1

KORRAPOLIITIKA

Korrapoliitika............................................................................................................. ...............1
1. Erinevad majandussüsteemid............................................................................. ...................1
2. Turumajandus ja riik................................................................................. ............................3
2.1. Sissejuhatus...................................................................................................... ..............3
2.2. Turutõrked......................................................................................................... .............3
2.2.1. Välismõjud......................................................................................... .....................3
2.2.1.1. Negatiivsed välismõjud...................................................................... ..................3
2.2.1.2. Positiivsed välismõjud...................................................................................... ....6
2.2.2. Avalikud hüvised.................................................................................... .................7

2.3. Turutõrgete analüüsi kriitika............................................................. .............................9

3. Heaoluriigi kasv............................................................................................. .....................10
3.1. Kollektiivse käitumise loogika......................................................................... ............10
3.2. Kasvava riigipoolse aktiivsuse majanduslikud tagajärjed............................................11

1. ERINEVAD MAJANDUSSÜSTEEMID

Eelmises peatükis käsitleti majanduspoliitika teooriat turumajanduslike demokraatlike riikide

seisukohalt. Maailmas eksisteerib veel teisigi majandussüsteeme. Rääkides majandus-
süsteemidest, peame esmalt defineerima sõna “süsteem”. Küsimusele, mis on
majandussüsteem, saame leida vastuse vaid siis, kui teame, mida tähendab süsteem üldises
mõttes. Süsteemi kirjeldamisel on olulised kolm aspekti.
1. Süsteemi elemendid (majandussüsteemis inimesed kui tarbijad ja tootjad).
2. Elementide suhted (tootmis-, vahetus- ja jaotusprotsessid).
3. Süsteemi kord (antud juhul majanduslik kord, turumajanduse reeglid).
Kolmandat toodud punkti käsitletaksegi antud peatükis põhjalikult, sest süsteemi kord
määrab ära süsteemi motivaatorid (nt. turuosaliste omavahelises suhtlemises).
Vahetusprotsess turumajanduse tingimustes toimub hoopis teisiti kui plaanimajanduses.
Turumajanduses on vahetusprotsessi instrumendiks hinnamehhanism, plaanimajanduses aga
kohustuslik plaan. Turumajanduslikud motivaatorid toimivad küllaltki hästi, seevastu
sotsialism varises kokku, nagu oli kümmekond aastat tagasi võimalik näha.
Majandussüsteeme saab jaotada vastavalt nende omandi- ja planeerimispõhimõtetele.
Tabelis 1 on esitatud neli majandussüsteemide ideaaltüüpi. Reaalsuses nad aga puhtal kujul ei
eksisteeri.
2

Tabel 1
Majandussüsteemide ideaaltüübid

Omand
Eraomand Riiklik või ühisomand
Planeerimine
Detsentraalne
Sotsialistlik
planeerimine Kapitalistlik turumajandus
turumajandus (ainult
(turg)
lühiajaline)
Tsentraalne Kapitalistlik plaani-
Sotsialistlik plaani-
planeerimine majandus
majandus
(riiklik plaan) (ainult lühiajaline)

Turumajandus Rootsis ei sarnane turumajandusele USAs. Sotsiaalne turumajandus

Saksamaal ei ole sarnane vaba turumajandusega Eestis. Seega tuleb meil vahet teha ka
turumajanduse tüüpide vahel (vt. joonis 8).

Kapitalistlik turumajandus
Economy

Vaba Sotsiaalne
Heaolu-
turumajandus turumajandus
majandus
Economy
(laissez-faire)
Joonis 8. Turumajanduse reaaltüübid.

Vabale turumajandusele on iseloomulik riigi minimaalne sekkumine. Riigil on vaid üldiste

raamtingimuste tagamise funktsioon, millele lisandub võib-olla ka mõne avaliku hüvise
tootmine. Sellist turumajandust võib nimetada ka laissez-faire-turumajanduseks. Sotsiaalset
turumajandust iseloomustavad kõrgemad maksud, sagedasemad interventsioonid ja
tulusiirded. Teiseks keskseks eesmärgiks on konkurentsivabaduse kindlustamine. Sotsiaalne
turumajandus püüab ühendada turu produktiivsust maksimaalse sotsiaalse õiglusega. Selle
suuna äärmuslikuks näiteks on heaolumajandus. See on majandussüsteem, kus poliitilised ja
administratiivsed jõud püüavad muuta turujõudude tegevust kolmes suunas:
• garanteerida indiviididele ja peredele minimaalselt vajalik sissetulek, mis ei sõltuks
nende vara turuväärtusest;
• minimeerida sotsiaalset ebakindlust, näiteks laialdaste sotsiaalsete garantiide süsteemi
kaudu;
• kindlustada parimad võimalikud avalike teenuste standardid kõigile kodanikele,
hoolimata nende staatusest või klassikuuluvusest.
Maailma majanduslikku arengut võib kirjeldada kui “sotsialismi langust ja heaoluriikide
teket”, ennustas majandusteadlane F. A. von Hayek 30 aastat tagasi. Sotsialistlik
majanduskorraldus ei huvita meid enam. Euroopas on see ajalooks saanud. Heaolumajanduse
teke ja probleemid on aga aktuaalne nii Lääne- kui ka Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.
 3

