Võru Kreutzwaldi Gümnaasium

Kukruse põlevkivikaevandus aastatel 1920-1933

referaat

Koostas: Katrin
Kraani
Juhendaja: Helle
Ruusmaa

2001
 Kukruse kaevanduse arengu ülevaade

1920. a. sügisel tegi riiklik põlevkivitööstus mäeinsener Jaan Aarmannile ülesandeks

Kukruse piirkonnas panna käima allmaa-kaevandus, kuna oli karta, et Kohtla-Järve
lahtine kaevandus ei suuda täita tellimisi põlevkivi peale, mida loodeti saada suurel
arvul nii kodu- kui välismaa ettevõtetelt.3
J. Aarmann asus Kukrusel tööle 1. oktoobril 1920. a.4
Peale lühiajaliste eeluurimise-tööde ins. Aarmann seadis kokku kava, mille järgi
korraga pidi asuma tööle kolm kaevandust, et juba 1921. aastal 5 miljonit puuda
põlevkivi kätte saada. Kaevanduste asupaigaks olid märgitud “Hiire”, “Paali” ja “Kaie”
nimelised Kukruse küla talud, mis üksteisest umbes 1 kilomeeter eemal. Neid
kaevandusi Kohtla kaudu Kohtla jaamaga pidi ühendama ringraudtee, mille ehitamine
juba varem oli antud raudteedevalitsuse kätte. Mäeinsener J. Aarmann alustas töid 11
töölisega. Novembris tööliste arv tõusis 43-ni ja 1920. aasta lõpul oli tööl 45 meest.
Ametnikke oli kaevandusel 1920. a. lõpuks peale kaevanduse juhataja veel kolm.5
Elama asuti riigistatud Kukruse mõisa härrastemajja esialgu üürilistena, sest
kaevandusele tarvilikkude mõisahoonete vormiline üleandmine põlevkivitööstusele
sündis alles 26.V.21. Kaevanduse juhatusel tuli sõja-aastatel lõhutud ja laastatud
hooneid otsekohe korraldama hakata. Ehitusematerjali muretsemiseks asutati muude
võimaluste puudusel ligidal asuvasse Edise mõisa saeveski, kus Jõhvi ja Voka
metskonnast ostetud metsamaterjali ümber töötati.6
Novembris ja detsembris avati kõigepealt umbes 50 meetri pikkune, 5 meetri laiune
ja sama kõrge karjäär Kukruse mõisa ligidal (mõisa kaevik) ja tehti karjääri seinast
alates umbes 13 meetri pikkune, 3 meetri laiune ja 1,65 m kõrgune maa-alune käik. Vee
äralaskmiseks süvendati mõisa vana veekanalit. “Mõisa kaevik” tuli aga varsti sulgeda,
sest põlevkivikihid osutusid seal õhukesteks ja halbadeks. Pärastpoole selgus, et seal
oli kaevatud üksnes pealmistes ja kihtides.7
Ühel ajal “mõisa kaevikuga” alustati veekanali kaevamist ja karjääri avamist ka
“Paali” kaevikus, millest võrsus Kukruse kaevandus.8
Aasta lõpuni veeti välja 1860 puuda põlevkivi, kaevati 14 šurfi ja looditi Kukruse
mõisa ja küla ümbrus. Järgmisel aastal jätkusid rööbiti nii põlevkivi eeluurimise- kui ka
väljakaevamisetööd.9
Eeluurimise töödeks osteti teemantpuurmasin, mis muutis töö palju edukamaks,
võimaldades kiiresti ja odavalt saada läbilõikeid sügavas maa all olevaist kihtidest.
1921. aasta suvel puuriti Kukruse kaevanduse piirkonnas 18 puurauku,
kogusügavusega 223,59 meetrit. Samal ajal maamõõtja Pajos alustas kaevanduse
piirkonnas maamõõtmisetöid uue täpse kaardi valmistamiseks. Kaevandusele
võõrandati kaks Kukruse küla talukohta – Kaasiku nr. 14-b, suurus 17,9 tiinu, ja Paali
nr. 6, suurus 35 tiinu.10
Jaanuaris ja veebruaris 1921 kaevamisetöid ei tehtud; märtsis Paali karjäärist võeti
välja 15,467 puuda põlevkivi. Aprillis ja mais suurvesi takistas kaevamist. Alles mai
lõpus võis alata põlevkivi korralik väljavõtmine.11
Juunis 1921 alustati 5 m kõrge karjääri seinasse maa alla mineva stolli raiumist,
võttes välja kihid põhjapaest kuni kuuenda kihini, kogukõrgusega 2,40 meetrit, nii et
