oppimine

Õppimise tähendustest
ja väärtustest
Larissa Jõgi, andragoogika osakonna juhataja
Rille Raaper, andragoogika bakalaureuseõppe üliõpilane

Larissa Jõgi Foto: erakogu

Millised on arusaamad õppimisest?

Larissa Jõgi: Õppimist mõistetakse ja sellest räägitakse erine-
valt. Teoreetilised käsitlused õppimisest on keerulised ja ena-
masti mõjutatud erinevatest kontseptsioonidest. Õppimisele on
iseloomulik, et õpitav, omandatav ja kogetav mõjutab isiksust.
Uurimustest selgub, et individuaalsed arusaamad õppimisest
on elu jooksul muutuvad, arenevad ja eluga läbipõimunud; ühe
muutumatu dimensioonina, sõltumata elutee etappidest ja elu-
kogemustest, püsib arusaam õppimisest kui teadmiste ja oskus-
te omandamisest.
Ühiskonnas toimuvad protsessid on oluliselt mõjutanud arusaa-
mu õppest, koolitusest ja õppimisest. Nii on kujunenud vaade,
et saame tarbida/õppida kõike, mille vastu on huvi ja mille järele
vajadus.
On kujunenud paradoksaalne situatsioon: kuigi õppi-
mine ei ole ühemõõtmeline protsess, vaid subjektiiv-
ne, inimtegevusega ja isiksusliku arenguga seotud
tunnetuslik, psüühiline ja vaimne protsess, on ta üht-
lasi kujunenud avalikuks, pakendatavaks “nähtuseks”.
Nii üritatakse õppimist muuta üha enam “müüdavamaks” ja “näh-
tavamaks”, kultiveerides seda kontekstis, kus rõhutatakse toime-
tuleku ja õppimise vajadust, pidevaid ootamatuid muutusi, neist
tulenevaid võimalusi või tuleviku/organisatsioonide/inimeste
väljakutseid. Levinud on müüdid “kiiresti” õppimisest ja “teadlikust
õppimisvõimest, mis haarab kogu organisatsiooni”.
 oppimine
Kuidas mõtestada õppimist?
Rille Raaper: Õppimine on arenguprotsess, mille kaudu
kogeme ja avastame kõigepealt iseend ja seejärel ümbritsevat
konteksti. Nii saavutame tasakaalu iseenda ja maailma vahel.
See tähendab, et õppides ülikoolis, töökohal või igapäevastes
elusituatsioonides, areneb nii meie enesetunnetus, enesekindlus,
eneseusk, eneseteostus kui ka paljud teised isiksuslikud aspektid.
See kõik võimaldab saavutada toimetulekut ka välises maailmas
– sotsiaalses, majanduslikus, kultuurilises keskkonnas. Seega ei
saa tänases ühiskonnas pidevat kõlapinda leidev edukultuse
kummardamine viia saavutusteni ilma õppimise kaudu toimuva
isiksusliku arenguta.
Üksnes teadmiste omandamine ei ole õppimine selle sügavas
tähenduses. See ei too kaasa ka sisemist valmisolekut ühiskond-
liku elu muutustega toimetulekuks. Järelikult ei too ta ka edu ei
majanduslikus, isiklikus ega muus mõttes. Seetõttu leian, et õp-
pimise mõtestamist tuleks alustada eelkõige just iseendast, enda
arusaamade mõtestamisest ja enda arengust. Õppimine ülikoolis
annab väga palju võimalusi õppimise arusaamade muutusteks,
võimaldades kasutada enda isiklikke ressursse ja võimalusi õppi-
jana ja inimesena.
Milles seisneb õppimise võimalus, vajadus?
Rille Raaper: Tänapäeva ühiskonnas räägitakse palju õppimise
vajadusest väliste väljundite kontekstis – kõikidel on vaja õppida,
et toime tulla töömaailmas, isiklikus elus ja muus.
2
Vähe aga räägitakse õppimisest kui või-
malusest. Loomulikult on vajadus tõesti
olemas, kuid miks peab alati tekkima
enne vajadus, et märgata õppimist kui
võimalust?
Miks ei võiks õppimist järjepidevalt käsitleda võimalusena,
mis ennetab tulevikuvajadusi? Seetõttu püüan tulevase andra-
googina näha kõiki õppimisvõimalusi nii formaal- kui ka mitte-
formaalhariduses pigem võimalustena, mis aitavad ennetada
tulevikuprobleeme. Sealjuures on omaette väärtus loomulikult
ka praeguste vajaduste rahuldamine, kuid oluline ei ole kesken-
duda mitte ainult olevikule, vaid rõhutada just nimelt õppimise
väärtust tulevikuaspektides, mis suurendab kogu ühiskonna elu-
kvaliteeti. Siinkohal pean just andragoogide suureks vastutuseks
niisuguste arusaamade kujundamist.
Kelle vastutada on see, et tunnetatakse õppesituatsioone
ja et õppimine ei muutuks selleks, mida saab osta poest
või koolituselt?
Larissa Jõgi: Hea haridus, hea koolitus ja õppimine ei jaota
ennast ise vabal turul, vaid eeldab toimivaid ja mõjusaid insti-
tutsioone. Suur roll on ülikoolidel oma vaba ja loova õppimis-
ruumiga, milles on alati võimalusi süvaõppimiseks ja kriitiliseks
perspektiiviks. Ülikoolihariduse perspektiiv on olemuselt kriiti-
line. Õppimisvajaduste hulka ei kuulu vaid instru mentaalse
funktsiooniga teadmised, ainult vajadused mõistmise, tähen-
duste, loomise, avastamise ja väärtuste järele. Muutused sot-
siaalses tegelikkuses ja meis endis loovad situatsioone, kus
kooskõla meie sisemise maailma ja välise maailma vahel on
ajutine. Potentsiaalne õppimissituatsioon kujuneb siis, kui selli-
sed ebakõlad tekivad ja need ära tuntakse.
Rille Raaper Foto: erakogu
 INNOVATIIVNE oPE

Rektor: Ülikool oleks rumal, kui jätaks kasutamata

ajastu tehnilised võimalused
Pirgita-Maarja Hallas, toimetaja

Rein Raud, kui mõtlete tagasi oma esimeste loengute

ja esimeste üliõpilaste peale, siis kuidas olete selle aja
jooksul muutunud Teie ja kuidas üliõpilased?
Alustasin loengupidamist Eesti Humanitaarinstituudis 1989.
aasta sügisel. Kartsin kangesti, et jagan liiga vähe informatsioo-
ni ja jätan seetõttu nigela mulje – pidasin oma esimesi üliõpilasi
väga nõudlikeks. Toona ei olnud meil ju ka mingeid tehnilisi
abivahendeid, kõike andis edasi elav hääl ja sai üles kirjutatud
kümnetes erinevates versioonides.

Üliõpilaste seas seevastu puudus täielikult kontingent, kelle jaoks

kõrgharidus oli vaid elus edasijõudmiseks vajalik paber või äär-
misel juhul soovitud ameti pidamiseks vajalik teadmiste kogum.
Õppima tuldi, kuna taheti teada, mõista ja areneda inimestena.
Sel ajal oli see ka loomulik, sest keegi ei saanudki teha pika pers-
pektiivitajuga tulevikuplaane, keegi ju ei teadnud, mis juhtub
aasta või paari pärast. Ka praegu on parimad üliõpilased need,
kelle jaoks on peamine motivatsioon isiklikult areneda, ehkki rat-
sionaalsete olenditena teevad nad loomulikult ka tulevikuplaane 
ja oskavad mõelda, kuidas end teostada ilma enesega vastuollu
minemata.

Mis puutub praegustesse loengutesse, siis üht-teist olen ma

pikkade aastate jooksul õppinud. Olen avastanud, et tehnilis-
tel vahenditel on väga suur distsiplineerimisvõime, mis ei olegi
alati hea. Slaidid ekraanil ei mõju hästi, kui jäävad sinna liiga
kauaks – see tähendab, et tuleb edasi liikuda täpse plaani järgi
ja jagada teadmine pisikesteks killukesteks. Minu meelest on
aga oluline, et iga loeng oleks vähemasti teatavas osas impro­
visatsioon. Õppejõule tuleb korraga midagi meelde ja ta teeb
kas või 20 minuti pikkuse kõrvalepõike. Aastate pärast võivad
tema loengus viibinutel põhiliselt just need kõrvalepõiked
meeles olla. See on põhjus, miks mu meelest ka ranged kursuse­
programmid pigem kahjustavad õppe üldist kvaliteeti. Aga see
käib muidugi eeskätt väga heade õppejõudude kohta.

Millised eelised annab ülikoolile virtuaalsete lahendus-

te (e-õpe, IVA, virtuaalülikool, loengud veebis, võimalus
luua oma ainele kodulehekülg jm) kasutamine?
Ajad ja tehnoloogilised võimalused muutuvad ja ülikool oleks
rumal, kui ta neid ära ei kasutaks. E-ressursside rakendamine
muudab õppimise tunduvalt paindlikumaks. Kui näiteks samal ajal
toimuvad kaks kursust, millest üks nõuab osalemist laboratooriumi­
eksperimentides, aga teine koosneb vaid loengutest, siis juhul, kui
teine on mulle kättesaadav virtuaalülikooli kaudu, võin valida esime-
se, teise loengud laadida arvutisse ja eksami sooritada mõlemas.

Rektor Rein Raua sõnul on loengutes kasutatavatel

tehnilistel vahenditel väga suur distsiplineerimis-
võime, kuid igasse loengusse võiks jääda ka killuke
improvisatsiooni.

Foto: Mihkel Ronk

 INNOVATIIVNE
Ise loon iga oma seminari jaoks viimastel
aastatel alati väikese sotsiaalse võrgus-
tiku, kuhu saab riputada töid, materjale
ja foorumites jätkata vestlust, mis semi-
naris pooleli jäi. Ekslik on aga arvata, et
e-õpe võiks asendada ülikooli füüsi­lise
keskkonna täielikult, vähemalt mitte
tehnika praegusel arengutasemel. E-õpe
vabastab meie jaoks aega, mida saame
kasutada teisiti. Auditoorne õpe peaks
olema praegusest palju suuremal määral
seminaripõhine, sest teadmine sünnib ja
areneb ainult dialoogis.
Mis võiks muutuda õpetamise vormis?
Õpetamine peab olema mitmekesine ja paindlik. Mu meelest
ei tohiks ükski kursus korduda samasugusena, auditoorses vor-
mis võiks iga aine olla üliõpilasele kättesaadav vaid kord tema
õppe­tsükli jooksul (muul ajal sooritatav iseseisva töö põhjal),
välja arvatud sissejuhatavad ja üldained ning mõned eriala põhi­
kursused, mis peaksid olema kättesaadavad peaasjalikult virtuaalsel
kujul.
Loomulikult ei saa seda põhimõtet läbi viia neil erialadel, kus spet-
siifika seda ei luba – ei ole vaja veebis korvpalli mängida, ehkki
seegi on tehnoloogiliselt võimalik. Väga paljudel aladel aga oleks
 selline muutus teostatav. Ka õppejõu jaoks oleks niiviisi iga kursus
uus, sest viimati 2-3 aastat tagasi käsitletud ainet peaks ju vahe-
peal toimunu valguses üle vaatama. Muidugi tähendaks see üht-
lasi, et õppejõudude auditoorne koormus ei saaks olla nii suur. Eri-
ti nooremate õppejõudude jaoks on liiga suur nädala­tundide arv
Auditoorne õpe peaks olema praegusest palju suuremal määral seminaripõhine, arvab rektor.
oPE
arengurisk, sest ei jäta aega oma ainele loominguliselt läheneda­,
rääkimata uurimistööst, erialakirjanduse jälgimisest ja muust aka-
deemilise inimese jaoks vajalikust.
Mida arvate taolistest veebikeskkondadest nagu Second
Life, Facebook – kas tulevikus võiks ülikooli ka nendega
siduda?
Meie ülikool on juba praegu selliste keskkondadega seotud
tundu­valt rohkem kui meie kolleegid. Kui lööte Facebooki otsingu­
mootorisse “ülikool”, tuleb gruppidena peale meie kogukonna
välja veel vaid üks TÜ spordiselts, samuti pole ühegi teise avaliku
ülikooli rektor aktiiv­kasutaja. Tundub, et teiste Eesti ülikoolidega
võrreldes on Facebookis ka meie üliõpilasi proportsionaalselt
rohkem, mille üle mul on hea meel, sest kasutan seda keskkonda
tihti­ teadete saatmiseks. Aga tõsi ta on, et võiksime sealgi olla veel
nähtavamad.
Samuti tuleks arendada Skype’i ja muu sellise tarkvara kasutamise
võimalusi – näiteks ka välismaal vahetuses olles võiks saada osa
mõnedest eriti olulistest ülikoolis toimuvatest asjadest või tuua
meie üliõpilasteni loenguid ja seminare, mille osalejad võivad
füüsi­liselt olla mööda maailma laiali.
Mil määral peaks ülikool kaasas käima noortega, kes on
suures osas üles kasvanud virtuaalmaailmas? Või võikski
ta jääda natuke vanamoeliseks traditsioone kandvaks
asutuseks?
Ma arvan, et ülikoolid ei peaks selles asjas kõik olema ühesugu­
sed. Meie ülikooli üks põhiväärtus on avatus ja dünaamilisus
ning see ütleb ju, et peaksime igasuguste arengutega kursis ole-
ma ning ära kasutama kõike, mis aitab meil paremini teha oma
tööd.
Foto: Mats Õun
 INNOVATIIVNE oPE

IMKE ühendab inimesi eri maadest

Pirgita-Maarja Hallas, toimetaja

Tallinna Ülikooli IMKE (interaktiivne meedia ja

teadmuskeskkonnad) magistriõppekava juht, uus-
meedia professor Mauri Kaipainen on sündinud Kana-
das, üles kasvanud ja hariduse saanud Soomes ning
hetkel jagab end kahe riigi ja kahe kooli – Tallinna Üli-
kooli ja Stockholmi Södertörni Ülikooli vahel. Kaipai-
neni algatatud IMKE magistriprogramm on samavõrd
rahvusvaheline kui ta isegi.

Kaipaineni meelest on eestlastel ja soomlastel väga sarnane mentali-

teet, töökultuuri osas aga mõlemal tõsine töössesuhtumine – hoitakse
kinni lubadustest ja tähtaegadest. “See sarnasus tõuseb iseäranis esile
igapäevase rahvusvahelise koostöö kontekstis. Maailmas on ju tohutult
erinevaid kultuure ja suhtumisi. Selle paljususe seas mõistame teineteist
kui õed ja vennad. Meie maailmapilt, viis, kuidas me asju teeme ja neist
räägime, on äärmiselt sarnane.”

