1

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus – Eesti sõdurid Iraagis 2
Operatsioon Iraagi Vabadus 3
Intervjuud 9
Analüüs 22
Reportaaz Iraagist 23
Aasta 2009 – mis on vahepeal muutunud?
Uudised, mis mõjutavad arvamusi 27
Kaitseväelased välismissioonide vajalikkusest 31
Iraagi missiooni lõpp Eesti Kaitseväele 36
Julgeolekupoliitika eesmärk ja põhisuunad. Julgeolekuohud 37
Kokkuvõte 39
Südamlikud tänud 40
Kasutatud kirjandus 41
Lisamaterjal. Pildid Eesti üksustest 42
 2

Eesti sõdurid Iraagis.

Minu valik teha uurimustöö teemal Eesti sõdurid Iraagis tekkis kohe, kui nimetati uurimustöö
ülesanne. Kuna teema oli lubatud, siis hakkas tekkima ideid, kuidas seda läbi viia. Olen teinud
interviuusid Iraagis võidelnud sõduritega, kes kirjeldavad oma vastustega Iraagi sõda läbi Eesti
sõdurite kogemuste. Lisaks interviuudele olen kasutanud uudiseid, filme, videoklippe, interneti
blogisid, foorumeid ja palju muud. Teema valikud lihtsustas ka see, kuna olen asjast ise väga
huvitatud ja Iraagi sõja kohta on olemas piisavalt allikaid. Samuti soovin esitleda seda sõda ka
pisut paremast küljest, kui seda massimeedia esitab.
 3

Operatsioon Iraagi Vabadus

Iraagi sõjaks nimetatakse mitteametlikult Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Austraalia

vägede 2003. aasta sissetungi Iraaki eesmärgiga kukutada Saddam Husseini valitsus ning otsida
massihävitusrelvi ning sõjalisele tegevusele järgnev liitlasvägede okupatsiooni.

Iraagi sõja põhieesmärk oli kukutada Saddam Husseini diktatuur, leida massihävitusrelvad ja
kõrvaldada need võimalikust kasutamisest. Sõja välja kuulutanud Georg Bush´i põhiliseks
liitlaseks oli Suurbritannia peaminister Tony Blair, kes esines 2003. aasta vebruaris Bush´i
ideele toetust andva poliitilise kõnega.

Iraagi sõja esimene faas oli järgmine:

16. märtsil esitas USA president George Walker Bush ultimaatumi Saddam Husseinile, kes pidi
riigist koos oma lähikonnaga neljakümnekaheksa tunni jooksul lahkuma, vastasel juhul kasutab
USA sõjalist jõudu. Bush lisas Iraagi sõduritele veel lause: „Ärge sõdige sureva reziimi poolt,
see on hukule määratud!”. Saddam Hussein ei kasutanud seda võimalust ja jäi riiki.
Liitlasvägede põhiriigid USA, Suurbritannia, Austraalia ja Hispaani ning veel mõned riigid
tungisid Iraaki 19. märtsil, juba 9. aprillil oli Baghdad vallutatud, Iraaklased juubeldasid, tirisid
maha Saddam Husseini kuju ning purustasid selle. Peale seda tervitati liitlasvägede sõdureid
sümboolselt palmi okstega. Sellega oli Iraagi sõja esimene faas läbi.

Kui Baghdad oli vallutatud hakati järjest rohkem tähelepanu pöörama massihävitusrelvade
otsimisega. Leiti küll igasuguseid relvi, mis oli Iraagile keelatud peale ÜRO sanktsioone, mis
määrati peale Lahesõda. Kuid need relvad ei ohustanud otseselt maailma huve. Leiti VX
närvigaase ja palju muud ning tehnikat, mille abil oleks saanud nimetatud relvi kasutada. Leiti
palju asju, millest ära nimetaksin vaid väikese osa.
Üle 120 al Samoud´i raketi. Ned pidid kuuluma hävitamisele, kuna ületasid ÜRO poolt lubatud
lennukauguse, mis ei tohtinud peale Lahesõda määratud sanktsioonide järgi olla suurema
lennukaugusega, kui 150km. Inspektorid teatasid reedel 173-leheküljelises dokumendis, et on
 4

avastanud Iraagi poolt deklareerimata jäänud lennuki tiivaulatusega 7,45 meetrit. See viitab
keelatud lennukaugusele, mis võib ähvardada Iraagi naaberriike keemia- või biorünnakuga.
Iraagi valduses on massihävitusrelvad ning ta kõhkle neid agressiooni korral kasutamast, ütles
Iraagi juhtkonna kõrge esindaja Londonis ilmuvale araabiakeelsele lehele Al-Quds al-Arabi.
Anonüümseks jääda soovinud Iraagi juhtkonna esindaja kinnitas lehele, et Iraak kasutas sõjas
Iraaniga keemiarelva ning on valmis vajadusel seda uuesti tegema. “Kui režiimi rünnati
intensiivselt … ei kõhelnud see kasutamast kõiki enese käsutuses olevaid massihävitusrelvi,”
tsiteerib leht oma vestluskaaslase sõnu. Samuti meenutas allikas, et samuti tegutses Bagdad ka
riigi põhjaosas elavate kurdide suhtes, kui osa neist hakkas Iraani vägesid abistama. “Režiim ei
peatunud keemiarelva kasutamise ees. Ärge oodake, et hakkame istuma, käed rüpes, agressiooni
puhul, mille sihiks on likvideerida, hävitada meid — mitte ainult režiimi,” toonitas allikas.
Avaldust kommenteerides märgib The Times viitega Briti allikatele, et see kinnitab kahtlusi, et
Iraagil on “varjatud tonnid” keemia- ja bioloogilist relva, ligi 20 Scud-tüüpi raketti ning salajane
tuumarelva loomise programm.Iraak võib tuumariigiks saada lähema kolme aasta jooksul,
selgub Saksa välisluureteenistuse laupäeval avaldatud hinnangust.
Raporti kohaselt teeb Iraak edusamme ka muude massihävitusrelvade väljatöötamisel, tõendeid
olevat nii keemiarelvaprogrammi arengu kui bioloogilise relva väljatöötamisele viitavate
hangete kohta välisriikidest.
Saksa Föderaalse Luureteenistuse (BND) hinnangul võimaldavad Iraagis välja töötatud raketid
toimetada tuumalõhkepäid kuni 3.000 km kaugusele, seades nii ohtu ka näiteks Euroopa.

Lisaksin ka ühe intervjuu, mis on kindlasti väga oluline seoses Iraagi sõjaga ära mainida.

Hiljuti avaldas Saddam Husseini aegne Iraagi õhujõudude kõrge kindral Georges Sada raamatu
pealkirjaga „Saddami saladused. Kuidas Iraagi kindral Saddam Husseini trotsis ja üle elas.“
Ameerika kolumnist ja raadioajakirjanik Larry Elder tegi kindraliga intervjuu.

Elder: Nagu teate süüdistatakse president Bushi luureinfo fabritseerimises, valetamises, sellest
meelepärase välja valimises. Öeldakse, et ta tahtis sõtta minna ja ta tegelikult ei uskunudki, et
 5

Saddamil on massihävitu relvad (MHR). Kui te kuulete inimesi süüdistamas presidenti MHR
kohta valetamises ja maailma eksitamises, mis on teie reaktsioon?

Sada: [...] Kui siin riigis on kunagi midagi õigesti tehtud, siis see oli parim otsus õigel ajal
minna ja vabastada Iraak õelast diktaatorist. Jumal teab, mida ta oleks teinud kogu regiooniga ja
võibolla isegi Ameerikaga, kuna tal olid massihävitusrelvad ja tal olid väga halvad kavatsused
Lääne ja eriti Ameerika vastu.

Elder: Viisteist kuud enne Iraaki tungimist asus Bush rääkima sellest, mis tema kavatsused on,
kui Saddam ei täida ÜRO resolutsioone. Nende viieteist kuu jooksul - kas tal oli MHR, relvade
varu, ja kui, siis mis tüüpi?

Sada: Iraagil olid MHR ja need olid seal ja need olid keemilised ja bioloogilised ja tuumarelvad.
Tal oli ka kokkulepe Hiinaga, et seekord teeb Hiina, mitte Iraak, kuna Iisraeli F-16 hävitasid
Iraagi tuumaprojekti. Seega, ta kavandas uue süsteemiga aatompommi saada, selle pidi
valmistama Hiina ja tema oleks ainult raha maksnud, kokkulepe oli 100 miljonit dollarit ja ta
maksis viis miljonit sellest ettemaksuna. Ma tean panka, ma tean selle osakonda, ma tean
raamatupidajat, kes seda tegi.

Elder: Mis neist keemia- ja bioloogilistest relvadest sai?

Sada: Keemia ja biorelvad olid olemas enne Iraagi vabastamist, aga Saddam Hussein kasutas ära
looduskatastroofi, mis juhtus Süürias, kui seal tamm purunes ja paljud külad jäid vee alla.
Saddam Hussein kasutas selle varjus võimalust ja kuulutas maailmale, et ta kavatseb kasutada
tsiviillennukeid õhusillas aitamaks Süüriat tekkide, toidu ja kütusega ja muude
humanitaarasjadega, aga see polnud tõsi. Tõsi on see, et ta muutis kaks tavalist
tsiviilreisilennukit 747 Jumbo ja 727...kõik massihävitusrelvad pandi neile lennukitele spets
Vabariikliku Kaardiväe poolt suure saladuse all ning transporditi Süüriasse, Damaskusesse,
Damaskusesse tehti 56 lendu. Lisaks oli veokite konvoi maad mööda, mis viis kõik, millel oli
pistmist MHR Süüriasse.
 6

Elder: Mulle on alati tundunud uskumatu, jabur, ebausutav, et meie luure sai eksida, Briti luure
eksis, Prantslased, Sakslased, Venelased, ÜRO, Egiptlased, Jordaanlased, kõik arvasid, et tal
olid MHR. Ma pole kunagi suutnud leppida mõttega, et kõik said valesti aru.