pealiskihti jäi 2,5 meetri ümber; stolli laius oli 3,5 m.12
Oli raske leida töölisi, kes julgesid ja mõistsid maa all töötada. Nende julgustajaks
oli tööline Aleksander Paate, kes Saksamaal sõjavangis olles söekaevandustes oli
töötanud ja teadis, et korralikult toestatuna kaevanduse lagi kaela ei kuku. A. Paate
eeskuju andis lõpuks teistelegi julgust.13
Esimesel aastal tuli puurida hariliku kivipuuri ja haamri abil, mis nõudis väga palju
aega; lõhkeaine oli töölistele kaevanduse poolt maksuta tarvitada. Kuna puurimine oli
raske, siis lõhuti igat mõnekümne sentimeetri pikkust auku dünamiidiga. See kõik tegi
põlevkivi väga kalliks.14
 Tööd alustati päevatöölistega, kuid juba esimesest juulist 1921 mindi üle tükitööle.
Töötas 6–meheline artell 3 vahetusega, 2 meest vahetuses.15
Raskustele puurimisel vaatamata oli edasinihumine esialgu kaunis kiire, osalt
aegunud kihtide tõttu väljatuleku-joone ligidal, osalt ohtralt tarvitatud dünamiidi tõttu.
Näiteks oli stolli edasinihkumine 15-31. juulini 1921. a. 7,86 sülda, s. o. 16,7 meetrit,
mis annab mehe saavutuse päevas keskmiselt 2,3 kantmeetrit. Tükitööliste teenistus oli
200-225 marka, mis tolle aja kohta kaunis kõrge.16
Aasta lõpuni ole maa-aluseid käike tehtud kogupikkuses 420 meetrit, peastoll ulatus
110 meetrini.17
Põlevkivi saadi 1921. aastal 228.307 puuda, mis suuremalt osalt jäi lattu, sest
ehituselolev ringraudtee kuni Kukruse kaevanduseni sai valmis alles oktoobris.
Esimesed 2 vagunit põlevkivi saadeti küll juba 8. märtsil turule, nimelt a/s. Franz Krulli
tehasele Tallinnas, kuid see kivi veeti hobustega Sompa jaama ja laaditi seal
vagunisse.18
1921. aastal kestsid ümberehitustööd Kukruse mõisa hoonetes edasi. Seati korda
terve rida kortereid ametnikkudele ja töölistele, kontoriruumid, laduruumid ja
hobustetallid. Kaevandusse ehitati 1 kuue korteriga puubarakk töölistele ja väike
kontoriruum ühe katuse all sepikojaga; alustati ka põlevkivi laadimise platvormi
ehitamist.19
Tööliste arv kasvas jõudsasti; 1921. aastal oli tööl keskmiselt 135 töölist.
Kaevandus varustas töölisi toiduainete ja riietega ning pidas esialgu ülal ühiskööki,
mille järele tarvidus kadus, kui perekonnakorterid valmis said.20
Eeluurimisetööd nihkusid 1922. aastal Kohtla-Järve kaevanduse piirkonda. Kukruse
ümbruses tehti ainult 6 puurauku, kogusügavusega 82,65 meetrit.21
Kaevandusetööd kestsid aga täies hoos edasi, välja arvatud takistused kevadise
suurvee ajal, mil vesi töökohtades tõusis. Näiteks aprilli keskel kolme jalani. Pärast
suurvee alanemist alustati eri veestolli sisselöömist 10 meetri kaugusel peastollist ja
veekanali järelsüvendamist, et hoiduda uputuste kordumisest järgnevatel aastatel.22
Juunis 1922 jõudsid pärale Saksamaalt tellitud käsipuurmasinad “Westfalia” ja
usspuurid. Nende abil lõhkeaukuse puurimine ja lõhkumine edenesid tunduvalt. Juba
eelmisel aastal oli proovitud kitsaste (3-4 meetrit laiad) käikude kõrval ajada ka
laiemaid strekke, et paat võiks jätta maa alla ja saavutada paremat lõhkumise effekti.23
Katsed 8-10 meetri laiuste töökohtadega andsid sügavama pealiskihi all häid
tagajärgi. 1922. a. alul töötati välja põlevkivi väljavõtmise meetod, nimelt laiade
strekkidega ettevalmistatud lankide tagasivõtmine, mille teostamiseks kõik strekid
