Hugo Treffneri Gümnaasium

VERERINGE
ELUNDKOND
Referaat

Nimi: zc
Klass: 10 d

Tartu 2002
 Sisukord:
ELUNDKONNA EHITUS JA PAIKNEMINE................................................................................................3
SÜDA.............................................................................................................................................................3
VERESOONED ............................................................................................................................................3
VERERINGE-ELUNDKONNA TALITLUS..................................................................................................5
VERI .............................................................................................................................................................5
VERERINGE TALITLUS ............................................................................................................................6
SÜDAME TÖÖ..............................................................................................................................................7
SEOSED TEISTE ELUNDKONDADEGA....................................................................................................9
LÜMFISÜSTEEM.........................................................................................................................................9
PATOLOOGIA................................................................................................................................................10
VERESOONTE HAIGUSED .....................................................................................................................10
VEREMÜRGITUS EHK SEPSIS...............................................................................................................10
ANEEMIA ..................................................................................................................................................10
ANEEMIA ÜLDSÜMPTOMID .................................................................................................................11
KASUTATUD KIRJANDUS..........................................................................................................................12

2
 ELUNDKONNA EHITUS JA
PAIKNEMINE
Vereringe-elundkond koosneb südamest ja veresoontest.

SÜDA

Süda on koonusekujuline õõnes lihaseline elund, mis

asub eesmises keskseinandis, suuremalt jaolt rinnaõõne
vasakpoolses osas. Tal eristatakse laia osa - põhimikku,
kitsenenud osa - tippu ja kolme pinda - eesmist, tagumist
ja alumist. Inimese süda on neljakambriline.
Pikivaheseinaga on süda jaotatud paremaks ja vasakuks
pooleks, mis ei ole omavahel ühenduses. Paremas pooles
voolab venoosne ja vasakus pooles arteriaalne veri.
Kumbki südamepool koosneb kahest kambrist: ülemisest - kojast ja alumisest
- vatsakesest, mis on omavahel ühenduses koja-vatsakese - ehk
atrioventikulaarsuudme kaudu.Mõlema koja sein moodustab väljasopistise,
mida nimetatakse koja kõrvaks.

Süda asub südamepaunas ehk perikardis, mille sisepind eritab vedelikku, mis
hõlbustab südametööd. Süda on lihaselene elund, mille lihaskude meenutab
vöötlihaskudet. Neil on võime regulaarselt ja rütmiliselt kokku tõmbuda
sõltumatult välisärritusest - seda nimetatakse südame automatismiks. Inimese
süda on neljakambriline ja ta koosneb kahest kojast ja kahest vatsakesest.
Vatsakeste seinad on tunduvalt paksemad kui kodade seinad, eriti paks on
vasaku vatsakese sein.

Südame sein on kolmekihiline: sisemine kiht - endokard (endoteeliga

vooderdatud õhuke sidekoeline kest, mis katab südamelihast seestpoolt ja
moodustab südame klapid), vahelmine - müokard (koosneb vöötlihaskoest ja
on südame kõige paksem kiht) ja välimine - epikard.

VERESOONED

3
Organismis olevad veresooned jaotuvad arteriteks ehk tuiksoonteks,
kapillaarideks ehk juussoonteks ning veenideks ehk tõmbsoonteks.

Arteriteks nimetatakse veresooni, mida mööda veri voolab südamest

elunditesse. Arterite seinad on tugevad ja elastsed ning kannatavad suurt
survet. Nad koosnevad kolmest kestast: välis- ,vahe- ja sidekestast.Esimene
on adventitsiaalkest (sidekoeline) teine ehk meedia koosneb silelihaskoest ja
sisaldab sidekoe elastseid kiude. Sisekesta moodustab sidekude. Südamest
kaugenedes arterid hargnevad ning moodustavad tiheda kapillaaride
võrgustiku.

Kapillaarid kujutavad endast kõige peenemaid veresooni, mis on nähtavad

ainult mikroskoobi all. Nende seinad koosnevad ühest ainsast lamedate
rakkude kihist. Siin toimub gaaside ja ainete imendumine koemahla ja
rakkudesse ning elutegevuse produktid tungivad verre. Kapillaarides muutub
arteriaalne veri venoosseks ja läheb veenidesse.

Veenideks nimetatakse veresooni, milles veri voolab elunditest südame

suunas. Nii nagu arteritelgi on neil kolmest kihist koosnevad seinad.Veenides
liigub veri südame suunas tunduvalt aeglasemini ja ka vererõhk on madalam
kui arterites, sellest tuleneb tõsiasi, et veenide seinad on tunduvalt õhemad.
Vere vales suunas voolamist takistavad südame poolkuuklappe meenutavad
veeni poolkuuklapid. Need avanevad vaid vere voolu suunas.