Sada: Teie luure ütles, et Saddam Husseinil olid MHR. Ma nõustun nendega. Nad olid Iraagis
olemas. Aga nad ei leidnud neid peale Iraagi vabastamist, kuna nad otsisid valest kohast. Need
asjad viidi minema õhku ja maad mööda.

Elder: Kindral, miks pidi Saddam, kes teadis, et teda kohe rünnatakse, oma MHR riigist ära
viima, selle asemel, et nendega hoopis Ameerika ja liitlaste üksusi rünnata?

Sada: Kuna ta teadis, et Ameerika jõud riigi vabastamisel on rohkem, kui me suudame vastu
panna. Ja võibolla ei olnud kõik MHR siis veel kasutusvalmis. Selle pärast ta transportiski need
Süüriasse ja ta arvas, et ta püsib võimul, nagu ta püsis 1991. aastal ning ta saab need pärast
tagasi ja siis saab jätkata oma MHR projektide lõpuni viimisega.

Siinkohal piirduksin keelatud relvade nimetamisega. Ja jätkaksin eimese Iraaki jõudnud üksuse
Estpla 7 uudistega. Siinkohal mainin ära, et üksuse tähis Estpla tuleneb kahest ingisekeelsest
sõnast Estonian ja Platoon, need sõnad tähendavad Eesti ja Rühm, mis on enamikus Iraagis 34
meest.
32-liikmeline kergejalaväerühm ESTPLA-7 kuulus missioonil USA 3. brigaadi lahingugrupi 70.
rügemendi 2. soomuspataljoni koosseisu ning tegutses Bagdadis Abu Ghuaraybi linnaosas.
ESTPLA-7 ülem on kapten Eero Kinnunen.
ESTPLA-7 teostas missiooni jooksul 364 jalgsi- ja motoriseeritud patrulli, 35
läbiotsimisoperatsiooni, kuus julgestusoperatsiooni, kaks haarangut ja 36 eskortimist.
Operatsioonide käigus arreteeriti 34 isikut ja konfiskeeriti relvi 52 korral, muuhulgas võeti ära
miinipildujaid, granaadiheitjaid ning improviseeritud lõhkekehi.ESTPLA-7 sattus missioonil
patrullides varitsustele 11 korral. Rünnakute käigus said granaatide kildudest haavata kaheksa
kergejalaväerühma kaitseväelast, neist kolm on tulnud juba varem Eestisse taastuma. Eesti
 7

kaitseväelased teostasid operatsioone koostöös USA armee üksuste, USA sõjaväepolitsei ja

Iraagi politseiga.
Estpla üksus on olnud enamikel kordadel 34 mehe suurune. Üksuses on neli kaheksa mehelist
jagu, rühmaülem ja rühmavanem. Põhilisteks relvadeks olid Iisraeli Galil´id versioonid AR ja
SAR, AT-4´jad, Mg3´ed, mis on siis Saksamaa toodang. Relvade peale käivad punatäppsihikud,
hiljem saadi plastmass laesäärte asemele metallist laesääred, lisaks on võimalus Galil´idele
panna vintraua kluge summuti. Lisaks veel kuulikindlad vestid, Estpla 11 viis läbi katse
tulistadest Mg3´est kuulivesti pihta. Kui vesti oleks kandnud inimene, siis ta oleks eeldatavasti
ellujäänud, aga oleks saanud sisemised verejooksud. See annab märku sellest, et kuulivestid, mis
kaalusid teatavasti 15 kilo on küllaltki tugevad ja kohati ka paremad kui ameeriklastel.
Sõidukitest oli eestlastel kasutada neli Mercedes Unimoc´i soomustatud kastiautod ja kaks
Humwe´d. Potensiaalsed ressursid olid USA Armee kopterid, mida sai kasutada kas
õhutoetuseks või abi kutsumiseks, kui satuti raskesse olukorda, kopterid tulid mitmete sõdurite
väitel alati väga kiiresti kohale. Kopteri piloodid olid kapteni auastmega ja nemad ei olnud
korraga Iraagis mitte üks aasta nagu tavaliselt vaid ainult neli kuud.
Pikemalt julgeksin peatuda Estpla 11 ja Estpla 13 juures, põhjusega, et Estpla 11´est teenis minu
vend Taavi jaoülema abina 2005 aasta suvest kuni jõuludeni ja Estpla 13 teenisid minu kaks
head sõpra 2006 aasta suvest kuni jõuludeni. Estpla 11 põhipunkt oli USA laagris, mida
kutsutakse ingliskeeles camp´iks. Kuna laager asus Taji linnaosas, siis seda kohta kutsutigi camp
Taji´ks või siis lihtsalt camp´iks. Kõikide Estpla üksuste ülesanded alates algusest ehk siis
Estpla 7´est kuni praeguse ajani on olnud väga mitmekülgsed. Ära tooksin mõned põhilised:
läbiotsimised hoonetes, otsiti keelatud relvi, seadeldisi ja tagaotsitavaid samuti tehti ka
pommiteste, kui need osutusid positiivseks, siis testitav arreteeriti, läbiotsimine nägi välja
järgnev: läbiotsimiseks vaäikse elumaja puhul kasutati ühte jagu, mis on kaheksa meest, pool
jagu jäeti välja juhuks, kui kohalikud peaksid põgenema või saama põgeneda, seesviibijad
kamandati ühte ruumi, et nad ei segaks läbiotsimist. Kui keelatud asju ei leitud, siis mindi välja
ja lasti neil edasi omi asju teha. Läbiotsimised teesulgude juures. Rühmaülema käsu peale tehti
teesulg. Kõik autod, miss pidid sealt läbi sõitma otsiti läbi. Samamoodi üritati leida ka
tagaotsitavaid. Teesulu rajamine nägi välja järgmine, esimene asi oli jalastumine, esimesed, kes
väljusid sõidukist otsisid ala viie meetri raadiuses läbi, järgmised tegid seda kuni kümne
 8

meetrini jne, kuni ala oli 25 meetri raadiuses läbi otsitud. Otsiti kõike, mis võis ohtlik olla
põhilised olid IED-d mis tulevad inglisekeelsetest sõnadest improvised explosive device. Üks
peatas auto kinni, üks kattis, siis peataja kamandas autost rahva välja ja otsis nad siis läbi, siis
jättis rahva katja hoolde edasi ja otsis auto läbi, kui kõik oli korras, siis lubati auto edasi. Kellegi
auto pihta told ei pidanud aru, äärmuslikud inimesed said ka juba hoiatuslaskudest aru. Jalgsi
patrullid, patrullid olid kestvusega kuni 72 tundi ehk siis kolm päeva. Mis oli väga kurnav, kui
varjus juba oli 55 kraadi sooja. Kohati näitas termomeeter ka 75 kraadi päikse käes sooja.
Mõõdetakse küll varjus, aga võitlejad olid enamasti päikse käes, kui tegelesid oma ülesannete
täitmisega. Patrullide põhieesmärk oli siiski ala turvamine, mis lõi kohalikele kindlustunde, et
vajadusel on abi mässuliste vastu kohe lähedal olemas. Patrulle viidi läbi ka kohalike kaebuste
peale, kui kaevati, et seal või tool on lasud või isegi plahvatused. Nende ülesanneteks oli ka
tähtsate konvoide saatmine. Konvoi vahele paigutati autod, millega eestlased sõitsid ja varituse
alla sattumisel oleks nende esmane ülesanne kaitsta konvoid, nemad olid kiirreageerijad.
Objektide valvamine või turvamine. Objekte turvati erinevatel viisidel, põhilised olid järgnevad
viisid: valvepostid, vangivalve, sidevalve, snaiprid, patrullid. Objekti valve sõltus kindlasti ka
ümbrusest, ohuastmest jne asjadest.
Estpla 13 tegutses põhiliselt Sab al Boor´i linnas, mis asus Taji laagrist edela suunas. Asula
suurus on umbes järgmine: pikkus idast läände oli ümmardatult 3 kilomeetrit ja laius põhjast
lõunasse oli ümmaratult 2,4 kilomeetrit, mis teeb vastutusalaks 7,2 ruutkilomeetrit. Koos
ameeriklastega tagas asula turvalisust terve kompanii. Kuid oli ka aeg, kus ainult eestlased olid
linnas ja nende turvata oli kogu ala. Muidugist oli ka Iraagi armee ja Iraagi politsei. Kuid nende
mõtlemise viis ja väljaõpe jätavad kõvasti soovida. Ühe insidenti juures peatuksin natukene
hiljem.
Kuna lubasin ka interviuusid, siis intervjuud asuvad järgnevadel lehtedel.
 9

Intervjuud

Intervjuusid pean üheks tähtsamaks osaks kogu oma uurimistööst, kuna töö on seotud otseselt
Eesti sõduritega, siis parim viis midagi teada saada on küsida neilt endilt!