peale ettevalmistamisstrekkide ca 12 meetrilise laiusega edasi aeti. Selle laiuse juures
seisis lagi rahuldavalt üleval ja kõik paas jäi täitematerjalina maa alla.24
Kogu 1922 a. töötati kaevanduses 3 vahetusega `a 8 tundi. Aasta lõpuks olid stollid
170 meetrit pikad ja töökohti oli 15, nii et 45 meest igas vahetuses (135 meest päevas)
tööle mahtusid.25
Välja võeti 703.394 puuda põlevkivi, millest müüdi ära 607.706 puuda.26
Samal ajal ehitati kaevandusse töölistele 2 puust elumaja `a 16 korterit, kivist
laduhoone raudtee äärde ja hobustetall.27
Aasta lõpus lahkus Kukruselt kaevandusemeister R. Käbin, kelle asemele tuli
kaevandusemeistriks dipl. mäeins. Karl Feldveber.28
Kukruse kaevanduse rajaja ja senine juhataja dipl. mäeinsener J. Aarmann lahkus
oma kohalt ja riigi põlevkivitööstuse teenistusest üldse 15. märtsil 1923. Tema asemele
asus Kukruse kaevandust juhatama riigi põlevkivitööstuse juhatuse liige mäeinsener
Oskar Vuht, asudes Kukrusele.29
1. maist 1923 asutati Kukruse kaevanduse juurde mäetehniline büroo mäeins. A.
Kirschbaumi juhatusel, kelle kätte koondati kõik riigi põlevkivitööstuse
eeluurimisetööd ja kelle ülesandeks oli ka Kukruse kaevanduse mäetehnilise projekti
väljatöötamine. Büroo töötas mäeins. O. Vuhti järelevalvel. Aasta jooksul puuriti ja
looditi Kukruse piirkonnas 47 puurauku ja töötati läbi kõik endistest aastatest kogunud
eeluurimiste materjalid.30
 Kaevanduse arenemine kestis alatud suunas edasi. Muretseti juurde vagunette,
puurmasinaid j. m. Iseäralist rõhku pandi veekanali süvendamisele ja tuulutusšahtide
ehitamisele. 200 m kaevanduse suust sissepoole alustati kaheveestreki sisselöömist,
teine teisele tiivale. Veestrekkide põhi hiljem süvendati, mis võimaldas kaevandust
paremini hoida kuivana ja vabastas terve rea käikude kraavitamisest.31
Kukruse kaevanduse mäetehnilise projekti jaoks tuli 1924. aastal teha veel mitmeid
täiendavaid eeluurimisetöid väljastpoolt kutsutud jõududega prof. Erassi juhatusel, ja
aasta lõpuks valmis mäetehniline projekt, mis nägi ette Kukruse kaevanduse
väljaarendamise 1930. aastaks toodanguni 20 miljonit puuda aastas, millise toodanguga
kaevandus edasi võis töötada 30 aastat.32
Kaevandusetöö laienes järkjärgult.Osa lanke valmistati lõplikult ette ja nende
väljavõtmine algas tagasi tulles. Veekanal süvendati ühtlase kallakuni 1/500; mõlema
veestreki põhjad süvendati.33
Töökohtade arv kasvas 1924. aasta lõpuks 30-ni.34
Tehti esimesi katseid 25 m laiade töökohtadega, mis sügavama pealiskorra all
andsid häid tagajärgi.35
1924. a. ehitati üks kaheksakorteriga kivist elumaja ja kivist lambikoda, kuhu
paigutati ka väljaladu; ehitati korralik tee kaevanduse majade juurde ja kivist sild üle
veekanali.36
Kukruse kaevandus oli senini olnud iseseisev ja allus Kohtla-Järve kaevandusega
ühesugustel alustel riigi põlevkivitööstuse juhatusele Tallinnas. Alates 01.05.1925
lõpetati see vahekord ja mõlemad kaevandused ühendati Kohtla-Järve kaevanduse
juhataja alla, likvideerides Kukruse kaevanduse iseseisva raamatu- ja majapidamise.
Kukruse kaevanduse juhataja dipl. mäeinsener O.Vuht ja kaevandusetööde juhataja E.
Schütz lahkusid oma kohtadelt. Kaevandusetööde juhatajaks määrati senine
kaevanduse meister dipl. mäeinsener K. Feldveber ja tema abiks kaevanduse meister
E.Teders.37
