AUDENTESE ERAKOOL

Referaat
Keskaegsed linnused Eestis

Jan-Joonas Kimmel
VIb klass

Juhendaja: Tiia Pällo

Tallinn 2002

1
 Sisukord

SISSEJUHATUS................................................. .....................3
LINNUSED EESTIS.................................... .............................3
TALLINNA LINNAMÜÜR................................... .......................3
KIEK IN DE KÖK....................................................................5
TOOMPEA SUUR JA VÄIKE LINNUS..........................................6
SUUR RANNAVÄRAV..................................... .........................7
KURESSAARE PIISKOPILINNUS...............................................8
RAKVERE LINNUS............................................................... ...9
KOKKUVÕTE.................................... ...................................10
SÕNADE TÄHENDUSED........................................................11
LISAD.......................................................................... .......13

2
SISSEJUHATUS

LINNUSED EESTIS

Lühikese ajaga kattus Eesti suhteliselt tihedalt

kivilinnustega. Esialgu kasutasid vallutajad eestlaste
muinaslinnuseid, neid täiendades ja ümber ehitades.
Esimese eesti kivilinnuse ehitamist Otepääle alustati
juba 1224. Aastal. Ühtlasi on see ka vanimaks
teadaolevaks telliskiviehitiseks.

TALLINNA LINNAMÜÜR
Keskaegse linna suuruse määras linnamüür. Tüüpiline
oli, et linn aeg-ajalt teda ümbritsevast müürist välja
kasvas. Viimane suurem maa-ala laiendamine oli 17.
sajandi keskel. Linn kasvas, suurenes jõukus ja koos
sellega ka väljastpoolt tuleva rünnaku oht.
Linnakindlustused vajasid kaasajastamist. Vastava
korralduse andis Taani kuninganna Margareta,
tolleaegne valitseja, 1265. aastal. Rajatud müüri iga ei
olnud pikk. 1310. aastal algas uue müüri ehitamine. All-
linn laienes oma praeguseni säilinud piirideni selle
lõunaosas paiknenud nn raelinna ja põhjaosas
paiknenud nn gildilinna ühendamisega. Siis alanud
ehitustöödega määrati linna maa-ala suurus
sajanditeks. Enam-vähem sellest ajast alates on teada
ka müüri kujunemis- ja arengulugu, seda nii ürikuliselt
kui ka ehitusarheoloogiliselt tõestatuna.

3
Kuigi väliselt paistab Tallinna linnamüür silma
võrdlemisi ühetaolise arhitektuuriga, pole see alati nii
olnud. Paljusid torne ja müürilõike on sajandite vältel
korduvalt ümber ehitatud ning nii mõnigi neist varjab
endas viis ning enamgi ehitusjärku. Oma lõpliku kuju
sai ta enamikes osades 16. sajandi keskpaigaks,
seega 300-aastase pideva arengu tulemusena.
Tallinna keskaegne linnamüür kujutas endast tohutu
ulatusega rajatist, olles oma aja suurimaid ja
tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas.
Linnamüür oli 2.35 km pikk, kuni 3 m paks ning kuni 16
m kõrge. Müür sisaldas 35 kaitsetorni, millest 8 olid
väravaehitised: kaks vaheväravat ühenduse
pidamiseks Toompea linnusega ning kuus välisväravat.
Välisväravate kaitsesüsteemidesse kuulusid veel 11
mitmesugust eeskaitsetorni koos eesväravatega,
samuti oli linnamüür kriitilistes lõikudes dubleeritud
topeltmüüridega. Neid samuti arvesse võttes oli 16.
sajandi lõpuks Tallinna linnamüüril 46 kaitsetorni ning
kaitsemüüride üldpikkus küündis 3 kilomeetrini. Lisaks
sellele olid müüride ette ehitatud vallikraavid, sillad,
puittõkked jms.
Enamik kaitsetorne on Tallinnas pool- või
kolmveerandringikujulised või ka hoburauakujulised.
Selliste tornide ülaosas asetses kaks või kolm
kaitsekorrust, allosas aga harilikult ladu või vangla.
Tornide kõrgus on keskmiselt 20-25 m, seinte paksus
aga 2-3 m. Tornide ülemised kaitsekorrused olid algselt
lahtised ning neil oli tugev veekindel põrand, mis oli
võimeline kandma kiviheitemasinaid. Tornide laed olid
kas võlvitud silindervõlvidega (suuremate tornide
puhul) või siis kaetud tugevate paeplaatidega kaetud
talalagedega.
Rahu ajal olid lahtised ülemised kaitsekorrused kaetud
harilikult ajutiste katustega, mis sõjaohu korral kiiresti