Vere liikumist südames juhivad südameklapid, mis kujutavad endast

endokardi volte, mis asuvad koja-vatsakesesuudme ja kopsutüve suudmete
juures. Koja-vatsakeseklapid koosnevad hõlmadest, teised taskutaolistest
poolkuuklappidest. Kodade ja vatsakeste vahel olevatele südame hõlmastele
klappidele kinnituvad kõõluskeelikud, mille teine ots kinnitub vatsakese
seinale. Viimane takistab klapi pahupidi pöördumist. Klappide tähtsus seisneb
selles, et nad ei lase verel tagurpidi voolata.

4
 VERERINGE-ELUNDKONNA TALITLUS
VERI
Veri on vedel sidekude, mis inimesel ja kõrgematel loomadel ringleb
veresoontes ja etendab olulist osa ainevahetuses (toob kõikidele elundite
kudedele toitained ja viib neilt ära laguproduktid), hingamisel toob kudedesse
hapniku ja viib ära süsihappegaasi, osaleb soojusregulatsioonis, mängib
tähtsat rolli humoraalses regulatsioonis (kannab organismis laiali
mitmesuguseid hormoone,mis põhjustavad elundite talitluse intensiivistumist
või pidurdumist) ning teeb kahjutuks organismi sattunud mikroobid ja
viirused.Ta kujutab endast nõrgalt aluselise reaktsiooniga ja soolaka maitsega
punast vedelikku. Uusi vererakke toodetakse punases luuüdis,lümfisõlmedes
ja põrnas.

Verel on organismis täita äärmiselt tähtis ülesanne - kindlustada sisemise

tasakaalu ehk homöostaasi säilimine sise- ja väliskeskkonna pidevalt
muutuvates tingimustes. Igal vererakul on organismis oma funktsioon ja
sellest tingitud iseärasused.

Leukotsüüdid ehk valgelibled

On tuumaga varustatud rakud, mille läbimõõt pole püsiv, sest neil on aktiivne
liikumisvõime, millega kaasneb kuju muutumine. Osadel leukotsüütidel on
tsütoplasma sõmeraline, osadel mitte. Sellest tulenevalt jaotatakse neid
gronulotsüütideks ja agranulotsüütideks. Leukotsüüte toodetakse punases
luuüdis ja lümfisõlmedes. Nende põhiülesandeks organismi kaitsmine
kehaväliste ainete ja mikroorganismide eest. Lümfotsüüt ühinedes antigeeniga
vallandab immuunreaktsiooni.

Trombotsüüdid ehk vereliistakud

Trombotsüüt on käsnataoline ebakorrapärase kujuga rakk, mis on võimeline

plasmast absorbeerima proteiine, aminohappeid jne. Nad sisaldavad
tromboplastiini - ainet, mis võtab osa vere hüübimisest. Nende
põhiülesandeks on hemostaasi tagamine, kuid neil on ka kaitsefunktsioon ja
nad on olulised vere hüübimise seisukohalt.

Erütrotsüüdid ehk punalibled

Täiskasvanuna on ta tuumata (kuna seda pole enam vaja) kaksiknõgusate

ketaste kujulised rakud, mille protoplasmas on valguline värvaine
hemoglobiin, mis annabki verele punase värvuse. Erütrotsüüdid on organismis

5
ühed väikseimad rakud. Nende põhiliseks ülesandeks on hapniku ja
süsihappegaasi vahetus tagamine kudedes.

VERERINGE TALITLUS

Inimese organismis saab eristada kahte vereringet väikest- ehk

kopsuvereringet ja suurt vereringet. Väike vereringe saab alguse südamest,
kus parem vatsakene
paiskab venoosse vere
kopsuarterisse, mis
jaguneb kaheks. Veri
suunatakse kopsu, kus
arterid hargnevad
kapillaarideks, mis
katavad tihedalt
arvukaid
kopsusompusid. Siin
toimub difusioon ,
mille käigus verest
eraldub süsihappegaas
ja punaverelibled seovad
endaga hapniku ning
liiguvad veenidesse,
mis ühinevad neljaks
kopsuveeniks.
Venoosne veri suubub
südame vasakusse
kotta, sealt edasi
vasakusse vatsakesse -
just sealt saab alguse
suur vereringe. Vere teekond südame vasakust vatsakesest keha kõigi elundite
arterite, vere kapillaaride ja veenide kaudu kuni südame parema kojani
imetatakse suureks vereringeks.

Vasakust vatsakesest paisatakse viimase kokkutõmbel hapnikurikas veri

suurimasse arterisse ehk aorti, millest kõigepealt eralduvad kaks arterit -
esimene neist varustab südamelihast ning teine viib arteriaalse vere kaela
pähe ja kätesse. Rinna- ja kõhuõõnes hargnevad aordist arterid, mis
varustavad teisi kehaosi hapnikurikka verega. Arterid jagunevad omakorda
kapillaaride tihedaks võrgustikuks. Kapillaarides toimub gaaside vahetus,

6
mille käigus rakud annavad ära elutegevuses tekkinud CO2 ja saavad verest
O2. Siin saab rakk verest ka elutegevuseks vajalikke aineid ning annab ära
jääkained.

