PäRNUMAA

Päikeseline Pärnumaa on aastaringselt ilus ja puhkajaid ootav.

Suvekuurort Pärnu ning lähedased rannad peibutavad suvitajaid ning
rannamõnude otsijaid, ürgloodus ja ääretud rabad aga vaikuse ja rahu
nautijaid.

19. sajandi keskpaigast, mil Pärnusse rajati supelkuurort, on linn olnud

populaarseim suvepuhkuste veetmise paik Eestis. Praegugi meelitab
suvepealinna tiitlit kandev linn tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes
Pärnu randa päevitama suunduvad, sanatooriumidesse tervist
parandama lähevad või suvisest ööelust viimast võtta soovivad.

Rannajoon Pärnust lõuna poole on otsekui suur suvituspiirkond, kus

supelrand superannaga vaheldub. Minevikus sirgusid sealtsamast aga
kuulsad laevakaptenid, kes seilasid nii Läänemerel kui
ookeaniavarustel. Häädemeeste kandis aga valmisid kohalikust
puidust arvukad purjelaevad, mille omanikud rikastusid kaubaveoga
naaberriikidesse ja eksootilisematele maadele.

Tori põrgus pole ime, kui öösel kummalisi hääli kuuled või varjusid
liikumas märkad. Öisel ajal Tori külastajate jaoks on põrgusein
valgustatud, samas koopad liivakivimüüris õhkavad pimedust, tuuleiil
sosistab kõrvu katkeid muistsetest needustest.

Soontagana maalinn arvatakse olevat kunagi meresadamana toiminud.

Maalinn ise asub mitmekümne kilomeetri kaugusel rannikust ning on
ümbritsetud soodest ja rabadest. Millest legendid meresadama kohta -
ei osata öelda, ent soine pind võis aastasadade eest tunduda võõrastele
küll merelahena. Soo oli ka see, mis kaitses muinaslinna - vaenuväed
pääsesid Soontaganat piirama vaid talvel käreda pakasega, suvel viis
maalinna vaid tammepakkudest salatee.

Tolkuse raba läänerannikul olevat nime saanud talupoja järgi, keda

mõisnik tolkuseks kutsus. Kunagi oli raba asemel merelaht, mis aga
aja jooksul soostus ning kinni kasvas - kuni asemele tekkis suur ja
laugasterohke raba. Pärnumaad laastavad tormid pidavat alguse saama
just sealt, Tolkuse raba lõpututelt avarustelt, kus tuul jõudu koguda
saab.

Kihnu saar on otsekui oaas Läänemeres, kus elu omasoodu liigub. Ei

ole saarele jõudnud eriti palju modernse elu mõjutusi - kohalikud
elavad vanade kommete järgi ning suhtuvad umbusklikult kõike uude.
Kihnule omaseid külgkorviga mootorrattaid näeb põristamas kõikjal
saarel - taolise sõiduvahendiga saarele tiiru peale tegemine on
ekstreemne, end kordumatu kogemus. Hülgekujuline kultuurimaja,
Inglismaalt kohale toodud tuletorn, legendaarne Rock City ja paljud
teised kohad on omased vaid Kihnu saarele.

TULE EESTIT AVASTAMA!

Soovid näha Eestit?

Rännata ringi, avastada uusi ja huvitavaid kohtasid, läbi elada põnevaid seiklusi?
Lõõgastuda ja puhata Eesti kaunis looduses?
Tutvuda ise Eestiga, näidata kodumaad perele, sõpradele, tuttavatele, äripartneritele?

Mis on raba? Uuri järele, miks nimetatakse raba ka kõrgsooks?

V: Soo areng jaguneb kolme astmesse; madalsoo, siirdesoo, kõrgsoo ehk raba.
Kõrgsoo ehk raba on soo arengu lõppaste. Rabapinnas koosneb peaaegu täielikult
turbasamblast. Puudest leidub ainuüksi mändi, puhmadest on tuntud kääbuspõõsad.
Raba nimetatakse ka kõrgsooks.

Nimeta 8 taimeliiki (samblad, puud, puhmad), mis on rabale tüüpilised.

V: Rabad on taimekooslused, kus on 5 erinevat rinnet.

Puurinne -hõredalt üksikud harilikud männid, sookased.

Põõsarinne - paju ja vaevakask.

Puhmarinne - liigirikas (kanarbikud, sinikad, hanevitsad, pohlad, mustikad,

rabamurakad ja harilik jõhvikas).

Rohurinne- alpi jänesevill, pikalehine huulhein, ahtalehine põdrakanep ja luht-

kastevars.
Samblarinne- harilik karusammal, raba-karusammal, turbasammal, harilik
palusammal.

Nimeta 3 põhjust, miks on enamikel taimedel rabas raske kasvada?

V: Taimedel on rabas raske kasvada, sest 1) pinnas on toitainevaene -

mineraalaineid saavad taimed ainult sademetevetest; 2)veerohkes, seetõttu aga
hapnikuvaeses, keskkonnas ei lagune surnud taimeosad täielikult ning
taimejäänused ladestuvad turbana; 3) seal on liiga palju niiskust.