2. TURUMAJANDUS JA RIIK
2.1. Sissejuhatus

Turumajandus ja demokraatlik riik on omavahel tihedates seostes. Selles peatükis käsitletakse

eeldatavaid turutõrkeid, mis on põhjustanud riigi kasvavat osa Lääne-Euroopa
turumajandustes. Heaoluökonoomika tugineb Pareto-optimaalsuse printsiibile turulahendite
hindamisel. Sellekohaselt täheldatakse reaalsel turul tõrkeid, peamisteks põhjusteks
välismõjud ja avalikud hüvised. Lahendamaks esilekerkinud probleeme, nõuab
heaoluökonoomika riigi sekkumist. Eriti just Lääne-Euroopas tekkisid heaoluühiskonnad.
Riigi kasvava aktiivsuse ja interventsioonide tingimustes viib aga majanduspoliitika sageli
majandusliku ja poliitilise süsteemi vastuoludeni. Oluline on uurida, kas lisaks turutõrgetele
on võimalikud ka riigitõrked ja mida saab nende vastu ette võtta. Enne aga siiski ülevaade
heaoluökonoomilisest turutõrgete ja riigi sekkumise vajalikkuse analüüsist.

2.2. Turutõrked
Heaoluökonoomika esimese põhiteoreemi kohaselt tekib konkurentsiturgudel teatud
tingimustel ressursside jaotus, mille omaduseks on, et ressursse pole võimalik kuidagi ümber
jaotada ega tootmist või tarbimist muuta ilma, et kellegi olukord paraneks ilma kellegi teise
olukorda samaaegselt halvendamata. Ressursside niisugust jaotust, mille korral kellegi
olukorda ei saa parandada ilma teise olukorda halvendamata nimetatakse Pareto-optimaalseks
jaotuseks. (Stiglitz, 1995).
Majandus on Pareto-efektiivne vaid teatavatel tingimustel ning on olemas olukorrad, mille
puhul turg ei ole Pareto-efektiivne. Neid nimetatakse turutõrgeteks ning need on valitsusele
tegutsemisajenditeks.
Nimetatud olukordi on kuus:
• konkurentsitõrked;
• üldkasutatavad hüvised;
• välismõjud tootmisest ja tarbimisest;
• puudulikud turud;
• infotõrked (tarbijate käsutuses oleva informatsiooni puudulikkus ja arvamus, et turg
pakub ise liiga vähe informatsiooni);
• tööpuudus koos inflatsiooni ja tasakaalutu majandusega. (Stiglitz, 1995).
On oluline märkida, et turutõrked ei ole üksteist vastastikku välistavad. Sageli on turgude
puudumine osaliselt põhjendatav informatsiooniprobleemidega. Välismõjude põhjuseks aga
loetakse tihti omakorda turgude puudumist. Üldkasutatavaid hüviseid loetakse mõnikord
välismõjude äärmuslikuks juhuks.

2.2.1. Välismõjud
2.2.1.1. Negatiivsed välismõjud
Turutõrgete tekkimise peamiseks põhjuseks on negatiivsete välismõjude olemasolu. Need on
tingitud sotsiaalsete ja erakulude erinevustest ja viivad pakkumise liigsele kasvule.
4

Negatiivse kõrvalmõju aktuaalseks näiteks on keskkonna saastamine. Tootmistegevus toob

sageli endaga kaasa vee, õhu ja maapinna saastamise. Välismõjude tagajärgi hüviseturul
näitab joonis 9.

Hind, kulu
Sotsiaalne piirkulu
C
D
p1 Individuaalne piirkulu
p0 B

Nõudlus

x1 x0 Kogus

Joonis 9. Negatiivsed välismõjud.