Estpla 13.
Reamees Kristo Ojakäär.
Ametikoht, jaomeedik.

1. Kuidas Sa tegid valiku, et Sa soovid osaleda operatsioonis „Iraagi vabadus”?

Heh. Hea küsimus. Olin noor ja sõda alles algas, kui juba tahtsin. Meeldib sõduri elustiil ja
sellega kaasnev.

2. Mis üksuses ja mis ametikohal Sa teeni(si)d

Noh kui mõtled iraaki siis olin Estpla-13, 2. jao laskursanitar ehk jaomeedik. Ja kui ajateenistust,
siis narva-jõesuu piirivalve õppekeskuse sissikompanii kolmanda rühma 1. jao kuulipildur ja
sissigruppi ülem.

3. Kas väide, et missioonil ei saa osaleda raha pärast, kuna see on selle summa eest võimatu
(Norras saab ehitaja sama palju) seda tööd teha, seega on peamine põhjus missiooni
tunne?

Kih kih. Kui aus olla, siis norras ehitaja saab kaks korda rohkem kui eesti sõdur Iraagis. Uue
palgareformi järgi saab eesti sõdur iraagis ja Afganistanis ca. 30 000.- kuus. Näiteks USA sõdur
Iraagis saab 60 000.- kuus ja Taani omad saavad Kosovos 70 000.- kuus. Nii et, kui tahad raha
teenida, siis hoia kaitseväest ja missjoonist eemal. Vähemalt Eesti kaitseväest.

4. Millal algasid ettevalmistused Iraagi missiooniks?

 10

Noh missiõpe on kuus kuud. Nii et kuus kuud. Vaimne muidugi varem.

5. Kui rahule jäid Teie üksuse käsutuses oleva tehnikaga? (Galil AR/SAR, Unimoc,
vaatlusseadmed, kuulivestid, metalliotsijad jne asjad)

Uus varustus Galil´ile on salastatud, aga see on päris tasemel.Täpsemalt ei tohi rääkida.. SRY.
Moog(Unimoc) on hea. Väga hea. Vestid ja vaatlusseadmed on isegi ameeriklaste omadest
paremad.

6. Kuidas arenevad Iraagi oma julgeolekujõud ja milline on nendega hea koostöö

võimalus?

Koostöö IA(Iraagi armee) ja IP(Iraagi politsei) vahel on sama hea kui null. Probleem selles, et
armees on enamus võitlejad shiiad ja politseis enamus sunnid. Politsei areng on nõrk, aga armee
areng on üllatavalt hea. Meie, IP ja IA vaheline koostöö sujus kuna nad austavad meid väga
väga, aga meilt nõuab see suurt kannatust.

7. Kas Sulle olid piisavalt tagatud asju nii, et Sa ei pidanud millegi muu, kui oma missiooni
ülesannete täitmise pärast muretsema?

JAH

8. Uudistest on ka kuulda olnud Teie seitsmekümnekahe tunni pikkused jalgsi patrullid, kui
kurnavad need olid ja milline oli lahinguvalmidus siis juba kolmandal päeval?

Ära usu kõike mida lehed kirjutavad. Kuumus Tappis juba peale kolmandat tundi. Järjest üle
kolme tunni eriti ei suuda. Peatused puhkuseks ja enda kosutamiseks iga paari tunni tagant
 11

vähemalt pooleks tunniks. 72 tunni jooksul oli reaalset liikumist jalgsi 24 h. Ülejäänu
masinatega või lihtsalt passimine.

9. Kuidas kohalikud suhtusid Teisse?

Arvamused oli mitmeid, aga enamustele meeldisime rohkem kui ameeriklased. Kui oli vaja
kohalikke aidata siis tegime selleks rohkem kui teised riigid. Meid usaldati ja tunti.

10. Kuidas käitusid inimesed, kelle pommitesti tulemus oli positiivne või kuidas käitusid
inimesed, kelle hoovist leiti relvapeidik või toast keelatud seadeldisi?

Tegid imestunud näo ja hakkasid valetama. Nad ei tea kuda see võimalik on ja kuda need sinna
said ja need ei ole nende omad jne.

11. Kas vastutusala, mis Teie üksusele määrati oli sobiliku suurusega, või selle territooriumi
peale oleks vaja olnud suuremat üksust?

Ennem puhkust oli vastutusala liiga suur ja tegemist oli palju. Peale puhkust läks ala väiksemaks
ja siis kiskus liiga igavaks ja rutiinseks.

12. Milliseid ressursse oli Teil ka peale oma varustuse võimalus kasutada USA Armee
poolt?

USA poolt. Kergekuulipildujad, Humwe´d, paar salastatud asja ja kopterite toetus.

13. Kuidas mõjus pool aastat kõrbes viibimine tervisele?

Ei kurda. Inimene harjub kõigega. Mingit haigus ise külge ei saanud, aga oht seal selleks on
suur.
 12

14. Kas taastusravi, mille saite peale tagasitulekut oli piisav/sobilik?

JAH

15. Räägitud on Iraagis käinud sõdurite lahingukogemuste kasutamisest Eesti Kaitseväes,

kui aktiivselt on Teie või Teile eelnevates üksustes teeninud sõdurite kogemust ära kasutatud?

Kõik ei pruugi sealt mitte mingit lahingkogemust saadagi. Kasutus on suht null. Kui sõda peaks
kunagi Eestit jälle kimbutama siis kindlasti tuleb see kasuks.

Estpla 13.
Janek Otsatalu.
Laskur.

1. Kuidas Sa tegid valiku, et Sa soovid osaleda operatsioonis „Iraagi vabadus”?

Valik oli lihtne. Juba ajateenijana tahtsin minne Scoutspatajoni tööle, et sealt edasi pääseda
misjoonile.Mõne aja pärast määrati mind ESTPLA-13 rühma reserv meheks.Mida aeg edasi
seda rohkem tahtsin pääseda põhinimekirja, et osaleda missioonil Iraagis.

2. Mis üksuses ja mis ametikohal Sa teeni(si)d

Teenisin ma ESTPLA-13 rühmas ja ma olin laskuri ametikohal. Iraagis olin ma mitmel ametil,
sain proovida nii vanemlaskuri ametikohta kui ka autojuhi oma.

3. Kas väide, et missioonil ei saa osaleda raha pärast, kuna see on selle summa eest võimatu
(Norras saab ehitaja sama palju) seda tööd teha, seega on peamine põhjus missiooni
tunne?
 13

Jah raha pärast ei ole mõtet Iraaki küll minna, see raha ei tasu seda higi ja vaeva ära. Peamine oli
ikka ennast proovile panna ja lahingkogemus.

4. Millal algasid ettevalmistused Iraagi missiooniks?

Ettevalmistused misjooniks algasid juba 13.veebruaril 2006. aastal,kuigi lendasime minema

alles 7. juuni. Ettevalmistus aega oli ikka küllaga.

5. Kui rahule jäid Teie üksuse käsutuses oleva tehnikaga? (Galil AR/SAR, Unimoc,
vaatlusseadmed, kuulivestid, metalliotsijad jne asjad)

Varustusega on alati probleeme, nii misjoonil kui ka rahulikus piirkonnas. Põhirelvadeks oli
meil Galil SAR pluss lisaks veel mõndadel infrapuna filtriga taskulamp relva küljes. Enne
puhkusele minekut said meie relvad nö. Täienduskuuri. Saime uued laesääred, kuhu andis
hulgaliselt lisaseadmeid külge panna, nagu näiteks infrapuna filtriga taskulambid, infrapuna
laser sihikud, sihtimisseadmed ja ka 3x suurendused. Varustuses olid ka paar summutit ja
palstikust salved. Autot olid vanad, kuid tegid enda töö ära. Tõsises olukorras seisam ikka ei
jäänud. Kuulivesti ainsaks puuduseks oli see, et seal ei ole aasasid, et salvetaskuid ja muud
lisavarustust külge riputada. Hea näide on Ameeriklaste kuulivest.Metalliotsijat kasutasin vähe.
Ja Ameeriklaste vaatlusseadmed olid ikka suureks abiks, kui ka Eesti öövaatlusseadmed.

6. Kuidas arenevad Iraagi oma julgeolekujõud ja milline on nendega hea koostöö

võimalus?

Head koostöövõimalust nendega ei ole. Kui nad minu läheduses olid, tundsin ma ennast rohkem
ohustatuna kui lihtsas patrullis. Nad käivad alati kaitseriivid maas ja on olnud olukordi, kui käib
ka juhuslik lask. Aga vaikselt nad ikka arenevad.

7. Kas Sulle olid piisavalt tagatud asju nii, et Sa ei pidanud millegi muu, kui oma missiooni
ülesannete täitmise pärast muretsema?
 14

Jah tagalaga oli kõik korras, nii et pidi ainult misjooni pärast muretsema.

8. Uudistest on ka kuulda olnud Teie seitsmekümnekahe tunni pikkused jalgsi patrullid, kui
kurnavad need olid ja milline oli lahinguvalmidus siis juba kolmandal päeval?

Jah patrullid olid meil pikad ja kurnavad. Loomulik on see, et kui oled väsinud ja kurnatud, kaob
ka lahing valmidus. Puhkeaega oli küll vähe, aga lihtsalt pidi hakkama saama.