Mille poolest erinevad huulhein ja võipätakas teistest taimedest? Kirjelda.

V: Nad erinevad teistest taimedest sellepoolest, et nad on loomtoidulised taimed.

Kuna nad ei saa juurtega piisavalt toitaineid turbast, siis nad korvavad puuduva
loomse toiduga, putukatega. Nad püüavad väikesi selgrootuid ning lahustavad nende
pehmed kehaosad ja kasutavad saadud orgaanilise aine toiduks.

Põhjenda, kuidas suudavad turbasamblad kasvada ja kiiresti levida toitainetevaeses

rabas?

V: Kuigi turbasamblal puuduvad juured, saavad nad endale vett. Kõik vajalikud
mineraalained hangib ta sademeteveest või tolmust. Toitaineid ja niiskust võtavad
vastu lehed. Turbasamblad levivad edasi turbaga.

Põhjenda, miks võib pruunikat värvi rabavett laugastest julgelt juua ka inimene?

V: Rabavesi moodustub peamiselt sademeteveest. Raba vesi sisaldab lahustunud

mineraalaineid kümneid kordi vähem kui jõe või järve vesi. Ta on väga kõrge
orgaaniliste ainete kontsentratsiooniga, pruuni värvusega ja happelise reaktsiooniga.
Raba vesi ei kustuta janu, sest ta on vähese soolasisaldusega ning veel on mõrkjas
maitse. Hape surmab pisikud vees.

Kirjelda, kuidas oleks võimalik teada saada raba vanusest?

V: Üleminek ühelt soo astmelt teisele võib kesta koguni tuhandeid aastaid. Ligi
pooled meie soodest on tänini madalsoo arenguastmetel. Rabajärgus on ligi
kolmandik. Raba vanust saab määrata taimestiku ja turbakihi paksuse järgi. Kõrgsoo
on kõige vanem soo liik. Turbakiht kasvab 1 mm/a.

Otsusta, kas soode olemasolust on Eestile rikkust? Miks? Kas tulevikus oleks otstarbekam
sood põllumaaks kuivendada või säilitada puutumatuna? Põhjenda oma seisukohta!

V: Soode olemasolu on Eestile rikkuseks. Sood on väga head turismiobjektid.

Otstarbekam oleks tulevikus sood säilitada puutumatuna, sest oleks ju tore vaadata,
kui sa oled juba vanem inimene, et kuidas sood on edasi arenenud ning sood on
minu arust Eestile ikkagi rikkuseks.

Minu arvamus:
Minu arvates on sood Eestile rikkuseks. Põhjus on selles, et soodes kasvavad
erilised taimed, mida ei kuskil mujal kasva. Ma arvan, et sood tuleks säilitada, sest
näiteks matkajatele võimaldaks see õpperadade rajamist. Ikkagi parem on, kui
näiteks õpid mingi peatüki soodest, ise järele proovida ja soos on see võimalik, kui
rajatakse laudteid, et seal peal käia

Soo kask ja raba kask

Tõnu Ploompuu

Pealkirjas pole mitte taimenimetused, vaid soo ja raba märgivad siin kaskede
elupaika. Nojah, aga raba on ju ka soo - selle viimane arenguaste, pealegi
kasutatakse murdeti neid sõnu sageli risti vastupidises tähenduses: kohanime -
raba kannab tegelikult madalsoo, mingi raba nimes on aga - soo. Ja mis seal ikka
arutada, on ju ammu teada, et madalsoodes kasvavad sookask ja madalkask,
rabades enamasti vaevakask.

Kui raba südames siiski asja hoolikamalt uurida, tuleb välja, et seal kasvavate
üksikute igerike sookaskede hulgas leidub sageli ka mõni arukask. Ja need kaks
liiki on siin aasta ringi väga hästi eristatavad: arukase viimaste aastate võrsed on
tihedalt kaetud vahatäppidega ja katsumisel karedad; sookaskede võrsed
seevastu on tavaliselt selgelt karvased. Metsas saab neid kahe kase parimaid
eristamistunnuseid kasutada vaid noortel, kuni mõnemeetristel puudel või
vesivõsudel. Suurte puude oksad hõõrduvad tuules üksteise vastu, kulutades
maha karvad ja siludes laiali vahatäpid.
Kuid rabas kasvab ka suuri arukaski. Neid tunneb juba kaugelt kuldse sügise
ajal: arukask on enamasti see, kes mõne suurema lauka kaldal kõige kõrgemaks
kasvades kaugele üle rabamändide oma säravkollast lehestikku näitab. Ümbruse
madalamad sookased kannavad samal ajal vaid üksikuid koltunud lehti, ja
hakkavad neid ka varakult langetama. Nõnda jääb sookask sügisel kullalõõsas
arukase kõrval üsna märkamatuks. Ega sookask siiski ise ei taha tuhm olla, tema
lahtirõivastamisega tegeleb üks rooste-seen - kase koldrooste (Melampsoridium
betulinum). Soodsal roosteaastal sööb ta juba augustis paljud sookase lehed
elujõuetuks ja seetõttu need kolletuvad järk-järgult. Et sookased on pikka aega
kollasekirjud, ei ole neil võimalik anda arukasega võrreldavat kullaetendust.