4
lammutati. Ülemisel kaitsekorrusel vaheldusid
paralleelkülgedega laskeavad tavaliselt koonduvate
külgedega laskeavadega. Alumis(t)e kaitsekorrus(t)e
laskeavad olid harilikult koonduvate külgedega,
harvemini ümara kujuga. Tornide kaitsekorruseid
ühendasid müüritrepid, alumine kaitsekorrus oli
harilikult ühenduses müüri kaitsekäiguga. Ühel
kaitsekorrustest paiknes tavaliselt ka kamin, mille kohal
torni nurgas asetses korsten. Alumisel kaitsekorrusel
paiknes ka veel dansker.
Peale pool- või kolmveerandringikujuliste tornide leidus
Tallinnas aga ka sadultorne (konsooltorne). Neist
esimesed olid algselt madalad kaarkonsoolidele
toetuvad ärklid ning sarnanesid samal ajal ehitatud
Toompea sadultornidega.
Neljatahulist kaitsetorni võib pidada Tallinna
linnamüüris erandlikuks nähtuseks.

KIEK IN DE KÖK
Tallinna müüritornide ehituskogemused võeti kokku
Kiek in de Köki ehitamisel. See kõige võimsam
suurtükitorn kerkis linna lõunaküljele
Suurtükitorn Kiek in de Kök rajati aastail 1475-83 all-
linna edelakülje paralleelmüürile, linna Tõnismäe-
poolse osa täiendavaks kaitseks (torn oli üle all-linna
majade korstende ja sellest ka nimi “vaata kööki”). Torn
rajati kahes järgus, 1475-76 valmis vähemalt
kahekorruseline, linna poolt lahtine
kolmveerandringikujuline osa. Kuid vahetult pärast
selle valmimist rekonstrueeriti varemvalminud osa
kapitaalselt. 1483 valminud Kiek in de Kök oli
sõõrikujulise põhiplaaniga, 17.3 m välisläbimõõduga,
38 m kõrgune suurtükitorn. Torni seinad olid tolle aja
kohta erandlikult väga paksud, 3.5 kuni 4 meetrit. Tornil

5
oli kuus korrust, neist viis alumist olid kaetud
kuppelvõlvidega, viimane oli aga lahtine
platvormkorrus. Korruseid ühendavad omavahel linna
pool küljes paiknevad müüritrepid. Tol ajal oli Kiek in de
Kök Põhja-Euroopa võimsaim suurtükitorn.

Torn sai märgatavalt vigastada Tallinna piiramisel Vene

vägede poolt 1577, mil selle ülaosa ning ka kogu
lõunakülg olulisel määral purustati. Hiljem taastati torn
endisel kujul, piiramist meenutavad tänapäeval torni
seina müüritud suurtükikuulid, millega tollal torni ning
ka kogu linna pommitati.

TOOMPEA SUUR JA VÄIKE LINNUS

Toompea paikneb ümbritsevast alast ligikaudu 20-30 m
kõrgemal paekünkal. Kuni 13. sajandini paiknes
Toompeal 10. ja 11. sajandi vahetusel rajatud eestlaste
puitlinnus. Keskajal kuulus Toompea Liivi ordule ning
koosnes selle edelaosas asuvast Väikesest Linnusest
ning ülejäänud osa haaravast Suurest Linnusest.
Väikest Linnust, mis on ümberehitatud kujul säilinud,
tuntakse tänapäeval Toompea lossi nime all.
Suur Linnus hõlmas künka põhjapoolse kõrgema osa,
arvatakse, et sama maa-ala hõlmas ka muistne
eestlaste linnus. Suure linnuse keskosas asetseb plats,
kuhu 13. sajandi alguses püstitati Toomkirik, mis sai
oma praeguseni säilinud välisilme 15. sajandil, torni
aga alles 18. sajandil. Suur Linnus, kus juba ainuüksi
kõrge ning järsuservaline küngas pakub head
looduslikku kaitset, ümbritseti arvatavasti 14. sajandi
keskel ringmüüriga. Läänes, põhjas ning idas kulges

6
see mööda künka järsku äärt, lõunas aga mööda
vaheastangut, s.o mööda praeguse Lossi platsi
põhjakülge. Kogu Suure Linnuse ühendus
välismaailmaga käis läbi lõunamüüris asetsenud
väravatorni, mida nimetati Kellatorniks ehk
Toomväravaks. See värav paiknes praeguse Piiskopi
tänava lõunaosas ja sarnanes arvatavasti all-linna
väravate peatornidega, olles neist küll veidi madalam
ning mõõtmetelt veidi suurem. Peale nimetatud
Kellatorni sisaldas Suure Linnuse müür veel
arvatavasti 11 sadultorni ja 2 suuremat torni.

