Flaubert, kirjandus ja demokraatia

Mariann Tihane

Ka nd on mulle thtis vorm et see oleks laitmatu, muud pole mulle vaja.
Liiga heklgselt mtlevad kirglikud naised ei mista seda ilu kultust, mis
pole oma loomult kuigivrd tundeline. Neil peab ikka olema phjus ja siht.
Minu pilku rmustab htviisi nii kassikuld kui ehtne kuld. Kassikulla
poeesia on krgemgi, sest sisaldab ka kurbust. Minu jaoks on vrtust ainult
tiuslikuks lihvitud klavail vrssidel, ilusail koidikuil, kuuvalgusel,
koloriitseil piltidel, antiiksel marmoril ja vljendusrikastel ngudel. Kik
lejnu seda lihtsalt pole. Puurilinnud kutsuvad minus esile tpselt
samasuguse kaastunde nagu orjastatud inimesed. Flaubert kirjas armastatule
Mte ei ole lause taga nagu ese klaasi taga, vaid ta on lausega ks, sest on
vimatu kujutleda lauset, mis ei vljendaks mingit mtet, ega mtet, mis oleks
meldud hegi snata. Paul Bourget
Kirjutada thendab nha, muutuda silmaks, asetada asjad nende pilgu
puhtasse meediumisse, see thendab nende idee puhtasse meediumisse. See
on, enamgi veel, absoluutne ngemisviis. Jacques Rancire

Paar eelmrkust: Gustav Flaubert tahtis kirjutada raamatut eimillestki 1. Proovin jrgnevalt
seda tahet phjendada ja selgitada. Madame Bovary on romaan naisest, kes vihkab oma elu
provintsilinnakeses maa-arsti abikaasana ja ihaldab erakordset ja levat teistsugust
olemisviisi, sellist, millest ta on lugenud sentimentaalsest ja romantilisest kirjandusest. Selle
iha ajel hakkab Emma elama ha intensiivsemalt abieluvlistes suhetes, paljastades ennast
linnakese silmis klvatuvitu naisena. Emma laenab luksusesemete ja aksessuaaride
sobitamiseks suuri summasid vlgu, ostab armukestele mttetuid kingitusi ning viib
sedamda perekonna laostumise veerele. Nhes eesootavat hbi ja alandust, mida phjustaks
avalik pankrot ja mida vimendab armukeste tdimine Emma levoolavusest, sooritab proua
Bovary enesetapu, mrgitades ennast arseenikuga. See on lhidalt romaani narratiiv hes
ligus. Aga millest rgivad lejnud kolmsada?

1 Alguses maksab tsiteerida Flauberti enese seisukohti nii autorist kui kunstist: Hukka tuleb mista iga teos,
kust autor vlja paistab. Poeet on teline poeet ksnes siis, kui ta jb jutustatud draamast vljapoole, kui ta
nitab oma kangelasi, paljastamata midagi iseendast. [---] Kuna kunsti mte on temas eneses, ei tohi seda vtta
vahendina.

Minu essee Gustave Flauberti suurteosest Madame Bovary tugineb olulisel mral
kaasaegse kirjandus- ja poliitfilosoofi Jacques Rancirei ksitlusele. Rancirei mtlemises
on inimelu esteetiline ja poliitiline aspekt teineteisest lahutamatud, esteetiline ei kuulu ainult
kunstilisse ja poliitiline pelgalt hiskondlikku sfri. Rancirei ksitlus Madame Bovaryst
on ks iseloomulikumaid ja veenvamaid nited taolisest eristamatusest, kuid see ei kaldu
samas sugugi le kirjandusteaduse parda puhtpoliitilisse diskurssi, vaid on pigem vimas
ngemus kirjanduse ja kirjandusliku kitumise hdavajalikkusest hiskondlikes suhetes.
Mitte ainult Rancirei tdes, vaid kirjandusfilosoofias leldiselt on valdav arusaam,
et kirjandus on inimajaloos vga hiljutine kontseptsioon, selline, mille esilekerkimist saab
umbkaudu paigutada 18. sajandi lpu- ja 19. sajandi alguskmnenditesse. Niteks Voltaire
ngi veel snas kirjandus midagi sna kahtlast ja laialivalguvat, tema mratluses thistas
see lihtsalt peeneid tundmusi ja teadmisi kaunitest kunstidest, mitte aga ht spetsiifilist
kunstivormi. Rancirei jrgi on kirjandus lahutamatult seotud samaaegselt esilekerkinud
modernse demokraatiaga, millel oli sarnaselt kirjandusega algselt sna kahtlane staatus. See
tulenes

