TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Teaduskond
Eelkoolipedagoogika osakond

Kadri Allikmäe EAL-1

Kasvatusfilosoofia grupitööde analüüs

Juhendaja: Ene-Silvia Sarv

TALLINN 2010

Kasvatusfilosoofia rühmatööde analüüs

Alljärgnevalt on analüüsitud Tallinna Ülikoolis Ene-Silvia Sarve poolt läbiviidud kursusel
„Sissejuhatus kasvatusfilosoofiasse“ osalenud tudengite kooperatiivseid projekte.
Tutvusin viie kursusekaaslase tööga ning pean seda väga heaks materjaliks, millele viidata ka
tulevikus. Olen südamest tänulik, et taoline jagamine toimus ning niimoodi võiksime jagada
omavahel töid kõigil kursustel.. See annab võimaluse teineteiselt õppida ning näha erinevaid
vaatenurki sarnastele küsimustele. Tänan!

Rühmatöö analüüs I
Pean väga heaks rühmatööks Liis Jürisaare, Karolin Kabaneni, Katrin Kruusma, Liisi
Kulbuschi, Hellevi Nõmmiku ja Diana Umbsaare tööd „Muusika mõju lapse arengule ja
kasvatusele“. (TLÜ 2010). Grupp on selgelt ja konkreetselt käsitlenud Montessori hariduse
põhialuseid. Näha on, et autorid on pedagoogika olemusse süvitsi läinud ning põhjalikult
uurinud erinevaid teoreetilisi käsitlusi, mis muusikapedagoogikaga seonduvad. Põhjalikult on
uuritud nii Montessori kui ka Jean Piaget nägemust laste muusikaõpetusest. Autorite loal
viitaksin nende sisukale kokkuvõttele tulevikus hea meelega.

Kuna tegelen ise muusikaga ning kasutan palju laulmist ka töös lastega, siis olen tänulik info
eest, et Piaget pidas muusikakasvatust niivõrd oluliseks, et käsitles seda kui eeldust teistele
õppeainetele.

Väga huvitavaks ja sisuliseks pean muusika integreerimise võimaluste analüüsi teiste

õppeainetega: kunsti- ja loodusõpetus, matemaatika ning võõrkeel. See on uudne lähenemine
ja annab kindlasti nt just eelkoolieas rakendades õpetajatele väga huvitavaid perspektiivne.
Kauniks pidasin autorite poolt välja toodud tsitaati: „Üldiselt on nii – inimene oskab näha ja
kuulda seda, mida ta juba teab. Mida rohkem inimesed teavad, seda rohkem oskavad nad
näha. Kuid meie ümber on ka palju sellist, mis jääb alati silmale nägemata. Muusika on
suureks abiks selliste olemise valdkondade teadvustamisele. Eriti siis, kui on olemas isiklik
kogemus nii muusika esitamises kui ka selle loomises.“ (Pullerits 1998:2).
Väga meeldiv oli lugeda, et autorid lisasid oma töösse ka rasedusaja käsitlemise. Põnev uus
mõiste minu jaoks oli „muusikaline intelligentsus“. Olen tänulik, et autorid avasid nii
põhjalikult ka muusika mõju inimese tervisele, tuues välja, et „muusikal on kindel, kuid iga
inimese puhul erinev mõju südame tööle, vereringele, hingamisele, ajutegevusele ja teistele
füsioloogilistele protsessidele.“

2
Rühmatöö analüüs II
Teiseks analüüsiobjektiks valisin Helen Reilsoni, Maris Pedaku, Kärt Veberi, Eva-Liis
Avakivi ja Linda Jõe töö „Kasvatusstiilid ja nende mõju“.

