TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Instituut
Kutsepedagoogika osakond

Kristiina Klaas

ÕPETAMISEST: EESMÄRGIST TEOSTUSENI

Raamatu analüüs

Juhendaja: Heldi Kikas

Tallinn 2010
Reet Valgmaa ja Erle Nõmme raamatu „Õpetamisest: eesmärgist teostuseni“ valisin
analüüsimiseks, kuna kevadel osalesin ühel pedagoogika alasel täienduskoolitusel, kus
samuti eelnimetatud raamatut soovitati. Kuna siiani seda veel lugenud ei olnud, siis tundus
see kõige huvitavam valik.

Raamatut lugedes, maksimaalse efektiivsuse saavutamiseks, kasutasin lisavõimalusena

märkmete tegemist filtreerides raamatust välja kõige märkimistväärivamad mõtteavaldused
nii materjali autorite repertuaarist kui ka teistest allikmaterjalidest (vt Lisa 1).

Minu jaoks on tihti tekitanud sisemisi mõtisklusi teema õpetaja eetikast ja minu
vastavusest sellele. Valgmaa ja Nõmm on oma raamatus viidanud Leida Taltsi mõttele, et
õpetajakutse kannab endas alati eetilisi väärtusi (Talts, 2003, viidanud Valgmaa & Nõmm,
2008, 9). Minu jaoks eeltoodud mõttes on oluline rõhk sõnal „alati“, kuna ka väljudes
kooli territooriumilt ja enda arvates õpetaja rollist jääb siiski õpilaste jaoks see minu rolliks
sõltumata maa-alast ja muudest tingimustest ning pean selle oma käitumise ja olemusega
vastama. Täites oma rolli ka nö väljaspool seda äratab õppejõud usaldusväärsust ja annab
eeskuju sõltumata situatsioonist. Õpetajat märgatakse.

Praeguse aja ühiskonda läbiv mõte õpetajast kui klienditeenindajast ja õppurist kui
kliendist on sagedane. Ka minul õpetajana on kõrvus kumamas mõiste „pearaha“, millest
eelnevalt kirjeldatud mõtteviis ka koolidesse imbub. Antud mõiste tähendab õpetaja jaoks
seda, et tuleb õppeprogrammist läbi nö suruda võimalikult suur arv õppureid sh
miinimumtasemel motivatsiooni ja miinimumtasemeta teadmistega, kuna õpilane on klient
ja klient on kuningas, kes omakorda toob raha, et õppeasutus saaks funktsioneerida.
Kirjeldatud tegevus on suurel määral vastuolus õpetajale antud ülesandega nö tõsta
õppurite teadmiste/oskuste tase ettenähtud nivooni.

Õppimise protsess on otseselt mõjutatud tegevuse osapooltest ja nende omavahelisest

sotsiaalsusest. Tänapäeval, kus ei ole nö teadmiste monopole (Valgmaa & Nõmm, 2008,
36), ehk informatsioon on kõigis inimestes tänu aktiivsetele infokanalitele, siis on õppetöö
protsess üldjuhul õpetlik nii õpilase kui ka õpetaja poolele. Nüüdisajal peetakse õpetajat
rohkem tegevuse kujundajaks, kui kamaluga teadmiste jagajaks. Hea õpetaja on oskuslik
õppeprotsessi suunaja ja teadmise avastamisel ning probleemküsimuste lahendamisel
tegevuse toetaja. Õpetaja ja õppurite vahelise sügava dialoogi käigus saadakse impulss

2
muutusteks ning arenguks, mis on võimalik vaid sotsiaalses ruumis (Valgmaa & Nõmm,
2008, 40).

Õpetuse parimaks edasiandjaks/uurimise peamiseks motivaatoriks on konflikt, mis on

loomulik osa isiksuste ja grupiprotsesside arengust ning millest on õppida ning mis annab
võimaluse selgitada ja kõrvaldada esilekerkivate probleemide põhjused professionaalselt
(Valgmaa & Nõmm, 2008, 29). Õppeprotsessi võimalikult efektiivseks muudab õppejõud
sel juhul, kui leitakse kõikide osapoolte jaoks atraktiivne probleemküsimus, mis tekitab
õpilastes sellise sisemise konflikti, mille lahendamise tulemusena tõuseb teadlikkus
vastavast teemast. Ühine probleem ja selle lahendamine annab õpperühmale võimaluse
koostööks eeldamata osapooltelt sügavat omavahelist sümpaatiat (Valgmaa & Nõmm,
2008, 57). Koostöö on sageli edu alus.

Õppejõu õppeprotsesside juhtimiseks on välja töötatud erinevad metoodikad, mis

kujutavad endast erinevate võtete süsteemi organiseerimaks õppetegevust, et saavutada
püstitatud eesmärke ja lahendada kindlaid ülesandeid (Valgmaa & Nõmm, 2008, 64).
Meetodite kasutamisel õppurite suunamiseks peab õpetaja olema teadlik meetodi
eesmärgist ja selle tehnilisest ülesehitusest, et hinnata tegevuspaani efektiivsust antud
õppeaine/valdkonna edastamisel. Kunagi ei tohiks õpetaja kasutada meetodid lihtsalt
meetodi pärast vaid meetod valitakse selle järgi millist teadmust tahetakse selgitada.
Meetod peab soosima teekonda, kus inimene kujundab senitundmatust teadaoleva
(Valgmaa & Nõmm, 2008, 53).