asjaolust,

et

seoses

poliitiliste

revolutsioonide,

tehnoloogiliste

arengute,

industrialiseerumise ja uue meedia (ajalehtede, litograafide jne) levikuga hakkas lagunema

hiskonnakorraldus, mis oli terveid sajandeid seisnenud monarhia, religiooni ja aristokraatia
vahel jaotatud rangelt hierarhilises mudelis. Seda mudelit iseloomustas Rancirei jrgi
taoline hiskondlik identifikatsioonireiim, mis tugines representatsioonile, see thendab
mimeetilisele printsiibile. hiskondlikud rollid olid rangelt jaotatud ja varasema kunsti
eesmrgiks oli kajastada ning petada normatiivseid suhteid nii osutab Rancire, et
representatsioonilise reiimi dominatsiooniaegadel kidi teatris ppimas staatusele sobivat
kitumist ning kneviisi. 19. sajandil representatsioonilise reiimi dominant lagunes,
demokraatlik hiskond tegi filosoofia, kunsti, teaduse kttesaadavaks potentsiaalselt igahele.
Just sellisel demokratiseerumise perioodil kujunes mber see viis, kuidas kirjakunsti tajuti
endise peegeldusliku suhte asemel sai keelest htkki omaette singulaarne olemisviis vi laad.
Seda laadi nimetab Rancire esteetiliseks reiimiks, selliseks, mis ei pea tegelikkust tingimata
representeerima, vaid milles maailm hakkab meiega rkima, milles maailm on poeem,
nagu romantikud seda snastasid. Selline esteetiline nihe on Rancirei jaoks, kes tugineb siin
suuresti Schilleri esteetikale, revolutsiooniline sndmus inimkonna ajaloos, selline plahvatus,
mille tagajrgi me neme eriti akuutselt digiajastul. Demokraatia ja esteetilise reiimi vi
kirjakunsti autonomiseerumise eriliseks tunnuseks on selle kttesaadavus potentsiaalselt igale
inimesele, eriti aga neile, kel poleks selle jaoks justkui igust. Nii kirjandus kui demokraatia

hlestavad inimkogukondi, produtseerides sealhulgas suurel mral dissensust, erimeelsust,