SUUR RANNAVÄRAV
Suur Rannavärav asetseb Pika tänava lõpus,
tolleaegse sadama vahetus läheduses.
Värava peatorn rajati algkujul aastail 1340-55,
samaaegselt koos linnamüüriga. Torn oli neljatahulise
kujuga, umbes 14 m kõrge ning 8.4x7.2 meetrise
põhiplaaniga. Esialgsel väravatornil oli arvatavasti neli
korrust. 1370ndatel aastatel kaevati väravast 30 meetri
kaugusele vallikraav, millest sissepoole rajati
arvatavasti ka kivikasti taoline eesvärav. 1434-60
peatorni täiustati ning vana eesvärav lammutati. Uus,
18.7 m laiune eesvärav rajati peatornist 39 meetri
kaugusele ning selle nurkadesse ehitati saledad
ümartornid, mis saranased Viru väravate säilinud
tornidega. Eesvärava ette rajati ka tõstesild ning madal
kraav. Värava peatorn rekonstrueeriti 16. sajandi algul,
mil ta ehitati kuuekorruseliseks ning ta saavutas sellal
oma lõpliku, 20.5 meetrise kõrguse. Uued, nüüd juba
kolmandad eesväravad ehitati Suures Rannaväravas
1518-29, mil idapoolse saleda ümartorni asemele rajati
sadama kaitseks mõeldud võimas suurtükitorn Paks
Margareeta. See oli kolmveerandringikujuline,
läbimõõduga 25 m ning seinte paksusega 4.4-6.5 m,
kusjuures seinte paksus kahanes astmeliselt
ülespoole. Torn oli algselt viiekorruseline, kolm alumist

7
korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas ja viies olid
aga mashikuliikorrus ning mashikuliil asetsev korrus
koos arvukate laskeavadega. Torni kõrgus oli
maapinna looduslikust langusest tingituna lääneküljel
16 m, idaküljel aga 22 m. Paksu Margareetaga koos
rajati ka 3 m paksune ja 6.8 m kõrgune külgkaitsevall
Paksust Margareetast Stoltingi tornini. See vall
sisaldas samuti suurtükiavasid

KURESSAARE PIISKOPILINNUS

Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste

ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti
riikides ja sellisena vaieldamatult ka rahvusvahelise
tähtsusega arhitektuurimälestis.
Linnuse ehituslugu on tihedalt seotud eestlaste
võitlusega saksa feodaalide vastu. 1227. aastal alistus
ristirüütlitele viimane Eesti maakond - Saaremaa. 1228.
-1234. a. formeerus Läänemaast ja Lääne-Eesti
saartest järjekordne feodaalriigike - Saare-Lääne
piiskopkond pindalaga umbes seitse tuhat kuussada
ruutkilomeetrit. Piiskopkonna keskuseks oli alates
1265. a. Haapsalu. Võõras võim Saaremaal jäi esialgu
siiski nõrgemaks ning võrreldes mandri-eestlastega
säilitasid saarlased mitmeid eesõigusi. Sellele
vaatamata puhkes ühtelugu vastuhakke ja ülestõuse,
neist ulatuslikem 1260. aastal. Varsti pärast ülestõusu
mahasurumist rajas teine siinne feodaalriik - Liivi ordu,
kellele kuulus Ida-Saaremaa ja Muhu, oma
tugipunktina Pöide tornlinnuse. On võimalik, et
Kuressaare vanim kivilinnus - piiskopi kants - rajati
kastell-linnusena umbes samaaegselt, 1260. aastate I
poolel.

Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur johtus tema

funktsioonist: võimaldada küllalt arvuka inimrühma
kooskäimist (conventus - kokkutulek) ja pakkuda
sellele kindlat kaitset ülestõusu- või sõjaohu korral.

8
Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus,
rangus, suletus; tugevasti kindlustatud sissepääs viib
neljast hoonetiivast ümbritsetud sisehoovile.

Kuressaare linnus jäi Saare-Lääne piiskoppide

residentsiks Liivi sõja alguseni. XIV sajandi lõpus - XV
sajandi alguses rajati lisaks XIII sajandist pärinevale
ringmüürile uus võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri
kõrgune eelringmüür. Seda tingis vajadus tugevdada
linnuse kaitsevõimet seoses tulirelvade
kasutuseletulekuga.

