E.M.

Remarque „Läänerindel muutusteta“

Romaani analüüs

I. Eesliinilt naasmine.

Mehed said esimest korda eesliinilt naastes hästi süüa. Sööki peeti alati hästi tähtsaks, sest
tavaliselt oli sellega kitsas käes ning kui süüa oli, siis oli see pidupäev. Tuli välja, et kaupa oli
saadetud 150 mehele, aga pool nendest oli hukkunud, seega jagati kõik meeste vahel ära, nii et
kõik said kahekordselt. Kõik olid väga õnnelikud. Lahingus oli Kemmerich haavata saanud ja
oli seega laatsaretis, teised läksid tema juurde hüvasti jätma, kuna ta pääses koju. Arvati et ta
haav pole nii tõsine, aga paraku oli ning ta suri. Müller tahtis väga tema saapaid endale ning ta
ka sai need lõpuks. Mehed arutlevad tagalas olles selle üle, kuidas sõda peaks algama ja
kuidas see peaks käima.

II. Eesliinile kaevikuid ehitamas.Sõjaõudused.

Kui nad sõidavad rindejoone poole, siis nad ei karda enam üldse, nad on nii harjunud
plahvatustega nende ümber. Mehed räägivad omavahel, kui tähtis on sõduri jaoks maa. Nad
liiguvad puruks lastud vankritest mööda, hiilivad vaikselt, et kaevikuid ehitada. Paul saab
natuke vigastada, kuna pole enam harjunud okastraati vedama. Lõpuks saavad nad valmis ning
liiguvad edasi. Paul lohutab ühte nekrutit, kes on väga hirmul. Noortel kogenematutel meestel
on hirm nahas, aga Paulil ja tema seltskonnal, ei ole häda midagi. Kuskil sai keegi suure
tabamuse ning hobuste metsik kisa ajab talupoeg Deteringi närvi, ta tahab lausa ise neile
hobustele lõpu peale teha, lõpuks tehakse see siiski tema eest. Neid rünnatakse gaasiga, kõik
paluvad enda mõtetes, et gaasimask ometi peaks, et see poleks vigastatud, mehed on
närvilised.

III. Taas eesliinil, kardetavad elajad.

Minnakse uuesti eesliinile. Minnes nähakse värskeid kirste, naljatletakse, et need on neile.
Paul räägib sellest, et juhus ongi see, mis neid ükskõikseks teeb. Juhus on see, mis neid elus
hoiab. Kuna kaevikud pole korras, on siginenud väga palju rotte, nad jahivad neid
meelelahutuseks. Väga paljud asjad on neile vihjeks, et midagi läheb halvasti. Kui nad saavad
eedeni juustu, siis nad samuti arvavad jälle, et midagi läheb halvasti. Nad on terve päeva
pideva tule all, see aga ajab nekrutid hulluks. Mitmed neid märatsevad ja tahavad kaevikust
põgeneda, Paul üritab neid takistada. Nad peksavad nekruteid, et neile mõistus pähe tagasi
saada, mõne seovad isegi kinni.
IV. Nekrutite hukkumine.

Pidevalt on rünnak ja vasturünnak. Nekrutid on kogenematud. Ühe langenud vana rindemehe

kohta tuleb viis kuni kümme nekrutit. Ootamatu gaasirünnak viib paljud hauda. Paulil on
tunne, et tahaks kohati neile noortele peksa anda, aga samas ka jälle sülle võtta ja neid hoida,
et nad nii lollid on.

V. Tagalas.

Paul ütleb, et rinde jubedus kaob, kui nad talle selja keeravad. Kui keegi sureb, siis öeldakse,
et viskas vedru välja. Mehed teevad nalja, sest muidu nad ei peaks enam vastu. Aga huumor
muutub iga kuuga sapisemaks. Mehed näevad ühe naise plakatit, see ajab nad hulluks. Nad
pole juba ammu ühegi naise pilti näinud. See teeb nende tujud paremaks. Ujudes kohtavad nad
3 prantsuse naist üle jõe, öösel lähevad nad neile külla.

VI. Puhkus ja õppelaager. Kohtumine vene vangidega.

Paul saab puhkust ning ta sõidab koju. Kodus ootab teda haige ema, kes on väga mures ta
pärast. Kodus saab Paul paljude mälestuste ohvriks, ta hakkab kahetsema, et üldse puhkuse
võttis, sest see teeb asjad veel raskemaks. Ta tunneb, et ta ei suuda enam kohaneda tavalise
eluga, sest ta on näinud nii palju õudusi.Inimesed, kes pole sõjas käinud targutavad, kuidas
seda võita, see ajab Pauli närvi. Lõpuks saab puhkus otsa ning ta sõidab õppelaagrisse. Seal
kohtab ta vene vange, kellest tal hakkab pika peale kahju. Ta annab neile isegi enda ema
küpsetatud toitu. Paul on mures, et ta muretseb nende pärast isegi liiga palju, kuna nad on
ikkagi tema vastased, samas ta saab aru, et ka nemad on inimesed ja ilma sõjata võiksid nad
sõbrad olla.

VII. Taas rindel. Halastamatu tapatöö.

Jõudes taas rindele, peavad nad paraadi keisri ees. Mehed arutavad selle üle, kuidas saab üks
riik teise üle sõda kuulutuda.Mehed mõistavad, et tavalise sõduri rollis on lihttöölised, rikkad
sinna ei tule. Hakkab jälle lahing. Kompanii peab vahepeal luuresalga välja saatma. Paul
pakub ennast vabatahtlikult, kuna ta tunneb, et tänu puhkusele on ta meestele võlgu. Luure
ebaõnnestub, kuna vahepeal hakkab uuesti rünnak nng Paul jääb lõksu. Temaga ühte
pommisüvikusse kukub üks teine mees, kes peatselt sureb. Paul lubab mehele, et ta teeb kõik
ta perekonna heaks, hiljem Paul aga unustab selle. Paulil on täielik närvivapustus, mis siis, et
ta on tapnud sõjas palju mehi, siis see üks trükkal tema juures läks talle nii hinge. Lõpuks ta
pääseb sealt, ning Kat paneb talle aru pähe tagasi.
VIII. Laatsaretis.

Albert saab jalga vigastada ning nad viiakse laatsaretti. Paul ja Albert tahavad kindla peale
kokku jääda, seega nad ostavad sigarettide abil arsti ära. Mehed kardavad laatsaretis nö.
surituba. Keegi ei taha sinna minna, sest tavaliselt ei tule sealt kedagi enam tagas. Rügement
nõuab Pauli tagasi ning seega ta sõidab tagasi rindele, jättes hüvasti sõbra Albertiga.

IX. Sõprade hukkumine.

Tagasitulles on Paul muutunud, tal on kõigest veel rohkem suva, ta ei karda sõda, ta kardab enda
sõprade pärast. Kat saab haavata, Paul proovib endast kõike anda, et teda aidata, nad jõuavad
lõpuks arsti juurde, kuid Kat on juba surnud.