“See on suuresti seotud kahe keele sugulus-

sidemega,” tõdeb Kaipainen. “Kui rääkida
akadeemilisest elust, siis on erinevus lähene-
mises, aga akadeemilise kultuuri alustalad on
väga sarnased.”
IMKE õppekava püüti tutvustada nii, et õppima tuleksid võimalikult eri-
neva taustaga inimesed, ja see ka toimis. Näiteks on seal riigiteaduste,
ärijuhtimise, kasvatusteaduste ning vabade kunstide alase haridusega
tudengeid. “See on hea lahendus, kui koos õpivad perspektiivi ja kompe-
tentsi poolest erinevad inimesed, kes tulevad veel ka eri riikidest,” märgib
Kaipainen.
IMKE partnerülikoolide hulka kuuluvad ITIN (Prantsuse IT-Instituut),
Staffordshire’i Ülikool Inglismaal, Babes-Bolyai Ülikool Rumeenias, Helsin-
gi ja Turu Ülikool Soomes ning Aalto Innovatsiooniülikool ja Södertörni
Ülikool Rootsis. Lisaks eestlastele, soomlastele ja Erasmuse vahetusüli-
õpilastele õpivad hetkel IMKE magistriprogrammi järgi ka üks itaallane ja
üks ameeriklane. Sügissemestrist tuleb välisriikide üliõpilasi tõenäoliselt
juurde – huvi on tundnud näiteks sakslased.
“Hea meelega näeksin IMKEd kasvamas rahvusvaheliselt sidusaks intel-
lektuaalseks ühenduseks, mis ei valmista inimesi ette ainult karjääriks
era- ja avalikus sektoris, vaid ka teadustööks,” toob Kaipainen välja oma
tulevikuarusaama IMKEst. “Seda tendentsi on tegelikult juba märgata,”
lisab ta. Kaipaineni sõnul areneb IMKE programm järjepidevalt,
kuigi vahest mitte nii kiiresti, kui alguses loodeti. “IMKE aga muutub aina
nähtavamaks tänu kvaliteetsele tööle ja inimestele, kes on meilt saadud
haridusega rahul ja levitavad meie kohta infot,” toob ta välja üliõpilaste
olulise rolli IMKE arengus.
2009. aasta kevadel lõpetab IMKE esimene lend.
5
Eestiga on Mauri Kaipainen tihedalt seotud alates Foto: Maie Mei
200. aastast, mil tänu ühe tema endise eestlasest õpilase
kaudu tekkinud kontaktile kutsuti ta Eestisse looma
ja arendama uut magistriprogrammi.
Interaktiivne meedia ja teadmuskeskkonnad
IMKE erialale on õppima oodatud kõik, keda huvitab
veebisuhtluskeskkondade, e-teenuste, e-õppe ja muude
interaktiivse meediaga seotud valdkondade arendamine
ja rakendamine nüüdisühiskonnas. Eelduseks on inglise
keele oskus vähemalt kesktasemel ja tahe tegutseda
multikultuurilises ning rahvusvahelises keskkonnas.
Õppetöö toimub peamiselt inglise keeles. Kuna osa kursusi
on veebipõhised ja neis osalevad üliõpilased erinevatest
Euroopa ülikoolidest, siis on selle õppekava järgi õppimise
üks lisaväärtus koostöö eri kultuuridest pärit üliõpilaste ja
õppejõududega.
IMKE õppekava lõpetanud võivad töötada näiteks
meediadisaineri, tarkvaraarendaja, konsultandi või
veebijuhina. Teadustööst huvitatuil on võimalus jätkata
õpinguid doktoriõppes.
Õppetöö toimub sessioonidena septembris, jaanuaris,
veebruaris ning märtsis. Veebipõhised kursused vältavad
terve semestri, nagu ka osa vaba- ja valikaineid.

Kontakt:
Tallinna Ülikooli Informaatika Instituut
tel: 640 9428, 640 9421
e-post: imke@tlu.ee
http://imke.tlu.ee/
 INNOVATIIVNE
Interaktiivne õpe eeldab tugevat motiveeritust
Pirgita-Maarja Hallas, toimetaja
6 IMKE paindlik õppekava võimaldab õppimise kõr-
valt ka tööl käia ja last kasvatada. Soomlanna Sonja
Merisalo (29) lõpetab kevadel interaktiivse meedia
magistriprogrammi teise lennu. Ta elab ja töötab
Helsingis ning kasvatab ka väikest tütart.
Miks otsustasid astuda magistiõppesse Tallinnas?
Õppisin Helsingi Polütehnikumis uusmeediat. Kuna tahan saada
õpetajaks, pidin omandama ka magistrikraadi samas valdkonnas.
Helsingis oleks aga selle taseme õpe olnud väga kallis. Lisaks hu-
vitab mind meediapedagoogika: seega on kodus ja distantsilt
õppimise võimalus minu jaoks põnev ning usun, et sellest koge-
musest on tulevikus kasu ka töös.
Kui palju oled IMKEs õppimise ajal Tallinnas viibinud?
Liiga vähe – esimesel semestril olin Tallinnas terve septembri,
siis aga kulus peaaegu poolteist aastat, et jälle siia jõuda! Ma
õpin IMKE kahe eri mooduli järgi ning pooled mu kursused on
veebipõhised. Lisaks olen läbinud veel mitu aine iseseisvalt: kirju-
tanud esseesid, arvustusi, seminaritöid. Magistriseminare aga
peeti Skype`i vahendusel. Kokkuvõttes osalesingi ainult kahel
kursusel, mis toimusid üksnes auditoorse loengu vormis.
Kuidas Sul õnnestub ühitada õppimine töölkäimise ja
lapse kasvatamisega?
Kui esimesel semestril täiskohaga töötasin, olid tõeliselt kiired
ajad. Päeval olin tööl ja õhtuti õppisin (mõnikord ka öösiti). Ka
nädalavahetused möödusid õppimise tähe all. Siiski jäi veidi aega
tegeleda ka millegi sootuks erinevaga, näiteks ratsutamisega
– see aitaski vastu pidada. Siis jäin aga lapsepuhkusele – õnneks
laps magas öösiti hästi ja ka päeva jooksul tegi mitu uinakut, nii
et mul oli võimalik õpinguid jätkata. Nüüd, kus ma käin jälle
neli päeva nädalas tööl, on keerulisem õppimiseks aega leida.
Mu tütar on juba aastane ega maga enam nii palju ja õppimi-
seks saan mahti alles õhtul – õhtud aga venivad sageli öödeks.
Nädalavahetustel õpin ka päevasel ajal, siis tegeleb tütrega abikaasa.
oPE
Sonja Merisalo suudab edukalt
ühendada õppimise, töötamise ja
lapsekasvatamise.
Foto: erakogu
Sotsiaalset elu mul hetkel pole, pärast lõpetamist plaanime aga
sõita kogu perega puhkama.
Mis on distantsilt õppimise juures kõige raskem?
Sa pead olema väga motiveeritud, seadma endale eesmärke ja kas
või sundima end õppima. Tunnen puudust ka kursusekaaslastega
suhtlemisest. Meie koostöö on küll sujunud väga hästi, aga usun,
et kui oleksin olnud õppimise ajal Eestis, oleksime saanud ilmselt
ka sõpradeks. Samas on olnud väga toredaid veebipõhiste kursus-
te gruppe ja mõnedki kontaktid on jäänud püsima.
Mis ained olid kõige huvitavamad ja kas õpitust on olnud
kasu ka töös?
Tegelikult on IMKEs õpitust olnud päris palju abi. Eriti pärast lapsepuhku-
selt naasmist – kui varem olid mu tööülesanded pigem tehnilist laadi, siis
nüüd ootas mind ees väga põnev sotsiaalset võrgustikku haarav projekt.
Kõige kasulikumad olid kasutatavus, ligipääsetavus ja kasutajakeskne
disain; digitaalne kultuur; e-õpe; uusmeedia juriidilised ja eetilised küsi-
mused – need kursused olid minu jaoks ka kõige põnevamad.
Ka Sinu magistritöö teema on seotud veebipõhise õppega...
Magistritöö teema on enesejuhtimine (self-direction) veebipõhisel
õppel. Uurin ühte kindlat veebikursust, kus üliõpilased vastavad igal
nädalal oma blogides teatud küsimustele. Vastuste baasil uurin, mil
määral saavad üliõpilased iseseisvalt oma asjadega hakkama – kas nad
oskavad vastu võtta vajalikke otsuseid; kas nad teavad, mida nad tee-
vad, mida tahavad teha ja mida peaksid tegema; kui tugev on nende
motivatsioon ja kuivõrd nad on suutelised töötama individuaalselt.
Motivatsiooni on väga kerge kaotada, kui puuduvad õpetajad, kes sul-
le ütleksid, mida tuleb teha. Suutlikkus jälgida omaenda käitumist ning
võime seda vajadusel muuta on väga oluline oskus ka töövaldkonnas.
Kellele Sa IMKEd soovitaksid?
Olen seda programmi tegelikult juba soovitanud. Pidasin vahepeal
Helsingi Polütehnikumis loenguid ja siis soovitasin oma üliõpilas-
tele, et kui nad tahavad edasi õppida, võiksid mõelda Tallinna Üli-
kooli peale. Olen ka soovitanud mõnele töökaaslasele ja sõbrale.
Tõenäoliselt tuleb teile varsti soome üliõpilasi juurde!
 PERSOON

Otto Jastrow Foto: Vallo Kruuser

 PERSOON

Otto Jastrow–kaduvate dialektide koguja

Maiki Voore, toimetaja
Helen Geršman, Eesti Humanitaarinstituudi lektor
Artikkel on avaldatud 20.11.08 Eesti Ekspressi koolituslisas Sihiseadja.

Professor Otto Jastrow on mees, kes suudab araabia-
keelset teksti kuulates tuvastada, missugust dialekti
kõneleja räägib ning kust ta pärineb. Erinevaid araa-
bia kõnekeele dialekte on tuhandeid. Oma teadmisi
jagab professor Jastrow 2007. aasta detsembrist
Tallinna Ülikooli tudengitele.
Miks Tallinnasse?
Otto Jastrow on arabistikaprofessorina töötanud erinevates Saksa-
maa ülikoolides, ent pärast pensioniea saabumist oli ta enda sõnul
ikka veel valmis uuteks väljakutseteks ning soovis õpetada välismaal.
Et ta oli juba varem Balti riikidest huvitatud, tundus Jastrowile Tallinna
Ülikooli kutse professoriks asuda õnneliku juhusena.
Huvi semiidi keelte uurimata dialektide vastu
Jastrowi sõnul on erinevaid viise, kuidas õpetlane võib lingvistika vallas
oma panuse anda, ta võib töötada juba olemasoleva materjaliga, aga ta
8 Seega, kui tudengid soovisid koopiat raamatust, pidid nad need lehed
võib ka minna ja avastada täiesti uusi valdkondi – sellega lingvistilistel
välitöödel tegeletaksegi. „Mina läksin pärast lõpetamist välitöödele, ma
tahtsin avastada kõnekeeles kasutuses olevaid dialekte, mida varem ei
tuntud või polnud uuritud,“ sõnas ta.
„Ma olin huvitatud kahest semiidi keelkonna alagrupist – araabia ja ara-
mea omast. Näiteks Kagu-Türgis on piirkond, kus on võimalik siiani kuul-
da araabia ja aramea kõnekeele erinevaid variatsioone, mida varemalt
pole uuritud. Viibisin selles piirkonnas 1968. aastal välitöödel ning uurisin
muu hulgas ka vaid kahes külas kasutuses olnud mhlaso dialekti. Mina
intervjueerisin selle dialekti viimast kõnelejat. 1915. aastal toimus Türgis
suur etniline puhastus, mille eesmärgiks oli sealsete armeenlaste hävita-
mine, kuid mille käigus tapeti ka suurem osa mhlaso keelt kõnelenuid. Ma
leidsin viimase inimese, kes sellest etnotsiidist oli pääsenud ning sain tema
kõnet salvestada. Kulus aastaid, et seda keelt täielikult analüüsida. Pöördu-
sin hiljem sinna külla tagasi, kuid kahjuks oli too mees surnud. Avastasin
siiski tema tütre, kes küll ise ei osanud mhlaso keelt, kuid mäletas väga hästi
isa jutustatud lugusid, ning viisi, kuidas ta kunagi rääkis. Neidsamu lugusid
olin ka mina salvestanud. Tütre abiga sain sõnade tähendust paremini selgi-
tada. Mhlaso keelest kirjutasin ma 1980-ndatel raamatu – see on ka ainus
dokument sellest nüüdseks väljasurnud keelest. Mind hoiabki töös vajadus
leida midagi haruldast, mida uurida veel enne, kui see maalt päris kaob.“
Kunagine üliõpilaselu
Jastrow märkis, et tema noorusajal polnud elu tudengina pooltki nii
lõbus või vaba kui praegu, näiteks olid ühiselamud jagatud vastavalt
soole – meestele ja naistele, ning ühiselamuid ka valvati. Tollane olu-
kord on sarnane praeguste araabiamaade traditsioonidega. „Noores
eas me tavaliselt tüdrukutega suhelda ei saanud, me ei käinud eriti
väljas, ka raha oli vähe. Loomulikult polnud meil praegusi kommu-
nikatsioonivahendeid: internetti, arvuteid, mobiiltelefone ja muud
taolist. Muide, sel ajal alles hakati leiutama esimest koopiamasinat.
käsitsi ümber kirjutama. Need on asjad, mis iseloomustasid minu üli-
õpilasaega ning mida paljud tänapäeva noored ei pea kogema. Teisalt
julgen öelda, et need üsna karmid õppetingimused olid ühtlasi ka
abiks kontsentreerumisel – lihtsalt ei olnud väga palju asju, mis sind
segasid. Oma õpingute ajal ma tõesti kogusin palju teadmisi.“
Arabistikaõpingute toomisest Tallinna
Täna pole Eesti enam muust maailmast ära lõigatud, on võimalik suhelda ja rei-
sida, märkis Jastrow.„Usun, et isegi kui Eestisse ei saabu tulevikus palju araablasi,
mida kindlasti mõjutab majanduslik olukord, siis on ikkagi vajalik, et ka Eestis
oleks araabia keelt mõistvaid inimesi. Näitena võib tuua kas või turismiala.“