RAKVERE LINNUS

Koos Tallinna Toompea ja Narva linnusega kuulus

Rakvere Pőhja- Eesti vőimsamate keskaegsete
kindluste hulka, kusjuures eeldatakse ka nende sarnast
väljaehitamise kulgu.
Taani kivilinnus oli enam-vähem ruudukujulise
põhiplaaniga. Keskel asus väike siseõu. Ainus
väljapääs oli põhjamüüris.
Linnus on arvatud segatüübiliste linnuste hulka. Vallil
puudus kivimüür, mille ehitamiseks puudus tõenäoliselt
sobiv materjal. 14. Sajandi esimesel poolel rajati uus
ringmüür, mis pinnamoodi järgides moodustas
põhiplaanis ebakorrapärase nelinurga. 1,8-2 m
paksune müür oli laotud segamüüritisena lubimördil,
kus maakivide ja lubjakivide kõrval on kasutatud ka
paekivi. Lääne küljel oli müür algselt 7 meetrit kõrge,
millele lisandus veel taladele toetuv puidust kaitsekäik.
Hooned paiknesid linnuse sees ebakorrapäraselt.
Pärast seda kui Rakvere peremeesteks said Saksa
ordurüütlid, ehitati linnus poole suuremaks ja
tugevamaks. Kindluse välismüürid jäid nüüd
siseseinteks. Vanast linnusest lõuna pool valmis uus
avar kivimüüriga piiratud siseõu. Uus kaitsemüür

9
nihutati 16.5 meetrit põhjasuunas ja see hõlmas nüüd
ka kõrgendiku jalami. Koos uue välismüüriga ehitati siia
ka osaliselt pinnasesse süvendatud keldriruumidega
hoonetiib. Ristkülikukujulise põhiplaaniga läänetorn
juhatas sisse ehitusperioodi, kus ehitusmaterjalina
kasutati ainult paekivi. Rakvere konvendihoonel ei
puudunud nurgatornid. Neljakandilised ja
neljakorruselised tornid olid tulirelvadele määratud
laskeavadega. Lõpuks omandas linnus
konvendihoonelaadse vormi, kus üksikuid tiibu
ühendas sisehoovi ümbritsev ristikäik. Sissepääsu
linnusesse moodustasid kaks teineteisele järgnevat
väravat idaküljel, millest välimine oli varustatud
tõstesillaga, sisemine langevõrega. Linnus hävis
Poola-Rootsi sõhajs 1602-1605.

KOKKUVÕTE

Kaotanud oma esialgse otstarbe ja jäänud tänast

vanalinna ümbritsevaks maaliliseks raamistuseks,
meenutavad kunagised kaitsetornid oma kaugete
ehitajate ettevõtlikkust ja tehnilist meisterlikkust.
Sõjapidamise arenguga sammu pidades täiustati alati
ka Tallinna linna kindlustusi. Linnamüür ongi
keskaegse Tallinna kulukaim, mahukaim ja uhkeim
rajatis. Võib öelda, et Tallinn kujutab endast Euroopa
ühte paremini ja terviklikumalt säilinud keskaegset
linna. Kui algas aastasadu kestnud võõrvõimude
vahetumine, siis algas ka mitmel pool tugevate
kivilinnuste rajamine. Nende asupaigaks valisid uued
peremehed sageli kohalike asukate linnamäed, mis olid
antud piirkonnas looduslikult kõige paremini kaitstud
paigad. Nii kerkiski 13. Sajandi esimesel poolel
Tarvanpea linnamäele endise puulinnuse asemele
väike kastellitüüpi kivilinnus. Kadus vana linnus, kadus

10
ka nimi Tarvanpea. Taani kivilinnust hakati nimetama
saksapäraselt Wesenberg.