kuid just taolist positiivset erimeelsust, milleta demokraatlikku hiskonda ette kujutada pole
sna otseses mttes vimalik.
Aga just nagu kirjandus Voltaireile, oli demokraatia Flauberti-aegsele ajastule
kahtlane, ieti lausa problemaatiline nhtus. Seda seostati antidemokraatide seas haiglase,
tepoolest lausa patoloogilise ja ebaterve erutuse ja hsteeriaga, mis nestab
kindlakskujunenud sotsiaalseid suhteid ja hvardab seega hiskonda tervikuna. Selline n
hvardava demokraatia vabameelsus ja varajane tarbimiskultuur heidutasid ka Flauberti,
keda ongi nimetatud antidemokraadiks, kes olevat lausa kurtnud ebaigluse le, et tema peab
krvama nagu koer, samas kui see hoor, demokraatliku aja haige kreatuur, proua Bovary,
trganud paberilehele kritseldatud elututest thtedest, elab edasi. Kuid nimetada Flauberti
antidemokraadiks on omaette probleem. Kui Friedrich Schlegel unistas uuest ja enneolematust
vormist, mille inimmte peab saavutama romantilise kujutlusvime ja mistusprase kriitika
kombinatsioonina, siis see vorm vttis olemuslikult paroodia kuju. Schlegeli romantiline
paroodia, mis transformeeruks romantitsismi paroodiaks, on leidnud omamoodi vljenduse ka
Flauberti loomingus vi nagu Rancire seda snastab, on Flaubert oma Madame
Bovaryga saavutanud taolise kirjandusdemokraatliku hlestuse, mis hvardab iseennast
tappa, mis on iseendale kriitikaks, mis on revolutsioon, mis rajab vastupanu iseendale. See,
millest Flaubert ise kirjutas kui absoluutsest ngemisviisist, nimelt stiil, peaks tema jaoks
lbistama lakkamatult inimtegevuse maailma, tungima inimindiviidi tagusesse vi eelsesse
sfri, sinna, kus kik on alles eel-individuaalne, mitte-isiklik. Stiil ei ole Flaubertile suvaline
keeleornamentatsioon, vaid absoluutse ngemisviisina selline, milles thenduslike
inimsuhete taandudes saavad nhtavaks maailma impersonaalsed tundmused ja fragmendid.
Rancirei jrgi on selline ngemus ngemus radikaalsest demokraatiast, selline
egalitarismivorm, mis ei pa kujutleda mingit tulevat paremat maailma, sellist, mida viks
snade abil ihaldada vi mille jrele ihaldamist viks snades kujutama hakata, vaid hoopis
sellist, milles avaldub osade ja fragmentide ebaisikuline vrdsus, millel pole midagi pistmist
inimindiviidide vahelise vrdsusega. Flauberti stiil, nagu Rancire seda neb, lahustab
tavaprase

ja tuttava inimeste ja tegude maailma selle individuaalsuse-eelseteks

aatomosakesteks, nii et absoluutse stiili eesmrgiks saab vabaneda mis tahes konkreetse
vaatepunkti tunnistamisest vi tunnustamisest ja prduda ksikute vaatepunktide juurest
ebaisikliku

maailma

poole,

milles

igasugune

individuatsioon

on

vaid

suvaline

substantsihiring maailmast saab, nii nagu Ranciere seda snastab, kskiksete aatomite

juhuslik tants. Nnda hakkavad niteks Madame Bovary motiveerimatud kirjeldused ja

suvalised detailid, objektid ning kujundid nudma lugejalt tegelaste ja looga vrdvrset
thelepanu, mistttu peegeldab romaan oma vormi kaudu demokraatlikule ruumile
tunnuslikku hierarhiate puudumist ja omistab lisaks vrdset thelepanu nii olemisele endale
kui kikidele olevatele ksikutele asjadele. Kui nnda muutuvad arusaadavaks omaaegsete
kriitikute