Joonis 9 kujutab sellise hüvise turgu, mis on seotud keskkonnasaaste tekkega. Joonisel on
kujutatud kahte piirkulude kõverat. Üks on erasektori kulude jaoks (millest lähtub tootja)
ning teine sotsiaalsete kulude jaoks (millest peaks lähtuma ühiskond tervikuna). Sotsiaalse
kulu kõver sisaldab tootja kulusid ja lisaks tootmisest tingitud (nt. vee) saastumisega
seonduvaid kulusid. Turumehhanismi tulemusena kujuneb välja turutasakaalupunkt B, kus
toodetud kogus on x0 ja tasakaaluhind p0. Selles punktis on tootja piirkulu võrdne toote
hinnaga. Ühiskond aga peab kandma lisakulud, mis viib sotsiaalsete ja tootmiskulude
erinevuseni. Näiteks sobivad kulud, mis on seotud reostuse likvideerimisega. Neid kulusid
nimetatakse väliskuludeks ja neid kujutab kolmnurk ABC. Tootmine turutasakaalupunktis B
ei ole sotsiaalselt kasulik. Paremaks lahenduseks oleks punkt D, kus sotsiaalne piirkulu
võrdub toote hinnaga p1. Samuti on ka toodetud kogus x1 sotsiaalselt optimaalne, erinevalt
kogusest x0, mis sisaldab liigset pakkumist. Punkti D on võimalik saavutada riigi
sekkumisega. Näiteks on võimalik tootmist maksustada, piirata jms. See muudab välismõjud
sisemõjudeks.
Mis on aga keskkonnapoliitika peamine eesmärk? Kas minimaalne keskkonnasaaste? Seda
oleks võimalik saavutada tootmise täieliku keelustamisega. Mõnede inimeste jaoks võibki see
olla parimaks lahendiks. Majandusteadlastele on siiski eelistatuimaks lahendiks saastatuse
optimaalne aste, mida kirjeldab joonisel punkt D. Selle punkti leidmine ongi meie järgmiseks
ülesandeks.
Joonis 10A kirjeldab probleemi. Punktis 0 saavutab keskkonnareostus maksimumi. Reostuse
likvideerimise kulud puuduvad. Punktis T on maksimumi saavutanud reostuse likvideerimise
kulud ja reostus puudub täielikult. Mudel sisaldab kolme kõverat.
• Saastatuse välismõjude kõver on langev, sest puhastatuse määra kasvades saastatus
väheneb.
• Puhastamiskulude kõver on kasvav ja seotud puhastatuse määraga.
 5

• Kogukulude kõver kujutab endast kahe eelmise summat. Esimeses osas on see kahanev ja
pärast kasvav. Kogukulude miinimum ei pea kokku langema ülejäänud kõverate
lõikepunktiga. See sõltub nende tõusudest ehk teisisõnu piirkuludest (joonis 10B).

A Kulu

Kogukulu
Puhastuskulu

Saaste väliskulu

0 D T
Puhastatuse määr
B
Piirkulu Puhastamise piirkulu

Saaste piirväliskulu

Puhastatuse määr
0 D T

Joonis 10. Optimaalne keskkonna saaste.

Keskkonna optimaalne seisund on punktis D, kus kogukulud on kõige väiksemad. Selles

punktis on saastatuse ja puhastamise piirkulud võrdsed, nagu on näha jooniselt 10B. Vahemik
0D kujutab optimaalset puhastamise hulka ja vahemik DT optimaalset saastatust. Punkt D
sellel joonisel märgib samasugust sotsiaalset optimumi nagu punkt D eelmiselgi joonisel.
Keskkonna olukorra parandamine kaugemale kui punkt D oleks ressursside raiskamine, sest
puhastamisele tehtavad kulutused oleksid suuremad kui saadav tulu.
Nagu näha, ei ole raske leida teoreetilist optimaalse saastatuse määra. Teoreetiliselt ei ole
probleemiks ka vajalike meetmete leidmine selle optimaalse lahenduseni jõudmiseks:
maksud (Pigou maks)1, tootmisstandardid või -piirangud tulevad kõik kõne alla. Kas sellisest
käsitlusest aga piisab praktilises majanduspoliitikas? Ei, sest iga riigiaparaadi otsustajat
piirab infopuudus. Kulukõverate asendit ei ole võimalik täpselt paika panna. Samuti muutub

1
Kasutatakse ka mõistet “korrigeeriv maks”, s.o. maks, mis on mõeldud välismõjude tagajärgede
korvamiseks, individuaalsete piirkulude võrdsustamiseks ühiskonna piirkuludega ja individuaalsete
piirtulude võrdsustamiseks ühiskonna piirtuludega.
6

see ajas pidevalt. Seetõttu ei ole eespoolkirjeldatud metodoloogiat võimalik praktilistes

