KÜLALEHT NR.

19
Mai 2010

Alles hiljuti arvasime, et see talv ei lõpe kunagi ja lund jagub vähemalt
jaanipäevani. Nüüd oleme juba mõnda aega saanud nautida suvist soojust ja
jõudnud kaevelda: „Küll on palav!“ Tüüpilised eestlased leiavad alati põhjuse
rahulolematuseks. Ja no rohi kasvab tõesti nii kiiresti, et seda ei jõua keegi ära
niita. Rõõmustage, heinategijad!

9. mail külastasid Laimjala valda maakonna kultuuritöötajad.

Ringreisil sõitsid nad ka Saarekülla. Esimene peatuspaik, Blesta kivi, pani rahva kahisema: kas
tõesti ületame me oma ajalooga viikingeid ja teisi kangeid tegijaid? Õhku jäi rippuma veel
teinegi küsimus: kes siis lõpuks vastutab Blesta kivi ümbruse korrasoleku eest?
Ka külaplatsil tekkis küsimusi: „Aga kus on kiik?“ Vähemalt sellele oli olemas kindel
vastus: „Kohe tuleb!“

Kiik tuleb. See on olnud aega-

nõudev ja mehine töö, alustades
puude väljavalimisest ja maha
võtmisest. Toekad tammepuud
andis oma metsast Vello Rand, kõige
rohkem tööd ja vaeva on näinud
Toomas Riis ja Eldur Saarkoppel.
22.mail jõuti noorte meeste abiga
nii kaugele, et postid on maas ja võll
paigas.
Jaanipäeval saavad küla-
kiigel kiikuda kõik soovijad, kuid
esimestena loomulikult need, kes on
ise kiige valmimisele kaasa aidanud.

Pildil vasakult:
Erni Saarkoppel, Eldur Saarkoppel,
Toomas Riis, Oliver Riis, Artur Saar,
Gustav Saar, Priit Riis, Andrea Sagur
Foto: Eha Ennemuist

Ootame kõiki Saareküla jaanitulele teisipäeval,

22. juunil algusega kell kaheksa õhtul!

 24. aprillil sai 90 meie külade vanim elanik Veera Madal.
Oma juubelit tähistas ta Orissaares
Soneburgi kohvikus koos lähimate
sugulaste ja külarahvaga.

Pildil: Tänava pere neli põlvkonda

Foto: Eha Ennemuist

Külarahvalt sai Veera kingituse asemel

kutse 2. maiks lastekodusse. Kuna „Võta või
jäta“ saatesse Veerat ei valitud, korral-
dasime talle oma mängu. Kohvrihoidjaid ja
kohvreid sai kokku 13. Kohvrihoidjatena
rivistusid lava astmetele meie mehed, kõige
noorem alles ema kõhus, vanim – Putka
Ants. Enamuse kohvritest ja nende sisust
tõid mehed kodust kaasa. Eha segas
kohvrite sisud segamini, nii et keegi ei
teadnud, mida ta tegelikult hoidis.
Mehed olid olemas, Veera toodi kohale, kuid pankurit polnud. Aknalaual seisis arvutusmasin Feliks
ja ootas. Kuna raamatupidaja otsustas fotoaparaadi kasuks, istus lõpuks Feliksi juurde endine
hoiukassa Saareküla agentuuri juhataja Palmi Riis. Mäng võis alata. Kõigepealt valis Veera endale
kastikese number 6. Avanesid neli kohvrit. Esimese pakkumise tegi Palmi vägeva: pool miljonit!
Mängujuht Eha hoiatusele, et Veera võib pakkumise vastu võtta ja mis siis, reageeris hoiukassa
juhataja kiiresti ja poolest miljonist sai väike lilleke. Mängu edenedes muutus hasartsemaks ka mängija.
Ämbri kaas avanes ja sulgus, kui Veera järjekindlalt pakkumised tagasi lükkas. Mängust langesid välja
raamatud, šampus, vein, WC-paber, pudel piimaga, maiustused, raha kuni 600 krooni jms. Veera jäi
truuks oma kohvrile. Enne mängu lõppu kuulsime, et juubilar on juba paar nädalat meres käinud: „Vesi
ei ole ju külm, jää on külm.“