Otto Jastrow:
* sündinud 19.02.192 Saarlandis Saksamaal
* õppinud  ülikoolis - Saarbrückeni, Tübingeni, Istanbuli
ja Beiruti ülikoolis
* töötanud 6 aastat õppejõuna erinevates ülikoolides
* oskab vabalt rohkem kui 10 keelt (prantsuse, hispaania,
itaalia, portugali, inglise, türgi, heebrea, uusaramea,
araabia kirjakeel ja mitmed selle erinevad dialektid)
* osalenud üle 50 lingvistilisel välitööl Lähis-Idas (sh
Türgis, Iraagis, Jeemenis, Süürias, Iisraelis jm)
* rahvusvahelise teadusajakirja „Journal of Arabic
Linguistics” ning monograafiate sarja Semitica Viva toimetaja
* ainsa teadlasena dokumenteerinud üle tosina dialekti
* 12 raamatu ning üle 70 artikli autor
* alates 2007. aasta detsembrist Tallinna Ülikooli
arabistika professor

Rein Raud, Tallinna Ülikooli rektor, Tallinna Ülikooli
ja Helsingi Ülikooli professor:
“Sellest, et Otto Jastrow võiks kaaluda Baltimaadesse
tulemist, kuulsin Läti kolleegidelt, kellel oli väga kah-
ju, et neil endil polnud võimalik talle kohta pakkuda.
Lühike pilk tema CVle andis kinnituse, et tegemist
on ühega kõige väljapaistvamatest araabia keelte
asjatundjatest – kui mitte maailma absoluutse tipu-
ga. Loomulikult tegime omalt poolt kõik, et teda siia
kutsuda, ja mul on väga hea meel, et see õnnestus.
Lisaks teadlasele on ta haruldane ka inimesena, tal
jätkub alati aega ja tähelepanu kõigile tema üliõpi-
lastele, äsja oma õpinguid alustanud noortest kuni
doktorantideni. Ma loodan, et kui Tallinnasse lähiajal
arabistikas Jastrowi koolkond tekib, siis kannavad
nad lisaks tema akadeemilisele liinile ka seda kesk-
konda edasi. Ning Läti kolleegidel on ikkagi põhjust
rõõmustada, sest Baltimaade sotsiaal- ja humanitaar-
teaduste doktorikooli ida-uuringute sektsioonis saab
prof Jastrow ka lõunanaabritele kasulik olla.”
 PERSOON

Prof Jastrow ja tuntud ameerika ling-

vist arabistika professor Alan S. Kaye
(2.0.19-1.05.2007) jõeretkel
Dubais aprillis 2007.

Foto: erakogu

„Arabistika bakalaureusetaseme programm, mida juhin, on aga
kompleksne – minu ülesanne on luua üliõpilastele tugev araabia
kirjakeele baas, seejärel tutvuvad nad klassikalise ja kesk-araabia
keelega ning lõpuks jõutakse dialektoloogiani.“ Hetkel õpivad
tudengid nädalas vähemalt kaheksa kuni kümme tundi araabia
keelt. Kolme aastaga on keele baasi selgeksõppimine Jastrowi
sõnul täiesti võimalik – saab lugeda tekste ning ka rääkida aru-
saadavalt, samuti mõista erinevate kõnekeele dialektide süsteemi.
Kultuuriajalugu ja muud ained tulevad veel lisaks. „Ma soovin, et
õpetatav programm annaks neile praktilise oskuse, midagi, mida
nad oma elus tõesti kasutada saavad. Kes soovib, saab edaspidi
teha uurimistööd Euroopas, ning alati on võimalik minna Araabia-
maadesse välitöödele.”
Ka Eesti igapäevane elu on professori arvates väga lihtne ning üllata-
valt hästi organiseeritud. „Tulen Saksamaalt, mida tuntakse väga korda-
armastava riigina, kuid olen leidnud, et paljud asjad töötavad Eestis
palju paremini, odavamalt ja lihtsamini – näiteks tervishoiu- või ühis-
transpordisüsteem, kas või ülikooli töökorraldus. Mulle tundub, et siin
ei kulutata asjata inimese aega ja raha.”
Tulevikuplaanid 9
Otto Jastrow soovib näha tugevalt juurdunud arabistika programmi
Tallinna Ülikoolis ka pärast seda, kui lõppeb tema töötamisperiood siin.
„Loodan siiski, et see hetk on veel kaugel,“ märkis ta naeratades.

Eesti keel ja eesti meel Mis on arabistika?

Elu Tallinnas on Otto Jastrowi sõnul põnev. „Ühelt poolt on tege-
mist väga euroopaliku linnaga, teisalt muudab juba ainuüksi eesti
keel selle paiga täiesti eksootiliseks. Minule kui lingvistile on eesti
keel väga põnev, selle kohtamine igapäevastes situatsioonides on
pidev hämmingu ja naudingu allikas. Näiteks on huvitav, et eesti
keeles on nii palju saksakeelseid laene, näiteks sõnad „rand“, „lips“,
„tempel“, „trahv“ jne. Kuid need laenud on foneetiliselt muutunud
ning eesti keele grammatikasse sedavõrd sulandunud, et keskmi-
ne sakslane ei tunneks neid sõnu ära. Lisaks mulle lihtsalt meeldib
eesti keelt kuulata. Arvan, et sellel on väga eriline kõla ning into-
natsioon, milles on teatud pinget. Olen ise veel kaugel eesti keeles
rääkimisest, kuid selle omandamine on väärt pingutust.“
Arabistika on ala, mis traditsiooniliselt uurib araabia
keelt ja kirjandust, hõlmates ka araabia keele dialekte.
Hetkel umbes 20 riigis kõneldaval araabia keelel on
1500 aasta pikkune ajalugu. Arabistika programm
moodustab ühe õppesuuna Tallinna Ülikooli Lähis-
Ida ja Aasia kultuuriloo õppekavas. Siiani on Lähis-
Ida programm põhinenud peamiselt türgi keele ja
kultuuri uuringutel, tänaseks on lisandunud oluline
arabistika moodul. Arabistika erialamoodul sisaldab
kaasaegse kirjakeele, klassikalise ja kesk-araabia
keele, dialektide ning dialektoloogia õpinguid,
samuti kirjanduse ja kultuurialaseid loenguid.