majanduspoliitilistes küsimustes otseselt rakendada.
Alternatiivina pakutakse käsutusõiguste teooriast2 tulenevaid lahendusi. Võib väita, et
mitmed keskkonnakaubad on tegelikult erahüvised, mille omandiõigused ei ole päris täpselt
defineeritud. Keskkonnakaubad esinevad tihti ühise ressursina, näiteks kalad meres. Kalu on
piiratud hulgal ja nad ei ole tasuta hüvis. Samuti kehtib välistamisprintsiip. Seetõttu ei saa
kalu nimetada avalikuks hüviseks3. Erahüvised, mille omandiõigused ei ole täpselt
defineeritud, ei ole aga enam turu-, vaid riigitõrgete tagajärg. Keskkonnareostusega seotud
välismõjusid saab samuti sisemõjudeks muuta omandiõiguste defineerimise kaudu. See aga
on riigi ja mitte turu probleem. Niisuguste lahenduste toimivust näitab meile maaomandi
turg. Riik peab korraldama maaomandi registrit. Kui see töötab, tekib turg keskkonnakauba
“maa” kasutamise jaoks. Tänases Eestis on sellise registri käivitamine veel probleemne.
Seetõttu ei tööta ka turg korralikult. Ent taas kord — see on riigi- ja mitte turutõrge.

2.2.1.2. Positiivsed välismõjud

Riigi sekkumist võivad õigustada mitte üksnes negatiivsed, vaid ka positiivsed välismõjud.
Heaks näiteks on siinkohal tervishoiusüsteem, mis on tervishoiuökonoomika uurimisobjekt.
Sageli eeldatakse, et tervishoiuteenus tekitab positiivseid välismõjusid, sest ühe indiviidi hea
tervis vähendab ka teiste haigestumise tõenäosust. Seega on indiviidi heast tervisest tõusev
sotsiaalne tulu suurem kui selle indiviidi eratulu. Tavapäraseks näiteks on siin
vaktsineerimine. Vaktsineerimise sotsiaalne tulu on suurem kui vaktsineeritute eratulude
summa. Arvesse tuleb võtta ka kõigi nende indiviidide tulu, kes oleks vaktsineerimise
puudumisel nakkuse saanud.
Joonis 11 kujutab suvalise tervishoiuteenuse turgu. Pakkumisfunktsioon on kasvav, sest
eeldatavasti on tervishoiuteenuse piirkulud kasvavad. Järgnevat arutelu ei mõjuta aga ka see,
kui eeldame konstantseid piirkulusid. Nõudluskõver kujutab ainult erasektori nõudlust
tervishoiuteenuse järele. Eeldatakse hinnaelastsust. Üksikute inimeste puhul võib rääkida küll
ka vertikaalsest nõudluskõverast, kuid kogu ühiskonna puhul mitte. Mõnede inimeste jaoks
võib tervishoiuteenus olla tõesti hinnast sõltumatu, aga enamasti sõltub ta nii otsestest kui ka
alternatiivkuludest (nt. aeg, mis on kulutatud raviprotseduurideks).
Turutasakaalupunkt on A, kus tervishoiuteenust pakutakse ja nõutakse koguses x0 ja hinnaga
p0. Positiivsete välismõjude tõttu ei ole see lahendus efektiivne. Tervishoiuteenuse täiendavat
kasulikkust näitab nõudlusfunktsiooni N0 ja N1 erinevus. Antud juhul on ühiskondlik
piirkasulikkus (punktis B) suurem kui era (ja ühiskondlik) piirkulu (A). Pareto-efektiivseks
lahendiks on punkt C, kus sotsiaalne piirkasulikkus on võrdne sotsiaalse piirkuluga. Seetõttu
on pakutav kogus x0 antud tervishoiuteenuse jaoks liiga väike. Optimaalne kogus on x1.
Sellist kogust on võimalik saavutada riigi sekkumisel: antud juhul peab riik maksma
subsiidiumi suuruses CD, et kompenseerida tervishoiuteenuse liiga kõrget hinda p1.

2
Vt. pikemalt Sepp, 1997.
3
Vt. pikemalt p. 2.2.2.
 7

Hind
Pakkumine
H

N1
N2
B
p1 C

p0 A
D
N0
G
Kogus
x0 x1

Joonis 11. Tervishoiuteenuse turg.

Teiseks antud valdkonnaga seotud juhtumiks on tasuta tervishoiuteenus kõigile. Kui

tervishoiuteenus on täielikult riigi subsideeritud, saab temast inimeste jaoks tasuta hüvis.
Realiseeruks punkt G. Sotsiaalsed kaod avalduksid kolmnurgas GHC. Selline lahendus saab
olla majanduslikult optimaalne ainult väga suurte välismõjude korral. Seda kirjeldab
nõudlusfunktsioon N2. Sellise juhtumi reaalsus on aga väga ebatõenäoline. Seetõttu on
täielikult riigi finantseeritud tervishoid igal juhul ebaefektiivne.
Sellised turutõrked (positiivsed välismõjud) põhjustavad suuremahulisi riiklikke ettevõtmisi,
nagu kohustusliku tervishoiukindlustuse käivitamine jne. Küsimus on selles, kas välismõjud
kui teatud tüüpi turutõrked on piisavaks põhjenduseks kasvavale riiklikule sekkumisele
tervishoiusektoris. Sekkumist õigustaks lahenduste parem kvaliteet turulahenditega
võrreldes, sest kasvav sekkumine toob endaga kaasa ka negatiivseid mõjusid, nagu selgus
eespool. Samuti ei tohiks me vaadelda turgu kui mehhanismi, mis viib ühiskonna kindlasti
Pareto-optimaalsete lahendusteni. Turuprotsess on ainult koordinatsiooni- ja
avastamisprotsess. Milline mehhanism — kas turg või riiklik reguleerimine — annab
paremaid tulemusi, tuleb otsustada igal üksikjuhul eraldi.