Saabus otsustav hetk. Kastikeses number 6 oli … karp munadega. Mängujuhil oli aga varuks
üllatus: juubeli puhul sai Veera endale kõikide kohvrite sisu. Nii täitus laud hea-paremaga. Koos
külarahvaga sai söödud kommi, küpsist, suitsukala, kui äkki ilmus teleriekraanile Veera. Kas tõesti
„Võta või jäta“? Oh ei, tegelikult hakkasime vaatama videot sellest, kuidas Veera, Lea ja Eha käisid filmi
„Püha Tõnu kiusamine“ võtetel. Äratundmisrõõmu jagus küllaga.
Nüüd ootab Veera teid Tänavale noolt viskama. Mängus võidetud noolemäng ripub majaseinal,
meenutamaks imeilusat kevadpäeva 2. mail 2010.
Suured ja väikesed KÜLA KÕLA
juubilarid
Nii kut lumi läks, hakkasid Kopli tänaval
13. aprill Kristi Riis 15 irmsuured autod edasi-tagasi vurama.
03. mai Tiiu Riis 45 Rehe põld oli noori mehi täis ja kibas
11. mai Andra Õunapuu 15 kut sipelgapesa. Maja vundament sai
30. mai Arnold Riis 80 valmis – lupsti! Siis kerkisid seinad ja
pandi peale katus. Praegu mürgeldavad ehitajad juba majas sees.
Naised ootavad, korvid näpus, Meelise marjahoidla valmimist.
Mehed loodavad, et ühel päeval ehitab peremees marjahoidla
juurde ka veinikeldri.
Järgmise lehenumbri ilmumise ajaks on marjahoidla kindlasti valmis.
Pole küll meie asi, aga tahaks täpselt teada …
Esitage oma küsimused meile, edastame need Meelis Särelile,
kes on ehitise omanik. Juulikuu Külalehes saate siis täpselt teada!

15. maiks oli välja kuulutatud küla talgupäev.

Ilm oli ilus ja kõigil kodus kevadised toimetamised, seega väga
palju rahvast lastekodu õuele kokku ei tulnud. Kohal olid
Henry Noah Mägi, Arno Vana, Vello Rand, Eldur Saarkoppel,
Kalju Kull, Priit Lodi, Toomas Riis, Tiiu Riis, Eha Ennemuist
ja kinnistu omanik Sulev Salla. Meestel olid saed kaasas ja
maha sai võetud talvel pooleks murdunud toomingas. Kalju sai
omale paraja portsu küttepuid, oksad veeti lõkkeplatsile
lastekodulaste suvist kokkutulekut ootama. Kogu õu sai
niidetud, mahalangenud oksad kokku korjatud. Nagu igas
Leader projekti abil soetatud kartulipanija korralikus talgus, söödeti pärast töö tegemist talguliste kõhud
teenendab külarahvast. korralikult täis. Aitäh Sulevile ja Annele!
Foto: Ruth Riis

Lõppes Laimjala valla külade võistlus.

Aitäh kõigile, kes võistlustel osalesid:
Egon Ennemuist, Artur Saar,
Eha Ennemuist, Kaie Ennemuist, Tiiu Riis, Tiit Lodi,
Mario Ennemuist, Kadri Saar, Enn Ennemuist, Eeva
Kütt, Priit Riis, Erni Saarkoppel, Arno Vana, Tõnu
Lodi, Lea Saar, Vello Rand, Enn Küng, Maret Mägi,
Indrek Mägi, Henry Noah Mägi, Eevi Kivihall, Priit
Lodi, Vilve Ennemuist, Merje Ennemuist

Meil hakkas just hästi minema, kui võistlus otsa sai.

Kokkuvõttes jäime kuue võistkonna seas viiendaks.
Esikohale tulime lauamängudes (yatzy ja Reis ümber
maailma), I-II kohta jagasime males, II koha saime Kohe algab muruniitmine
viktoriinis ja kaikaveos, III kohale jäime lauatennises Foto: Tiiu Riis
ja ennustusvõistlusel.

Järgmiseks korraks ootame juurde uusi tegijaid, eriti spordipoolele!