9. Kuidas kohalikud suhtusid Teisse?

Kohalikud suhtusid meisse hästi. Alati kui mööda tänavaid sõitsime või olime jalgsi patrullis
lehvitati meile, visati käppa jne. Lapsed käisid ja nurusid kommi, võimalusel andsime neile ka.
Jagasid ka informatsiooni kurikaelte kohta, aga esines ka neid kes meid ei sallinud, aga neid oli
vähe.

10. Kuidas käitusid inimesed, kelle pommitesti tulemus oli positiivne või kuidas käitusid
inimesed, kelle hoovist leiti relvapeidik või toast keelatud seadeldisi?

Käitusid nad rahulikult, neil ei olnud ju muud võimalustki. Kohe kui midagi avastati võeti ta
kinni ja pandi käed raudu ja toimetati ülekuulamisele. Neil ei olnud reageerimisaegagi, et kuhugi
põgededa. Taolisi olukordi oli meil ka missiooni eelses väljaõppes, nii et midagi uut meil Iraagis
ette ei tulnud, kui vaid reaalne olukord.

11. Kas vastutusala, mis Teie üksusele määrati oli sobiliku suurusega, või selle territooriumi
peale oleks vaja olnud suuremat üksust?

Ei oska komenteerida.
 15

12. Milliseid ressursse oli Teil ka peale oma varustuse võimalus kasutada USA Armee
poolt?

Meil oli kasutada nii meditsiini kopterit kui ka lahingkoptereid. Lahingkopterid olid alati
toetuseks kohal ja väga kiiresti. Samas oli ka võimalus kasutada abi tankide näol, kui ka
demineerijate ja toetusüksuste näol

13. Kuidas mõjus pool aastat kõrbes viibimine tervisele?

Kõrbes viibine suvekuudel on ikka väga raske, kui parimetel aegadel oli varjus 55 kraadi, ja
enda varustusega oled patrullis. Vett kulus väga palju. Oli ka kokku kukkumisi kuumuse käes.
Endal oli kaks juhust, kus oleks pildi tasku visanud, aga sain õigel ajal jaole aj pidasin laagrini
vastu, kus lasin ka kohe soolalahust veeni panna. Kõrval mõjusid eestis ei ole täheldanud, kluid
tervist sai ikak rikutud küll.

14. Kas taastusravi, mille saite peale tagasitulekut oli piisav/sobilik?

Taastusravi oli õige küll, kuid oleks võinud olla rohkem protseduure. Üldpildis jäin ikka rahule.

15. Räägitud on Iraagis käinud sõdurite lahingukogemuste kasutamisest Eesti Kaitseväes,

kui aktiivselt on Teie või Teile eelnevates üksustes teeninud sõdurite kogemust ära kasutatud?

Scutspataljonis ei oel küll täheldanud, et oleks lahingukogemustega mehi kuidagi eriliselt

kasutatud. Seal läheb kogu väljaõpe ikka edasi. Teistes üksustes, näiteks ajateenijatele
õpetamiseks oleks küll kasulik.

Estpla 11.
Taavi Kunder.
Vanemlaskur.
 16

1. Kuidas Sa tegid valiku, et Sa soovid osaleda operatsioonis „Iraagi vabadus”?

Valik- valik seda ei teinudki ma ise, see põhimõtteliselt tehti minu eest, nimelt kompanii-ülema
otsus oli see et ma lähen Iraaki. Kuna peale ohuastme polnud mul muud põhjust, et mitte minna
siis läksingi.

2. Mis üksuses ja mis ametikohal Sa teeni(si)d

Estpla 11 ja vanemlaskur.

3. Kas väide, et missioonil ei saa osaleda raha pärast, kuna see on selle summa eest võimatu
(Norras saab ehitaja sama palju) seda tööd teha, seega on peamine põhjus missiooni
tunne?

No oleneb muidugi missioonist kuid jah Iraak polnud nüüd küll see koht kus raha eest minna-
ohuaste ja palk olid suht ebavõrdsed.

4. Millal algasid ettevalmistused Iraagi missiooniks?

Peaaegu 1 aasta ennem.

5. Kui rahule jäid Teie üksuse käsutuses oleva tehnikaga? (Galil AR/SAR, Unimoc,
vaatlusseadmed, kuulivestid, metalliotsijad jne asjad)

Suht koht - enam vähem –USA omaga võrreldes varustus võiks kergem olla, kuid relvastuse
poolest olin ma rahul

6. Kuidas arenevad Iraagi oma julgeolekujõud ja milline on nendega hea koostöö

võimalus?
 17

Jobu kari.

7. Kas Sulle olid piisavalt tagatud asju nii, et Sa ei pidanud millegi muu, kui oma missiooni
ülesannete täitmise pärast muretsema?

Ei, naisi oli vähe…aga muidu oli ikka põhimõtteliselt kõik olemas.

8. Uudistest on ka kuulda olnud Teie seitsmekümnekahe tunni pikkused jalgsi patrullid, kui
kurnavad need olid ja milline oli lahinguvalmidus siis juba kolmandal päeval?

Eks see lahing valmindus langes juba tundidega …. Kuna kui keset suve on päikese käes 76 C
siis pole seal midagi head loota, eriti kui veel relv on nii kuum et ilma kinnasteta seda kätte võtta
ei saa.

9. Kuidas kohalikud suhtusid Teisse?

Päeval enam vahem aga kui neil öösel avaneks voõimalus tappa siis nad tapaksid kõik maha.

10. Kuidas käitusid inimesed, kelle pommitesti tulemus oli positiivne või kuidas käitusid
inimesed, kelle hoovist leiti relvapeidik või toast keelatud seadeldisi?

Paanikasse ei satutud kuid ega mis neil ikka teha.

11. Kas vastutusala, mis Teie üksusele määrati oli sobiliku suurusega, või selle territooriumi
peale oleks vaja olnud suuremat üksust?

Kui ma õieti aru sain siis meil oli kompanii suurune ala- kuid meil oli rühm.

12. Milliseid ressursse oli Teil ka peale oma varustuse võimalus kasutada USA Armee poolt?
 18

Praegu ei teagi.

13. Kuidas mõjus pool aastat kõrbes viibimine tervisele?

Eriti hullu ei olnud.

14. Kas taastusravi, mille saite peale tagasitulekut oli piisav/sobilik?

No tegelikult ega seda eriti vaja ei olnud aga muidu oli hea.

15. Räägitud on Iraagis käinud sõdurite lahingukogemuste kasutamisest Eesti Kaitseväes, kui
aktiivselt on Teie või Teile eelnevates üksustes teeninud sõdurite kogemust ära
kasutatud?

Põhimõtteliselt väljaõpe on sama mis muidugi Scoutspataljonis aga lihtsalt on kõik mis
võimalik üle korratud. Iraagi poolt saadud kogemused olid jällegi vähe erinevad nimelt pole
varem olnud tegemist nii kõrgete temperatuuride, erilise maastiku ja ilmastiku-tingimustega.

Estpla 12.
Meelis Sander.
Kuulipildur.

1. Kuidas Sa tegid valiku, et Sa soovid osaleda operatsioonis „Iraagi vabadus”?

Ma tegin selle valiku juba ammu, kui liitusin selle väeosaga olin ma kohe valmis minema, ma ei
kahelnud hetkekski.

2. Mis üksuses ja mis ametikohal Sa teeni(si)d?

 19

Kui võtta Eesti nime järgi, siis olin Rahu Operatsioonide Keskuse nime all, aga Iraagis olin ma
ikkagi BULLDOG 7 – 10 Cavaler´i all. Ja teenisin kuulipilduri ametikohal.

3. Kas väide, et missioonil ei saa osaleda raha pärast, kuna see on selle summa eest võimatu
(Norras saab ehitaja sama palju) seda tööd teha, seega on peamine põhjus missiooni
tunne?

Jah, selles on õigus, raha pärast sinna minna ei saa, sest see pole suur summa, et sinna raha
pärast minna. Lihtsalt, kui Sa oled hinges sõdur, siis Sa ei tee seda raha pärast.

4. Millal algasid ettevalmistused Iraagi missiooniks?

Ettevalmistused algasid 12. August 2005.

5. Kui rahule jäid Teie üksuse käsutuses oleva tehnikaga? (Galil AR/SAR, Unimoc,
vaatlusseadmed, kuulivestid, metalliotsijad jne asjad)

Relvastusel ei olnud viga midagi need pidasid kõrbes väga hästi vastu ja ka polnud varustusel
viga aga vestid olid liiga rasked kuigi need ei olnud hullud pikka peale harjus ära

6. Kuidas arenevad Iraagi oma julgeolekujõud ja milline on nendega hea koostöö

võimalus?

Sellele ma ei saa vastata.

7. Kas Sulle olid piisavalt tagatud asju nii, et Sa ei pidanud millegi muu, kui oma missiooni
ülesannete täitmise pärast muretsema?

Jah, ma ei saa millegi üle nuriseda mis oli hädavajalik selle me saime kõik kätte ei olnud
probleemi sellga.
 20

8. Uudistest on ka kuulda olnud Teie seitsmekümnekahe tunni pikkused jalgsi patrullid, kui
kurnavad need olid ja milline oli lahinguvalmidus siis juba kolmandal päeval?

Sellele ma ei saa vastata.

9. Kuidas kohalikud suhtusid Teisse?

Kohalikud suhtusid hästi, kogu aeg lehvitasid ja naeratasid aga paraku ei saa neid usaldada, sest
nad kõik on sõbralikud aga öösel panevad sulle pommi

10. Kuidas käitusid inimesed, kelle pommitesti tulemus oli positiivne või kuidas käitusid
inimesed, kelle hoovist leiti relvapeidik või toast keelatud seadeldisi?