2.2.2. Avalikud hüvised

Erinevalt erahüvistest iseloomustavad avalikke hüviseid tarbimise piiramatus ja välistamatus.
Avalikke hüviseid saavad paljud indiviidid teatud piirkonnas (tänavad, sillad) või riigis
(riigikaitse, kohtusüsteem) kasutada ühel ajal. Samuti ei saa kellegi puhul välistada avaliku
hüvise tarbimist. Näiteks saab iga kodanik osa riigikaitseteenusest, soovib ta siis seda või
mitte. Samuti ei saa riigikaitseteenusest ilma jätta isikut, kes selle eest (maksude näol)
tasunud ei ole.
Avalike hüviste puhul viiks turulahendus liiga väikese pakkumiseni. Soovitava optimumi
saavutamiseks on vajalik riigi sekkumine. Sellist probleemi käsitles Ronald Coase artiklis
“Tuletorn majandusteaduses” (The Lighthouse in Economics). Coase tegi järgmised eeldused.
• Eksisteerib üks tuletorn. Kõik laevad kasutavad tuletorni samal moel ja samal määral.
• Tuletorni teenuseks on hoiatav tuli. Mida suurem on x, seda heledam on tuli — s.t. seda
väiksem on õnnetuse tõenäosus.
8

• Eeldatakse konstantseid piirkulusid. Pakkumiskõver on horisontaalne.

• Eksisteerib kaks laeva, mis kasutavad sadamat ja tuletorni. Laeva 1 nõudlusfunktsioon on
N1 ja laeval 2 N2.

N (=N2+N1)

E
N2

N1
B

a+b A H P
Pakkumiskõver
b
a C
D G
x1 x2 x0 q
X*

Joonis 12. Tuletorn majanduses.

Erinevalt erakaupade agregeeritud nõudlusfunktsioonidest tuleb avalike hüviste üksikud

nõudlusfunktsioonid liita vertikaalselt ja mitte horisontaalselt. Kui pakutakse heledust x0, on
laev 1 nõus maksma CD = AB. Kuna tegemist on avaliku hüvisega, saab teenust x0 kasutada
ka laev 2, mis on selle eest nõus maksma BD. Mõlemad laevad kokku on nõus maksma CD +
BD = AD. Selline konstruktsioon on võimalik ainult siis, kui mõlemad laevad teatavad oma
tegelikud eelistused ja on nõus tuletorniteenuse eest maksma. Teisisõnu, kui puudub “jäneste”
probleem. Sellisel juhul on tasakaalulahendiks A. Sotsiaalsed piirkulud on AD ja sotsiaalne
piirkasulikkus võrdne erapiirkasulikkuste summaga BD + CD = AD. Seega on võimalik
avalikku hüvist pakkuda ka turumajanduslikult, kui tuletorniomanikul õnnestub saada
laevaomanikelt BD ja CD ulatuses tasu.
Varasematel aegadel oli erasektoril sageli võimalik pakkuda selliseid avalikke hüviseid.
Reeglina oli ühe tuletorni raadiuses vaid üks laev. Kuid kui tekib suurem hulk kasutajaid, kes
ei ole nõus avaliku hüvise eest tasuma ja keda ei ole võimalik välistada selle hüvise
kasutamises, toob see endaga kaasa avaliku hüvise pakkumise liigse vähenemise. Kui näiteks
ainult üks laev on nõus teenuse eest tasuma hinda, mis võrduks piirkuludega, kujuneks
pakkumiseks vaid x1. Samas on sotsiaalne piirtulu suurem (punktis E) kui sotsiaalne piirkulu.
Mida suurem on tarbijate arv, seda keerulisemaks muutub rahastamine, sest paljud tarbijad ei
avalda oma eelistusi ega ole nõus avaliku hüvise eest tasuma. Nad teatavad, et ei ole hüvise
tarbimisest huvitatud, kuigi tegelikkuses teevad seda “jänestena”.
Järgmisena kerkib küsimus, kas riik on võimeline antud küsimust lahendama, hakates ise
avalikku hüvist pakkuma. Kui riik suudab maksude kujul saada CD laevalt 1 ja BD laevalt 2,
on ta võimeline tootma ja pakkuma x0. Konkreetsel juhtumil eksisteerib aga võimalus, et
tulemuseks on hoopis liiga suur pakkumine (punkt G). Kui maksumaksjatel kaob teadlikkus
 9