Kohe alguses on näha, et autorid on tööle südamega lähenenud ning süvenenud sellesse, mida
nad maailmas on ise tähele pannud. Imeline on vaadata, kui inimesed toovad oma kodutöödes
välja ka isiklikke seoseid ja tundeid, mis konkreetse valdkonnaga seoses tekivad. Tänan
südamest, et autorid rääkisid Summerhilli koolist. Seda oli käsitletud ka minu loetud
raamatus. Ma ei ole kahjuks isiklikult selles koolis käinud, kuid olen selle kokkuvõtte eest
tänulik, kuna see võimaldab mul oma bakalaureusetöös samuti seda infot ja teadmist
kasutada, kuna kirjutan alterntiivpedagoogikast. On palju asju, millega olen autorite töös
nõus, kuid samas ei ole ma nõus sellega, et waldorfsüsteemi puhul oleks tegemist täieliku
vabakasvatusega. Pigem võiks öelda, et tegemist on teistmoodi lähenemisega aga
vabakasvatusel on millegi pärast meie kultuuris negatiivne ja ükskõiksusele viitav
konnotatsioon küljes.

Waldorfharidusel minu kogemuse ja teadmise kohaselt ikkagi suhteliselt kindlad piirid ning
õpetaja hoiab kogu asja ikkagi koos väga selge päevakavaga. Lastel ei ole õigust minna ja
tulla, nagu nad ise soovivad. Samas, jah, soodustatakse vaba mängu. Aga tegemist ei ole
kasvatusega, kus lapsed võivad kõike teha.
Samuti ei ole ma nõus, et autorid toovad välja, nagu lähtuks waldorfpedagoogika
iseõppimisest ja enesekasvatusest. Ilmselt pidasid nad silmas ikkagi mõnda muud hariduse
suunda. Olen tänulik, et autorid kirjutavad: „Vabakasvatus annab ehk tõesti lapsele vabaduse,
kuid mitte last kasvatavale täiskasvanule. Kasvatus ei seisne mitte ükskõikses käegalöömises,
vaid lapse märkamatus suunamises. Lapsele saab võimaldada iseseisvust ka temaga kaasa
mängides. Vabakasvatus seab lapsevanemale ülesandeks lapsega kaasa mõtlemise, millest
tingituna tuleks vanemal lapse samme ette aimata ning erinevaid õpetlikke olukordi luua.“
Minu jaoks oli isiklikult kergelt hirmuäratav tutvuda Kerschensteineri haridusvaadetega.
Samuti on minu jaoks natuke hirmutav autorite lõik: „Peeter Põllu järgi saab
autoriteeditundmust kasvatada ka nii, et last harjutatakse tarvitama sümboliväärtustega vorme:
kombed ja viisid käitumises, tseremoniaalsus pühades paikades, kombed klassis ja koolis.
Piirangud, mida autoriteedi poolt antud käsud ja keelud sisaldavad, on mõeldud selleks, et
laps iseennast ei kahjustaks. Anarhia ja vaid iseendast lähtumine on hukutav nii ühiskonnale
laiemalt kui koolielule kitsamalt. On läbinisti väär oletada, et lastele ei meeldi kord ja kindlad

3
nõuded, et see neid ahistab või neile halvasti mõjub. Tähtis on see, et autoriteedid töötaksid
omavahel: ema ja isa, vanemad ja õpetajad, õpetajad omavahel.“ Olen nõus, et lapsel peavad
olema autoriteedid aga minus tekkis seda lõiku lugedes tunne, nagu peaksid lapsed kellelegi
alluma.

Töö tekitas minus kokkuvõttes väga vastakaid tundeid, olgugi, et tegemist on minu enda
kursusekaaslastega, kellega eelnevas grupitöös koostööd tegin. Kahtlemata käivitusid minu
enda hirmud, mis mul seoses erinevate haridusvooludega on. Väga oluline on olla korrektne ja
võimalusel hinnanguvaba erinevate kasvatusvoolude suhtes. Ei ole olemas paremat ja
halvemat, õiget ja vale. On lihtsalt olemas erinevused. Igale ühele sobib oma.
Autoritaarse kasvatusstiili tutvustamine tekitas aga minus külmavärinaid, kuna olen seda ka
ise mingil ajal tunda saanud. Mittesekkuva kasvatusstiili osas ma ei ole autoritega päris nõus:
tundub, nagu oleks see autoritaarse kasvatuse vastand.

