks mööbliga kaasa antava kokkupanemisõpetusega, kuid
komponentide suurusmarkeeringute osas detailsem.
 Veel kasutatakse seesuguseid dokumente, nagu protsessikirjeldus (route sheet),
mis loetleb järjestikku toote valmistamiseks läbitavaid operatsioone ning
materjalide jaotust nende protsesside vahel; töökäsk, kui kirjalik korraldus
valmistada kindlaks tähtajaks ja etteantud koguses teadud toodet; projektiliste
muudatuste teatis (engineering change notice –ECN), millega teavitatakse
insenertehnilises projektis või materjalide spetsifikatsioonis tehtud parandustest
või muudatustest.

Tehnoloogiline grupeerimine:

 Toodete ja komponentide klassifitseerimisel kasutatakse veel tehnoloogilist

grupeerimist (group technology), mis kujutab endast kodeerimissüsteemi, mis
määrab toodete või komponentide töötlemise tüübi ja selle protsessi parameetrid,
võimaldades sarnase tooted või komponente vaadelda ühtse grupina.
 Näiteks: valtsitud tooted, piluga varustatud tooted, keermestatud toote, puuritud
tooted, masin-töödeldud tooted.

43
44
45
46