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond
Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee
http://kuutoukajad.blogspot.com/
 EHA VALGUS
Maailm on täis väga erinevaid inimesi. Ühed on oma erialal tugevad, aga niru iseloomuga. Teistel on
väga hea iseloom, kuid teha ei oska midagi. On neid, kes ei oska teha midagi peale vingumise või õiendamise.
Tikutulega tuleb aga otsida andekaid inimesi, kes on ka iseloomult toredad. Elu jooksul puutume me kõik kokku
igasuguste inimestega, kes jätavad meile mälestusi, nii häid kui halbu. Milliseid mälestusi me säilitame, sõltub
meist endist. Tänu ühe lastekodulapse negatiivsetele mälestustele on minuga ühendust võtnud paljud inimesed,
kes tõid mind tagasi elu positiivsele poolele. Mõnega neist pole ma kunagi kohtunud, sest nad lahkusid
Saaremaalt enne minu sündimist. Mõnest polnud ma aastakümneid midagi kuulnud, seda suurem oli rõõm
nende hea käekäigu üle. Ja loomulikult sõbrad-tuttavad, kes pole kuhugi kadunud. Tänu teile sain ma kinnitust
teadmisele, et vaatamata kõigele on elus rohkem head kui halba.
Minu elus on kindlasti olnud rohkem positiivset, seda tänu turvalisele lapsepõlvele, kuid paljud asjad
saab ise mõelda heaks või halvaks. Mõni on väga õnnetu oma väikese kasvu pärast – minu arvates on see mu
elu kergemaks muutnud. Tuli lahendada ainult esimene probleem. Kuna kaalusin sündides 1,9 kg, ei viidud
mind esimestel päevadel ema juurde, vaid toideti penitsiliinipudelist. Seda oleks võinud võtta kui tohutut
traagikat. Mina aga lõin korra majja, virutades pudeli oma tillukese rusikaga vastu seina puruks. Ei tea, kas
haiglas polnud rohkem pudeleid või hakkasid täiskasvanud kartma, igatahes viidi mind seejärel ema juurde ja
hakkasin teiste laste kombel normaalselt süüa saama. Paljud ei ole seda lugu uskunud ning olen vähemalt viis
korda pidanud emalt kinnitust saama, et täpselt nii kõik siiski juhtus. Rohkem pole mul oma olemasolu eest
võidelda tulnud. Isegi seda ma ei mäleta, et mind oleks kunagi „prillipapaks“ narritud, kuigi sain oma esimesed
prillid juba kolme-aastaselt.
Viimane ere mälestus, mis oleks mõne inimese võinud vihaselt vanduma panna, viis mind pea-aegu
naerukrampidesse. Eelmise kolmapäeva õhtul käisime Kuressaares Arensburgi hotellis. Eesruumi seintele olid
välja pandud maalid erinevatest mõisatest. Uurisin ühes toanurgas olevaid pilte, seejärel suundusin teise seina
poole. Prillid ninal, kael õieli, ei pannud ma tähele, et tumedal põrandal asub madal, tume laud. Sain asjast
aimu, kui astusin poolenisti laua peale. Kukkusin
käpuli keset lauda... Õnneks ei karda ma juba
hulk aega ennast lolliks teha. Vastupidi –
praegugi tuleb aga meelde ja ajab aga naerma!
Minuga saavad kaasa naerda need, kes seda
vaatepilti pealt nägid.
Nõuka-ajal pidi igaüks elust läbi minema
nii, nagu oskas. Nüüd on võimalus käia
igasugustel kursustel, mis õpetavad elus
paremini hakkama saamist. Kunagi anti meile
ülesanne: mõtle ühele inimesele ja kirjuta tema
kohta kümme lauset, mis on temas head. See
tähendas, et ka kõige halvemas inimeses on
olemas head küljed. Proovige järele! Kui
õnnestub, paistabki maailm helgem. Ja kui
kümmet lauset ei leia, kirjuta viis! Siis paistab
maailm tsutike helgem – abiks seegi.

Trükikurat näpistas eelmisest lehest ühe nime.

Külalehte toetas eelmisel aastal ka
Tiit Lodi.
AITÄH!
 ana jalakas jutustab…
… kuidas ta ühele talule nime andis ja mis edasi sai.