Werner August, „Zeitschrift für Arabische Linguis-
tik/Journal of Arabic Linguistics” kaastoimetaja ja
Heidelbergi Ülikooli professor:
„Professor Otto Jastrow on üks tuntumaid araa-
bia ja aramea keele dialektide eksperte maailmas.
Tema teadmised on ammutatud välitöödelt, mille
taustaks on tihti olnud ebasoodsad ja pingelised
olud – seda peamiselt Ida-Türgis ning mitmetes
teistes Lähis-Ida piirkondades. Mul on olnud suu-
repärane võimalus ühes professor Jastrowiga vii-
bida välitööl Qamishli regioonis Süürias, otsides
viimast mhlaso keele rääkijat. Olin vaimustatud,
missuguse kire ning kannatlikkusega ta meie in-
formaatorilt ka kõige keerukamaid grammatilisi
vorme uuris. Omades rikkalikku isiklikku pagasit
teadlasena, on professor Jastrow ka suurepärane
õpetaja, ta on koolitanud paljusid praegusi selle
ala teadlasi üle kogu maailma. Juba mõni aasta
tagasi armus ta Balti riikidesse ning asus ka nende
keeli õppima. On suurepärane juhus, et talle pakuti
professoriametit Eestis. Usun, et ta on Tallinna Üli-
koolile tõeline varandus.“
 raHvusvahelistumine
Rahvusvahelistuv Tallinna Ülikool
Edith Sepp, rahvusvaheliste suhete osakonna väliskommunikatsiooni talituse juhataja
Osalemine rahvusvahelises akadeemilises elus on
ülikooli arengu seisukohalt vältimatu – see kindlus-
tab kvaliteedi ning tagab teaduse ja kõrghariduse
jätkusuutlikkuse.
Tallinna Ülikooli rahvusvahelistumise strateegia sätestab: “Rahvusvahe-
line mõõde on tänapäeval ülikooli lahutamatu omadus, mis peegeldub
tema põhitegevuse kõigis valdkondades. Rahvusvahelises akadeemi-
lises elus osalemine on ülikooli arengu seisukohalt vältimatu, kindlus-
tades kvaliteedi ning tagades viljeldava teaduse ja kõrghariduse jätku-
suutlikkuse. Selles mõttes pole rahvusvahelistumine ülikoolis eesmärk
omaette, vaid pigem vahend akadeemilise kvaliteedi arendamiseks
10
Ülikool toob Tallinna maailma tipud
Maiki Voore, toimetaja
Alates 2007. aasta sügisest seadis Tallinna Ülikool
sisse ülikooli külalise staatuse, mis toob Tallinna oma
eriala tippteadlased.
Ülikooli külaline on teadus- või loomevaldkonnas rahvusvaheliselt
tuntud ja tunnustatud inimene, kelle tegevus võiks rikastada ja huvi
pakkuda ülikooli liikmeskonnale tervikuna. Eestis viibimise ajal peavad
ülikooli külalised oma valdkonda puudutava avaliku loengu, kuhu
oodatakse kõiki huvilisi ka väljastpoolt ülikooli.
2007/2008. õppeaasta tõi Tallinnasse uusmeedia professori Lev Ma-
novichi, lingvist James Peter Blevinsi, Wheaton College`i (USA) pro-
fessori Kersti Yllo, vene sotsioloogi professor Elena Zdravomõslova
ning prantsuse filosoofi ja antropoloogi professor Edgar Morini.
2008/2009. õppeaastal on ülikooli külastanud Göttingeni Ülikooli raama-
tukogunduse ja raamatuteaduse emeriitprofessor Elmar Mittler, Clarki
kõigis ülikooli põhilistes tegevusvaldkondades. Võõrkeelse õppe laienda-
mine ja välisüliõpilaste arvu suurenemine on arvestatavaks meetmeks
ka eelseisva demograafilise mõõna mõju vähendamisel.”
Seoses nimetatud strateegiaga on Tallinna Ülikoolis praeguseks
kaheksa rahvusvahelist tasemeõppekava, toimiv rahvusvaheline
teadustöö, doktoriõpe, üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsus
(näiteks üle 300 Erasmuse lepingu), partnerlussuhted 38 üli-
kooliga 20 eri maalt, osalemine akadeemiliste jt võrgus tike
koostöös (EUA, UNICA, EADTU, BSRUN, ECC, UNeECC), lisaks suvi-
ne akadeemiline suursündmus, rahvusvaheline suvekool Tallinn
Summer School. Balti riikide koostöö parimaks näiteks on rahvus-
vaheline filmikool Baltic Film and Media School.
Foto: Mats Õun
Ülikooli (USA) kultuuripsühholoogia professor Jaan Valsiner, Taani Kuning-
liku Raamatukogu ja Infoteaduse Kooli professor Peter Ingwersen, vene
kultuuriteadlane Boris Egorov, meediasotsioloog ja meediapoliitika eks-
pert Karol Jakubowicz ning ajaloolise lingvistika ja leksikograafia profes-
sor Manfred Görlach. Kevadel külastavad ülikooli Michigani Ülikooli (USA)
lingvist Sarah Thomason, Viini Ülikooli professor Fjodor Poljakov ning
Peterburi Riikliku Ülikooli professor Gennadi Leonov.
Lisaks ülikooli külalise staatusele, aitavad rahvusvahelistumisele kaa-
sa ülikoolidevahelised teadusprojektid, konverentsid, koostöö saat-
kondadega, kuulumine rahvusvahelistesse võrgustikesse jpm. Tallinna
Ülikooli üks eesmärk on olla avatud intellektuaalne keskus, kus toimu-
vad diskussioonid ja dialoogid jõuavad ka väljapoole akadeemilise
keskkonna tavapäraseid piire, mistõttu nii ülikooli enda teadlaste kui
ka väliskülaliste avalikud loengud on avatud kõigile huvilistele. Kes aga
loengusse ei jõua, saab Tallinna Virtuaalses Ülikoolis näha paljude loen-
gute salvestusi, vestlusi ülikooli õppejõudude ja külalistega, seminari-
de, suvekoolide ja konverentside materjale ning muud huvitavat.
 raHvusvahelistumine
Välisüliõpilasi sel õppeaastal 314
Merje Songe, välisüliõpilaste koordinaator
Sel kevadsemestril alustas Tallinna Ülikoolis õpinguid
56 uut väliskülalisüliõpilast, kokku on väliskülalis-
üliõpilasi kevadsemestril 85. Kogu õppeaasta lõikes
võõrustab ülikool 314 välisüliõpilast 47 riigist.
Kõige enam saabus Tallinnasse väliskülalisüliõpilasi Erasmuse
programmi kaudu – kokku 128 tudengit Poolast, Saksamaalt, Tür-
gist, Hispaaniast, Prantsusmaalt ja mujalt. Sel kevadel on ülikoolis
ka neli ülikoolidevahelise lepinguga tudengit Jaapanist ning üks
Koreast, samuti üks riikidevahelise lepinguga välistudeng Poolast.
Sügissemestril võõrustasime ülikoolidevaheliste lepingutega
nelja tudengit Jaapanist ja Tšehhist.
Arvuliselt õpib kõige enam väliskülalisüliõpilasi Slaavi Keelte ja
Kultuuride Instituudis, Balti Filmi- ja Meediakoolis, Riigiteaduste Insti-
tuudis ning Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudis. Kraadi-
õppe välisüliõpilasi õpib kõige enam Balti Filmi- ja Meediakoolis,
Riigiteaduste Instituudis ja Infoteaduste Instituudis. Riikidest on kõige
enam esindatud Läti ja Soome.
Õppimisvõimalustest välismaa kõrgkoolides
Marvi Pulver, rahvusvaheliste suhete osakonna juhataja
Tallinna Ülikool soosib igati oma üliõpilaste osalemist
välisõpingutes erinevate stipendiumi- ja vahetusprog-
rammide kaudu. Vahetusüliõpilasena välisülikoolis
õppimine on muutumas ülikooliõpingute tavapära-
seks osaks.
Bakalaureusetaseme üliõpilaste õpirännet rahastatakse peamiselt rahvus-
vaheliste mobiilsusprogrammide kaudu, magistri- ja doktoriastme üliõpi-
lased võivad lisaks taotleda toetust riiklike rahastamisskeemide alusel.
Erasmuse programm
Erasmus on Euroopa Liidu kõrgharidusalane programm, mille eesmärk
on parandada kõrghariduse kvaliteeti ja kõrgkoolide rahvusvahelist
koostööd, võimaldada üliõpilaste ja õppejõudude vaba liikumist riiki-
de ja ülikoolide vahel ning edendada õpingute ja kvalifikatsioonide
tunnustamist kogu Euroopa ulatuses. Üliõpilane saab õppida välisüli-
koolides, millega TLÜ on sõlminud üliõpilase erialal Erasmuse bilate-
raalse lepingu. Lepingute tingimuste kohta saab infot vastava lepingu
sõlminud Tallinna Ülikooli akadeemilisest üksusest. Tallinna Ülikoolil on
üle 300 Erasmuse bilateraalse lepingu (seisuga 31.03.2009), enim on
lepinguid Saksamaa, Soome ja Hispaania ülikoolidega. Kõige rohkem
läks sel õppeaastal vahetusüliõpilasi Erasmuse programmi kaudu
Helsingi Ülikooli.
Ülikoolidevahelised lepingud
Tallinna Ülikoolil on hetkel 38 ülikoolidevahelist koostöölepingut partner-
ülikoolidega 20 riigist Euroopas, Aasias ja Ameerikas. Koostöölepingute
eesmärk on soodustada Tallinna Ülikooli ja partnerülikoolide vaheliste kon-
taktide tekkimist ja laienemist ning mõlemale poolele kasuliku koostöö
Välisüliõpilasi Tallinna Ülikoolis
350
300
250
200
150
100
66
50
0
2003/2004 2004/2005 2005/2006 2006/2007 2007/2008 2008/2009
11
arenemist ja süvenemist, ühiste uurimisprojektide arendamist, teadustöö
edendamist, õppejõudude ja üliõpilaste vahetamist. Partnerülikoolide
pakutavad toetused on erinevad. Vahetusüliõpilane on küll vabastatud
õppemaksust, kuid tihti ei kaasne vahetuskohaga rahalist stipendiumi.
Konkreetsed võimalused sõltuvad vastastikustest kokkulepetest.
Välisriikide stipendiumid
Eesti on sõlminud mitme välisriigiga koostöölepinguid, mille raames
toimub ka üliõpilasvahetus. Välisriikide stipendiume vahendab üli-
koolidele sihtasutus Archimedes.
Kristjan Jaagu programm
Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm võimaldab magistri- ja doktori-
õppe üliõpilastel taotleda toetust taseme- ja osaõppeks ning lühiaja-
listeks välislähetusteks.
DoRa programm
Programmi raames võimaldatakse doktorantidel õpingute jooksul
vähemalt ühel korral teha uurimistööd või läbida õppekursusi välis-
maa ülikoolis. Toetatakse ka lühiajalisi õppe- ja teadustööga seotud
välisreise.
Fondide toetused
Välisõpinguteks pakuvad toetusi ka mitmed välisriikide fondid, nagu
näiteks DAAD Saksamaal või CIMO Soomes.
Välismaal õppida soovijate arv suureneb pidevalt. Üliõpilasvahetus täien-
dab koduülikooli õppekava võimalusi, avardab osalejate maailmavaadet,
parandab rahvusvahelises kultuurikeskkonnas toimetulekut ning valmis-
tab osalejaid ette konkureerimiseks rahvusvahelisel tööjõuturul.
 raHvusvahelistumine
Kella neljane loeng ei hakka mitte kunagi kella neljast
Pirgita-Maarja Hallas, toimetaja
Kristina Lukk
Kristina Lukk lõpetas Tallinna Ülikoolis psühholoogia
magistrantuuri ja leidis enda jaoks sobiva doktori­
12 õppe programmi Huelva ülikoolis Lõuna-Hispaanias.
Ta uurib sisserändajate lõimumist kohalikega ning
võrdleb integreerumisprotsesse Hispaanias ja Eestis.
Millised olid Sinu varasemad seosed hispaania keele ja
kultuuriga?
Hispaania keelt olen õppinud juba üle kümne aasta. Bakalaureuse­
õppe teisel kursusel käisin ühel seminaril Kataloonias, kus sain
tuttavaks hispaanlastega, kes aga ei osanud inglise keelt – niisiis
otsustasingi ise hispaania keele ära õppida. Võtsin Tallinnas asu-
vas hispaania kultuurikeskuses keeletunde, bakalaureuseõppe
lõpetamise järel töötasin pool aastat Hispaanias Euroopa Vaba-
tahtliku Teenistuse vabatahtlikuna ühes Sevilla noortekeskuses.
Seal saingi keele selgeks, sest noortega pidi ju suhtlema nende
emakeeles. Olin ka Salamancas vahetusüliõpilane, aga siis oska-
sin juba hispaania keelt hästi.
Kirjutasid oma magistritöö kohanemisega seotud prob-
leemidest.
Magistritöös võrdlesin Hispaania ja meie välistudengite kohanemis­
protsesse. Kuna välistudeng on võõras riigis tavaliselt lühikest
aega, ei pea ta ilmtingimata kohalikega integreeruma. Tekkis mõte
uurida immigrantide kohanemist. Kui otsisin kohta, kus saaks selle
teemaga tegeleda, leidsin doktoriõppe andmebaasi kaudu õppe-
programmi Huelva ülikoolis. Tegelikult on tegemist kolme ülikooli
– Huelva, Almeria ja Granada ülikoolide vahelise koostööprogram-
miga, loengud toimuvad kõigis kolmes ülikoolis.
Mida Sa täpsemalt uurid selles integreerumisprotsessis?
Uurin tuleku motivatsiooni ja kohalejõudmise emotsiooni mõju
kohanemisele ja integratsioonile – kuidas on need protsessid
omavahel seotud. Mil määral on see sotsiaalpoliitiline situat-
sioon, kuhu sa satud, seotud eelneva motivatsiooni ja emotsioo-
niga. Sisuliselt, kui enne mõelda, et Hispaanias on kena ja päike
paistab ning olla positiivselt meelestatud ning kohale jõudes
ongi ilus ilm, siis kas kohaned paremini või mitte? Võib ka olla, et
on küll ilus ilm ja tunnedki ennast hästi, aga jääd marokolaste
Foto: erakogu
seltskonda ega lähegi sealsest getost välja – sel juhul on inimene
küll psühholoogiliselt kohanenud, aga sotsiaalset integratsiooni
ei toimu. Võrdlen omakorda Hispaaniasse saabunute ja Eestis-
se tulnute kohanemisprotsesse. Seal intervjueerisin Marokost ja
Lõuna-Ameerikast pärit naisi, siin esimese põlve venelannasid ja
moslemeid (tatarlased, aserid). Küsitlen just nimelt naisi, kuna
naistel on natuke teised teemad – mees võib tulla ka lihtsalt töö-
le, aga näiteks maroko naise puhul on see peaaegu välistatud.
Siin tekibki küsimus, kas ta läks mehele ja sattus Hispaaniasse või
oli ta ise aktiivne osapool selles protsessis ja otsis seda teed.
Mis on Hispaania ülikoolis teistmoodi kui meil?
Eestis on reeglid konkreetsemad – näiteks kohe loengu alguses
öeldakse, mida peab tegema, et hinnet saada. Seal olin aga väga
üllatunud, kui sain ühes aines koduste tööde esitamise eest hindeks
„suurepärase“ ega pidanudki eksamit sooritama, aga loengus ei öel-
dud, et niimoodi võib ka.
Tähtajad on seal nagu kummist. Kui on vaja teha mingisugune
iseseisev töö kindlaks kuupäevaks, siis õigeks ajaks on töö valmis
minul ja vahest veel kahel. Kõik leiavad igasuguseid vabandusi,
miks nad ei jõudnud, aga selle asemel, et pahandada, öeldakse, et
tooge siis järgmisel nädalal. Tähtaega võib ikka paar-kolm korda
rahulikult edasi lükata ja see on hästi aktsepteeritud nii tudengite
kui ka õppejõudude poolt.
Kokkuvõttes on eesti üliõpilased märksa kuulekamad. Kui õppejõud
ütleb, et loed järgmiseks nädalaks viiskümmend lehekülge ingliskeel-
set teksti, siis sa loed ega hakka protesteerima. Seal aga palus kord
õppejõud lugeda võõrkeelseid teoseid ja kuigi ta andis järele ning lu-
bas otsida neile, kes üldse keelt ei oska, ka hispaaniakeelseid tekste,
loobus ikkagi enamik osalejatest sellest kursusest – paarikümnest jäi
järele neli!
Hispaanias on suhted üliõpilaste ja õppejõudude vahel
vabamad?
Jah, seal suheldakse õppejõuga hoopis teisiti kui meil. Minus teki­
tas see alguses võõrastust – ma ei teadnud, kuidas olla. Enamik
õppejõude on väga sõbralikud ja avatud. Ka loengud toimuvad
hästi sõbralikus õhkkonnas, on palju diskussioone ja arutelusid.
Õppejõud lähevad kohvipausi ajal tudengitega alla kohvikusse
 raHvusvahelistumine
ja seal räägitakse kõigest: elust, sõpradest, vanaemadest. Konk-
reetse õppimisteemalise küsimusega tuleb minna vastuvõtu ajal.
Ükskord aga, kui läksingi vastuvõtu ajal konsultatsioonile, ütles
õppejõud, et lähme alla kohvikusse ja siis räägime. Seal hakkas ta
aga küsima, kust ma pärit olen ja kus ma veel õppinud olen. Kui
ma vastasin, et Salamancas, hüüatas ta, et tema tütar õpib samuti
seal, ja hakkas seletama, kus asub tema tütre korter. Mind huvita-
nud teema juurde me tookord ei jõudnudki. Hiljem, kui teistega
selle üle arutasin, sain teada, et kõigepealt saadaksegi tuttavaks,
räägitakse näiteks perest ja siis selle pinnalt minnakse edasi tööas-
jadele. Siin oleks see ju mõeldamatu! Ma ei tahtnud talle tookord
midagi rääkida oma isiklikest asjadest. Minu mitterääkiv hoiak lõi
mingisuguse mõra meie vestlusesse ja me ei jõudnudki aruteluni.
See oli üsna alguses, hiljem läks kõik ladusalt.
Kas ka loengute algusajad on seal kummist?
Hommikune loeng algab ikka enam-vähem kella üheksast. Kella
neljane loeng aga ei hakka tõesti mitte kunagi kella neljast. Ka-
hest neljani ei ole ühtegi loengut – siis on söögipaus. Minnakse
koju, terve pere saab kokku ja räägitakse juttu. Nii on igal pool,
välja arvatud riigiettevõtetes, kus tööpäev kestabki ainult ühek-
Huelva on umbes
saja viiekümne tuhande
elanikuga traditsiooniline
Hispaania linn.
Foto: erakogu
sast kolmeni. Ametlikke asju peab ajama ennelõunasel ajal, sest
hiljem lihtsalt ei saa. Ehk seetõttu ei oldagi Hispaanias reeglites ja
kellaaegades nii väga kinni.
Kui hästi hispaanlased võõraid omaks võtavad?
See sõltub väga palju piirkonnast. Oma roll on ka sellel, kust
nad pärit on ja mismoodi kohalikega suhtlevad. Muidugi on
ka Hispaanias palju probleeme, kuigi Huelva piirkond on üks
multi kultuursemaid regioone – see on põllumajanduslik piirkond.
Igal aastal saabub kümneid tuhandeid välismaalasi lühiajalisele
tööle, kellest paljud sinna ka püsivalt jäävad. Sellest tulenevalt
on ka palju segaabielusid ning välismaalastega ollakse suhteli-
selt harjunud. Suurlinnades, Barcelonas või Madridis, on rohkem
probleeme, seal pigem elatakse oma linnaosas ja lõimumist eriti
ei toimu.
Kui ruttu Sind omaks võeti?
Minusse suhtuti algusest peale hästi soojalt. Tundus isegi natuke
kummaline, miks nad minuga nii sõbralikud on. Lõpuks aga harjusin
sellega ja hoopis tagasi tulles imestan jälle, miks keegi ei naerata.
1
 tasemeoPE
Kui üks uks sulgub,
avaneb kuskil teine...
Mari-Liis Keskpaik, akadeemiline nõustaja
See igipõline ütlus, mida igal lõpuaktusel ühes või
teises sõnastuses rõhutatakse ning mis sellistel het-
kedel teinekord vastuolulisi emotsioone tekitab – on
ju pikk tee käidud ja tahaks hetke lihtsalt “puhata ja
mängida” –, omab olulist tähendust ka akadeemili-
sel maastikul.
Nagu teisteski Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides, on ka Tallinna
Ülikoolis alates 2002. aastast kasutusel 3+2+4-õppekavade süs-
teem, mis tähendab seda, et kui sulgub 3-aastase bakalaureuse-
õppe uks, avaneb teine 2-aastaseks magistriõppeks ning selle
lõppedes on võimalik liikuda edasi 4-aastasesse doktoriõppesse.
Mis “uksi” pakub Tallinna Ülikool neile, kes on otsustanud või
­a lles kaaluvad edasiõppimist, lähtudes just õppetöö korralduse
ja õppimise vaatenurgast?
14 Miks peaksin oma õpinguid jätkama?
3+2+4-süsteem on üles ehitatud sisulise ja süsteemse tervi­
kuna, mis tähendab seda, et kolme aastaga omandatakse pilt-
likult öeldes akadeemiline põhiharidus, võimaldades asuda töö­
turule ning iseseisvalt ametit edasi õppides oma eluga toime
tulla. Magistri­õpe on võrreldav akadeemilise keskharidusega,
kus toimub spetsialiseerumine.
Kuigi ka bakalaureusekraadiga on võima­
lik­ leida erialast tööd, on enamikus vald­
kondades siiski vajalik jõuda magistri-
tasemeni, ühtlasi peetakse viimast ka
bakalaureuseõppe loomu­likuks jätkuks.
Pärast magistriõpingute lõppu on võimalus asuda doktori­
õppesse. Kui varasemalt seostati doktorikraadi üksnes aka-
deemilises keskkonnas toimimisega, siis praegusel ajal on
eesmärgiks panustada eelkõige erinevate eluvaldkondade
arengu­vajadustesse.
Mida teha, kui mind on huvitama hakanud uus eriala – kas
pean uuesti otsast peale alustama?
On üsna loomulik, et bakalaureuseõppes õppimise jooksul tekivad
uued huvid, olgu siis põhjuseks saadud elu- või töökogemus, õpin-
gud välisriigis, huvitav kõrvaleriala vms. 3+2-süsteemi üheks suureks
plussiks ongi see, et magistriõppes on võimalik spetsialiseeruda
mitmele avatud erialale (eelduseks on bakalaureusekraadi olemas-
olu ükskõik millisel erialal) või siis osaliselt avatud õppekavadele
(eelduseks bakalaureusekraad samal õppesuunal). Tallinna Ülikoolis
õpetatavast pisut üle 70 magistrierialast ligi 50 on täiesti või osaliselt
avatud, seega on üliõpilastel võimalik vahetada õppekava – kas siis
samal õppesuunal või ka hoopis teises valdkonnas.
Kui ma olen varem üht-teist juba õppinud või selles valdkon-
nas tööl, siis kas saan seda kuidagi oma õpingutes kasutada?
Tallinna Ülikool tunnustab varasemaid õpinguid ja töökoge-
must õppekava täitmisel ning magistri- ja doktoriõppesse sisse­
astumisel. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine
( VÕTA) toimub individuaalse hindamise korras. Arvestatakse
töötamist vastaval erialal, tegelemist teadus- või loometööga,
täiendavaid erialaseid õpinguid ehk siis nii formaalset, infor-
maalset kui ka mitteformaalset õpet. Oluline on meeles pidada,
et VÕTA puhul ei hinnata mitte kogemuse olemasolu, vaid pee-
takse oluliseks kogemustest õpitut.
Kuidas saaksin siduda õpinguid ja mitteakadeemilist
elu  –­ lisaks õpingutele on veel ka töö, pere, sõbrad,
huvi­alad… ning sööma ja magama peab ka millalgi?
Meil kõigil on ööpäevas 24 tundi ning eks teinekord ole keeruline­
kõike sinna ära mahutada. Tallinna Ülikool proovib siinkohal
üliõpilastele vastu tulla – pooltel magistrierialadel on võimalik
­õppida tsükliõppe vormis, mis tähendab seda, et õppetöö toimub
keskmiselt kaks korda kuus nädalalõppudel. Lisaks on õppekavas
ette nähtud vabaained, mida üliõpilased saavad ise vastavalt huvi­
le ja ajaressursile oma tunniplaani paigutada. Üha rohkem kasu-
tatakse ka e-õppe võimalusi ning mõnikord on võimalik ­ aineid
sooritada asenduskirjanduse põhjal. Kui täiskoormusega ei
suuda õppida, saab lasta end üle viia osakoormusega õppesse
ning vajadusel võtta ka aasta akadeemilist puhkust. Seega, võima­
lusi oma õpinguid ja muud elu ühildada on mitmeid.
Kas on võimalik saada ka õppetoetusi?
Magistri- ja doktoriõppes on võimalik taotleda põhitoetust õppi-
misega seotud kulude katteks. Lisaks on mõeldud täiendav toe-
tus neile, kes elavad väljaspool Tallinna. Majanduslikku toetust
võivad küsida tudengid, kelle majanduslik olukord takistab õpin-
gute jätka­mist ning eritoetusfondist on võimalik taotleda eritoe-
tust. Doktorantidele on mõeldud doktorandi toetus.
Tallinna Ülikoolis on mõeldud ka erivajadus-
tega üliõpilastele, võimaldades neile erine-
vaid soodustingimusi ning tugiteenuseid.
Lisaks on ülikool moodustanud sihtotstarbelisi stipendiume tasu-
listel õppekohtadel õppivatele üliõpilastele ning toetab ülikooli
arendamises aktiivselt osalevaid tudengeid ülikooli stipendiumi-
fondist. Tuleb lihtsalt ise olla agar ning uurida oma võimaluste
kohta.
Millised on võimalused õppimiseks väljaspool Tallinna
Ülikooli?
Õppimine teises kultuurikeskkonnas on kindlasti väga rikastav
ja avaldab positiivset mõju. ­L isaks Erasmuse programmile, mille­
kaudu lähevad välisülikooli peamiselt bakalaureuse­tudengid,
on olemas mitmeid magistrantidele ja doktorantidele suuna-
tud vahetusprogramme, mis paku­vad suuremaid võimalusi nii
õpingute kui ka majandusliku toimetuleku osas.
Välisriiki saab õppima minna alates teisest õppeaastast ning õppe­
perioodi pikkus algab kolmest kuust. Kindlasti tasub küsida eri-
nevate programmide kohta ülikooli välissuhete osakonnast.
 tasemeoPE