Väga huvitavaks ja kiiduväärt omaduseks pean seda, et grupp viis läbi reaalse küsitluse. See
annab uurimistööle alati palju juurde ning näitab. Samas ei selgu, mitu inimest küsitlusele
vastas. Seda oleks hea teada, kui uuringule hiljem soovida vastata. Kena ja sisuline
kokkuvõte. Soovitaksin autoritel pisut enam isegi tuua sisse oma tundeid, järeldusi, arvamusi
ja kogemusi.

Rühmatöö analüüs III

Kolmandaks analüüsiobjektiks valisin Kärolin Hanseni, Laura Järve, Triin Kevade, Rael
Lohu, Raili Miti, Agne Rubeni ja Mailika Rõõsa kooperatiivse projekti „Väärtused
eelkooliealise lapse kasvatuses“.

Pean esimeseks väga suureks rühmatöö tulemuseks seda, et autorid on töö akadeemiliselt väga
korrektselt vormistanud, tuues juba sissejuhatuses välja töö põhistruktuuri ning tausta.
Hästi on autorid refereerinud Hirsjärvi ja Huttuneni „Sissejuhatus kasvatusteadustesse“
raamatu väärtuste osa – see annab hea ja ülevaatliku kokkuvõtte. Samuti on autorid välja
toonud erinevate suurte haridusmõtlejate seisukohti. Sooviksin südamest, et autoritel tekiks
neis valdkondades ka praktiline kogemus.

Huvitav oli autorite ülevaade ning analüüs väärtustest perekonnas. Samuti oli huvitav
soorollide temaatika ja lapse rolli temaatika sissetoomine.

4
Väga tänulik olen grupile Hea Alguse põhimõtete nii põhjaliku käsitlemise eest. Väga tore oli
autorite loominguline lähenemine väärtuste õpetamisele – loodan, et nad viivad selle peatselt
ka ellu. Väga armas oli lugeda autorite ideid selle kohta, kuidas suurendada lasteaiarühmas
abivalmidust. Saan kindlasti neid toredaid ideid ka oma töös kasutada, kui autorid seda vähegi
lubavad. Suur aitäh toredate ideede eest!

Väga sisuline oli väärtuskasvatuse käsitlus. „Väärtushinnanguid kujundatakse ja

käitumisreegleid omandatakse mängu, koostegevuste, juttude kuulamise ja -vestmise kaudu.
Mängides õpitakse viisakust, tähelepanelikkust, ausust, abivalmidust, töökust, andestamist,
hoolivust jm. Seetõttu on uuendatud õppekavas eriti rõhutatud mängu, kui koolieelses eas
lapse põhilist õppimisviisi.“ Samuti on kenasti välja toodud, mida saab õpetaja ära teha, et
väärtuskasvatus toimiks. „Lastega töötamine eeldab õpetajalt pidevat tööd iseendaga. Õpetaja
peab olema valmis oma tõekspidamiste ümberhindamiseks ja muutmiseks ning uute ja
lastesõbralike töövõtete omandamiseks. Lisaks heale töö tundmisele peab õpetaja suutma
laskuda õpilase tasandile, et muuta õppimine huvitavaks ning aidata lapsel näha, kuulata ja
osaleda. Uurimine, arutlemine ja teiste aktiivõpemeetodite kasutamine ning probleemide
lahendamine peab olema õppetegevuse loomulik osa. Õpetaja veendumus, et iga last on
võimalik arendada, toetab lapse eneseusku ja saavutusvõimet. Kõige tähtsam on leida
sobivaid meetodid ja saavutusvõimet. Kõige tähtsam on leida sobivad meetodid ja olla valmis
toetama last positiivse hoiakuga.“ (Sutrop jt, 2009)

Väga huvitav on samuti selle grupi uuring.