sdistused

Madame

Bovary

liigses

demokraatlikkuses,

siis

romaani

tegelastevaheliste suhete hiringus avaldub Rancirei jrgi mrksa sgavam tasand, nimelt
kirjandusdemokraatia enese kriitika.
Mnevrra dramaatiliselt kuulutab Rancire, et Emma Bovary ei sooritanud mitte
niivrd enesetappu, kui misteti surma ja tapeti tema autori poolt. Emma kirjandusliku
enesetapu lihtne ja ige, aga poliitiline seletus oleks, et ta tappis end seeprast, et ei
suutnud maksta oma vlgu, mis olid tekkinud abieluvliste suhete tttu, mis aga omakorda
olid tekkinud arusaamatusest vi ieti lahknevusest, mis seisnes Emma vimetuses hoida
lahus elu, millest ta unistas, elust, mida ta pidi elama provintsiarstiga vikelinnas. Lhidalt,
kuna tal oli liiga elav kujutlusvime, oli Emma sellise selgituse kohaselt ajanud segamini
kirjanduse ja elu. Seda poliitilist selgitust vib laiendada, lisades sotsiaalseid phjendusi
Emma vhesest haridusest, tema hiskondlikust vrandumisest jne, kuid nagu Rancire
osutab, ei huvitanud Flauberti sotsiaalsed asjaolud, liiati oleks kik need sotsiaalkriitilised
hoiakud kehtivad ju ka juhul, kui Emma ei oleks ennast viimaks tapnud, vaid oleks suutnud
niteks oma vlad klaarida. Kuid Flaubert tahtis kirjutada loo naise surmast, tema ainukeseks
huviks oli puhas kirjandus, seega ei phjenda sotsiaalkriitiline suhe tervenisti phjusi, miks
Emma pidi surema enamgi, realismi seisukohast oleks lausa absurdne vita, nagu oleks
reaalne kellegi enesetapp seeprast, et ta oli lugenud liiga palju raamatuid ja ajanud sassi elu
ja kirjanduse.
Seega revideerib Rancire seda tavaprast tlgendust ja vidab, et Emma ei ajanud
neid kaht mitte sassi niteks idlliline loodusluule ei veennud naist sugugi looduse tegelikus
idllilisuses , vaid ta tahtis, et kirjandus ja elu teineteisest lbi pimuks, ksteisega
sulanduks. Kirjandusliku tegelasena iseloomustab teda keeldumine kahe naudingu, tegeliku
maailma materiaalse naudingu ja kunsti, kirjanduse ning ideaalide spirituaalse naudingu
eristamisest. Kui Flauberti-aegsed antidemokraadid nimetasid demokraatiat hiskonda
ohustavaks paljususlikuks liikumiseks, mis ihkas kike egoistlikult mitte pelgalt nautida, vaid
nautida praktiliselt, siis Emma on Rancirei arvates sellise iha kehastus suutes panna vastu
oma armastusele Leoni vastu, tasustab ta end selle saavutuse eest uue ja leva mblitki

soetamisega, sest nnda tajuvad vrikad inimesed demokraatia universaalse ekvivalentsuse

seaduspra: iga kire saab vahetada mis tahes teise kire vastu. Kuid kui Emma nndamoodi
kirjandust ja elu ha kasvavalt kokku sulatab, siis, ksib Rancire, mida halba on ta teinud
kirjandusele, miks peaks ta selle eest olema autori poolt surma mistetud? Enamgi, kuidas
peaksime otsustama kirjaniku le, kes kehastab samaaegselt nii oma tegelase leiutajat, tema
kohtumistjat, hukkajat ning lisaks kigele kaassdlast?
Nagu lal mainitud, hgustas kirjandus, see uus kirja-kunst, eristust luulelise sfri ja
proosalise elu vahel. See nestas piiri, mille oli poeetilise ja proosalise vahele juba sajandite
eest kujutlenud Aristoteles, kelle jaoks poeesia oli rohkem filosoofiline kui ajalugu, sest see
ksitleb tegevuste kombinatsioone, samas kui ajalugu on sndmuste meelevaldne jrjestikune
kulgemine. Inimolemise hierarhiliste tlemis-, olemis- ja tegutsemisviiside ehk tajutava
jaotuse kollapsiga kadus piir kahe inimsuse, poeetilise ja proosalise vahel ning kige paremini
vljendus see uues kirjakunstis, mis muutis mis tahes ainese vrdseks iga teisega, millel
puudusid llad vi vritud teemad ja mille anti-aristotellikkust Flauberti absoluutse stiili
kujutelm htlasi rhutas kui puhta Kunsti printsiipi: kunst ei vlgne mingit vrikust oma
ainesele, ei ole mingit piiri selle vahel, mis kuulub kunsti valda ja selle vahel, mis kuulub
mittekunstilise elu valda. Kunstnik vib luua taluttrest kunstiteose ja see taluttar vib
kunstiteoses luua omaenese elust kunstiteose. Kuid taolise Kunsti-ksitluse seisukohast lasub
kunsti tulevik Kunsti ja mittekunstilise elu vahelises ekvivalentsuses ja kui see ekvivalents on
kttesaadav kigile, siis mis jb Kunstile alles kui talle ainuomane? Selline on kirjanduse
enda demokraatlik hvardus, kirjakunsti valemi oht surmata iseennast. Sellise tagajrje
vltimiseks on vajalik need kaks vrdsust lahti hendada. Selleks kujutab Flaubert Rancirei
snul Emmat teatava antikunstnikuna, kes asub valel pool kunsti ja mittekunsti vahelist
vrdsust. Praktilise mistuse ja kunstivaadetega Emma jaoks thendab kunst ise vahetegemist,
auvrset jrge, teatud krgemat eluviisi. Ta tahab tundmusi ja kujundeid kehastama panna,
lihaks muuta, reaalseteks objektideks ja isikuteks moondada ja see on Flaubertile
demokraatia