Lisaks välisülikoolidele on tudengitel võimalik ülikoolidevahelise

lepingu alusel õppida külalisüliõpilasena ka teistes Eesti avalik-
Õppeinfo veebis
õiguslikes ülikoolides.
Sisseastumisinfo: www.tlu.ee/vastuvott
Kui mul on küsimusi veel selle kohta, kuidas oma õpinguid Magistriõppe info: www.tlu.ee/magistriope
planeerida ja millist eriala täpselt õppida, siis kuhu ma
Doktoriõppe info: www.tlu.ee/doktoriope
võiksin pöörduda?
Tallinna Ülikooli karjääri- ja nõustamiskeskuses saad põhjalikumalt Õppimine välismaal: www.tlu.ee/rso
nõu pidada olulistes õpingute, töö või eraeluga seotud küsimus-
Õppetoetuste info: www.esindus.ee/toetused
tes. Keskuses töötavad karjäärinõustaja, akadeemiline nõustaja ja
psühholoog ning nõustamisele on oodatud kõik Tallinna Ülikooli Karjääri- ja nõustamiskeskus: www.tlu.ee/career
üliõpilased, sisseastujad ja vilistlased.

Millal tuleb tegutsema hakata?

Sisseastumine Tallinna Ülikooli algab kohe pärast jaanipäeva,
täpsem sisseastumisinfo on kättesaadav ülikooli kodulehelt.

Kaunist peagi algavat suve ning tere tulemast tagasi kooli!

15

Mari-Liis Keskpaik Foto: Karl Kallastu

 tasemeoPE
AKADEEMILINE VABADUS MEELITAB TALLINNA ÜLIKOOLI
Anne-Mari Lilleke, kultuuriteooria magistriõppe tudeng
Tallinna Ülikool, ositi oma suhtelise nooruse tõttu, on
tihti meie riigi akadeemilisel maastikul künka otsas
seisvate õppeasutuste varju jäänud.
On tõsi, et Tallinna Ülikoolis saab õppida nii mõndagi Tartu Ülikooli või
Tallinna Tehnikaülikooli eriala, kuid see, et mõnda akadeemilist tegevus-
haru – näiteks ajalugu või keeli – seostatakse automaatselt mõne teise
Eesti ülikooliga, ei osuta enam sellele, et teada-tuntud on parem. Enne
kui bakalaureuselõpetaja otsustab, kuhu edasi õppima asuda, tuleks
kaaluda mitte eelarvamustest või mugavusest, vaid vajadusest ja
võimalustest lähtuvalt kõiki ülikoole ja õppekavu.
Esiteks on Tallinna Ülikoolis õppekavasid, mida mujal Eestis ei leia
– näiteks noore, kompetentse ja rahvusvahelise õppejõudkonnaga
antropoloogia või Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu, kus saab õppida
professionaalsel tasemel araabia, jaapani, hiina, india, türgi ja muid
keeli. Inimestele, kelle akadeemiline huvi kaldub ajaloolises, sotsiaalses
või humanitaarses plaanis nende geograafiliste ning kultuuriliste piir-
kondade man, on see arvatavasti ainuke koht Eestis, kus neile valdkon-
dadele ka spetsialiseeruda saab.
Paljud säärased õppekavad on avatud magistriõppega, mis
pakub võimalust vabaneda erialasest sunnismaisusest ning
nihutada magistrantuuris oma tegevus soovitud suunas. Olles
16 lõpetanud riigi teadused või politoloogia, võib minna edasi
Millistest ülikoolidest on pärit Tallinna Ülikooli magistrandid?
Maarja Liht, vastuvõtuspetsialist
Teistest kõrgkoolidest tullakse Tallinna Ülikooli õppima enamasti avatud
magistriõppekavadele, kõige populaarsem neist on organisatsioonikäi-
tumine, kuhu asutakse õppima enamikust Eesti kõrgkoolidest. Erinevad
spetsialiseerumised toovad Tallinna Ülikooli ka neid, kelle tegevusvald-
konna spetsiifika on muidu seotud mingi muu õppeasutusega – näiteks
asuvad tervishoiuorganisatsiooni suunal õppima Tallinna või Tartu Tervis-
hoiukõrgkooli lõpetajad ning militaarsel ja paramilitaarsel suunal Kaitseväe
Ühendatud Õppeasutused või Sisekaitseakadeemia lõpetanud magistrandid.
Tartu Ülikoolist tulijate seas mingit konkreetset trendi ei ole, õppima
asutakse erinevaid magistriõppe erialasid. Tallinna Tehnikaülikoolis
bakalaureusekraadi omandanuid kutsuvad Informaatika Instituudi avatud
magistriõppekavad, eriti pakub huvi infotehnoloogia juhtimise magistri-
õpe. Kuna Tallinna Pedagoogiline Seminar magistriõppe võimalust ei
paku, siis tulevad selle kooli rakenduskõrghariduse lõpetajad edasi õppima
Tallinna Ülikooli hariduse valdkonna magistriõppekavadele – populaarsed
on alushariduse pedagoog-nõustaja ja eripedagoog-nõustaja erialad.
õppima kirjalikku tõlget või majanduse läbinuna liikuda antro-
poloogia juurde.
Tallinna Ülikooli magistriõppekavad lubavad reeglina väga suurt
paindlikkust oma ainete valimisel, mis tähendab, et vajalikke keeli ja
teadussuundi saab õppida kartmata, et keegi liiga agara õppimise eest
raha hakkab küsima. Teine magistrantidele kasulik külg on võimalus
täita oma õppekava suures osas enda otsustega – keeled ja vajalikud
seminarid ei tähenda lisaainepunktide tekitamist.
Magistriõppes tähendab akadeemiline vaba-
dus juba rohkemat kui võimalust valida liht-
said või huvitavaid seminare – see annab
võimaluse olla efektiivne ja endale kasulik.
Ka Tallinna linnal endal on oma plussid – see ei koosne ju tegelikult
vaid nn kolmest mäest (Lasnamägi, Mustamägi ja Õismägi) ning prü-
gimäest... Need aga, kes igatsevad taga Tartu Zavoodi, geograafiliselt
kokkusurutud intellektuaalset ja ööelu, peavad harjuma Juuksuri, Levi-
ka ja pikemate bussisõitudega.
Kindlasti ei maksa karta, et Tallinnas elaks või õpiks ainult empaatia-
võimetu heitgaasidest ja saamahimust pimestatud kamp karjeriste.
Magistrantuuris, kus paljud tudengid juba kahjuks või õnneks töötavad, anna-
vad Tallinn ja Harjumaa laiemalt palju suurema valiku huvitavaid töökohti.
Ei maksa karta, et
Tallinnas elaks või
õpiks ainult empaatia-
võimetu heitgaasi-
dest ja saamahimust
pimestatud kamp
karjeriste.
Teised kõrgkoolid, kust tullakse õppima Tallinna Ülikooli
magistriõppesse:
Tartu Ülikool
Tallinna Tehnikaülikool
Tallinna Pedagoogiline Seminar
Sisekaitseakadeemia
Lääne-Viru Rakenduskõrgkool
Estonian Business School
Akadeemia Nord
 tasemeoPE

Üks eriala või kaks?

Merit Pettai, eesti filoloogia bakalaureusõppe üliõpilane

Esmakursuslastele tun-
dub ülikooli astudes tihti,
et aega jääks justkui ülegi
– aineid on palju vähem
kui keskkoolis ja nädala
sees on isegi mõni vaba
päev. Võib-olla suurenda-
da koormust, aga kuidas?
Merit Pettai vestles kahe
noorega, kes otsustasid
endale valida kaks eriala.
Esimene aasta on üldiselt kõige kergem
Liina Ergma asus kolm aastat tagasi õppima Tallinna Ülikooli soome filoloo-
giat. Eriala tundus talle kerge, kuna varem oli tarkust omandatud ka Soomes.
Aasta hiljem otsustas neiu valida paralleelselt veel teisegi eriala ning asus
õppima päevasesse õppesse klassiõpetajaks. “Esimese erialaga oli tol hetkel
palju segadusi, õppejõude lahkus ja ma polnud kindel, mis sügisel edasi
saab. Võtsin teise eriala kindluse mõttes juurde,” meenutab Liina.
Ta hoiatab, et esimene aasta on üldiselt küll kerge, kuid hiljem muutuvad
ained spetsiifilisemaks ja võib-olla ka raskemaks. “Kui aega jääb üle ja on
tahtmine teiste erialade aineid õppida, siis selleks ei pea tingimata ühte
eriala juurde võtma,” arvab Liina. “Tallinna Ülikoolis ei ole vabaainete võt-
misele mingeid piiranguid, õppida saab nii palju, kui jaksu on.”
Õppejõududel tekkis mõnikord segadus
Kui aga valik langeb siiski teise eriala kasuks, on asjaajamine Liina sõnul
lihtne: “Astusin uuesti ülikooli sisse. Toimingud olid samasugused nagu
esimeselgi sisseastumisel.”
Mõlema eriala ainete tunniplaani sobitamine oli Liina jaoks siiski suhte-
liselt keeruline. “Igal semestril oli palju selliseid loenguid, mis toimusid
samal ajal, ja pidin valima, millised ained võtta ja millised järgmisteks
aastateks jätta. Tegin osas ainetes rohkem iseseisvaid töid ja käisin
vahepeal ka kaugõppijate loenguid kuulamas,” meenutab ta.
õppima seda, mis teda huvitab. Kui asi tundub liiga lihtne, siis võib
alati ka ühe eriala raames korraga rohkem aineid võtta. Kui huvi-
tab mitu asja korraga ja jaksu jagub, siis miks mitte. Aga vaadake
ette – suur tükk võib suu lõhki ajada. Valige aineid oma võimete
kohaselt,” hoiatab ta uljaspäid.
Uuesti astus Aavo ülikooli paar aastat tagasi ning valis uueks erialaks
psühholoogia. “See oli juba vägagi teadlik otsus – enne sisseastumist
oli plaan kaks aastat küpsenud,” meenutab ta.
Hetkel õpib Aavo aga üldsegi Tartus – täpselt sama eriala mida Tallin-
naski. “Järgmisel aastal plaanin ka Tallinnas jätkata. Õpin hetkel Tartus,
kuna nii on mugavam oma eraelu sättida. Aastaks Tartusse kolimine
sobis hästi,” tundus Aavole huvitav oma silmaga näha, kuidas asjad
mujal käivad.
Aavo võttis Tallinnast akadeemilise puhkuse ja sellepärast kahe linna
vahel väga palju liikuma ei pea. “Kohustused üliõpilaskonnas näevad
siiski mõningast pendeldamist ette. Eks järgmine poolaasta näitab,
mis üllatusi see toob, aga mis puutub koolide erinevustesse, siis Tartu
õppeinfosüsteem (ÕIS) on oluliselt parem,” jutustab ta.
“Mingeid katseid mul Tartusse õppima asudes teha ei tulnud. Olen ikka
Tallinna Ülikooli tudeng, võtan lihtsalt mõned ained Tartust.” Kõigepealt
tuli tal Tartu Ülikoolist välja otsida ained, mis teda huvitasid. “Seejärel
sain Tallinna Ülikoolist paar allkirja ning läksin allkirjastatud sooviaval- 17
dusega tagasi Tartusse. Edasi loodi Tartu Ülikoolis mulle kasutaja ÕISi ja
registreeriti soovitud ainete kuulajaks,” meenutab ta.
Enne, kui kavatsed teise eriala juurde võtta, esita endale
järgmised küsimused:
 Kuidas ma ühel erialal hakkama sain? Oli see minu jaoks kerge?
 Kui kõrge on mu pingetaluvus? Kas olen valmis õppima kaks
korda rohkem kui teised ja omandama mõlemal erialal vaja-
likud teadmised?
 Kas olen valmis ringi jooksma ja lahendama probleeme, mida
mu kahel kohal õppimine ülikooli(de)s tekitab?
Meeles tasub pidada ka seda, et kahel erialal õppides ei saa korralikult
mõlemale pühenduda ja vähemalt ühe eriala õpingud saavad tavali-
selt sellepärast kannatada.