SÕNADE TÄHENDUSED
ringmüür - linnuse, kindlustatud linna või ümber
ehitatud kaitsemüür, mis on varustatud tornide,
mitmesuguste kaitseseadeldiste ja tugevasti
kindlustatud väravatega. Tihti on linnustel sisemine ja
väline ringmüür ja nende vahel ümbriskäik või väljak.
vangitorn - võlvitud keldriruum keskaegses linnuses,
mis saab õhku ja valgust ainult kõrgel (põrandal)
asuvast avausest, "hirmuaugust", mille kaudu vang
ratsapuul istudes sisse lasti.
tornikiiver - torni krooniv teravik, mille põhivorm on
kooniline või püramiidjas, horisontaallõikes järelikult
ringikujuline, neli- või enamnurkne.
tornkatus - silmapaistvalt vertikaalse iseloomuga
püramiidkujuline katus, näiteks torni tipus
sadultorn (ärkeltorn, ulgtorn) - konsoolidele toetuv
kahele poole müüri ärklina eenduv torn ringmüüril.
Põhjamaadel kasutatud termin.
sadulkatus - viilkatus, katus, kus kaks katusekallet
teineteise vastu toetuvad
tornlinnus - tornikujuline kindlustatud kaitsehoone
ulg - etteulatuvat ehituspartiid kandev konstruktsioon;
harilikult seinast väljaulatuvad konsoolid või muud
nendetaolised moodustised.
ulgkivi - müürist eenduv, tihti dekoratiivne kivi, millele
toetub võlvkaar
konsool - müüri- või seinapinnast eenduv toe
funktsiooniga ehitise tugiosa skulptuuri, kantsli, rõdu,
friisi või muu sellise kandmiseks, müürist eenduv
dekoreeritud tugikivi võövkaare või võlvirõide toeks
tõstesild - palkvinnakute abil funktsioneeriv keskaegse
linnuse värava kaitsesild vallikraavi kohal
dansker - ordulinnuseis müüri välisküljele ehitatud
ärklitaoline käimlaehitus; konsoolidele toetuv väike

11
ärklitaoline külgehitus müüril, varustatud linnuses
laskepilude ja põrandaavaga.
profatt - käimla
bastion - müüriseintega muldvall (muldkindlustus), 17-
18. sajandi kindlusvallide süsteemi kuuluv ümmarguse
või teravnurkse põhikujuga ehitusosa, mis eenduva
asendi tõttu võimaldas frondikülgedelt (faasid)
efektiivset laskekaugust; osutus vajalikuks suurtükkide
löögijõu suurenedes ja alates 16. sajandist asendas
kivist kaitseehitisi. Hakati kasutama kõigepealt Itaalias.
reduut - kants, vallikindlustus, kõigist külgedest
suletud iseseisev kaitseehitus. Võis igas suunas
tulistada.
bastei - 15. ja 16. saj. kindlusmüüride süsteemis
poolümmargune, pealt lahtine madal ringmüürist
eenduv suurtükitorn
rondeel, rundeel - poolringikujulise põhiplaaniga lai ja
madal suurtükitorn 15. ja 16. sajandil.
vahitorn - torn valveks ja vahipidamiseks linnuses võid
kindluses
donžoon - linnuse peatorn, mis asetses linnuse keskel
või kõige ohtlikumal kohal, rahuajal kasutati
eluhoonena
konvent - kloostrihoonestuse või linnuse eritüüp, mis
koosneb sisehoovi ümbritsevast neljast hoonetiivast.
tsitadell - väiksem kindlus, kants, eriti seespool
kindlustusmüüri asetsev väiksem tugevasti kindlustatud
ehitus, mis on mõeldud piiratute viimaseks kantsiks.
siseõu - linnuseõu, müüridest ja ehitustest
ümbritsetud, harilikult katmata plats linnuse südames.
Läbikäimis- ja külaliste vastuvõtukoht. Suurtes
linnustes ka plats rüütlivõitlusteks
epigraaf - mälestustahvel, raidkiri kivil või metallil;
pühenduskiri hoonetel, sildadel.
epitaaf - 14. sajandi keskelt alates esinev
mälestustahvel (hauakiri) kirikus seinal või vastava
kirjaga hauasammas kiriku vahetus läheduses.

12
lavatoorium - pesemisruum
tsunft - ühe (või mitme lähedase) eriala
linnakäsitööliste kutseühing
skraa - tsunfti põhimäärus
gild - keskaja ja renessansiajastu käsitööliste ja ka
kunstnike kutseühing, mis organiseeris meistrite ja
sellide tööd ja kaitses kunstnike huvisid
etik - keskaegse linnaelamu peasissekäigu ees
tänavaküljel asuv väike trepiastmetega kivist terrass,
mis oli piiratud käsipuude ning sõrestikulise rinnatisega
ja tihti varustatud istepinkidega. Sissekäigu eriliseks
kaunistusteks olid etikukivid
etikukivi - kahele poole etiku treppi (istepinkide
otskülgedele) asetatud kõrged paekivitahvlid,
varustatud omaniku vapi, majamärgi, nimede või
daatumiga ja kaunistatud reljeefse dekooriga.
müüriankur - kinnitusvahend ehitustes seinte nihkejõu
takistamiseks ja kandetalade tugevdamiseks
fort - (prantsuse keeles 'kindel, 'tugev'), väiksem
iseseisev kindlustus; fortid võisid moodustada ka linna
eendava kaitsevööndi

LISAD

13