Kui nüüd kullendavat rabakaske (arukaske!) lähemalt vaadata, võib tema tüve
alusel ja okste jämedamatel osadel näha sügavalt lõhestunud musta korpa, mis
ülalpool asendub järsult valge tohuga; naabritest sookased on aga maapinnast
ladvani ühtlaselt valged, vanana kärnaselt halli-mustatähnilise tohuga. Ka
pungad klapivad laukaäärsel kaunitaril arukase omadega: nad on ümara tipu ja
kõva vahakattega; ümbruse sookaskedel on pungad enamasti teritunud ja veidi
kleepuvad.

Kui palju leidub raba südames arukaski, sõltub naabrusest, sest neid külvavad
ümbruse arumetsad. Laialdastest madal- ja siirdesoodest ümbritsetud rabadel ei
pruugi arukaske olla. Rabades kasvab ka soo- ja arukase hübriide. Siin on
olukord mõneti sarnane jäätmaadega (vt. EL eelmisest numbrist lk. 275) -
kummaski kohas ei sõltu väikese taime ellujäämine konkurentsist seal juba
kasvavate taimedega. Taimestikuta jäätmaadel ja värsketel kraavikallastel
suudavad hübriidid ellu jääda siis, kui nad esimestena tühjale kohale saabuvad ja
kiiresti suuremaks sirguvad, ent rabades peab ka õnne olema. Enamik siin
tärganutest sureb isegi taimedeta turbal õige pea. Rabades leidub ikka kuivemaid
kohti, kus turbasamblad on hääbunud ja puhmad-rohttaimed pole jõudnud maad
katta. Just sellistel lappidel võib suvel sageli kohata äsjatärganud puutaimi, kuid
pikema vihmavahe korral kõrvetab nad päike, ülejäänutest suurema jao hukutab
sügis-kevadine külmakohrutus. Nendel puuhakatistel, kes suudavad esimestel
eluaastatel kuidagi vastu pidada, läheb lapsepõlv järgneva sajandi jooksul üle
raugaeaks. Või kas selline ellujäämine on üldse õnn? Et mõni puutaim jääb
siiski ellu, leidub lagerabal mändide kõrval ikka mõni põlvekõrgune aru- või
sookask, samas mõõdus kuuseätt, väga harva ka haab või pihlakas. Rabades pole
puuhakatiste vahel konkurentsi eluruumi pärast, siin üritavad puutaimed ellu
jääda täiesti sobimatus keskkonnas. Hiljem suuremaks kasvanuna konkureerivad
nad teiste taimedega vaid väheste mineraalsete toitainete pärast.

Rabades võib väga harva leida ka soo- ja vaevakase hübriide. Arukase ja madala
kase hübriidi (millest kirjutatakse Eesti floora IV köites) tuleb ilmselt siiski
otsida rohkem madalsoodest.
Aga madalsood? Kas ka seal võib leida midagi ootamatut? Ilmselt mitte.
Madalsookaasikud koosnevad tõepoolest ainult sookaskedest. Siin on sookase
päriskodu - need keskkonnatingimused on ilmselt kõige rohkem mõjutanud
sookase evolutsiooni. Võõras (arukask, aru- ja sookase hübriid) seal kasvuruumi
ei leia. Samamoodi, üksnes sookase päralt on ka siirdesood. Mõlemas võib
kasvada madal kask.

Ka arukasel on oma kuningriik - arumetsad. Laane-, palu- ning Kesk- ja Lõuna-

Eesti salumetsades võib näha ainult arukaske. Keerulisem on olukord Lääne- ja
Põhja-Eestis. Siinsed paepealsed maad võivad olla ajuti väga märjad, suvel aga
kõrbeda. (Sageli oleks siinseid salumetsi õigem pidada viljakamateks
loometsadeks.) Nii võib tammikutes ja puisniitudel leida läbisegi aru- ja
sookaske. Lähemal uurimisel ilmneb aga enamasti, et arukase känd kasvab
mõnekümnesentimeetrisel künkal, sookask jälle sama suures lohus. Teinekord
on aga künkal sookase juure all "keev maa" (aimatav allikakoht niiskemal
aastaajal).

Ent kõige kuivemad nõmmemetsad? Siin kasvab vahel üksikuid arukaski ja ega
sookaskki puudu. Rabaga võrreldes on ehk nende vahekord vastupidine, samuti
pole tähtsuseta, kui kaugel on kummagi liigi suuremad salud. Nõmmel on
tingimused mõneti sarnased raba omadega: noored tärkavad taimed ei
konkureeri mitte elupaiga pärast (vaba liivamaad on küllalt), kuid idandid
võitlevad ellujäämise nimel. Ja lõpuks, eks raba ja liivanõmme taimestikus ole
muudki ühist (kanarbik, kukemari, põdrasamblikud jne.).

Foto: Arne Ader