Sellele ma ei saa vastata.

11. Kas vastutusala, mis Teie üksusele määrati oli sobiliku suurusega, või selle territooriumi
peale oleks vaja olnud suuremat üksust?

Sinna oleks olnud vaja kõvasti suuremaid üksusi, aga see on aind minau arvamus.

12. Milliseid ressursse oli Teil ka peale oma varustuse võimalus kasutada USA Armee
poolt?

Kõike, soomukeid, koptereid oli vaid ainult kutsuda ja polnud probleemi USA toetas Eestit hea
meelega.

13. Kuidas mõjus pool aastat kõrbes viibimine tervisele?

Ei olnud viga, saab hakkama. Ei saa ka selle küsimuse juures pikemalt rääkida.
 21

14. Kas taastusravi, mille saite peale tagasitulekut oli piisav/sobilik?

Taastusravi oli väga hea ei ole ühtkit halba sõna öelda.

15. Räägitud on Iraagis käinud sõdurite lahingukogemuste kasutamisest Eesti Kaitseväes,

kui aktiivselt on Teie või Teile eelnevates üksustes teeninud sõdurite kogemust ära kasutatud?

Vot sellele ma ei oska vastata nii enam – vähem ma arvan.

Analüüs.
 22

Kui vaadata intervjuude küsimuste vastuseid, siis on mitmeid sarnasusi ja mitmeid erinevusi,
põhilised sarnasused on järgnevad:
1. Kedagi ei sunnitud Iraagi minema.
2. Keegi ei läinud missioonile raha pärast.
3. Varustuse üle ei nurisenud keegi.
4. Head suhted ameeriklastega.

Erinevused on järgnevad:
1. Missiooni nimekirja sattumise kord.
2. Ettevalmistuste aeg missiooniks.
3. Kohanemine kõrbeloodusvööndiga.
4. Mõju indiviidile

Nendest võib järeldada, et sõdurid on erineva väljaõppe tasemega, kuna ettevalmistuste aeg on
olnud erineva pikkusega. Kuid võib olla suht kindel, et keegi ei kahetse minemist. Sõdurid
võivad elu lõpuni tunda uhkust sadade või isegi tuhandete päästetud eluda eest, kui nad on
avastanud suuri ja ülisuuri relvapeidikuid, muid keelatuid asju ja vangistanud terroriste.

Reportaaz Iraagist.
 23

Tulevahetus Sab – al – Booris.

Juhus tahtis, et pidin Iraagis sattuma ka tõelise tulistamise alla. Järgnevas reportaažis katsusin
seda edasi anda, mis meelde jäi. Sama lugu koos fotodega ilmub homme Eesti Päevalehe
paberväljaandes. Kogesin oma silmaga, kui külmavereliselt tegutsevad Iraagis Eesti sõdurid
tulevahetusse sattudes - kaitstes rahulikke elanikke.

Tulevahetus on sõjas sõduri argipäev. Iraagis toimuvat nimetavad sõjaväelased madala

intensiivsusega sõjaks. Seda võib seal teenivate Eesti sõdurite kontekstis tõlkida nii, et
tulistamist on, aga mitte iga päev. Mitte ka iga nädal. Aga on. Meie sõdurid ei ole seal
päevitamas.

Eesti sõdurid üritavad Bagdadi külje all Sab-al-Boori linnakeses kehtestada elementaarset korda.
Et inimesed saaksid poes käia. Kõik ei julge pärast ramadani-aegset vägivalda seda siiani teha.
Et lapsed saaksid kunagi taas kooli minna. Praegu pole seal jupimat aega ükski kool 18-st
töötanud. Et inimesed julgeksid üldse oma majast välja minna.

Seda kõike takistab usulise tagapõhjaga vägivald šiiiade (60 protsenti Iraagi rahvastikust, aga
Saddam Husseini ajal alla surutud) ja sunniitide (20 protsenti Iraagi rahvastikust, kuid Saddami
ajal valitsesid nemad riiki) vahel. Eesti sõdurid on Sab-al-Boori linnakeses nende vahel – nad
kaitsevad šiiiasid sunnide rünnakute eest ja sunnisid šiiiade eest. Lihtsad inimesed on
silmnähtavalt tänulikud. Sab-al-Bor on õnnetu linn selles mõttes, et need kaks usugruppi elavad
seal läbisegi ja seetõttu on palju kättemaksurünnakuid.

Ja kui sinna vahele satud, siis on paratamatu, et ka sind tulistatakse. Kummagi poole
äärmuslastele ei meeldi korraloomine Sab-al-Booris.

*******
 24

Kolmapäeva pärastlõunal oli Sab-al-Booris kõik rahulik. Eesti rühma ülem, leitnant Meelis
Jõemaa vestles kohalikega, uuris elu. See on tema üks põhitöö, suhelda pidevalt kohalikega ja
koguda nii infot võimalike kättemaksuaktsioonide kohta.

Istusime jaoga soomustatud veoauto Unimog kastis ja jälgisime ümbrust. Jõemaa käis mitmes
majas.

Alati kogunes peatuste ajal veoautode ümber terve pilv lapsi, kes karjusid „Šokolata, šokolata!”
Šokolaadi meil polnud. „Maku, maku!” karjusime vastu. See peaks araabia keelese tähendama
midagi ligilähedast sellele, et pole. Pole šokolaadi. Veidi oli komme ja sõdurid jagasid ka vett.

Osa sõduritest mängisid lastega jalgpalli, mina tutvusin kohaliku putkapidajaga. Muide, sõdurid
ei mängi lastega alati palli niisama, vaid vahel ka kindla eesmärgiga. Kui on suur lage ala, mida
on raske kontrollida, eriti kui seal sibab ringi palju lapsi, siis on kasulik saata paar sõdurit
lastega palli mängima ning momentaalselt kogunevad kõik lapsed sinna nagu mesilased. Siis ei
ole lapsed enam võimaliku rünnaku korral otse kuulide all.

Vist kolmanda peatuse ajal tol päeval läksin mind varjuna saatnud sõduriga kuulama, mida
leitnant kohalikega räägib. Tema ümber oli hunnik mehi, paistis huvitav jutuajamine olevat. Ka
üks šeik astus ligi. Šeik on midagi külavanema või siis linnaosa vanema moodi neil, kui Eesti
oludesse ümber tõlkida.

Ootamatult kostis meist veidi eemal kõva tulistamist. Need algavad muidugi alati ootamatult.

Seekord oli see palju lähemal, kui ma varasemate patrullide ajal olin kuulnud.

Keegi karjus mulle: „Tõmba seina äärde!” Tõmbasin, edasi kästi mul liikuda aia äärest
tahapoole ja joosta auto peale. Jooksin. Lapsed ja kohalikud mehed ümberringi. Jooksin kolaki-
kolaki üle mingi raualasu ja kohalike vahelt slaalomit tehes Unimogini ja tegin elu kiireima
autokasti ronimise.

Jaoülem Janek Mäeorg karjus „Lõunasse!”

 25

Järgnev oli tõeline offroad-ralli läbi paarikümne sentimeetri sügavuste aukude nii, et mehed
kastis lendasid.

Jõudsime platsini, kust tulistamine kostis. Peale ühte hoovi sisse jooksva vanamehe kedagi ei
näinud. Kähku tõmbasime Unimogiga sinna, vanamees tuli automaat käes hoovist välja. Vist
kõik kuus meest kastist karjusid talle nagu kõrist tuli: „Down, down”, järgmisel hetkel olid
sõdurid kastist väljas ja pikali viskunud vanamehe juures, kelle automaat löödi jalaga eemale.
Ega sel hetkel sa ei tea, kas tegemist on pahatathliku ründajaga või oma kodu kaitsjaga.

Siis jäi tiba rahulikumaks. Vana ei hakatud kaasa võtma, sest tundus, et ta rääkis tõtt, et ta
kaitses oma maja. Ta näitas käega kuhu tulistajad olid põgenenud. Samal hetkel kostis näidatud
suunast jälle tulistamist.

Sama kiirelt kõik kasti ja minema tolles suunas. Veel hullem offroad.

Jõudsime lähedal asunud kooli juurde, vaikus. Rühma teised kaks masinat olid kuhugi omas
suunas sõitnud. Olime üksi.

Sõitsime kooli ümbert ringi, kui korraga hakkas jälle laskmine. Sõitsime veidi edasi. Äkki taas
lasud. „Meie suunas tulistatakse,” karjus keegi.

Tegin et sain soomustatud kasti äärest pea allapoole. Julge hundi rind on haavleid täis, meenus
mulle ühe Eesti sõduri lause.

Lasud käisid päris lähedalt. Selge, tulistavadki meie suunas. Ja just selle külje pealt, kus mina
istusin. Sa kurat!

Tornis hakkas kuulipilduja tööle. Lühidalt lasi, pärast tuli välja, et tekkis tõrge.

„Laske vastu,” käskis Mäeorg. Kuulsin, kuidas parema kõrva ääres üks poistest tulistama
hakkas. Kõrvatropid on ühed head asjad, seda ma ütlen. Kohe avas ka minu kõrval istunud sõdur
tule.
 26

Vastu enam keegi ei tulistanud. Põgenesid. „Jätke laskmine!” hüüdis Mäeorg.

Enam me tulistajaid jälitama ei hakanud.