Seisma pandi veekanali põhja süvendamine. Tööliste arv vähenes kõrvaltööde
lõpmise tagajärjel, kuid põlevkivi väljavõtmisel töötavate tööliste arv kasvas. Tõusis ka
vähehaaval töliste saavutus vilumuse ja ajutise, läbikäiva tööliselemendi vähenemise
tõttu.38
1926. aastal algas jälle ehitustegevus. Ehitati 2 kaheksakorteriga puust elumaja
töölistele, viidi läbi kontori juurdeehitus, talli juurdeehitus, alustati sauna ehitamist
kaevandusse ja endise Paali talumaja ümberehitamist ametnikkude elumajaks. Ehitati
elektriliin Kohtla-Järve jõujaamast Kukrusele ja siit edasi Jõhvi alevisse (Kohtla
jõujaam varustas elektrivooluga Jõhvi alevit), seati sisse elektrivalgustus laadimise
platvormil ja 1927. a. kõigis kaevanduse elumajades.39
Kaevanduses tehti esimesi katseid n. n. umbkoristusviisiga (“longwall”), mis olenes
75 meetri laiuse riba väljavõtmises 4 streki abil. Katsed kinnitasid selle meetodi
praktilisust, kuid takistuseks olid liiga suured ja laiad vagunetid.40
Maa-aluste tööde valgustamiseks võeti tarvitusele karbiidilambid, mis andsid
valgust ligi 10 korda enam kui eelnenud petrooleumilaternad. Parema valgustuse
tagajärjel tõusis ka tööliste produktiivsus.41
Laadimise hõlbustuseks ehitati 1927. a. mehaaniline laadimise sisseseade –
transportlintide ja liikumatult seisvate sõelade kombinatsioon, mis vähendas umbes
25% laadimise ja sõelumise kulu. Maa-alused veoteed seati paremasse seisukorda,
uuendades rööpaid, liipreid ja polte ning täites liiprite vahed puupakkudega
(parketiga). Remonteeritud veoteedel hobuste saavutus tõusis 100%, ja teede jooksva
korrashoiu kulud vähenesid.42
Endistel aastatel ehitatud majad krohviti 1928 a. seestpoolt, puumajad vooderdati ja
värviti väljaspoolt. Tehti algust veestolli lae betoneerimisega.43
Põlevkivi väljavõtmine enamalt jaolt viidi üle edasinihkuvale umbkoristusviisile
(“longwall advancing”). Tehti katseid ka tagasinihkuva umbkoristusviisiga (“longwall
retreating”), kus põlevkiviväli kitsaste käikudega ette valmistati ja siis laiaderibadega
tagasi tulles põlevkivi välja võeti.44
 1. oktoobril 1928 oli kaevandusekäikude kogupikkus ca 20 km, raudteid neis üle 15
km; peastollide pikkus 800 meetrit. Töökohti oli: kitsaid 35, nendest töötamas 15; laiu
61, nendest töötamas 40.45
Oli valmis 200 uut ajakohast madalat rull-laagritega kaevandusevagunetti ja
oktoobris 1928, seati üles ümberviskajaid nende tühjendamiseks laadimishoones.46
Tööliste arv tõusis haripunkti 1929. aastal, mil Kukrusel läbi aasta töötas keskmiselt
492 töölist. Toodang tõusis 163.650 tonnini, väljamakstud palgasumma 391.225
krooni aastas. Samal aastal tehti ka palju erakorralisi töid, nimelt betoneeriti kaks
veostolli 62 m pikkuselt, mõlemad lisaks veestolli betoneerimisele, mis 1928. a. lõpule
viidi; ehitati kaks kolmekordset kivist elumaja töölistele, kumbki 12 perekonna-
korteriga; laadimisplatvormil seati üles 5 vagunettide ümverviskajat (vipperit) uute
vagunettide jaoks, ehitati kaevanduse sissekäigu juures tugimüür, mistõttu sissekäik
kaevandusse muutus nägusamaks ja ka hädaohutumaks.47
Kriisiaastate saabudes, alates 1930. a., oli põlevkivi-tarvituse tagasimineku tõttu
töö Kukruse kaevanduses alatasa vähenenud, nagu alljärgnevast tabelist nähtub, kuid
kokkutõmbamistele vaatamata oli töö ratsionaalsema korraldamise abil tunduvalt
alandanud põlevkivi omahinda.48