mrgitav

kurjus,

mida

Rancire

nimetab

vljendiga

igapevaelu

estetiseerimine kuigi omal ajal selline vljend puudus, oli vastav mure kahtlemata olemas.
Meenutades eelpoolmainitud Schlegelit, vib seda snastada ka nndamoodi, et kui
romantilised filosoofid tahtsid muuta elu kunstiks, siis Flauberti looming on paroodia, mis
keskendub romantilise kunsti mjule meie igapevase elu le.
Rancirei arvates ennetab Flaubert nnda Theodor Adorno kitiksitlust kit ei ole
mitte lihtsalt igapevasesse ellu integreeritud kunst, mille esteedid varasematel perioodidel

vi kaasajal on mittekunstina hljanud. Kit thendab pigem vastupidi, et kunst on igahe

ellu inkorporeeritud, igapevaste kontekstide ja miljde lahutamatu osa. Nii on Madame
Bovary Rancirei arvates omamoodi antikiti manifest, milles Emma toimib risti vastupidi
kirjanikule, kelle jaoks kunsti ja mittekunsti sulandumine peab ja saab aset leida ainuksi
raamatus. Sedasi on Emma Bovary surm kirjanduslik surm, halva kunstniku surmamistmine,
mille snumiks on, et kunst peab olema lahus elu estetiseerimisest. Nagu Rancire osutab, on
pool sajandit hiljem Marcel Proust sarnaseks kohtumistjaks peenemaitselistele inimestele,
kes ihkavad, et Kunst nende elu ja kodu dusaks ja levaks muudaks. Kuid karistamise krval
on vaja nidata, mis on ige viis kunsti ja elu vahelise ekvivalentsuse ksitlemisel ja nimelt,
et see peab olema suletud raamatusse, kirjutusse, mida Flaubert nimetab stiiliks, mis on, nagu
lal

mainitud,

absoluutne

ngemisviis.

Stiil

ei

ole

juhuslik

vi

meelevaldne

keeleornamentatsioon, mis peaks tavalise elu ja inimeste kirjeldusse ilu lisama. Absoluutne
ngemisviis on selline, milles me ei ole enam subjektid, kes ajavad taga isiklikke eesmrke,
vaid see on asjade ngemise viis, kus subjektid on vabastatud kikidest seostest, mis teevad
neist kasulikud vi ihaldusvrsed objektid. Stiil on tundmuste nautimise viis just nimelt
puhaste tundmustena, mis on lahus igapevase kogemuse sensooriumist. Kuid see aatomite
kskikne tants ei ole Flauberti tegelastele endile mistetav, asjade eel-individuaalne
voogamine nendevahelise armastuse tekkides on tegelastele mistatus, mis pole lahendatav,
kuigi tegelaste ainsaks tahteks on selle mistatuse hendamine teliseks looks, et
kskiksete asjade voog muutuks tunnuseks telistele asjadele mida saab ihaldada ja omada,
indiviidide omadusteks, keda tegelased saavad armastada ja kes saaks armastada neid endid.
Kirjaniku seisukohast ei aja nad seega elu ja kirjandust sassi. Nad ajavad he kunsti ja he
elu segamini teise kunsti ja teise eluga nad on endiselt lksus vanas poeetikas koos selle
tegevuste kombinatsioonidega, oma tegelastega, kes visandavad suuri eesmrke, oma
tunnetega, mis on seoses isikuomadustega, oma llate kirgedega, mis vastanduvad
igapevaelule jne. Nad on nihkes selle uue poeetika suhtes, mis on purustanud tegevuse
hierarhilise poeetika egalitaarse elupoeetika kasuks. Kuid see thendab htlasi, et nad
ajavad sassi he elu teise elu suhtes.
Nagu Rancire osutab, hakkas kirjandus Flauberti ajast Prousti ajani muutuma ha
enam n tervise ksimuseks. Maailma hvardavad ja haavavad esmalt snad, mis kisuvad elu
eemale selle loomulikust sihist kui tavalised inimesed satuvad elamise ja reprodutseerimise
tsklist vljapoole, levusse snadest nagu vabadus vi vrdsus ning asuvad selle kohta
valitsusele oma arvamust moodustama. htlasi haavavad ja hvardavad snad Emma-