„Väärtuskasvatust tuleks mõista avaras tähenduses kui iseloomukasvatust, mis hõlmab

inimese kõlbelise kasvatuse kõrval ka suunitlust toetada laste kujunemist aktiivseteks
kodanikeks ja loovateks, analüüsivõimelisteks ning ettevõtlikeks inimesteks. Noore inimese
kõlbelise arengu suunamine ja toetamine, tema ettevalmistamine vastutustundlike küpsete
valikute tegemiseks omandab erilise tähtsuse just praegusel ajal, mil kiirelt muutuv ja järjest
mitmekesisem elu nõuab noortelt üha suurema hulga valikute ja otsuste tegemist,“ kirjutavad
autorid.

Olen tänulik, et sain lugeda niivõrd põhjalikku ja sisulist kooperatiivset projekti, kus oli
teoreetilise osaga kombineeritud ka empiiriline uuring.

Akadeemiliselt väga korrektne ja tubli, ühtlustatud töö! Jääb vaid soovida autoritele tuult
tiibadesse oma lõputööde kirjutamisel!

5
Rühmatöö analüüs IV
Järgnevalt analüüsisin Kairit Suure,Reelika Vainola, Kaisa Saarkoppeli, Eire Mikkuse,
Marjaana Loide ja Vahur Tui tööd „Usundid ja nende fanatism“. Pean kohe alguses ütlema, et
niivõrd julget teemavalikut pole ma varem koolitöödes kohanud. Väga huvitav ning kohati ka
hirmutav oli lugeda erinevate religioonide tavadest. Nii mõnigi fakt oli õõvastav. Samuti
polnud ma varem tutvnud amišite tavadega.

Väga avardav oli lugeda maailma erinevatest religioonidest, mida me tavaelus niivõrd
sügavuti ei käsitle. Minu enda jaoks oli huvitav islami käsitlus. Kuna Eestis puutume sellega
vähe kokku (samas on see maailmas üks levinumaid usundeid ja pakub mulle seetõttu huvi),
siis olen autoreile tänulik niivõrd põhjaliku käsitluse ja tutvustuse eest. Saientoloogia oli minu
jaoks täiesti uus nähtus. Nii, et tänud ka selle olulise asja avamise eest. Autorid toovad välja,
et „Eriti tänapäeva identiteediriisis või emotsionaalsete probleemidega vaevlevad isikud on
sektide suhtes vastuvõtlikumad. Nad ütlevad mida uskuda, kuidas käituda ja mõelda, ja
toonitavad sõltuvust rühmast või juhist.“ Olen nendega nõus ning soovin samuti südamest, et
inimestel tekiks endal ka haridussüsteemi läbi piisavalt teadmisi, et mitte valida religiooni
emotsionaalsele kriisimeeleolule tuginedes. Nii ei ole valik Jumala juurde jõudmiseks terve ja
hiljem jääbki religioonidest inimesele halb maik suhu. Kui jubanoorest põlvest olla ka
mõistusega erinevaid religioone tunnetanud, võib juhtuda, et inimene leiab oma tee kõikide
nende religioonide vahel. Oluline on anda võimalus nendega tutvuda. Siis on ka vähem
tõenäoline, et inimesed satuvad nö „sektide“ lõksu, kus nad tunnevad end pärast
emotsionaalselt, sotsiaalselt ja ka rahaliselt ärakasutatutena.