Alguses tarvitusele võetud põlevkivi väljavõtmise viis – laiade käikudega

ettevalmistatud lankide tagasivõtmine – jäeti iga aastaga enam tahaplaanile, andes
maad edasinihkuvale umbkoristusviisile (“longwall advancing”), missugune tööviis
kõige ökonoomsemaks osutus ja võimaldas kitsaste käikudega ettevalmistustööd viia
miinimumini.49
Samal ajal jätkusid ettevalmistustööd teise tööviisi järgi, nimelt kitsaste käikudega
250 m x 50 m tulpade ettevalmistamine, järgnevate umbkoristustöödega tagasi tulles.
Selle tööviisi juures ehitatai raudtee otse töökohta sisse ja vagunettidesse laadimine
sündis otsekohe esises, ilma et materjali oli tarvis kanda, mistõttu töölise produktiivsus
märksa tõusis.50
Selle tööviisi järgi algas koristustöö 1931. aastal ja siis tuli juba peaaegu ½
toodangust säärastest töökohtadest. Üheks selle tööviisi paremuseks tuleb lugeda veel
suuremate - kuni 10 meheni – artellidega töötamise võimaldamine 50 meeti laiuse
esise tõttu, mis hõlbustas järelevalvet.51
Kuigi ettevalmistustööd selle tööviisi juures olid võrdlemisi kallid, tasus see ennast,
kuna kokkuhoidu saavutati toestuse ja põlevkivi väljavõtmise arvel koristustöödel.
Teed olid kõrged, avarad ja ei nõudnud mingit korrashoiu-kulu. Võimalus töid
forsseerida ja kontsentreerida vähestesse käikudesse andis samuti tunduvat
kokkuhoidu.52
Tarvidus toetuse järele oli uute tööviiside tarvitusele võtmisega väiksemaks jäänud;
edasinihkuva umbkoristusviisi juures läksid tarvis ainult 3,60 m pikkused talad, mille
mõlemad otsad toetusid paeriitatele; tagasinihkuva umbkoristusviisi juures ei olnud
käikude toestuse järele üldse tarvidust.53
 Teede ehitamine oli samuti vähenenud uue tööviisi tarvitusele võtmise tõttu, kus
strekkide vahe oli 50 m endise 20-25 m asemel. Veoteede paranduse ja korrashoiu
kulud olid endiste aastatega võrreldes langenud tugevamate rööbaste tarvitusele
võtmise ja liiprite vahede sillutamise tõttu puunottidega.54
Veekõrvaldamise alal kogu möödunud viisaastaku kestel oli käimas kaevanduse
veekanali lõplik süvendustöö 1/1000 kallaku peale, mis maapealses osas juba lõpule oli
jõudnud ja maa-alustes veestollis ja veestrekis veel jätkus. Veeolud olid aasta-aastalt
järjest paranenud põhjavee pinna langemise tõttu; osalisi töötakistusi vee tõttu
madalamates töökohtades tuli ette veel vaid kevadise ja sügisese suurvee ajal.55
Kaevanduse tuulutamise otstarbeks ehitati rida uusi õhušahte kuni 16 m
sügavusega. 56
1933. aastal muretseti 50 uut rull-laagritega vagunetti lisaks endistele
samatüübilistele. Uudiseks selle juures oli, et kõik vagunettide osad valmistati
kodumaal, nimelt rattapaarid Riigi Sadamatehases ja kastid kaevanduse oma töökojas
Kohtla-Järvel.57