avaliku hüvise eest maksmisest, hakkavad nad nõudma kogust x*. Nad eeldavad, et avalik
hüvis on ilma igasuguse hinnata. Võib järgneda kaks arengut:
1. Riik pakub edasi x0, mida on liiga vähe. Tekib selekteerimise vajadus. Näiteks
ootejärjekordade näol laevadele.
2. Riik hakkab pakkuma üha rohkem ja rohkem antud hüvist kuni x*. Sotsiaalne ressursside
raiskamine avaldub nelinurgas ABGH.
Mõlemad lahendused on ebaefektiivsed. Seetõttu tuleb igal konkreetsel juhtumil eraldi
analüüsida, kas on vajalik avaliku hüvise riigipoolne pakkumine või on võimalik leida
lahendus erasektorist. Kuigi erasektor ei ole võimeline pakkuma selliseid teenuseid nagu
riigikaitse või kohtusüsteem, võib ta pakkuda näiteks sildade ja tänavate rajamist. Kui
niikuinii on tarvis maksta, et sõita praamiga Virtsust Kuivastusse, miks mitte seda teha ka
sõites mööda teed Tallinnast Tartusse. Paljudes riikides on sellised teemaksud vägagi
tavalised.

2.3. Turutõrgete analüüsi kriitika

Traditsiooniline majandusteadus eeldab turu toimimist piiravate tegurite olemasolu. Isegi

majandusteadlased, kes tavaliselt eelistavad majanduslike probleemide lahendamisel
turulahendeid, möönavad turutõrgete olulisust. Valitsuselt nõutakse poliitikat, mis muudaks
turul toimuvaid arenguid. Paraku saab tõrget defineerida ainult seoses “nirvaana-
lähenemisega”4 neoklassikalisele Pareto-optimumile. Turg kui konkurentsiprotsess on vaid
avastamisprotseduuriks, mis aitab leida paremaid lahendusi, kuid mitte staatilist optimumi.
Selline optimum ei saa ka olla majanduspoliitika eesmärgiks. Seetõttu on võimalik staatilisele
optimumile suunatud aktiivsete valitsusepoolsete meetmete majanduslikku põhjendust
vaidlustada. Õigustada saab ainult läbimõeldud majanduspoliitikat, mis toetab turu toimimist.
Veelgi enam, järgnevates peatükkides näidatakse, et igasuguse riigipoolse sekkumisega
käivad kaasas ohud. Kasvav riigi sekkumine võib tuua endaga kaasa tootja vabaduste ja
tarbija suveräänsuse piiramise ning äärmuslikul juhul ka kogu turumajandussüsteemi
kokkuvarisemise.
Neoklassikalise heaoluökonoomika üks põhieeldusi oli täieliku informatsiooni olemasolu.
Majandusteooria selle põhivoolu esindajad võrdlevad reaalsete turgude olukorda ideaalse
turuga, kus eksisteerib tasuta ja täielik informatsioon, mille kandjateks on turuosalised ja
teaduslikud vaatlejad. See võrdlus viib eelduseni, mille kohaselt reaalsete turuosaliste
valduses olev informatsioon on ebatäiuslik. Samal ajal eeldatakse teaduslikku vaatlejat, kel
on täielik informatsioon ja kes (selle tulemusena) on võimeline turuosaliste info
ebatäiuslikkust diagnoosima. Turuosalised saavad vaid üritada enda käsutuses oleva
informatsiooni defitsiiti vähendada — näiteks leides informeerituse optimaalse taseme
(joonis 13), nagu eeldasid Stigler ja Arrow. Ometi ei ole turuosalised võimelised ise
teaduslikeks vaatlejateks hakkama. Kui see oleks võimalik, ei jääks enam alles ebatäiusliku
informatsiooni analüüsimiseks vajalikku võrdlusmaterjali (-informatsiooni). Selline
informatsiooni ja teadmiste paradoks ei saa olla majanduspoliitika teooria aluseks.

4
Nagu Demsetz (1969) rõhutas, eksisteerib Pareto-optimum ainult paradiisis, aga mitte kusagil reaalsuses.
10

Hind
Informatsiooni piirkulu

p*
Informatsiooni piirtulu

x* Informatsiooni kogus

Joonis 13. Informatsiooni optimaalne tase.