Liina pidi harjuma ka sellega, et jooksis pidevalt erinevate probleemi-

dega edasi-tagasi mööda ülikooli, sest õppejõududel tekkis mõnikord
segadus. “Näiteks oli mu nimi õppejõudude hinnetelehel vahel kaks
korda, kuigi olin registreerunud ainult ühe eriala alt. Paljud õppejõud
sattusid sellest segadusse ega osanud hinnet õigesse kohta panna ning
leidsin sellepärast õppekaardi pealt vale numbri või siis oli mulle kaks eri-
nevat hinnet pandud.”

Suur tükk ajab suu lõhki

Aavo Kubjast sai esmakordselt tudeng kuus aastat tagasi, kui ta asus
Tallinna Tehnikaülikooli IT-d õppima. “Peagi sai selgeks, et see ei
ole siiski eriala, mida sooviksin ülikoolis tudeerida,” meenutab ta.
Nii jäid õpingud selleks korraks katki. “Inimene peab kindlasti

Enne, kui kavatsed õppida kahte eriala korraga, küsi endalt,

kui suur on su pingetaluvus.

Foto: Mats Õun

 tasemeoPE

Doktoriõppest Tallinna Ülikoolis

Mare Sadam, teadus- ja arendusosakonna doktoriõppe nõustaja

Doktoriõpet püütakse uuendada ja elavdada doktorikoolide abil.

Doktorikoolid on projektina loodud korralduslikud üksused ülikooli
juures, mis koordineerivad doktorantuuri õppepoolega seonduvat.
Doktorikoolidel, kus on ühendatud mitu erinevat ülikooli, on kontak-
tide tõttu paremad võimalused interdistsiplinaarse või rahvusvahelise
õppetöö korraldamiseks. Üliõpilased ei asu siiski õppima mitte doktori-
koolis, vaid kindlas instituudis, kus nad soovi korral saavad kasutada
doktorikooli abi.

Tallinna Ülikoolis on hetkel tegevad kolm doktorikooli. Kasvatustea-

Tallinna Ülikoolis on võimalik õppida 13 doktori-
õppekava järgi: ajalugu, demograafiat, filosoofiat,
füüsikat, kasvatusteadust, infoteadusi, kultuuride
uuringuid, lingvistikat, psühholoogiat, riigi- ja poliitika-
teadusi, sotsiaaltööd, sotsioloogiat ja ökoloogiat.
18
Nimetatud õppekavadel õpib hetkel 177 doktoranti, lisaks neile jätka-
vad Tallinna Ülikoolis õpinguid 81 doktoranti varasema õppetaseme
õppekavade järgi.
duste doktorikool kuulub täielikult Tallinna Ülikoolile. Lisaks on Tallin-
na Ülikool partneriks ökoloogia ja keskkonnateaduste doktorikoolis,
mille koordineerimise keskus asub Tartu Ülikoolis. Ökoloogia ja kesk-
konnateaduste doktorikoolil on ühtekokku 15 partnerit, sealhulgas
Eesti Maaülikool, Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut, Tartu
Observatoorium ja kolm doktorikooli Soomest. Kolmas, äsja oma tege-
vust alustanud Baltimaade sotsiaal- ja humanitaarteaduste doktori-
kool (BGS), on loodud ühiselt Kaunase Vytautas Magnuse Ülikooli, Läti
Ülikooli ja Tallinna Ülikooli poolt. BGSi keskus tegutseb Tallinna Ülikoolis.

Kõik eelnimetatud õppekavad jaotuvad Tallinna Ülikooli nelja doktori-

nõukogu valdkondadesse: kasvatusteadused, humanitaarteadused,
loodusteadused ja sotsiaalteadused. Doktorinõukogudes toimub
doktoritööde kaitsmine. Tallinna Ülikooli doktorinõukogude pädevusse
kuulub filosoofiadoktori kraadi omistamine, milles sisaldub täiendina
spetsialiseerumissuuna nimetus.

Lisaks õppekava järgi õppijatele on Tallinna Ülikoolis võimalik doktori-

kraadi taotleda ka eksternidel ehk isikutel, kes ei ole osalenud korrali-
ses õppetöös. Doktorikraadi taotlejal on eksternina võimalik sooritada
doktoriõppekava üld- ja erialaainete õpingud ning taotleda immatri-
kuleerimist doktoritöö kaitsmiseks.

Harilikum ja tähtsaim tippspetsialistide ja tippjuhtide ettevalmistami-

se tee on siiski aktiivne teadusloomingu protsessile tuginev doktoriõpe.
Seega on tugevate õppekavade ja soodsa keskkonna loomine väga va-
jalik. Kuna doktorante loetakse mõnel pool noorteadlasteks – vähemalt
Ökoloogia ja keskkonnateaduste doktorikooli Foto: Tiiu Koff
töötavad nad üliõpilasest teadlaseks ülemineku piiril –, siis on doktoriõppe
edendamine kasulik ka ülikooli teaduskeskuse edendamise seisukohalt. välislektor prof B. Ammann (paremal) jagamas
nõuandeid ökoloogia doktorant Tiit Vaasmale.

Baltimaade sotsiaal- ja humanitaarteaduste doktorikooli asutamine on

väga teretulnud, kuna lisaks õppekvaliteedi tõstmisele seisab Tallinna
Ülikool silmitsi ühe eripärase ülesandega – nimelt lõpetavad reaaltea-
duste doktorandid õpingud kraadikaitsmisega sagedamini kui sot-
siaal- ja humanitaarteaduste doktorandid. Samuti on reaalteaduste
doktorantide hulgas rohkem nominaalajaga lõpetajaid. Seega on just
meie tugevalt sotsiaal- ja humanitaarteadustega esindatud ülikoo-
lis vaja mõelda sellele, kuidas aidata kaasa nimetatud valdkondades
doktorikraadi kaitsmiste hulga suurendamisele.

Võrreldes doktorikraadi kaitsnute arve Tallinna Ülikoolis viimase kümne

aasta lõikes, on näha kaitsmiste arvu kasvu kümnendi teisel poolel. Käes-
oleval õppeaastal on kaitstud kolm doktoritööd, neist üks eksternina.
 tanane tudeng

Kuhu kadus igavene üliõpilane?

Oliver Tsarski, riigiteaduste bakalaureuseõppe üliõpilane
Maiki Voore, toimetaja

1970–1980ndaid meenutatakse tihtipeale

kui tudengielu kuldajastut. Need, kes tol
ajal ülikoolis õppisid, teavad rääkida lõbu-
said lugusid ühikapidudest, kontvõõraks
käimisest ja vingerpussidest, mis tol ajal
tudengitele omased olid. Kuid kas “iga-
vene tudeng” oligi vaid selle nn kuldajastu
kaasprodukt?

Räägitakse, et just tollal oli hea olla tudeng – ei

pidanud mõtlema suurt millelegi muule kui õppi-
misele ja sotsialiseerumisele, poleks vaid neid
kommunistlikke aineid nii palju olnud... Viimastega
seoses on aga jälle omakorda lõbusaid lugusid rää-
kida: kes suutis paremini spikerdada või võimalikult
kerge vaevaga läbi saada.

Needsamad “kuldajastul” õppinud märgivad aga, 19

et tänapäeva tudengi elu on raske – alati on kiire,
õppida on palju, suur osa peab ka tööl käima ning
“tõelise” üliõpilaselu jaoks aega ja/või raha just-
kui ei jäägi. Seetõttu näib, nagu oleks praeguste
tudengite seas moodi läinud eesmärk võimalikult
kiiresti ülikool läbida, et paber kätte saada ja siis
viimaks ometi tõelise elu juurde suunduda. Lühikest
üliõpilasaega toetab ka riiklik ning enamiku kõrg-
koolide haridus poliitika. Tallinna Ülikoolis on tuden-
gitele siiski veidi vastu tuldud – bakalaureuseõppes
saavad kõik tudengid neljanda aasta tasuta õppi-
da, kusjuures üleainepunktide eest ei tule juurde
maksta. Sama süsteem võiks siiski toimida ka ma-
gistri- ja doktoriõppes. Tõsi, osakoormusega õppes
on tõepoolest võimalik pea igavikuliselt ülikooli
nimekirjas püsida.

Kes tahab täna olla igavene üliõpilane?

Kurdetakse: õppelaenud on väikesed, intressid suu-
red, õppetoetused pea olematud, õppemaksud kõr-
ged, ühikad lagunevad, üürid tõusevad. Näib, et teisti
ei saagi, kui peab õpingute kõrvalt tööl käima. Järeli-
kult tuleb võimalikult kiiresti ka ülikool ära lõpetada,
sest õppimise ja töö kõrvalt eraelu jaoks aega nagu
ei jäägi, töölt ära tulla aga ei saa. Kas see ongi igavese
üliõpilase lõpp?

Tegelikult on olukord veelgi katastroofilisem – hoo-

pis töö kõrvalt käiakse õppimas, mitte õppimise kõr-
valt tööl. Igavene üliõpilane ei ole kuskile kadunud,
muutunud on igavikuliseks jäämise põhjused. Kui
varem kujunesid õpingud pikaks seetõttu, et mõnest
kohustuslikust ainest ei saadud läbi või tudengielu
oli lihtsalt magus, siis nüüd sellepärast, et muude
toimetuste kõrvalt pole enam aega tudeng olla. Oliver Tsarski Foto: Helena Ivask
 tanane tudeng

20

Tudengitraditsioonid on eesti rahvale olulised. Foto: Helena Ivask

kohalikult inimeselt positiivset tagasisidet, kiideti, et tudengid

Eraldame hundiseadustega terad sõkaldest?
Võib-olla see peabki just nii olema, sest palju meil neid kõrgelt
harituid ikka vaja on? Räägitakse ju, et on oskustööliste puudus
ja rohkem tuleks rõhku panna kutseharidusele. Las siis parimad,
kes suudavad mitme asjaga korraga tegeleda ja sotsiaalelu väl-
tida, saavad soovitud kõrghariduse, teised olgu kuidagi teist-
moodi riigile kasulikud?
Millegipärast meenuvad siinkohal siiski kuldsed sõnad, et Eesti
Nokia on teadmistepõhine ühiskond ja hästi haritud rahvas.
Neid, kes on võimelised ülikoolis õppima, ei peaks igal võima-
lusel kutsekooli ajama.
on ikka tõesti toredad ja vahvad.
Tudengitraditsioonid on rahvale olulised, haritud pead on riigi-
le olulised, uued teadmised, mida iga üliõpilane ülikooli toob,
on ülikoolile olulised. Tudengitelt on pärit sinimustvalge lipp,
tudengid on kaitsnud riiki vabadussõjas ja tudengid kandsid
vabariiklikku meelsust põlvest põlve ka okupatsiooni ajal. Ehk
on aeg ümber mõtestada igavese tudengi olemus – ta peaks
eneses kandma rahva kultuuri, traditsioone ja väärtusi ning
teda ei tasu mõtestada läbi akadeemilise laiskuse.

Kui oluline on traditsioonilisi üliõpilasväärtusi kandev

tudeng Eesti ühiskonnale?
24. veebruaril 2008 toimus Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva
paraad Pärnus. Ka Tallinna Ülikooli tudengid läksid seda vaatama ja
tähistama, enamikul teklid peas ning lipud kaasas. Üritati rahvasummas
mööda kõnniteed suunduda teatriväljaku poole, kui ootama-
tult võttis rahvahulgast keegi sõna: “Mis te, tudengid, trügite
kõnniteel, teie koht on seal autoteel!”

