Anton Tšehhov – „Kirsiaed“

A. Tšehhovi näidend on leseks jäänud mõisaomanikust Ranevskajast, tütrest Anjast,

kasutütrest Varjast ja Ranevskaja vennast Gajevist. Teisteks peategelasteks on veel kaupmees
Lopahhin ning kontorikirjutaja Jepihhodov

Lugu algab sellega, et Pariisist saabub Ranevkaja koos oma tütrega ja teenijatega, kes koos
neile rongijaama vastu läinud Gajeviga tagasi mõisa tulevad. Mõisaproua läks viie aasta eest
Pariisi, et murede eest põgeneda. Eelkõige oli muredeks tema poeg, kes jõkke uppus ja
abikaasa kaotus.

Mõisaga on lood kehvasti. See on võlgades ja läheb koos kirsiaiaga, mis on majaga samal
krundil, oksjonile. Ranevskajal on nõrkus oma raha ära laristada ja välja laenata. Pariisis olles
armus ta petisesse, kes ta kaudses mõttes paljaks röövis. Ka vennal Gajevil pole mõisa
päästmiseks raha. Ainus väljapääs oleks Lopahhini idee: kirsiaed, mis on ilusaim
vaatamisväärsus ümbruskonnas, maha raiuda ja see maaala suvitajatele välja rentida.
Rentnikelt saaks piisavalt raha mõisa võlgadest päästmiseks. Sellega pole Ranevskaja ega ta
vend nõus, kuid nad ei saa ka aru, et vastasel juhul jäävad nad oma mõisast ilma. Nad
mõlemad on tohutult kiindunud kirsiaeda. Gajevil on plaane kuidas mõisa päästa Näiteks
laenata raha rikkalt vanatädilt, kuid Gajev ei mõista tegelikult probleemi suurust ja tema
pingutustest jääb väheks. Ranevskaja, Gajev ja teised kõrgkihi tegelased elavad tavalist elu
edasi: korraldavad balle, kutsuvad orkestri esinema. Mõisa probleemist aga justkui hoitakse
kõrvale, mõeldes, et ehk see asi laheneb kuidagi ise ära.

Mõisas käib parasjagu ball, kui äsja toimunud oksjonilt jõuab tagasi Lopahhin, kes teatab, et
tema ostis mõisa ära. Ta pakkus hinda koos ühe teise ärimehega, kellest ta lõpuks üle pakkus
ja mõisa endale sai. Ta annab mõista, et tahtis Ranevskajale head teha mõisa endale
ostmisega, kuid tegelikult on tal mõttes vaid plaan kirsiaia maha raiumisest ja selle maa välja
rentimisest. Hetke pärast tuleb ka Gajev, kes nutab. Talle on lõpuks kohale jõudnud, et mõis
on müüdud. Samasuguses ahastuses on ka Ranevskaja ja Varja. Anja on aga õnnelik, sest talle
meeldis Pariisi elu ning ta tahabki kodukohast eemale saada. Varja on ka seepärast õnnetu, et
tema ja Lopahhin armastavad teineteist aga kumbki ei julge seda välja näidata ning Lopahhin
ei julge neiu kätt paluda. Nii lähevadki kumbki omas suunas- Lopahhin linna tööasju ajama ja
Varja koos teistega kolib uude kohta. Mõis jääb tühjalt seisma, mida Jepihhodov jääb
Lopahhini palgal valvama. Tagasi tulles on Lopahhinil kindel plaan kirsiaed maha raiuda,
mõis lõhkuda ja maa suvitajatele välja rentida.

Teose põhiprobleemiks on see, et mõisa kõrgkiht ei taha leppida selle olukorraga, mis nende
ette on seatud. Sama lootusetu on pimedast teha nägija, kui päästa võlgadesse jäänud mõis.
Eriti kui selle omanikud on hoolimatu ja pillava eluviisiga, kes rahaga ei oska muud teha kui
laristada. Probleemi unustada proovides pidutsetakse ja laristatakse edasi, kuni jõuab kätte
tõsiasi, et tuleb oma seitse asja kokku korjata ja mõisast välja kolida.