Majandusteooria Austria koolkond (Mises, Hayek, Kirzner jt.) pakub subjektiivset lähenemist
teadmistele ja turul eksisteerivale informatsiooniprobleemile. Subjektiivsus tähendab siin, et
turul olevat informatsiooni interpreteerivad kõik osalised iseseisvalt — nii turuosalised kui ka
teaduslik vaatleja. Informatsioon transformeerub läbi iga turuosalise subjektiivse ja
loomingulise tegevuse. Sellise arutluse loogiline tulemus on, et teaduslikud vaatlejad ei suuda
kogu turuosalistele teadaolevat informatsiooni koguda ja mõista. Seetõttu puudub neil ka
parem arusaam turul toimuvatest protsessidest. Loomulikult puudub neil siis ka täiuslik
informatsioon. Vastupidi majandusteooria peavoolule lisab Austria koolkond
turuprotsessidesse endogeense muutujana ka innovatsiooni analüüsi. Innovatsioon toob
endaga kaasa tehnilise progressi. Tehniline progress ei teki iseenesest, nagu eeldas oma
neoklassikalises kasvuteoorias Solow. Tehniline progress on inimese subjektiivse
loomingulisuse tulemus. Innovatsioon ja tehniline progress muudavad turusituatsiooni
pidevalt. Seetõttu ei ole tulevik mitte ainult teadmata, vaid teda ei eksisteeri otsuse tegemise
hetkel üleüldse. Ka seetõttu ei ole teaduslik vaatleja võimeline saavutama täielikku
informeeritust.
Seega ei saa ei teadmised ega informatsioon olla lähtepunktiks turuosaliste ja teaduslike
vaatlejate võimaluste eristamisel. Teadmised on ühiskonnas (vastupidi neoklassikalisele
lähenemisviisile) hajutatud ja üks isik või institutsioon ei suuda neid koondada (isegi mitte
riik). Seepärast ongi vaja konkurentsi kui avastamisprotseduuri. Riigi tegevus, mis püüab
konkurentsi pidurdada või moonutada, kukub läbi. Kasulik saab olla vaid selline riigi
sekkumine, mis toetab konkurentsi ning aktsepteerib sellest tulenevaid asjaolusid. Seda eriti
siirdemaades, kus puudub hästitoimiv turg.

3. HEAOLURIIGI KASV
3.1. Kollektiivse käitumise loogika

Turumajanduse tingimusteski arutletakse sageli, kas majanduslikke probleeme lahendada

turumehhanismide või riigi sekkumise abil. Turulahend on enamasti parem. Teisalt aga leiab
riigi sekkumine järjest rohkem kasutust. Miks? Küsimuse tuum on selles, kas
 11

heaoluühiskonna kujunemine toimub kiiremini vaba või sotsiaalse turumajanduse

tingimustes. Jälgigem majandusteadlase Mancur Olsoni väiteid raamatus “Kollektiivse
tegevuse loogika”.
Kui suure grupi liige investeerib oma aega ja raha grupi huvide eest seismiseks, saab ta vastu
vaid väikese osa kasust. Seetõttu ei saa tekkida suurt tahtmist grupi huvide eest seismiseks.
Mida väiksem on aga grupp, seda suurem on indiviidi osa ühisest kasust. Tulemusena ei käitu
suured grupid vastavuses grupi huvidega. Vähemused on aga võimelised ühiskonda muutma
rohkem kui enamus. Vaadakem tarbijaid, kes on nõus monopolistile kõrgemat hinda maksma.
Miks nad ei tegele lobitööga? Kui tarbija kulutab mõned päevad oma aega ja mõned kroonid
oma raha boikoti organiseerimiseks või lobitööks seadusandlusesse muudatuste
saavutamiseks, on tal tekkinud kulud. Mida aga ta oma kulutuste eest saab? Isik saab vaid
väikese osa oma tegevuse tulemustest, sest peab saavutatut jagama kõigiga, kes tema gruppi
kuuluvad. Edukas boikott või lobitöö toob kaasa parema hinna kõigi jaoks. Kuna kasulikkus
jaotub kõigi vahel, saavad need, kes selle saavutamiseks midagi ei ole teinud, samapalju kui
need, kes kulutasid. Nii ei olegi üksikisikul huvi grupi eesmärkide saavutamiseks tööd teha.
Siit järeldubki, et suured grupid ei tegutse aktiivselt oma huvide kaitsel.