Antud protsessi käigus saab arteriaalsest verest venoosne veri ja mööda

kapillaare jõuab see veenidesse, mis ühinevad kaheks suureks veeniks
ülemiseks ja alumiseks õõnesveeniks. Ülemine õõnesveen toob venoosse vere
peast, kaelast ja kätest, ning alumine õõnesveen toob kõikjalt mujalt.

Vererõhu erinevus veresoonkonna erinevates osades tagab vere katkematu

voolamise veresoontes, sest veri voolab alati kõrgemarõhu alla olevatest
veresoontest sinna, kus on madalam vererõhk.

Vererõhu iseregulatsioon: Rõhu suurenemine mõjutab veresoonte seintes

olevaid retseptoreid nii, et need laienevad ja rõhk langeb. Veesooned
ahenevad vererõhu alanemisel.

Vere voolu kiirus on erinevates piirkondades erinev sõltuvalt veresoonte

läbimõõdust.(vere voolu kiirus õõnesveenides on 2 korda aeglasem, mistõttu
voolab mõlemast õõnesveenist südamesse samapalju verd kui süda seda aorti
paiskab.

Vere liikumise eripära veenides

Vere liikumisele veenides avaldavad peale südame töö mõju ka teised tegurid,
mis on aga vaid abistava tähtsusega. Niisuguseks teguriks on näiteks rindkere
imev toime, mis on tingitud sellest, et sissehingamise ajal on rõhk rinnaõõnes
atmosfääri rõhust mõnevõrra väiksem. Vere voolamisele veenides avaldavad
mõju ka lähedal asetsevad lihased. Et veeni sein on õhuke ja väga elastne,
suruvad lihased kontraheerudes veeni kergesti kinni ja tõukavad vere südame
suunas. Vere tagasivoolu takistavad klapid, mis avanevad ainult vere voolu
suunas. Eriti suur tähtsus on alajäsemete veenide klappidel, kus veri liigub alt
üles

Seda soodustab veresooni ümbritsevate skeletilihaste tegevus. Vere voolamist

vastupidises suunas takistavad südame poolkuuklappe meenutavad veenide
poolkuu klapid, mis on avatud südame poole.

SÜDAME TÖÖ
On kodade ja vatsakeste rütmiliselt korduvad kokkutõmbed ja lõtvumised.
Südame kokkutõmbumist nimetatakse süstoliks, lõdvestumist aga diastoliks.
Südame kokkutõmbumised ja lõtvumised toimuvad Kokkutõmbumine on
rütmiline. Üldjuhul 50-75 korda minutis. Tavaseisundis tõmbuvad mõlemad
7
kojad kokku 0,1 sekundiga, selle toimel valgub veri vatsakestesse. Vatsakesed
tõmbuvad kokku 0,3 sekundiga ning sellele järgneb 0,4 sekundit kestev
südame puhkusstaadium, mil süda on lõtvunud.

Pulss on rütmiline liikumine, mida võime tunda piirkondades, kus arter on

naha pinnale väga lähedal.

8
 SEOSED TEISTE ELUNDKONDADEGA
Vereringe elundkond seob kogu
organismi elundkondi omavahel. Ta
varustab organismi kõiki osi vajalike
toitainete ja hapnikuga ning viib neist
ära jääkproduktid ning elutegevuses
tekkinud süsihappegaasi, osaleb
humoraalses regulatsioonis, kannab
toitaineid elunditesse jne. Eriti
tihedalt on vereringe-elundkond
seotud lümfisüsteemi,
hingamiselundkonna,
seedeelundkonna ja
sisenõrenäärmetega.

LÜMFISÜSTEEM

Lümfi produtseerimine on seotud

ainevahetusega vere ja kudede vahel. Verekapillaaridest läheb osa toitaineid ja
hapnikku sisaldavast plasmast ümbritsevatesse kudedesse, kus moodustab
koevedeliku. Koevedelik ümbritseb rakke, kusjuures vedeliku ja rakkude
vahel käib pidev ainevahetus. Lümfisüsteem moodustab transpordisüsteemi,
mille kaudu viiakse kudedesse hapnikku ja toitaineid ning viiakse kudedest
jääkained. Ainevahetusprodukte sisaldav koevedelik läheb läbi kapillaaride
seinte osaliselt verre tagasi. Samal ajal läheb osa koevedelikku mitte
veresoontesse, vaid lümfikapillaaridesse ja moodustab lümfi.