Kasutatud kirjandus:
“Riigi põlevkivitööstus 1918-1928”, Tallinn, 1928, lk. 62-70.
“Riigi põlevkivitööstus 1918-1933”, Tallinn, 1933, lk. 28-33.
Kampmanni M. “Eesti Kodumaa”, Tallinn, 1918.
Ilves, T. H. “Võrumaa Teataja”, 3. november 2001, lk.2

SISSEJUHATUS
 Eesti oma 1,4 miljoni elanikuga on küll väike riik, aga sellegipoolest oleme me
mitmeski mõttes ainulaadsed. Nii näiteks kaevandatakse Eestis 84 protsenti kogu
maailma põlevkivist, sest mujal maailmas seda maavara ei tunta.1
Otsustasin referaadi kirjutada põlevkivi kaevandustest Kukrusel 1920-1933, kuna
põlevkivi on olnud lähiajal meedias sagedasti käsitletud teema. Kuna elan
põlevkivikaevandustest ligi 200 km eemal, tundus mõte põlevkivikaevandusi uurida
minule, kui võimalus millegi uudse omandamisest, põnev.
Palju abi sain juhendajalt Helle Ruusmaalt, kellelt saadud materjalid mind kõige
enam abistasid.Kõige enam abistasid mind Riigi põlevkivitööstuse kirjastuse poolt välja
antud materjalid.
 Müüt põlevkivist

Kuidas see kiwi kohalikule rahwale esimest korda laiemalt tuttavaks sai, sellest
kõnelewad wanad inimesed järgmist: Aastat 108 tagasi asutanud Kukruse mõisa
omanik omale uut rõhaeda, mis tarbeks ta lasknud kraawisid kaewata ja maad
tasandada. Kraawide kaewamisel tulnud siis ka kiwi nähtawale, millest tükid kaewajate
tule lähedale sattunud ja põlema hakanud. Wiimaks teinud mehed aina kiwidest tuld,
kuid mõisnik keelanud meestel kiwide põletamise ära ning wiinud ise mõned kiwid
omale mõisa. Kiwide põlemisest kuulda saades muretsenud Jõhwi apteegi omanik
omale sealt sülda 3 neid kiwa ja ladunud oma õue peale hunnikusse. Selle järele tulnud
seal alewis suur tulekahi, mille tõttu ka apteek ühes põlewate kiwidegapõlema läinud.
Wiimased lõõmanud hirmsal kombel, sünnitanud suurt palawust ja lämmastawat suitsu,
mis tuletõrjumist takistanud. Isegi wee kallamine kiwide peale olnud asjata. Need
huuganud sedawiisi paar päewa ärapõlenud majade
keskel.2

Viited

1 Ilves, T.H. “Võrumaa Teataja”, 3. november 2001, lk. 2.

2 Kampmanni, M. “Eesti Kodumaa”, Tallinn, 1918
3-5 “Riigi põlevkivitööstus 1918-1928”, Tallinn, 1928, lk.62
6-7 Sama, lk 63
8-14 Sama, lk 64
14-19 Sama, lk 65
20-27 Sama, lk 66
28-31 Sama, lk 67
32-37 Sama, lk 68
38-46 Sama, lk 70
47 “Riigi põlevkivitööstus 1918-1933”, tallinn, 1933, lk 29
48-49 Sama, lk 30
50-52 Sama, lk 31
53-57 Sama, lk 33

Sisukord
SISSEJUHATUS
MÜÜT PÕLEVKIVIST
KUKRUSE KAEVANDUSE ARENGU ÜLEVAADE
VIITED
LISAD
KOKKUVÕTE
KASUTATUD KIRJANDUS
LISAD
 KOKKUVÕTE
Tänu eelneva referaadi koostamisele õppisin palju juurde nii põlevkivist,
kaevandustest, tööstustest, tehnika arengust ja üldse inimeste elust aastatel 1920-1933
kaevandustelinnas Kukrusel. Nüüdsest mõistan paremini põlevkivi kaevanduste ja
töötlemise viise ja olen saanud hea ülevaate I Eesti Vabariigi –aegsest perioodist
Kukrusel.