Tüüpiline kodanik on ühiskondlikes küsimustes „ratsionaalselt ükskõikne“. Intensiivne

osavõtt ühiskondlike probleemide lahendamisest on oluline vaid kitsale ringkonnale —
poliitilistele ettevõtjatele ja näiteks ajakirjanikele, kellele selline tegevus pakub teenistust,
võimu või prestiiži. Riigi kodanik aga leiab, et ei tema elu ega sissetulek sõltu otseselt
ühiskonnaelu intensiivsest uurimisest. Piiratud teadlikkus ühiskondlikest küsimustest on
omakorda vajalik, seletamaks lobitegevuse efektiivsust. Kui kodanikel oleks täielik
informatsioon, ei oleks valitud rahvaesindajad lobitööga mõjutatavad. Nad teaksid, et saaksid
karistatud nende hääletajate poolt, kelle huvisid on kahjustatud. Lobitöö pakub spetsiifilistele
huvigruppidele kollektiivseid hüviseid ja selle efektiivsust on võimalik seletada kodanike
ebatäiusliku informeeritusega.
Kokkuvõtteks: mida suurem on ühiskondlikust hüvisest kasusaajate arv, seda väiksemad on
enamasti individuaalsed kasud, mida indiviid saaks grupi huvide eest seismisel. Seetõttu
gruppide kasvades väheneb motiveeritus grupi huvide eest seismiseks. Suurte gruppide
võime oma huvide eest seista on väiksem, võrreldes väiksemate gruppidega. Tulemusena on
vähemused võimelised ühiskondlikes küsimustes efektiivsemalt kaasa rääkima kui enamus.

3.2. Kasvava riigipoolse aktiivsuse majanduslikud tagajärjed

Ülaltoodud analüüsist lähtub, et demokraatiatel on kalduvus kasutada subsiidiume, siirdeid ja

regulatsioone soosimaks erinevaid vähemusi ja huvigruppe valijaskonnas. Demokraatlik
režiim, kus on poliitiliste jõudude konkurents, reageerib erinevate valijagruppide
nõudmistele. Sellised nõudmised aja jooksul suurenevad. Mida vanem ja sõdadest puutumata
on demokraatia, seda kõrgem on reguleerituse, maksude, subsiidiumide ja siirete tase. Sellisel
riigi suureneval sekkumisel on negatiivsed mõjud majanduskasvule. Reeglitega piiramata
demokraatia puhul kasvab riigipoolse sekkumise ulatus, hakates õõnestama efektiivsust,
produktiivsust ja turumajanduse innovatiivseid võimalusi. Nii hävineb tekkinud heaoluriigi
12

majanduslik baas. Samuti piiratakse regulatsioonide, interventsioonide, kõrgete maksude ja

täieliku sotsiaalkindlustussüsteemiga üha enam ja enam kodanike vabadusi.
Riigi tegevusaktiivsuse kasvu võimalikest tagajärgedest annab ülevaate joonis 14.

Riigi
tegevus-
aktiivsuse
kasv

Kõrgemad Rohkem siirdeid ja Rohkem sekkumist

maksud subsiidiume ja regulatsioone

Rohkem püüdlusi Vähem püüdlusi Suurenev

maksudest vabaneda; efektiivseks tööks konkurents
väiksem säästmine ja ja säästmiseks ekstra-
investeerimine kasumitele

Vari- Ressursside
majanduse ebaõige paigutus
kasv

Vähem Investeeringute Ebaefektiivsuse

innovatsioone vähenemine suurenemine

Reaalse SKP Vabaduse ja

madalam seaduslikkuse
kasvutempo vähenemine

Joonis 14. Riigi kasvava aktiivsuse tagajärjed.

Kui poliitilist protsessi iseloomustab valijate “ratsionaalne ükskõiksus” ning

turumajandussüsteemi kõrge tootlikkus, ei ole vaba ühiskonna murenemine ja sellise
protsessi negatiivsed küljed pikka aega selgelt tuntavad. Ainult kriisisituatsioon võib kaasa
tuua poliitilise kannapöörde üksikute poliitiliste ettevõtjate initsiatiivil. Näiteks võib tuua
Margaret Thatcheri Suurbritanniast ja Ronald Reagani Ameerika Ühendriikidest 1980.
aastatel.
Säilitamaks vabadust, tootlikkust ja innovaatilisust pikas perspektiivis, peab demokraatia, mis
toimib kapitalistlikus süsteemis, piirama enamusel baseeruvat otsustusprotsessi parlamendis.
 13

See on võimalik põhiseaduslike reeglitega, näiteks tasakaalustatud eelarve nõue, mis leiab
kasutust Eestis. Teise näitena võib tuua keskpanga sõltumatuse reegli (nt. Euroopa
Keskpanga jaoks). Lahendused võivad peituda ka ülemaailmses globaliseerumistendentsis.
Majanduslike sidemete globaliseerumine toob endaga kaasa nii majanduslike kui ka
poliitiliste süsteemide kasvava konkurentsi. Seda nimetatakse institutsionaalseks
süsteemikonkurentsiks (ingl. k. institutional competition; sks. k. Systemwettbewerb). Kümne
aasta eest põhjustas süsteemikonkurents sotsialismi lagunemise Kesk- ja Ida Euroopa riikides
ja nende riikide ülemineku turumajandussüsteemidele. Lähemas tulevikus võib see kaasa
aidata ka Lääne-Euroopa heaoluühiskondade reformimisele.