MART SAAR (28. IX 1882 Hüpassaare – 28.

X 1963 Tallinn),
Helilooja. Sündis Hüpassaares metsavahi perekonnas. Tema isa oli hea orelimängija ja improvisaator,
kellelt Saar sai esimese õpetuse. Hariduse omandas Kaansoo vallakoolis ja Suure-Jaani
kihelkonnakoolis, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. 1901. aastal astus Saar
Peterburi Konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1908. aastal hõberahaga. Õppis
samas kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi ja Aleksander Ljadovi juures (lõpetas 1911). Pärast
õpinguid töötas Tartus muusikaõpetajana. 1921. aastal asus elama Tallinna, kus tegutses vabakutselise
heliloojana ning esines sageli organistina. 1928–1929 toimetas muusikaajakirja “Muusikaleht”.
1932–1943 elas isatalus Hüpassaares, kus hiljem veetis kõik oma suved. 1972. aastal avati seal Mart
Saare majamuuseum. 1943–1956 töötas Saar kompositsiooniprofessorina Tallinna Riiklikus
Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa, Jaan Rääts jt).
Saar oli üks rahvusliku stiili rajajaist ja eesti professionaalse muusika alusepanijaist, eriti koorimuusika
vallas. Saar oli esimene eesti helilooja, kes suutis mõista eesti vanema rahvalaulu olemust, avada selle
omapära ja sünteesida arhailist rahvalaulu kaasaegse helikeelega. Saar oli ka üks neist, kes rahvaviise
kogus, analüüsis ja süstematiseeris (ekspeditsioonid 1907,1910).
Oma loometee alguses oli Saar suuresti mõjutatud sajandi alguse uutest suundadest —
ekspressionismist (soololaul “Must lind”) ja impressionismist (klaveriprelüüdid). Klaveripalas “Skizze” võib
leida isegi atonaalseid jooni.
Saar on miniaturist, kes oma parima väljendab laulu kaudu. Tema loomingus ei puudu küll sümfooniline ja
vokaal-sümfooniline muusika, kuid see jääb laululoomingu varju. Kaalukaim koht on koorilauludel (ca
350). Helilooja inspiratsiooniallikateks olid loodus ja rahvaviis. Rahvalaul Saare loomingus säilib
võimalikult ehedal kujul. Teda köitsid arhailiste laulude vahelduvad meetrumid (“Läksin kõrtsi aega
viitma”), assonants ja alliteratsioon (“Latse hällütamise laul”). Säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti
rahvamuusikale omased laadid: dooria, lüüdia, miksolüüdia (“Kõver kuuseke”).
Mõned Saare laulud on lihtsa tekstuuriga ja kuuluvad laulupidude raudvarasse (“Leelo”, “Põhjavaim”), aga
on ka palju laule, mis valmistavad raskusi isegi professionaalsetele interpreetidele. Saar loobub
romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning viib oma faktuuri- ja harmooniakäsitlusega
eesti koorimuusika uuele tasemele. Faktuur on unisoonist 8-häälsuseni, kus erinevad häälepartiid on
kihistunud keerulistesse kooskõladesse, isegi klastritesse. Iseloomulik on variatsiooniline arendus.
Koorilaulu kõrval oli soololaulu žanr Saarele üheks enam armastatumaks väljendusvahendiks. Ta on
kirjutanud soololaule rohkem kui ükski teine eesti helilooja (ca 180). Saare lauludes on leidnud
muusikaliselt kauni väljenduse helilooja armastus oma kodumaa looduse vastu, seal on nii tundelist
armastuslüürikat kui filosoofilisi mõtisklusi elu kaduvuse teemadel. Oma soololauludega on Saar
saavutanud sellise taseme, mis lubab neid võrrelda maailma muusikaliteratuuri selle ala parimate
saavutustega. Tekstidena on kasutatud kõige rohkem Juhan Liivi, Karl-Eduard Söödi ja Anna Haava
luulet.
Saar on ka kõige ulatuslikuma klaverimuusikaga helilooja Eestis. Varase klaveriloomingu üldilme on
süvenenult tõsine, sageli raskemeelne, kontsentreeritud ja napisõnalise väljendusviisiga. Stiilivõtetelt
kõigub helilooja siin hilisromantismi, impressionismi ja ekspressionismi vahel. Alates 1913. aastast
areneb Saare klaverimuusika stiililiselt eri suundadesse. Ühelt poolt püsib Saar edasi traagilise alatooniga
väljenduslaadis (Eleegia a-moll), teiselt poolt on märgatav sisemine lihtsustumine (bagatellid, mõned
prelüüdid). Mitmes prelüüdid on mõne teise helilooja (Skrjabin, Rahmaninov, Debussy) konkreetse teose
variatsioonid. Rahvuslikus stiilis on kirjutatud kolm Eesti süiti, Fantaasia eesti teemadele. Rahvuslikus
stiilis on tihti ka originaalteemalised palad (“Hetk”, “Laul männile”).
Saare loomingusse kuulub ca 350 a cappella koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala, 2 orkestriteost, 2
vokaal-sümfoonilist teost. Kokku on tal kolm kogumikku rahvaviise.

SÜMFOONILISED TEOSED
1908
Masurka h-moll
Poeem-prelüüd es-moll