suguseid, kes hakkavad saatuslike tagajrgedega ajama taga snade ndsus, nnelikkus
vi ekstaas thendust. Teisisnu hakkab elu juba Flauberti ajal hvardama tiesti uus
vaenlane: tahe. Inimesed kannatavad oma tahte tttu, sest nad kasutavad ra snade ja
kujundite kttesaadavust, et konstrueerida endale ihaobjekte: tarbimisklblikke kaupu,
saavutatavaid eesmrke, alistatavaid inimesi... Kirjandus aga kerkis esile selle uue ngistuse
hlena, kuid mitte selle ngistuse vljenduse, vaid just nimelt hle, raamina. Ta kerkis esile
vana, representatsioonireiimi tegevuspoeetika thistusena, phendudes elule, elamise
thenduse

tlgendamisele

ja

htlasi

elu

vrtlgenduste

poolt

loodud

haiguste

demonstreerimisele ja nende vimalikule ravitsemisele.

Lisa. Teised Flaubertist

Bourget: Flauberti alatine seaduspra seisneb selles, et kik inimese pdlused lpevad
nurjumisega, esiteks seetttu, et vlised asjaolud ei vasta unistustele ja teiseks seetttu, et
isegi soodsates tingimustes ei jtaks hing end oma tielikult teostunud hulossis piitsutamata.
Meie soov lehvib meie ees nagu loor.
Kujutlusvime laseb Flaubertil luua eesootavast sndmusest liiga nneliku vi liiga valusa
pildi ja kui sndmus siis ktte juab, heidab vaatleja pilgu enesesse ja neb, et reaalselt
kogetud emotsioon ei vasta oodatule ning vastuolu nende vahel on nii suur, et toob otsekohe
kaasa snge lootusetuse.
Flauberti loomingut tervikuna vaadates kuulub ta nende vaimude hulka, kes peavad
plastusvrseks oma teostega praktilise ja hiskondliku mju taotlemist. See lhenemine
kannab nime kunst kunsti prast. Ta ei tunnistanud esteetilisel loomingul mingit muud
eesmrki peale tema enda ja tema sisemise ilu.
Baudelaire Madame Bovaryst: Nii mnedki kriitikud tlesid: teoses, mis on kll testi
kaunis kirjelduste tpsuse ja ereduse poolest, ei leidu ainsatki tegelast, kes esindaks moraali,
kes kneleks autori sdametunnistuse nimel. Kus on see ldtuntud ja legendaarne tegelane,
kelle lesanne on selgitada loo sisu ning suunata lugeja arusaamist? Teisisnu, kus on
sdistuskne? Jaburus! Igavene ja parandamatu vimetus vahet teha anrite ja
funktsioonide vahel! Teline kunstiteos ei vaja sdistusknet. Teose loogikast piisab kigi
moraalipostulaatide esitamiseks ning lugeja asi on teha loo lahendusest jreldused.

Kasutatud kirjandus
Baudelaire, Charles 2010. Mtisklusi minu kaasaegsetest. Tartu: Ilmamaa
Bourget, Paul 2011. Esseid kaasaja pshholoogiast. Tallinn: Loomingu Raamatukogu 2123,
lk 5682.
Rancire, Jacques 2008. Why Emma Bovary Had to be Killed. Critical Inquiry, nr 34, lk
233248.
Rancire, Jacques 2011. The Book in Style. rmt: Mute Speech: Literature, Critical Theory
and Politics. New York: Columbia University Press, lk 113127.