Vereringe-elundkond ja hingamiselundkond on tihedalt seotud gaasivahetuse

toimumise pärast kopsudes. Veri kannab kopsudest saadud hapniku teistele
elunditele ja toob kopsu tagasi süsihappegaasi, mis on tekkinud elundite
elutegevuse tagajärjel.

Seedeelundkonnast (peensoolest) jõuavad verre toitained, mis on vajalikud

elundite töötamiseks ja kasvamiseks.

Veri kannab laiali hormoone, mida toodetakse sisenõrenäärmetes. Hormoonid

mõjutavad mitmete elundkondade tööd ja arengut.

9
 PATOLOOGIA

VERESOONTE HAIGUSED

On enamasti põletuslike, ainevahetuslike ja muude tegurite tõttu tekkinud

veresoonte muutused. Arterite haigused*ainevahetuslikud (ateroskleroos)
*põletikulised (arteriit) Viimased tekivad nakkushaiguste puhul (süfiliitne
aordipõletik) või allergia tõttu. Arterite haigusi põhjustavad, eriti kui nendega
kaasneb tromboos soonte ahenemist ja ummistumist, millele järgnevad
verevarustuse puudulikkus ja kudede kärbumine (infarkt). Arteri seina
kahjustuse tõttu võib tekkida amurüsm.

Kapillaarde haigused võivad tekkida allergilise põletiku näiteks reuma,

ainevahetushäirete (skorbuut), mürkide või radioaktiivse kiirguse
tõttu.Kapillaaride seina läbilaskvus muutub ja tekivad iseloomulikud
verevalumid nahas ja limaskestas (vaskuliit).

Veenide haigustest on tuntuimad tõmbsoone laiendid ehk veenikomud

(alajäsemetel) ning veenipõletik ehk flebiit, mille puhul haige veeni võib
ummistada tromb (tromboflebiit). Talitluslikud veresoonte haigused võivad
põhjustada arterite üldist ahenemist (selle tagajärjel võib tekkida
hüpertooniatõbi) ja paikseid verevarustushäireid (angioneuroos, angiospasm).

VEREMÜRGITUS EHK SEPSIS

On ohtlik organismi üldnakkus, mille puhul veri on nakatunud

mädapisikutega. Veremürgitus võib tekkida igast mädanikust. Esialgu on
haigel kõrge palavik, hiljem tekivad siseelundite kahjustuste tagajärjel
ainevahetushäired.

ANEEMIA

Kehvveresus - erütrotsüütide ja hemoglobiini vähesus veres. Aneemia on

haiguse olemasolu nähtavate tunnuste kogum, mis tuleb enne ravi määramist

10
patogeenselt kindlaks määrata. Aneemiat võib lugeda sündroomiks, mille
puhul erütrotsüütide arv, maht ning hemoglobiini kontsentratsioon vähenevad
allapoole normi piire. Erinevaid aneemiaid võivad põhjustada organismi
rauapuudus, soolekahjustused, toitumisvead, rasedus jne.

ANEEMIA ÜLDSÜMPTOMID

Aneemia korral kiireneb südametegevus ja suureneb südame minutimaht.

Üldreeglina verevool kiireneb, kuid seoses hüpovoleemiaga (vere ruumala
vähesus) võib väheneda areteriaalse vere juurdevool nahasse. Väheneb vere
viskoossus ja tekib perifeerne vastupanu. Kõige selle tõttu tekivad
tahhükardia (kiirenenud südametegevus) ja tahhüpnoe (haiguslikult
kiirenenud hingamine), mõnikord stenokardia hood (surutustunne rindkere
piirkonnas). Südame tipul süstoolne (kokkutõmbumisega seotud) kahin.
Närvisüsteemi häiretele osutavad haige kerge ärrituvus ja aegajalt esinev
apaatsus. Kõrvuti väsimustundega kurdavad haiged ka peapööritust, peavalu,
kohinat kõrvades ja virvendusi silmades. Aneemia haige nahk ja limaskestad
on tavaliselt kahvatud. Püsivamalt on kahvatus näha suus, neelus, konjuktiivil
(sidekestal), huultel ja küüntel. Patogeneesi iseärasused lisavad teinekord
naha ja limaskestade kahvatusele ka värvivarjundeid. Näiteks pernitsioosse
(hävitav kehvveresus, ravimatuse korral letaalse (surmava) lõpuga sisemise
teguri puudusest tekkiv megaloblastne B-vitamiini puudulikkuse aneemia,
millele on iseloomulik keele ja mao limaskesta kärbumine, mao limaskesta
pearakkude või sisemise teguri vastu tekkivad antikehad ja närvisüsteemi
nähud) aneemia haigete nahk on kerglt kollakas.

11
 KASUTATUD KIRJANDUS
1. http://www.aia.tartu.ee/~ainar/

12