Oligi kõik läbi. Kõik kokku viis kuni kümme minutit.

Midagi tunda küll ei jõudnud. Kõik käis nii kiiresti. Mäletan, et vaatasin, mida sõdur minu
kõrval teeb, kuidas automaadi tõstab ja tulistab. Ja ise hoidsin pead madalal.

Tulistamise ajal unustad kartmise ära, ütlesid hiljem sõdurid.

Sõitsime platsile, kus oli põhiline tulevahetus. Saime leitnandiga kokku. Seekord olid sunnid
rünnanud šiiite. 10-15 meest, kõik ühesuguste punaste pearättidega.

Eesti poisid tegid sellele rünnakule õnneks lõpule peale enne, kui see õieti alata sai. Osa
ründajatest jätsid põgenedes isegi sandaalid maha.

„Ilmselt oli neil mingi suurem aktsioon plaanis, kui nad nii suure pundiga kogunesid,” ütles
hiljem Jõemaa.

Peagi olid juba lapsed ka platsil kohal. Nemad on Sab-al-Booris juba tulistamisega harjunud.
Lapsepõlv missugune!

Vahepeal tuli infot, et ründajad võisid end peita eemal asuvasse endisesse gaasijaama. Jõemaa
võttis ühe jao kaasa ning ründas seda, aga jaam oli siiski tühi. (Siinsed fotod on just sellest
episoodist, kuidas poisid jaama lähevad. Tegin fotod veidi eemalt Unimogi kastist.)Tunda oli,
kuidas meestel adrenaliin pulbitses. „Kurat, no ei saa nad rahus elada!” vandus üks sõduritest.

Jutt jumala õige.

 27

Aasta 2009 – mis on vahepeal muutunud?

Uudised, mis mõjutavad arvamusi

Laaneots: USA on meilt üle võtnud taktikaid ja protseduure

Kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa sõnul on liitlasjõud Eesti jalaväerühma väljaõppe ja

oskustega väga rahul ning USA üksused on Eesti rühmalt üle võtnud ka taktikaid ja
protseduure.Julgeolekuolukord Iraagis on kindralleitnant Laaneotsa sõnul oluliselt paranenud,
vahendas kaitsejõudude peastaap.
Vägivalla tase on langenud 70%. Liitlasväed on Iraagi valitsuse haldusesse üle andnud üheksa
provintsi kaheteistkümnest, mistõttu USA kavatseb sel aastal oma väekontingenti Iraagis
vähendada.
Selline seis oli mõõdunud aasta 12. märtsil, Kaitseväejuhataja kinnitusel. Kaitseväejuhatajani
jõuavad kaitseväe kõige kindlamad ja otsesemad andmed ja seega ei ole põhjust nendes
andmetes kahelda. Lisaks kinnitab väidet vägivallaga võrdeliselt vähenenud uudiste hulk
terrorirünnakutest.

Päev varem rääkis Kaitseväe ohvitser:

Hoolimata sellest, et rünnakud pole lõppenud, on neid tänavu ööpäevas üle terve Iraagi 70 - 80
võrreldes 200 eelmisel aastal samal ajal. Palju on aidanud kohalike omakaitseüksuste loomine ja
Iraagi armee on kosunud. Seda eelkõige ka tänu püsivalt kõrgele naftahinnale, ütles Reimann.
 28

Iraagil siiski oli massihävitusrelvi

USA on alates 2003. aastast, mil Iraagi vallutas, leidnud sealt üle 500 keemiarelva ja tõenäoliselt
leitakse neid tulevikus veelgi.

Kongressi esindajatekoja luurekomisjoni esimees vabariiklane Pete Hoekstra ütles, et

avalikustatud dokument kinnitab massihävitusrelvade olemasolu Iraagis. “See näitab, et relvi on
leitud, neid on veelgi ja et Iraak ei olnud MHR-vaba tsoon,” ütles Hoekstra. Samas tõstatab see
küsimusi relvainspektsioonide kohta ning annab aimu Saddami Husseini kavadest. Lisaks
väidetakse äsjases luureraportis, et Iraak müüs oma massihävitusrelvi rahvusvahelisel mustal
turul.
Leitud relvad on arvatavasti valmistatud enne 1991. aastat ega ole seega kinnituseks, et Iraak
jätkas massihävitusrelvade programme 1990-ndatel. Samas tõestavad nad, et Saddam Hussein
valetas, kui ta kinnitas, et kõik MHR-id on hävitatud. Samuti näitab see, et relvainspektorid ei
olnud suutelised peidetud relvi leidma.

Minu jaoks oli põhiline osa sellest uudise osast see, et relvainspektorid ei olnud suutelised
leidma peidetud relvi. Ehk siis inimesed, kes peaksid olema inspektorid, kelle andmetele me
võiksime julgelt tugineda ei suutnud täita ainsat ülesannet, mida neile anti piisavalt korralikult.
Me ei saa siin väita, et inimene eksib või ei eksi, sest tegemist on väga suure eksimisega ja väga
suure süüga USAle, mis sisuliselt põhines kellegi eksimusel, mis käib läbi vaid paarist uudisest.
President Bush väitis, et Iraaki tungiti massihävitusrelvade ohu tõttu. Mina ei saa otsustada, kas
nii see oli või ei olnud. Aga saan toetada väidet, et massihävitusrelvad olid olemas, kui
sõjaväeluure seda kinnitas. Seega kui tõesti olid massihävitusrelvad sõja põhjuseks, siis sõda on
sisuliselt minu jaoks põhjendatud. Asi ei ole selles, et kas relvi leiti sõja alguse perioodiga kuni
2006 aasta keskpaigani üle 500 või üle 1 000, vaid asi on selles, et massihävitusrelvade oht oli
olemas, seega ka ametlik sõjapõhjus. Peamine pole alustada sõda vaid see, et inimene, kes on
süüdi mõistetud 5 000 kurdi surmamises, kellele on süüdistusi esitatud 180 000 inimese
surmamises ja kelle valitsemise ajast on leitud massihaudasid, mis kokku teevad kuni 600 000
 29

inimese surnukehad. Oli äärmiselt vajalik sekkuda, et selline tegevus ei saaks jätkuda! Sekkudi,
kuid kahjuks valesti ja suurte mõõdalaskmistega.

Iraak: Süüria on terroristide varjupaik

Iraagi valitsuse pressiesindaja Ali al Dabbagh sõnul lasub vastutus veresauna eest Iraagis
Süürial, teatab The Telegraph.“50 protsenti mõrvadest ja pommitamistest tehakse araabia
äärmuslaste poolt, kes tulevad Süüriast,” teatas Dabbagh. “Nad tulevad Süüriast ja meil on
tõestusmaterjali, mis seda kinnitab.”

Süüria ja Iraagi suhted on järjest halvenenud, Iraagi valitsus on varemgi korduvalt süüdistanud
oma põhjanaabrit terroristide toetamises ja üle piiri saatmises.

Selle uudise tähtsus on selles, et see toob esile selle, et väga paljud terroristid on pärit Süüriast,
mitte nad ei ole iraaklased, kes soovivad iga hinna eest koalitsioonivägesid rünnata, selline väide
võib muuta statistilisi tulemusi vägivalla teemadel. Sest pole mingit alust arvata, et rünnakut
ettevalmistavad süürlased end küsitlustes ikka süürlasteks nimetaksid. Statistikas on nad
iraaklased.

Tulevik: Eesti sõdur Iraagi kohtus?

Vahetult enne jõule võttis Iraagi parlament vastu seaduse, mille alusel saaksid seal lisaks USA
vägedele teenivad teiste riikide sõdurid oma missiooni veel pool aastat jätkata. Kuid sama
seadus annab Eesti sõduri missioonil toime pandud tahtliku kuriteo korral kohaliku kohtu
alluvusse.

Kuigi tundub väheusutav, et Eesti kaitseväelane võiks missiooniülesandeid täites sellise asjaga
 30

hakkama saada, pole kellelgi Iraagi seaduste segaduses aimu, mis võib seal tahtlikuks kuriteoks
osutuda, kirjutab Eesti Päevaleht.

Uudise tähtsus ei ole mitte ainult see, et Eesti Vabariigi kodanik võib sattuda Iraagi kohtu alla
vaid lisaks ka Iraagi poliitiline julgus viia iseseisvalt sisse reforme ja kehtestada piiranguid
koalitsioonivägedele, kes seni said väga suurte volituste tõttu end mugavalt tunda. See näitab, et
vägede töö on vilja kandnud, Iraagil on nüüd oma poliitika ja omad otsused, mida ta võib
kehtestada nii oma- kui vöörvägedele.
 31

Kaitseväelased välismissioonide vajalikkusest

Kaitseäve struktuurides anonüümseks jääda sooviv töötaja kõneleb internetis:

Minu arvates ei saa väita, et välismissioonidel pole midagi pistmist Eesti riigi kaitsmisega. Riigi
julgeolekut ei tagata mitte ainult puht-sõjaliste vahenditega, vaid muuhulgas ka läbi välis- ja
julgeolekupoliitika, mille üheks osaks ka osalemine välismissioonidel. Sellel, et meie kaitsevägi
osaleb (osales) missioonidel Iraagis ja Afganistanis (ja mitte mingite tagalaüksustega, vaid
lahingüksustega, millel puuduvad sisuliselt piirangud lahingutegevuses osalemiseks) on väga
konkreetne ja märgatav kasu meie välispoliitiliste positsioonide tugevnemisel nii USAs kui
NATO-s ning need on meile avanud palju uksi, mis on siiani suletud paljudele teistele NATO
uusliikmetele. Selleläbi on tugevnenud Eesti välispoliitiline positsioon ehk teisisõnu paranenud
Eesti julgeolek.