Rahvas oleks tahtnud lisaks sõduritele

näha paraadil marssimas ka tudengeid,
viisakalt ülikondades, teklites ja oma
lippude lehvides.
Järgmisel päeval sõideti regilaulu maailmarekordi üritusele
Rakvere kirikus. Pärast regilaulu esines Tõnis Mägi ja viimase
loo “Koit” ajal tõusid Tallinna Ülikooli tudengid tavaks saanud
kombel püsti ja laulsid kaasa. Ei läinud eriti palju aega, kui
ter ve rõdu nendega ühines. Pärast kontserti saadi mitmelt
Foto: Helena Ivask
 tanane
Koreograafiatudeng Mari-Liis Pruul oskab asjadest lahti lasta
Pirgita-Maarja Hallas, toimetaja
Kui Mait Agu stipendiumi 2008. aastal saanud Mari-Liis
Pruuliga (21) räägime Tallinna Ülikooli aatriumis kõigest
tantsuga seonduvast, kostub kõrvallauast: “Kui sa vaimset
poolt ravid, siis pead sa ka füüsilist ravima, ja kui Sa füüsilist
ravid, siis pead ka vaimset ravima”. Mari-Liis palub, et pa-
neksin lause sisse. Öeldu sobibki hästi meie teemaga.
Kas Mait Agu stipendium tuli Sulle üllatusena ja mida see
Sinu jaoks tähendab?
Arvasin, et kuna olen akadeemilisel puhkusel, siis mina ei kandideeri.
Tegelikult ei anta seda aga hetkes, vaid aastate jooksul tehtud töö eest.
Teisi mu kursuselt aga polnud üldse kandideerima seatudki. Mitte et
mina oleksin teinud vähem, aga teised tegid ka. Nii et see tuli mõneti
üllatusena. Olgugi et stipendiumiga kaasnes segadus – oluline on ta
ikka. Kuigi alguses oli raske isegi vastu võtta. Mis see endaga kaasa
toob, avaldub võib-olla alles hiljem, aga äramärkimine ja tunnustami-
ne, kui pannakse käsi õlale ja öeldakse, et jätka samas vaimus, annab
jõudu küll.
Kas Tallinna Ülikooli koreograafia osakond oli ainus ja kin-
del eelistus?
Viisin paberid isegi viiele erialale. Meeldis ka mõte Viljandist – seal-
ne õpetamismetoodika, lähenemine, põnev tundus vahetada kesk-
konda. Tallinna kasuks otsustasin, kuna siin on enam väljundeid.
Mari-Liis (fotol paremal) II kursusel Eesti tantsu eksamit sooritamas.
tudeng
Kui tekib soov midagi teha, siis on kohe lava võtta, võimalus osa-
leda projektides, mida on ka olnud meeletult, just tänu tudengite
tantsuteatrile Tee Kuubis. Meeldis, et Rene Nõmmik oli tulemas
kompositsiooniõpetajaks. Praegu ma näen, et oli ilmselgelt vajalik
tulla Tallinnasse. Kui vaatan oma elus toimuvat, siis mõtlen, et see
pidi vist nii minema.
Mida on Sulle andnud need kaks aastat koreograafia õpin-
guid Tallinna Ülikoolis?
Tegelikult see kõik ju veel kestab. Olen tänulik selle teekonna eest. Kui
ma tulin siia kooli, siis ma ei mõelnud palju muust, kui et tahtsin tantsi-
da. Ja sain tantsida! Osalesin projektides, tegin ise. Sain ühes liinis üsna
sügavuti minna, aga viimaks küsid endalt: mis siis veel, kuhu edasi? Kui
lihtsustada, siis magusat on küllalt saadud ja aeg on proovida, kuidas
maitseb vürtsikas, hapu ja soolane.
Oled praegu akadeemilisel puhkusel...
Ühelt poolt tegelen oma keha terveks ravimisega. Püüan likvi-
deerida ülekoormustraumadest saadud vigastusi. Natuke luban
silmaringil avarduda. Kui enne sukeldusin koreograafiasse kogu
täiega – tants, tants, tants –, siis suve lõpul jõudsin sinnani, kus
olin oma eluga natuke ummikus. Olgu, mõtlesin, võin tantsust
loobuda, lasen selle lahti. Võib-olla tuleb ta minu juurde taga-
si, aga ma ei pea olema tantsija. Olemine läks kergemaks. Ma ei
pea tegelema ka lavastamisega, andsin selle lahti, läks paremaks. 21
Foto: erakogu
 tanane
Hoidsin veel liinist kinni: et tegeleks teraapiatega, aitaks inimestel
tajuda nende keha ja liikumisega avardada maailma. Lasen sellest
ka lahti!
Oluline on mitte hoida kinni asjadest. See
on see, mille praegu olen enda jaoks ära
tundnud. Kui mingi muutus tahab tulla, siis
lase tal tulla. Oma alaga on võimalik siduda
palju asju.
See on üks võimalus, mitte niivõrd tants-tants, vaid mida see ala
võimaldab.
Mis lugu Sa oma tantsuga räägid? Esimesel kursusel väit-
sid: “Kui sa ise kahtled, siis ei saagi ju midagi sündida, sest
sa kogu aeg kardad, mida teised mõtlevad. Enesekindlus
on see, mis loeb – ilma selleta on kõik, mis teed, täies-
ti mõttetu tõmblemine. Teiste hinnangus ei peitu tõde.”
Kuidas Su lugu on ajaga muutunud?
Võib-olla peaksin ütlema, et jagan oma kogemusi, aususlikkusest või
olemuslikkusest maailmas. Lugu, mida ma jutustan, muutub nii, nagu
muutun mina, minu kogemused. Eneseusaldus on kõik, mis loeb.
Selles mõttes enesekindlus pigem lahku kirjutatuna: enese kindlus
– mina ja kindlus. Tead, kus ja kes oled sina.
Kust Sa inspiratsiooni saad?
Ma arvan, et loomingu eelduseks on avatus, vastuvõtlikkus. Inimene
22 saab millestki osa ja hakkab seepeale looma. Looja on kui kanal:
Mari-Liis (fotol vasakult neljas) koos oma kursusega: kui teistel inimestel on viis tööpäeva ja
nädalavahetusel puhkus, siis tantsuproove tehakse vajadusel igal leiduval vabal hetkel.
tudeng
mingid asjad on juba õhus ja tahavad ise saada väljendatuks. Loo-
meinimesel on vastutus, kui see tema läbi hakkab voolama, siis see
välja kanda ja seda jagada. Siis see võib-olla ongi inspiratsioon. Aga
mitte, et siis kunstnik võtab, vaid talle antakse. Ma püüan olla võima-
likult vaba oma mõtteis ja sisemises maailmas ja kui miski tahab, siis
ta kõneleb.
Kas tahad veel midagi lisada?
Inimesed, usaldage ennast. Mulle tundub, et selle juur on aususes.
Aususes enda ees. Sa ei pea peitma mingeid asju ja püüdma olla
parem või kellelegi meeldida või toimida mingite reeglite järgi või
jätta midagi tegemata, sellepärast, et, et, et...
Me kõik oleme auklikud ja meis on puudu-
jääke, igaühel on nagid tema sees, mille
külge jäävad asjad kinni ja ei lase iseenesel
vabalt voolata. Aga keegi ei süüdista sind
selle eest.
Olgugi et mujal tundub kõik hästi, ainult mina olen selline käkk. Ei,
teistel on samamoodi mingid asjad, mida nad peidavad, aga kui
hakata enda sees nendele asjadele otsa vaatama ja aru saada, miks
ma niimoodi teen ja miks ma hoian mingitest asjadest kinni, siis see
ongi täpselt see koht, kus on usaldust vaja. See on loomulik. Usaldada
ennast ja see viib edasi. Inimene muutub kogu aeg, näeb oma tehtut
ja öeldut kõrvalt... ja läheb edasi.
Foto: erakogu
 tanane
Filmikool ei aja reeglitega “juhet kokku”
Anu Ernits, Balti Filmi- ja Meediakooli info ja turunduse projektijuht
Balti Filmi- ja Meediakoolis (BFM) õppimisest,
filmikirest ja oma esimesest vasikast pajatab
“Tulnuka” autor Rasmus Merivoo, kellel märtsi-
kuus esilinastus täispikk debüütfilm “Buratino”.
Režissöör ja “pildinäidik”.
tudeng
Rasmus, oled teinud BFMi lõputööna Eesti kindlasti ühe
vaadatuima tudengifilmi “Tulnukas”. Kuidas Sa filmikooli
üldse õppima sattusid?
Kui keskkool hakkas läbi saama, oli vaja hakata tuleviku peale
mõtlema. Ainsad huvitavad alad tundusid kunst ja muusika. Fil-
mitegijaks õppimine tundus sama kauge ja kättesaamatu nagu
kosmonaudiks saamine ja selle peale ei osanud tullagi.
Juhtusin ETVs nägema saadet, kus räägiti filmi ja video õppetoo-
list TPÜs ning näidati taustale mingit tudengifilmi, kus kass kõn-
dis mööda õue ja keegi oli sellele jutustaja teksti peale lugenud.
See oli nagu ilmutus. Film ise oli kindlasti täielik jama, aga see
jõud, mis minuni jõudis läbi selle näpuharjutuse, oli võimas. See
oli umbes samasugune tunne, kui ma nägin esimest korda, et ar-
vutiga on võimalik kodus muusikat teha. Lihtsalt peale seda ei
olnud enam teist võimalust, tuli kõik teha, et ma ise sellest osa
saaksin.
Olin millegipärast veendunud, et sisseastumisel on vaja omateh-
tud filmi näidata. Leidsin klassivenna, kellel oli kaamera, ja filmisi-
me Kuusalu esimese slasheri sissejuhatuse – metsas marju korjav
Mirja tapeti jõhkralt Potsataja maski kandva Kaupo poolt. Meil oli
küll isetehtud statiiv ja pudel kõige odavamat ketšupit, aga mon-
teerida polnud kahjuks seda geniaalsust kuskil. Kui sisseastumisel
küsiti, miks sa varem filme pole teinud, rääkisin oma Potsataja loo 2
ära. Ilmar Raagi silmad küll särasid, ju siis tundis midagi ära.
Foto: Irina Kalinitshenko
 tanane
Ise põlve otsas filme teha on tänapäeval päris lihtne. Kas
ja mistarvis üks noor inimene filmikooli üldse minema
peaks?
Ega ei peagi minema. Nagu Robert Rodriguez tabavalt ütles
– kui sa tahad saada rokkstaariks, siis sa ei lähe ju rokkstaaride
kooli seda õppima. Kui on piisavalt huvi ja annet, siis pole täna-
päeval absoluutselt vaja filmikooli minna. Infot, kuidas ja mil-
lega midagi teha, on internet täis – ole ainult mees (või naine)
ja vaata. Põhiküsimus on, millest ja milleks, aga seda ei suuda
õpetada ükski asutus. Väga paljud suured režissöörid hoiatavad
inimesi filmikoolide eest ja soovitavad pigem psühholoogiat
õppima minna. Mine võta kinni!
Verner Herzog soovitab näiteks enne kino-
kooli astumist jalgsi Madridist Moskvasse
kõndida. See pidavat õpetama rohkem kui
viis aastat filmikooli pinke nühkides… Põhili-
ne on see, et kirg “reeglite” vahele ära ei kaoks.
Kui sul ikka on vaja midagi öelda, siis sa seda
ka teed, isegi kui ei ole vastavat haridust.
Meie, eestlased, oleme aga suhteliselt laisad – ilma filmikooli suu-
nava toeta ei oleks mina vist küll niipea oma esimese täispikani
jõudnud. Õnneks on BFMis palju vaba mõtlemisega õppejõude,
nagu näiteks Jüri Sillart, kes ei aja reeglitega “juhet kokku”. Sillarti
pärast tasub kinokooli minna küll. Eks neid plusse ole veelgi...
2
Rasmus Merivoo sõnul on kõige olulisem, et kirg reeglite vahele ära ei kaoks.
tudeng
Vähem kui kuu aja pärast on Su esimese täispika män-
gufilmi “Buratino” esilinastus. See on üks paljuräägitud,
ikkagi väga popp lugu. Kuidas see Sinuni üldse jõudis?
Ühel õhtul natuke üle kahe aasta tagasi helises telefon ja pro-
dutsent Tiina Lokk pakkus toredat võimalust Venemaal filmi
teha. Loomulikult olin nõus, ükskõik mis jura saama hakkab.
Siiamaani ei kahetse, et vastu võtsin.
Mispärast Sinu Buratino-lugu teistest erinev on? Kuulda-
vasti ei ole puupoiss seal just päris mitte lillelaps...
Buratino on filmis täielik lillelaps! Röövib rikkas linnaosas inime-
si paljaks ja jagab vaestele tasuta saia. Üritasin nii palju kui või-
malik rääkida lugu puupoisist väljaspool muinasjutumaailma, et
mida teeks noormees, kes avastab teismeliseks saades, et ta on
puust. Loomulikult selline lähenemine nõuab parajalt absurdi ja
tinglikkust, loodan, et see õnnestus. Olen seda filmi ise juba nii
mitu korda näinud, et ei tee enam vahet, mis on hea või halb.
Oksendama igatahes ei aja, see on hea märk!
Kas Sul on käsil ka juba mõni järgmine filmiprojekt?
Täispikk film on ikka hoopis midagi muud kui lühifilm. Pärast
esimest vasikat, kes tänu hingamisaparaadile ja südamestimu-
laatorile ikkagi aia taha ei läinud, loodan sünnitada ühe tuge-
va teravate sarvedega pullipojakese, kes sülgaks ninast tuld ja
taoks kõrvalseisjaid sõrgadega. Pullil ju ikka käivad sõrad, onju?
Foto: Kristiina Davidjants
 oPETAJA
Keegi ei kahtle õpetajakutse vajalikkuses
Leida Talts, Kasvatusteaduste Instituudi professor
Leida Talts
Sõna õpetaja oma erinevate tähendusväljadega
tekitab inimestes erinevaid tundeid ja mälestusi,
ent vaevalt see kedagi ükskõikseks jätab. Praegu-
ne Tallinna Ülikool võib uhkust tunda oma õpeta-
jakoolituse pika ajaloo üle – tänavu möödub 90
aastat õpetajate ettevalmistamisest ülikooli eksis-
teerimise eri ajajärkudel. Aastasadu on õpetajat
iseloomustanud püüd juhtida inimesi headuse ja
tarkuse suunas, ent arusaamad õpetaja pedagoo-
gilistest oskustest ja vastutusest maa soolana on
sõltuvalt ühiskonnakorrast pidevalt teisenenud.
25
Foto: Maie Mei
Õpetajakutse väärtus on igikestev
Vaatamata sellele, kas õpetajaks pürgijaid on eri aegadel vähem või
rohkem, on õpetaja elukutse jätkuvalt vajalik. Noored, kes valivad
õpetajakoolituse suuna, teevad seda enamikul juhtudel sisemisest
veendumusest kujuneda heaks õpetajaks.
Kuna kooli ja õpetajatega on seotud väga paljud inimesed – kas
siis õpilaste, lapsevanemate või vilistlastena –, on õpetajakutse
avalikkusele hästi nähtav, mistõttu on inimestel tunne, et nad
teavad sellest valdkonnast nii mõndagi. Sageli toetub aga kõrvalt-
vaataja arvamus vaid põgusatele muljetele või üksikule isiklikule
kogemusele. On tüüpiline, et kui kellegi mälestused kooliajast on
negatiivsed, siis kantakse see kogemus üle ka tänasesse konteksti.
Õli valab tulle ka sagedane meedias õpetajate aadressil kajastuv
kriitika, vigade otsimine ja eksimuste võimendamine.
 oPETAJA