Rühmatöö analüüs V
Viiendaks tutvusin Eneli Grossi, Reet Sillavee, Helleriin Eensoo, Janell Lohvarti, Liis Kaski,
Martin Palmi ja Lauri Luha tööga „Kuivõrd eestilist inimeste kasvatab tänane
formaalharidussüsteem“. Pean esmalt ütlema, et teemavalik on intrigeeriv ning põnev ning
austan autorite julget valikut. Väga heaks pean autorite kokkuvõtlikku ning sisulist esitlust.
Tuleb tunnistada – tegemist on tõesti raske teemavalikuga. Samuti on tegemist suhteliselt
kriitilise tööga. Samas on näha, et autorid on süüvinud õppekavadesse, temaatilistesse
diskussioonidesse ja ka ajalukku. Autorid on käsitlenud tänase eelkoolielu ja lasteaia valusaid
probleeme: turufundamentalismi, individualismi, autoritaarsust jne. Samas tundub, et kõike
nähakse väga mustades värvides. Kuhu jääb enese julgus midagi muuta ja teha? Kõik algab ju

6
meist endist. Kahtlemata vaevleb tänane koolisüsteem probleemide kütkeis, aga mida me
saame muuta on ikka meid ennast. Sellest saamegi alustada. Kui muudame enda suhtumist ja
tegusid, on meil võimalik väga palju juba korda saata. Sellest saavad innustust ka teised. Meil
endal on võimalik asju teistmoodi teha.

Ka selles töös on meeldiv, et autorid on läbi viinud reaalse küsitluse ning lausa niivõrd suure
valimiga – 19 inimest. 2010 aasta alguses kinnitatud põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad,
kus eetilisele kasvatusele juhitakse suhteliselt palju tähelepanu.

Pean lugu sellest, et autorid on kõvasti vaeva näinud reaalse uuringu läbiviimisega, suhelnud
inimestega, teinud intervjuusid, et saada reaalset pilti ette. Tundub, et töö on mahukas ja
oleks võinud olla veelgi rohkem. Miks mitte vormida see tulevikus nt üheks korralikuks ja
sisuliseks teaduslike artiklite kogumikuks: kasvõi elektrooniliselt. Siin on materjali, et saada
isegi, miks mitte: korralikuks raamatuks.

Kokkuvõttes nõustun autoritega: eetikakasvatusele tuleks kõigil õppeastmetel rohkem

tähelepanu juhtida. Nõustun ka autorite väljatoodud Nelli Julgi tsitaadiga: „Meie lõppjäreldus
ühtib Nelli Jungi arvamusega, et hetkel on Eesti haridussüsteemis palju, mille poole eetilise
inimese kujundamisel püüelda. Tõsine vajakajäämine on just selles osas, et noortele
inimestele ei anta võimalust enda jaoks väärtusi läbi mõelda, vaid antakse ikka valmis
vastuseid, millega tithi pole päris elus midagi peale hakata. Kool ei ole orienteeritud hea
inimese kasvatamisele, vaid on keskendunud faktisüsteemide õpetamisele.“

Usun isiklikult siiski, et olukord pole üldse niivõrd hull, et ta oleks parandamatu. Kindlasti on
võimalik midagi omalt poolt ära teha.

Kokkuvõte
Olen väga tänulik, et oli võimalik teiste rühmade töid vaadata ja neid analüüsida. See annab
võimaluse neile ka omakorda tulevases õppetöös viidata. Olen tänulik, et sain õppida teistelt –
tekkis justkui tunne, nagu nad oleksid ise neid töid meie kõigiga jaganud.

Mul tekkis isegi idee, et miks ei võikski kõik ülikoolisisesed kodutööd olla meile kõgiile IVA-
s või mõnes muus dokumentide jagamise keskkonnas pidevalt avatud? Õpiksime teineteiselt
palju rohkem ega leiutaks pidevalt jalgratast! Samuti oleks siis võimalik palju kiiremini edasi
liikuda sisuliste asjade arutlemisele ning olla omavahel pidevas seoses. Usun, et kõigi
tudengite ettepanekutega arvestamine ja pisutki demokraatliku hariduse sissetoomine, oleks

7
Tallinna Ülikoolile ainult tervendav nähtus. Siis ei oleks niivõrd palju akadeemilise puhkuse
võtmist, koolist väljalangemist ja demotiveeritud nägusid.