Kui võrrelda Eestis reservarmee loomisega hõivatud inimeste arvu ning selleks eraldatud
investeeringuid välismissioonide omaga, siis ei vasta minu hinnangul tõele ka väide, et
välismissioonidest on saanud kaitseväe peategevus. Pigem on asi vastupidi – välismissioonid on
selgelt kõrvaltegevuseks esmase iseseisva kaitsevõime arendamisel. Kaitseväes on praegu
umbes 3000 kaadrikaitseväelast ja 2500 ajateenijat, kelledest välismissioonidel osaleb või
valmistub osalemiseks ca 500 peamiselt Scoutspataljoni võitlejat. Ka Scoutspataljoni väljaõpe
on minu teada peamiselt Eesti-keskne ning missiooniüksuste väljaõpe toimub peamiselt vaid
Kalevi pataljonis (endine ROK) selleks spetsiaalselt ettenähtud kursustel. Mingit muud
spetsiaalselt missioonide jaoks ettenähtud struktuuriüksust või eraldi staapi kaitseväes pole.
Kaitseväe aastane palgafond on umbes miljard krooni, millest missioonikute palkadeks ei kulu
minu teada rohkem kui 10-15%. Valdav osa nii relvastuse, varustuse kui ka
ehitusinvesteeringutest (uued ja remonditud kasarmud, transpordivahendid, sidetehnika,
haubitsad, Mistralid, Milanid, rakmed, seljakotid, kiivrid jne jne) on läinud seni ja läheb ka
edaspidi valdavalt reservüksustega seotud kuludeks.

Varustuse-relvastuse poolest erinevad missioonikud ajateenijatest vaid Pasi-soomukite ning

öövaatlus- ja sihtimisseadmete poolest ja sedagi peamiselt põhjusel, et paratamatult uut kraami
 32

kõigile ei jagu ning on loomulik selliste asjade puhul eelistada neid üksuseid, kes sõdivad juba
täna, mitte homme.

Kokkuvõttes neelab missioonidel osalemine kaitseväe eelarvest iga-aastaselt umbes 250 miljonit
krooni, mis moodustab 5-7% kaitse-eelarvest. Isegi kui arvata siia otsa kaudsed kulud
missioonispetsiifilise varustuse ostmiseks, pole selliste numbrite puhul adekvaatne väita, et
välismissioonidest on saanud kaitseväe põhitegevus.

Samas pole välismissioonid paljudele kaadrikaitseväelastele nii rivis kui staapides mitte kõrval-,
vaid paratamatult põhitegevuseks. Olukorras, kus missioonidel on pidevalt surnuid ja haavatuid,
ei tohiks missioonidesse suhtuda kui kõrvaltegevusse, vaid kui millegisse, mis on kui mitte
ressurssiliselt, siis tähenduslikult sama oluline, kui ajateenijatest reservüksuste tootmine.

Olen nõus, et tulenevalt missioonide mahust ja ohtlikkusest on missioonikud saanud võibolla

teenimatult rohkem avalikkuse ning kaitseväe ja Kaitseministeeriumi tähelepanu, kui need sama
tublid mehed, kes aastast aastasse ajateenijatega niiskes metsas külmetavad. Samas on
avalikkuse ja juhtkonna tunnustus tavalisele missioonikule oluline ning kui hakatakse lohakalt
suhtuma missioonikute ettevalmistamisse ja varustamisse, siis on selle tagajärjeks uued
tinakirstud ja jalutud sõdurid.

Üks mees missioonil maksab miljon aastas. Kokku seega astas ca 250 miljonit, mis sisaldab
endas mitte ainult palgaraha, vaid transpordikulusid, laskemoona, jooksvaid varustus- ja
remondikulusid jms.

Palk jääb minu arvutuste kohaselt 100 miljoni piiresse. Arvutagem koos. Missiooniku palk
oleneb tema auastmest ja teenistuskohast ning ulatub Kosovo reamehe 25 000-st Afganistanis
teeniva koloneli 50 000-ni kuus. Keskmiseks tuleb ilmselt kuskil 35 000 krooni sõduri peale
kuus. 35 000x250x12=105 miljonit. Ehk umbes 10,5% kaitseväe personalifondist.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin eriti pädev meie missioonikute vaimse tervise ja hingehädade
teemal.
 33

Ühest küljest väidetakse, et Eesti missioonide optimaalne pikkus (kuus kuud, mille sisse mahub
puhkus kodumaal) ja Eesti inimese heaoluühiskonna poolt rikkumata natuur üldiselt väldib seda,
et missioonikutel tekiksid tõsisemad hingehädad. Psühholoogid on meie sõdureid ikka omajagu
uurinud ning üldiselt on nad ise sellise hinnangu andnud, nentides samas, et tegemist võib
potentsiaalselt olla tõsise peiteprobleemiga, kuna stoiline Eesti mees lihtsalt ei julge oma
hingehädaga arsti juurde minna, kuna seda peetaks nõrkuse tunnuseks.

Teisalt on välismissioonidelt viimase 14 aasta jooksul läbi käinud paartuhat Eesti meest, sh
ohtlikelt Afganistani ja Iraagi missioonidelt. Intsidente on aga olnud minimaalselt ning mina
pole veendunud, et kasvõi viimase tulistamisjuhtumi taga olid missioonil saadud hingehäda.
Inimene võib kehvade geneetiliste eelsoodumuste tõttu olla purjus peaga ebastabiilne ja
vägivaldne ka olenemata sellest, kas ta on teeninud Afganistanis, Kosovos või Norras ehitajana.

Teine kaitseväelane kirjutab:

Missioon on reaalne võimalus juhtida reaalset üksust (jagu,rühm, kompanii) terve aasta vältel
(väljaõpe pluss missioon ise). Et vähegi oma silmaringi laiendada, peaks iga allohvitser ja
ohvitser sellest võimalusest kahe käega kinni haarama. Kes vähegi planeerib pikemaajalist
karjääri kaitseväes, siis peaks ta aru saama, et mingist hetkest peab ta nagunii istuma kusagil
kabinetis ja tootma erinevaid dokumente. Aga kui kogu kaitseväelase karjäär sellest koosnebki,
et pabereid toota ja puudub reaalne kogemus, siis sellest meie probleemid alguse saavadki. Asi
lõppeb sellega, et püramiidi tipp ei saa aru probleemidest, mis tekivad allpool, kuna nad on
sellest osast kaarega mööda läinud. Olgem ausad - missioonid on ainuke võimalus
meiesugustele teoreetikutele (sest paraku KVLK ja KVÜÕA toodavad teoreetikuid, olen ka ise
sellest koolkonnast pärit ) oma teadmisi praktikas katseda. Lähen järgmine kevad oma
kolmandale missioonile rühmaülemana ja ma ei tunne veel, et ma oleksin saanud piisavalt
kogemusi, et öelda: "nüüd aitab, olen kohuse riigi ees täitnud". Võin julgelt öelda, et missioonid
on olnud kõige parem osa minu teenistusest.
 34

Veel - kui ohvitser peab missioone mõtetuks pläustiks, siis äkki on ta vales kohas? Ohvitser
peab olema eeskuju oma alluvatele ja kui ta ei saa aru, et missioonid on osa riigi
rahvusvahelistest kohustustest ja tema kohus kaitseväelasena/ohvitserina on vajadusel neid
kohustusi täita, siis oleks ehk aeg ametit vahetada?

Ja mis puutub veeblitesse, siis loen õigeks seda, et vanemveebliks ei saada ilma
missioonikogemuseta. Ja see kogemus peaks olema jaoülema, rühmavanema või
kompaniiveeblina või vastaval ametikohal, mitte kusagil sokke lugedes. Kõik see aitaks kaasa
allohvitseride professionaalsuse tõusule, kuna nendel tugineb suures osas väljaõpe ja selle
järjepidevus. Aga kui veeblid kardavad võtta jaoülemana vastutuse 10 inimese eest
sõjapiirkonnas, siis miks nad peaksid olema sobilikud õpetama rühma VÕK-is ja võtma
vastutuse 40 inimese eest? Või mis annab neile siis õiguse õpetada välja uusi allohvitsere?
Teoreetikud toodavad teoreetikuid. Veeblite tahtmatus osaleda missioonidel paneb tohutu pinge
ühe pataljoni allohvitseridele, kes peavad Afganistani minema vahel juba 6 kuud peale eelmise
missiooni lõppu.

Lähen kevadel missioonile veeblitega, kes on käinud 3 ja 4 missiooni ning ütlen ausalt, et kuigi
ehk administratiivselt pole nad sokilugemises ja ajateenija kantseldamises eriti tugevad, siis
reaalse üksuse juhtimises lahingsituatsioonis eelistan ma neid igal hetkel teoreetikutele.

Ühesõnaga, pikk jutt lühikeseks võetuna: ärge vaadake missiooni kui kohustust vaid kui
võimalust.