SAARE ARNO MÄLESTUSED KIRJUTAS ÜLES TIIU

19. sajandi viimasel aastakümnel abiellusid Pöide kihelkonna Iruste küla poiss Aleksander Riis ja Rahula küla tüdruk
Melania Verlin. Edasi viis elu noored Saaremaalt kaugele Sankt-Peterburgi, kus Sander töötas puusepana linna
ülesehitustöödel, Miina oli sakste teenija. Miinat teati ka kui väga head mudijat.
Sündisid lapsed Nikolai e. Kolla (1900. a.), Juliania e. Juuli (1901. a.), Olga, Maria e. Maret (1912. a). (Vanaema
armastas rääkida, kuidas Kolla suveaias jalutades keisrite haudade peal jooksis – ta oli nii peenike poiss, et puges aia
kitsaste raudvarbade vahelt läbi).
Peterburis saadi tuttavaks Saarekülast tulnud Saadu Liisuga, kellelt osteti Saadu vabadikukoht, ja edaspidi asutigi elama
Saarekülla Saadule.
1918. aastal sündis perre pesamuna Arteemi. 1919. aastal aga suri rõugehaigusesse 18-aastane Juuli.

Eesti Vabadussõja puhkedes võeti sõjaväkke pere vanem poeg. Kolla teenis
Kuperjanovi partisanipataljonis. Mehe enda juttude järgi ei saanud ta ise
sõjas pihta ega lasknud ka ise kedagi maha. Pärast sõda oli Kolla Saadul
tagasi ja käis sealt tööl Harjumaal Ellamaa turbatööstuses.
1927. aastal kosis Kolla endale naiseks Ranna II külast Sihi talust peretütre
Liidia Saare. Perre sündis 3 poissi: Herbert 1927. a, Arnold 1930. a ja
Leonhard 1932. a. Et vanaperemees Sander oli kurja loomuga mees, käis
minia sünnitamas Kustu saunas, sest majas ei tohtinud titekisa olla.
Mõisamaade riigistamisel jagati osa maadest asunikutaludele, eelisjärjekorras
said maad Eesti Vabadussõjast osavõtjad ja nende perekonnaliikmed. Saare
mõisa riigistamisel sai maad ka Saadu pere, sinna hakkasid Kolla ja Liidi
oma kodu rajama. Talukohale pandi maal asuva iidse jalakapuu järgi nimeks
Jalaka talu.
Jalaka inimesi teati kui väga sõbralikku peret, tihti kogunes sinna palju
külarahvast - Saare lastekodu töötajaid, lastekodulapsi. Poistega koos kasvas
üles ka Liidi õe Olga tütar Machalda.
Kahjuks jäi üpris lühikeseks Jalaka Kolla elutee. Tema kaelal hakkas
kasvama lihaskasvaja ja mees, kes väga pelgas haiglaid, suri 1952. aastal
Tallinna haiglas. Tol ajal pidi surnu olema tinakirstus, et praamiga üle Suure
väina saada, tinakirst oli aga kallis. Kaks kanget külameest – Antsu Sander ja
Kase Juhan – sõitsid mootorpaadiga Virtsu ning tõid Kolla meritsi koju
Saarekülla. Nikolai ja Liidia pulmapäev

Jalaka Liidi oli noore lapsena haigestunud kopsutuberkuloosi, seepärast jäi tal koolitee ainult 2 nädala pikkuseks.
Nõrkade kopsude tõttu ei suutnud ta Sihilt igapäev jalgsi Kahtlasse kooli minna. Sellegipoolest olid Liidil selged
lugemine, kirjutamine, arvutamine, ta oli väga arukas ning ettevõtlik majapidamises. Et pojad olid juba suured ja
talutöödel abiks, hakkas Liidi ehitama uut elumaja. Sauverest osteti 5000 rubla eest elamu, võeti lahti, ehitusmaterjal
nummerdati, laaditi autole ja Jalakal ehitati uuesti üles. Väga suureks abiliseks ehitustöödel oli Salu Vassa. Kahjuks
jõudis ema elada uues majas vaid 4-5 aastat, 1962. aastal suri temagi.
Väga hästi said omavahel läbi ka ämm ja minia, iial pole keegi kuulnud neid üksteisest halvasti rääkimas. Saadu Miina
soov oli, et ta saaks maetud poja ja minia kõrvale. Kahtla kalmistul ongi ühisel hauaplatsil Melanie Riis, Nikolai Riis ja
Liidia Riis, samuti ka Machalda, kes suri 1965. aastal Jalakal külas olles.