Suurepärane iseloomustus täiuslikule õpetajale seisneb Valgmaa ja Nõmme raamatus

sellisena: kui pooled auditooriumist on kurdid ja pooled pimedad, leiab hea õpetaja
vahendid, et kõneldu mõte kuulajateni jõuaks (Valgmaa & Nõmm, 2008, 124). Kõik
õpetajad tulevad mingisugusest taustkeskkonnast, kuid sõltumata oma tagusest peavad
õpetajad suutma leida auditooriumile sobiva kuju.

3
ALLIKAD

Valgmaa, R., Nõmm, E. 2008. Õpetamisest: eesmärgist teostuseni. Eesti

Vabaharidusliidu kirjastus.
Talts, L. 2003. Õpetajate professionaalne areng ja õppepraktika. Õpetajakoolitus IV,
Pedagoogiliste baasteadmiste roll õpetaja professionaalses arengus, lk 114, TÜ.
Galbraith M. W. 1998. Adult Learning Methods. Malabar, Krieger Publishing Company,
Florida.
Kidron A. 1999. 122 õpetamistarkust. Mondo, Tallinn.

4
LISAD

5
Lisa 1. Märkmed loetud materjali kohta

1. Õpetajad ja õpetajate õpetajad peavad olema teadlikud, et õpetajakutse kannab endas

alati kindlaid eetilisi väärtusi ja need väärtused on paratamatult seotud aja vaimuga
(Talts, 2003, viidanud Valgmaa & Nõmm, 2008, 9)
2. Õppejõud=teenindaja; õppur=klient (Valgmaa & Nõmm, 2008, 9)
3. Õpetaja väärtused peegelduvad koolikultuuris (Valgmaa & Nõmm, 2008, 21)
4. Õppimine (õpetamine) on sotsiaalne protsess, mida mõjutavad mitmed ühiskondlikud
ja koolikultuuriga seotud tegurid (Valgmaa & Nõmm, 2008, 24)
5. Konfliktid ei ole väljakujunenud väärtusorientatsiooniga õpetaja jaoks korralageduse
või halva kasvatuse märk, vaid loomulik osa isiksuste ja grupiprotsesside arengust,
millest on õppida ning mis annab võimaluse selgitada ja kõrvaldada esilekerkivate
probleemide põhjused professionaalselt (Valgmaa & Nõmm, 2008, 29)
6. Teadmiste monopole ei saa enam olla üksikisiku käes, kuna on tekkinud palju
infokanaleid, teadmised vananevad kiiresti (Valgmaa & Nõmm, 2008, 36)
7. Sügav inimeste vaheline dialoog, mille käigus saadakse impulss muutusteks ning
arenguks, on võimalik vaid sotsiaalses ruumis (Valgmaa & Nõmm, 2008, 40)
8. Ei ole olemas kultuurikontekstivaba "head õpetajat" (Valgmaa & Nõmm, 2008, 46)
9. Õppimine tähendab teekonda, kus inimene kujundab senitundmatust teadaoleva
(Valgmaa & Nõmm, 2008, 53)
10. Elamine sotsiaalses võrgustikus ei eelda sügavat sümpaatiat, küll aga oskust teha
koostööd (Valgmaa & Nõmm, 2008, 57)
11. Metoodika on võtete süsteem organiseerimaks õppetegevust, et saavutada püstitatud
eesmärke ja lahendada kindlaid ülesandeid (Valgmaa & Nõmm, 2008, 64)
12. Diskussioon on protsess, kus osalejad tunnetavad oma seotust ja kus langetatakse
otsuseid, mis võimaldab osalejatel arendada vastutustunnet (Valgmaa & Nõmm, 2008,
75)
13. Debatt on võistluslik tegevus, kus debateerija üritab teisele tõestada, et just tema on
leidnud parima lahenduse (Valgmaa & Nõmm, 2008, 81)
14. Dispuudi teema on sõnastatud vastandite paarina, mida kumbki meeskond kaitseb
(Valgmaa & Nõmm, 2008, 86)
15. Jutustus on refleksiivne koostöömeetod, kus süstematiseeritakse individuaalseid
kogemusi ning kus kirjeldatavale sündmusele annab vürtsi artistlik jutustamisoskus
(Valgmaa & Nõmm, 2008, 89)

6
16. Juhtumi analüüsi, kui meetodi tuumaks on õppimine kogemusest ja kogemuse kaudu
(Galbraith, 1998, viidanud Valgmaa & Nõmm, 2008, 95)
17. Sümpoosiumil esitavad 2-5 autoriteetset asjatundjat oma seisukohti teatud kindlal
teemal (Valgmaa & Nõmm, 2008, 104) auditoorium omavahel ei argumenteeri, vaid
esitab küsimusi ja kuulab vastuseid (Valgmaa & Nõmm, 2008, 106)
18. Foorumil võtavad sõna need, kes moodustavad auditooriumi (Valgmaa & Nõmm,
2008, 106)
19. Loeng on aine, teema või problemaatika ümberjutustav edasiandmine (Kidron, 1999,
viidanud Valgmaa & Nõmm, 2008, 110)
20. Kui pooled auditooriumist on kurdid ja pooled pimedad, tuleb lektoril leida õiged
vahendid, et kõneldu mõte kuulajateni jõuaks (Valgmaa & Nõmm, 2008, 124)