Kaitseväe välismissioonide teemal kõneleb ka kolmas isik:

Ei poolda militaarturismi, kus jänkionult peasilituse saamiseks pannakse magama lõviosa

riigikaitseks ettenähtud rahadest. Jutt meestele kogemuste andmistest on idiootidele, sisuliselt
õpivad mehed seal võitlust partisanidega ja teevad politseitööd. Selline koolitus on paras
märulipolitseile ja K-komandole, mitte armeele. Kui idapool tankimootorid käima pannakse, on
selle kogemuse kasutegur null, sest vaja on võidelda ülekaalukate üksustega. Tegelikult oleks
Eesti kaitsevõimele parem saata mehi õppima talebaanide juurde. Jänkionul ja teistel NATO
 35

riikidel on tõsise jama korral suuremaid muresid kui Eesti päästmine.

Kui on vaja lippu lehvitada, siis palun, kuid oma võimetest tuleb aru saada. Kompanii
Afganistani ja rühm Iraaki on igatahes olukord, kus varblane üritab kotkast mängida. Saatke
igale missioonile paar staabimeest, sellest on küllalt lipu lehvitamiseks ja ülejäänud rahaga
ehitage oma riigi kaitset.
Nii iraagi kui afgaani missioonid tuleb kohe lõpetada. Kui väga on vaja, siis saatke iraaki 10
politseinikku ja afgaani 3 Päästeameti demineerijat. Las harjutavad, saavad ka tegelikult oma
põhitööks vajalikke kogemusi ja lehvitavad Eesti lippu.
 36

Iraagi missiooni lõpp Eesti Kaitseväele

Estpla 17 oli viimane üksus, kes teenis Iraagi rahvast. Kokku on osalenud Iraagis 12
rühmasuurust üksust. Rühmas on olnud 34 – 40 meest, seega kokku on olnud maksimaalselt üle
500 kaitseväelase Iraaki teenimas. Lisaks rühmasõduritele lisanduvad logistika ja staabijuhtimis
kaitseväelased. Kuna mitmed sõdurid on Iraagis käinud mitmeid kordi, siis erinevaid inimesi on
käinud erinevatel hinnangutel 300 – 400. Eesti mission on vaieldamatult olnud äärmiselt edukas.
Eesti üksused on saanud mitmeid kõrgeid tunnustusi nii suuliselt kui medalitega. Ameeriklased
on võtnud Eesti üksustelt mitmeid taktikalisi võtteid. Eestit esindanud võitlejad jäävad Iraagi
rahvast meenutama kui nende toetajaid, algsetest okupantidest said inimesed, keda võis usaldada
ja tänu kellele võis ennast natukenegi turvalisemalt tunda. Iraaklased valdavalt Sab-al-Boori
linnast teavad isegi, kuidas eestlased on leidnud relvapeidikuid, kinni pidanud nende sugulasi
tapnud kurjategijaid ja teinud palju muudki. Eesti üksused olid suure osa oma ajast Sab-al-Boori
linnas, mis oli teatud perioodil ainult Eesti üksuste käes ja seega esindasid terves asulas ainult
Eestit, nad said sellega hakkama ja tulemus on olnud positiivne.

Minu jaoks on kõige tähtsam see, et ükskõik, kas Bush alustas sõda õiglaselt või ebaõiglaselt,
kas Iraagis olid massihävitusrelvad või mitte, Eesti üksused olid sellest suurest rattast väljas ja
tegelesid sellega, millega oli tõesti vaja tegeleda. Nad kaitsesid inimesi, kes ise ennast kaitsta ei
suutnud, pidades kinni kurjategijaid, otsides keelatud relvi, avastades relvapeidikuid ja
demineerides isevalmistatud lõhkekehasid. Sellega me jäimegi silma, sellega osales Eesti Iraagis
ja sellega me tegime head, mis on ülim eesmärk!
 37

JULGEOLEKUPOLIITIKA EESMÄRK JA PÕHISUUNAD. JULGEOLEKUOHUD

1.1. Julgeolekupoliitika eesmärk ja põhisuunad

Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne

terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.
Eesti julgeolek tagatakse seaduse alusel kõigi välis- ja sisepoliitiliste vahenditega.
Liikmesus NATOs, Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ning edukad
kahe- ja mitmepoolsed suhted võimaldavad kaitsta Eesti huve ja saavutada riigi
julgeolekupoliitika eesmärgi.
Eesti julgeolekupoliitika lähtub julgeoleku jagamatuse põhimõttest, rahvusvahelise
julgeolekukoostöö vajadusest ja demokraatlike väärtuste ühisest kaitsest. NATO ja Euroopa
Liidu liikmena soovib Eesti kindlustada oma julgeolekut ning seeläbi ühtlasi tugevdada
rahvusvahelist julgeolekukeskkonda. Kuulumine ühtsete demokraatlike põhimõtete ja
eesmärkidega liitudesse on Eesti julgeoleku peamine alus ja tagatis.
Eesti lähtub põhimõttest, et igal riigil on õigus ja vabadus valida oma julgeolekulahendid ning
igal riigil on kohustus mitte ohustada teiste riikide julgeolekut. Eesti julgeolekupoliitika ja selle
teostamine ei ole suunatud ühegi teise riigi vastu.
Tulenevalt riiklikest huvidest ning liikmesusest NATOs ja Euroopa Liidus tegutseb Eesti oma
julgeolekupoliitikas järgmistes põhisuundades:

• aktiivne osalemine NATO ja Euroopa Liidu struktuuride töös ning koostöö tõhustamine teiste
liikmesriikidega;
• osalemine oma kohustuste ja võimaluste piires rahvusvahelises julgeolekusüsteemis ja
-koostöös, sealhulgas rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides;
• koostöös liitlastega sõjalise riigikaitse arendamine Eesti kaitsevõime tagamiseks;
• ühiskonna demokraatliku arengu tagamine ja riigi sisejulgeoleku tugevdamine;
• ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase turvalisuse tugevdamine.
 38

Julgeolekupoliitika eesmärgi saavutamiseks tagab riik välispoliitilise tegevuse, sõjalise

riigikaitse ning põhiseadusliku korra, rahva turvalisuse ja elutähtsate valdkondade kaitse
vahendite rakendamise omavahelises kooskõlas. Julgeolekupoliitika kujundamise oluline alus on
ministeeriumite ja julgeolekuasutuste koostatavad riskianalüüsid ning ohuhinnangud, mis
aitavad Vabariigi Valitsusel määrata julgeolekupoliitika põhisuunad lühemas perspektiivis ja
ametkondade olulisemad koostöövaldkonnad.
 39

Kokkuvõte

Lõpetuseks mainiksin, et mõistlikud Iraagi tavakodanikud, kes tahavad tööl käia ja, et nende
lapsed käiksid koolis on ilmselt igavesti tänulikud eestlastele, kes Iraagis oma elu hinnaga
tagasin nende turvalisust nii, kuidas oskasid. Samuti usun, et iga inimene, kes tunneb eestlaste
tööd Iraagis peab vajalikuks missioonide jätkumist nii Iraagis, Afganistanis ja ka mujal. Me
paistame silma demokraatia esiriigile USA´le, NATO´le ja Euroopa Liidule, kui me aitame teha
alust demokraatia rajamisele Iraagis. Ei saa muuta Iraaki ilma turvalisust tagamata. Kahjuks ma
ei leidnud enam ülesse uudist, mis rääkis Iraagi majanduskasvust linnades, kus on turvalisus
juba tagatud. Palgad on nendes linnades tõusnud 100%, maksud on üldiselt vähenenud 45´lt
protsendilt 15´le protsendile. On toimunud suur autostumine, mobiilistumine ja laiem valik
kaupu on jõudnud Iraagi poodidesse. Inimesed, kes müüsid nädala aega maja ees samu tomateid,
kuna ei julgenud turu peale minna, sest seal on terroristid. Need samad tomatimüüad saavad ka
lõpuks tööd, saavad regulaarselt palka ja nende lapsed käivad koolis. Sellepärast ongi Iraagis
vaja tagada kord ja turvalisus. Ennem ei saa midagi muuta! Ants Laaneotsa väitel on
missioonide tulemusena Iraagis vägivald vähenenud 70%, rünnakuid toimub küll päevas 70 –
80, kuid see on võrreldes 2007 aasta 200 võrreldes vägagi märgatav muutus. Missioon on olnud
edukas ja vajalik nii Eesti kui iga teise riigi osalus!
 40

Südamlikud tänud Teile:

Taavi Kunder.
Kristo Ojakäär.
Janek Otsatalu.
Meelis Sander.
 41

Kasutatud kirjandus.

http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=5107274&categoryID=123&ndate=1044848728
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=5284787&categoryID=123&ndate=1047390843
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=4876270&categoryID=123&ndate=1040960717
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=5361596
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=4280969
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=4739612
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=4748893
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=1244054&categoryID=123&ndate=983048146
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=6860579
http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2006_11_01_archive.html
http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2006/11/tulevahetus-sab-al-booris.html
http://www.minut.ee/articles/03/04/02/128205.shtml
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=266&lang=est
http://www.defendamerica.mil/images/photos/mar2005/photoessays/pi031105a1.jpg

http://uudised.err.ee/index.php?06111346
http://uudised.err.ee/index.php?06111279
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=13192365
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=14997722
http://www.sodur.com/foorum/viewtopic.php?t=522
http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=840391
http://www.cnn.com/2009/WORLD/europe/01/22/estonia.troops/index.html
http://uudised.err.ee/index.php?06148885
 42

Lisamaterjal. Pildid Eesti üksustest

43
 44

Viimane Eesti üksus on Iraagist saabunud Tallinna Lennujaama