Nüüd jäid Jalakale vennad kolmekesi.

 Vanim vendadest Herbi oli väga elurõõmus ja paras krutskivend. Ta elu oli
tihedalt seotud merega: töötas mootorpraamil „Ants“, seejärel tahtis saada Luhina randa
kalameheks. Kuna tal polnud aga omal püüniseid, ei võetud kambaliseks. Nüüd võttis
Kanna Juhan Herbi tööle mootorpurjekale „Kodu“. Kanna Juhan oli „Kodu“ peal
kapteniks ja sinna said ametisse ka teised omakandi mehed: Kiltsoni Sander, Keskmetsa
Ivand, Rebase Vassa, Kupja Vassa. Ka Leo tahtis purjekale tööle saada, aga tol ajal ei
tohtinud kaks venda ühisel alusel olla.
Herbi oli ka sellel laeval, millega 1944. aastal ära Rootsi mindi (siis läks Rootsi ka Tänava
Kosta). Hiiumaa all anti meestele viimane võimalus otsustada, kas lähed Rootsi või ikkagi
koju. Luup lasti laevalt vette ja Eestisse jääjad sõudsid Hiiumaale, Herbi oli nende seas.
Herbi oskas kõike: oli kalamees, jahimees, tegi sepatööd, pidas mesilasi,
oli siitkandi esimene seemendustehnik. Armastas nalja ja napsu, pruute oli ka, aga naist
ei võtnud. Kahjuks jõudis ta elada vaid 45-aastaseks,
1972. a suri Herbi kopsuvähki.

Keskmine vend Arno oli koolis hoolas ja eeskujuliku

käitumisega, tunnistusel head hinded. Pärast kooli
töötas lastekodu abimajandis, oli isaga koos
katlakütjaks. Peale sõjaväge taas lastekodu
abimajandis.
Herbi leeripäeval
1957. aastal kutsus Kauniste Vambola ta Luhinale
kaluriks. Kase Juhan andis püünised ja sellest ajast on
meri Arnole teiseks koduks.
1962. a võttis Arno omale Jaani perest naiseks Palmi
(Palmi töötas postkontoris ja oli Jaanil vaid korteris,
aga Jaani Sandrit kutsus Arno alati äiapapaks). 1963.
a. sündis poeg Toomas ja 1965. a tütar Tiiu.
Et ka Leol olid peas naisevõtuplaanid – Saareküla
kaupluses oli müüjaks nägus Anu, siis hakkas Jalaka
maja kolme venna perele kitsaks jääma. Nüüd
hakkaski Arno naabrusesse ehitama oma perele kodu Arno leeripäeval
ja 1968. a. koliti Saarele.

Noorim vend Leo oli ema silmatera. Koolis läks tal hästi, oli tark poiss. Hiljem töötas
ehitajana, oli Luhina rannas kaluriks, jõudis seilata ka ookeanil - mitmeid kordi käis ta
Nahhimovi-nim. kolhoosi laevadega Atlandil. Pärastpoole oli Leo rohkem põllumees,
lõpetas Maakutsekooli nr. 26 ja töötas kohalikus kolhoosis.
Leo ja Anu abiellusid 1966. a., samal aastal sündis poeg Rein ja 1971. a tütar Aira. Veel
kasvas Jalaka peres Anu tütar Merle.
Kahjuks sai ka Leost jagu vähk ning 1999. a ta suri.
Leo leeripäeval
Aeg on läinud, Vana Jalakas näeb talus askeldamas juba neljandat põlve…

Teisest põlvest on siiani vapralt vastu

pidanud Arno, kel 30.mail saab täis
80. eluaasta.

Kui tahad talle tervist ja jõudu soovida,

astu lehekuu viimasel pühapäeval läbi
Saare talu õuest!

Jalaka uus maja on valmis, taga vana maja