ENESEANALS

ppimine on kindlasti minu jaoks suur tugi iseseisvaks eluks. Tunnen ennast
hsti kui mul on kogemusi, oskusi ja eelaimdusi. ppimine annab mulle juurde
julgust. Selleprast otsustasingi ennast veel arendada ja uuesti kooli minna. Minu
eelmise eriala valiku kohta tleksin, et elus tuleb kogeda vigu. Tundsin lihtsalt
kooli viimastel kuudel, et see eriala(toitlustusteenindus) pole ikka pris see ,
millega ma sooviksin kogu oma lejnud elu leiba teenida. Ma ei saaks just
elda, et see pris suur viga oli, sest see eriala andis mulle uut maailmavaadet
tiesti teisest vaatenurgast, julgust suhelda erinevate inimestega ning mida kige
rohkem oskust kuulata teisi inimesi.
Mulle meeldib ppida uusi asju jrk-jrgult, korraga liiga palju infot muudab kik
segaseks. Siis vtan aja maha ning hakkan asju uuesti lbi ttama enda jaoks,
ks uus teema teise jrel.
Pean end sna kinniseks inimeseks. Vlja vin paista snagi jutukas ,kuid
tegelikult alati enne tlemist mtlen, kas ikka on vaja kigile kikke rkida.
Samuti ei otsi ma spru ning ei leia ka neid tihti, on vaid mned ksikud, kuid
nemad on ja jvad. Mulle meeldib olla teiste vastu vbralik ning ootan, et ka
minu vastu ollakse sbralikud ja pean justkui seda natukene tks ra jta
endast halba muljet. Kindlasti pole see hea iseloomuomadus ning selle kallal
nen aina rohkem ka vaeva, ma ei peagi alati kigile meeldima.
Paljud on ksinud, mis on minu eesmrgid peale kooli. Miks mitte astuda
esimene samm ettevtte loomusele? Mis ma ikka oskan vastata, pole erilisi
plaane veel tekkinud. Miks? Kik ikka kib selle umber, et mulle ei meeldi
tegeleda asjadega, mida ma ei tunne. Jah, vin otsuseid teha, kui olen varem ise
sellega kokkupuutunud vi ninud/kuulnud kellelgilt selle konkreetse kogemuse
kohta paremini. Uued ja ootamatud vljakutsed on minu jaoks ebameeldivad.
Kuhu ma siis juda tahan? Tulevikus soovin ttada ettevttes, kus on sbralik
kollektiiv, mulle meeldivad ning huvipakkuvad tlesanded ning kus ma ei
peaks palgapevast palgapevani elama. Oma soovi saan tita vaid lbi
katsetamise ja iseenda leidmisega.
Oskan ennast kokku vtta, nii nagu koolis intervjuu tegemisel. Kas ma olin
selleks korralikult ettevalmistunud? Ei. Koostasin vaid ksimused. Kui kes oli

vastamisaeg, tuleb vaid jtta enesekindel mulje, mned tabavamad vastused ja

silmavaatamine. Jb mulje, nagu oleksin ma selleks kvasti vaeva
ninud.Kindlasti aga aitas intervjuule kaasa see, et olin varajasemalt kogenud
intervjuul kimist ning ise ka intervjueerija olnud.
Minu kige suurem eesmrk on vtta keelekursuseid, sest vrkeeled on olnud
alati minu jaoks rasked. Ning kuna ma olen endale sellise eesmrgi pstitatnud,
plaanin ma selle ka kindlasti tide viia.