Kui aga tugineda õpetajate kutsehoiakuid käsitlevatele uuringutele,
­kõnelevad need millestki muust – oma ametist ei soovita kuigi kerge­
käeliselt loobuda, esile tuuakse tunduvalt enam positiivseid kui häiri­
vaid tegureid. Järjest rohkem on ka neid õpetajakutsega inimesi,­
kes vahepeal muud ametit proovinuna taas kooli naasevad. See ei
­tähenda, et õpetajaametis probleemid puuduksid, kuid seda tööd
tehes kujundatakse endas valmisolek ja oskused toimetulekuks. Õpi-
laste toetamine, innustamine ning isiklik eeskuju on pedagoogilise
eetika nurgakivid, millel rajanevad ka õpetajate didaktilised oskused.
Õpetaja elukestva õppe protsessis
Õpetaja erilisus seisneb selles, et ta ei saa kunagi päriselt “küpseks”. Õpe-
tajaks õppima tulnut võib selline lähenemine ehk koguni segadusse viia
– saada magistridiplom ja mitte olla valmis õpetaja! Muidugi ei tähenda
see, et algaja õpetaja ei saa oma tööga hakkama, vaid ennekõike seda,
et koolitegelikkuses ilmneb: õppida on veel väga palju. Õpetaja avastab,
et ta üksnes ei õpeta lapsi, vaid õpib pidevalt ka ise. Heaks õpetajaks
kujune­takse õppides ja õpitud teadmisi reflekteerides ning rakenda-
des.
Üha olulisemaks muutub õpetaja professionaalne areng oma ameti-
kohal. Õpetajahariduse strateegia aastateks 2008–2013 annab posi-
tiivse suunitluse õpetaja professionaalse arengu süsteemseks ja järje-
pidevaks toetamiseks.
Tasub rõhutada, et koolid on muutumas õppi-
jate kogukondadeks, kus professionaalne areng
on kollegiaalne protsess, mis toimub interakt-
26 sioonis teiste õpetajate, juhtkonna, lastevane-
mate ja kogukonna kõigi liikmetega.
Euroopa Õpetajahariduse Assotsiatsiooni (Association for Teacher
Education in Europe, ATEE, 2006) dokumendis on kirjas, et õpetajakutse
põhineb refleksioonil, pideval arengul, vastutusel, loovusel, autonoo-
mial ja uurimistegevusel.
Ülikool aitab mõtestada õpetajaametit
Tulevase õpetaja arengu kavandamisel püütakse lähtuda reflek­teeriva
praktiku kontseptsioonist, mis aitab mõtestada oma kutse­alast tegevust,
määratleda arenguvajadust ning kavandada­ enesearendust. Üli-
kooli õppeprotsessi käigus kujundatakse üliõpilases valmisolek
rakendada teoreetilisi teadmisi kooliprakti­kas. Liigutakse suunas,
mis võimaldab õppijal praktika käigus selgemini tunnetada õpe-
tajate kutsestandardis määratletud kompetentsusi, nagu õppimi-
se planeerimine, koostöö, arengu ja õppeprotsessi analüüsimine,
eneseanalüüs jm. Üliõpilase arengut praktikal toetab meeskon-
nana töötav koostöövõrgustik – praktika­keskus ja ainedidaktikud
ülikoolist ning praktikajuhendajad ja kooli juhtkonna esindajad
koolidest. Ühisseminarid ja arutelud koos üliõpilastega aitavad
igaühel paremini kogu protsessi tunne­tada ja seada järgmisi
samme.
Algaja õpetaja kohanemist toetatakse
Juba mitu aastat toimib algaja õpetaja toetuseks loodud kutse­
aasta programm. Kutseaasta eesmärk on toetada algaja õpe-
taja kohanemist kooli kui organisatsiooniga ja tema professio-
naalsete kutseoskuste arengut ning pakkuda tuge kogemuste
puudumisest tekkivate probleemide lahendamisel. Programm
pakub noore­le­ õpetajale tuge tema professionaalse arengu
teel: võimalik on konsul­teerida koolipoolse juhendajaga ning
kohtuda teiste algajate õpetajatega ülikooli seminaridel, et
analüüsida oma kogemust.
Õpetaja professionaalse arengu oluliseks toetuspunktiks on
täiendõppe süsteem, mis võimaldab õpetajal täiendada end
vasta­valt individuaalsetele vajadustele. TLÜ täienduskoolituse­
missiooniks on luua akadeemilise täienduskoolituse kaudu
võima­lused õpetajate ja teiste haridustöötajate professionaalseks
­arenguks elukestva õppe kaudu.
Õpetaja elukutse, alates selle valikust ning liikudes edasi profes-
sionaalse arengu erinevatel astmetel, on tegevusvaldkond, kus
puudub rutiin ning kus iga hetk võib pakkuda eneseteostust ja
tunnet, et oled vajalik. Kuigi õpetajat, nagu iga muu elukutse
esindajat mõjutavad ühiskonnas valitsevad hoiakud ja majandus-
lik olukord, sisaldab õpetajakutse olemus väärtusi, mis on kõrge­
mal oludest ja ühiskonna­korrast. See on kutsumus, sisemine­
­vajadus õpetada ja õppida, suunata ja areneda ning muuta see-
läbi maailma paremaks.

2009/2010. õppeaasta on pühendatud õpetajahariduse 90. aastapäeva tähistamisele Tallinna Ülikoolis.

Huvitud õpetajaametist? Tule õppima Tallinna Ülikooli!

BAKALAUREUSEÕPE MAGISTRIÕPE
Päevaõpe (õppeperiood 3 aastat) Päevaõpe (õppeperiood 2 aastat)
 alushariduse pedagoog  bioloogiaõpetaja  eripedagoog-nõustaja
 alushariduse pedagoog - Rakvere  eesti keele ja kirjanduse õpetaja  informaatika õpetaja, kooli infojuht
Kolledž  eesti keele kui võõrkeele õpetaja  kasvatusteadused
 eripedagoogika  eripedagoog-nõustaja  kehakultuuri õpetaja
 kutsepedagoogika  füüsikaõpetaja  kunstiõpetaja
 geograafiaõpetaja  matemaatikaõpetaja
Kaugõpe (õppeperiood 3 aastat)  inglise keele õpetaja  muusikaõpetaja
 alushariduse pedagoog  käsitöö ja kodunduse õpetaja  pedagoogiline nõustamine (õppe-
 alushariduse pedagoog - Rakvere Kolledž  kehakultuuri õpetaja periood 1,5 aastat)
 eripedagoogika  kunstiõpetaja  pedagoogiline nõustamine (õppe­
 kutsepedagoogika  matemaatikaõpetaja periood 1,5 aastat) - Haapsalu Kolledž
 sotsiaalpedagoogika - Rakvere Kolledž  mitme aine õpetaja  prantsuse keele õpetaja
 muusikaõpetaja  saksa keele õpetaja
BAKALAUREUSEÕPPE JA MAGISTRIÕPPE  tööõpetuse õpetaja  vene keele ja kirjanduse õpetaja
INTEGREERITUD ÕPE (õppeperiood 5 aastat)  vene keele kui võõrkeele õpetaja
Kaug- ja tsükliõpe (õppeperiood 2 aastat)  sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse
 klassiõpetaja (põhikooli inglise keele
õpetaja) - Haapsalu Kolledž  ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
 klassiõpetaja  alushariduse pedagoog-nõustaja
oPETAJA

27
 raamatukogu

RAAMATUKOGUDE VÕIMALUSTEST JA PUUDUSTEST

Mairi Kikkas, kultuuriteaduste bakalaureuseőppe tudeng

28 Elades ühiskonnas, kus enamik infot

levib küll juba ammu erinevate
ekraanide kaudu, ei saa me üle ega
ümber raamatute vajalikkusest.
On ilmselt väga vähe loenguid, kus
õppejõud ei too välja kohustuslikke
vői vähemalt soovituslikke raama-
tuid, mistõttu kasutab enamik meist
erinevate raamatukogude teenu-
seid. Igal süsteemil on omad tuge-
vused ja nõrkused ning iga süsteem
nõuab harjumist.

Olles esmakursuslane, pean ülikooli raamatu-

kogude põhiliseks probleemiks just süsteemi
keerukust või vähemalt selle esmapilgul tao-
lisena tundumist. Kuigi õppeaasta alguses paku-
takse küll ka kasutajakoolitust, tundus vähemalt
minule küllalt veider selles osaleda. Mairi Kikkas
“Olen ju ka enne raamatukogu külastanud, mis seal ikka nii väga
teistmoodi saab olla?” on ilmselt küsimus, mis kerkis nii minu kui
mõne teisegi “rebase” peas. Tagantjärele tarkus (koolituse olulisuse
selgumine) aga teadagi probleeme ei lahenda ning ainukeseks
vőimaluseks jääb abi küsida.
Õnneks jagavad sõbralikult vastuseid nii raamatukogutöötajad kui ka
kogenenumad tudengid, sest küsija suu pihta ju ei lööda. Koolitusi
korraldatakse vajadusel ka õppeaasta keskel ning raamatukogudes
leidub piisavalt konsultante.
Lisaks uudsele soovisedelisüsteemile on probleemiks eksemp-
laride vähesus. Kindlasti on enamik sama murega kokku puutu-
nud juba keskkooli kohustusliku kirjanduse otsingutel või mõne
Foto: Maie Mei
bestselleri jahil olles (kui raamatut “Musta pori näkku” tahab
enne sind saada juba 68 inimest), kuid lisaks tundub peaaegu
lootusetu saada ka őppematerjale, kui ühte loengusse on regis t -
reerunud mitusada inimest.
See pole küll võimatu, ent küllalt keeruline ning varajast rea-
geerimist nõudev ülesanne. Kas siin kehtib vana rahvatarkus, et
kes hiljaks jääb, see ilma jääb? Veidi kergem on tudengitel, kes
on pärit väljastpoolt pealinna.
Kui Tallinnast kaovad populaarsed kohustuslikud raamatud nagu
soojad saiad pagariletilt, siis väiksemates linnades on tõenäo-
sus löögile pääseda suurem. Lisaks on olemas võimalus laenu-
tada teavikuid ka teistest raamatukogudest väljastpoolt Tallin-
 raamatukogu
na. See ei tundu väga populaarne valikuvariant olevat, küllap
peitub põhjus eelkõige teenuse kalliduses. Väljastpoolt Euroo-
pat teaviku tellimine maksab lausa 500 krooni. Samuti ei pakuta
garantiid, et tellitud raamat ka õigeks ajaks kohale jõuab, annul-
leerimisvõimalus aga puudub.
Kui teaviku kojulaenutamise plaan teinekord nurjub, on olemas
võimalus vajalik materjal kohapeal läbi töötada. Esmapilgul eba-
meeldivana näiv idee ei olegi lähemal vaatlusel nii hirmus. Õppe-
raamatukogus on alati mõni vaba koht ja enamasti ka pistikupesa,
kuhu oma sülearvuti ühendada.
Lausa müstilisena tundub saali töötajate poolt tagatud vaikus (eriti
võrdluses teiste raamatu kogudega) – nii on raamatukogus õppi-
mine vahest isegi motiveeri vam kui kodus, kus alati mitu segavat
meelelahutuslikku faktorit. Kui raamatukogus õppimine siiski ei
sobi, saab vajalikke lehekülgi ka paljundada.
Tihti on raamatutest jäetud lugeda vaid peatükk-paar ning nende
paljundamine peaks taskukohane olema. Raha säästmiseks tasuks
kindlasti endale ID-kaardile luua printimis konto – nii on teenuse
hind lausa poole võrra odavam kui sularahas makstes.
Kui eksemplaride arvu probleem on ilmselt püsiv ja pea lahenda-
matu ning e-raamatu massideni jõudmine tundub hetkel veel
kaugel olevat, siis omaette küsimus on ülikoolidevahelise
ristlaenu tamise vőimalikkus. Kuna vabaaineid vőimaldatakse
tudengitel võtta ka teistest ülikoolidest, on ilmtingimata
vajalik, et kättesaadav oleks ka vastava ülikooli õppekirjandus.
Lugejakaarte väljastatakse küll ka kooliga otseselt mitte seotud
Mida arvavad aga tudengid ise raamatukogu positiiv-
setest ning negatiivsetest külgedest?
Kadri Enn, andragoogika üliõpilane
Kasutan põhiliselt keeltemaja õpperaamatukogu, peamiselt just kohus-
tuslike materjalide leidmiseks. Kahjuks on meie eriala väljaandeid seal
üsna vähe, nii et üsna tihti ma sealt vajalikku ei saa. Samas on see hubane
ka niisama õppimiseks ja loengute vahel aja sisustamiseks. Enamasti on
seal üsna rahulik ja mõnus.
Laenutamise koha pealt on väga suur pluss kindlasti see, et lugejapile-
tina saab kasutada ID-kaarti. Siis on kindel, et tuled raamatukokku ja ei
avasta, et lugejapilet jäi koju kummutile. Meeldiv on ka printimissüsteem,
isikutele, kuid lugejapileti loomine vaid üheks korraks on üsna
tülikas. Enamasti kasutatakse sellistel puhkudel sõprade-tutta-
vate abi, ent parem oleks ju siiski ise hakkama saada. Siinkohal
võiksid koolid õpilastele vastu tulla ning väljastada ka näiteks
ühekordseid laenutuskaarte, kui on tőestatud, et tudeng ülikoo-
list vabaaineid võtab.
Üheks Tallinna Ülikooli raamatukogude miinuseks võib pidada
üsna lühikesi lahtiolekuaegu. Kui akadeemiline raamatukogu on
avatud küllalt kaua, siis tudengitele kõige kergemini ligipääse-
tavad (instituutide raamatukogud, filiaalid) tunduvalt vähem.
Nii saab keeltemajas asuvast õpperaamatukogust nädala sees
teavikuid laenutada vaid kella neljani, laupäeval veelgi vähem,
pühapäeval selline võimalus aga üldse puudub.
Kui näiteks ööraamatukogu projekt on alati ülimalt populaarne
olnud, vőiks ju ka hilisem laenutusaeg toimida. Ehk tasuks sellist
varianti vähemalt katsetada – huvi puudumise korral peaks vana
süsteemi juurde naasmine olema küllalt lihtne.
On teada-tuntud tarkus, et paremini saab alati. Samas on loodud
palju erinevaid võimalusi, et tulla vastu vőimalikult suure hulga huvi-
dele. Soovituseks tudengitele tuleks veel kord kinnitada varajase
tegutsemise vajalikkust.
Öeldakse ju ka, et pidev töö semestri vältel tagab eduka sessiooni, see-
ga ei tasuks vajalike teavikute otsimist lükata viimasele hetkele. Vaid sel
viisil toimides saab olla kindel, et probleemiks ei osutu ei eksemplaride
vähesus ega raamatukogu lahtiolekuajad.
29
Foto: Karl Kallastu
näiteks see, et printimiseks ei pea kasutama üht kindlat arvutit. Üldiselt
kasutan ülikooli raamatukogu vähemalt korra nädalas, nii et minu jaoks
on see kindlasti vajalik.
Tiina Tartes, referent-toimetaja eriala üliõpilane
Üldiselt ma eriti TLÜ raamatukogusid ei kasuta. Kui õppe-
raamatukogus käin siiski aeg-ajalt niisama raamatut lugemas,
siis akadeemiline raamatukogu ei istu mulle just selle süsteemi
pärast, et raamatuid peab n-ö tellima. Ilmselt on akadeemiline
raamatukogu hea igasuguste uurimis- ja teaduslike tööde jaoks
materjali hankimiseks, ent seni pole mul mingeid erilisi raamatuid
vaja olnud, seega olen läinud lihtsama vastupanu teed ning kasu-
tanud keskraamatukogu teenuseid.
 teadmussiirde keskus

Ettevõtte näitel tehtav lõputöö toob

eelkõige kasu tudengile endale
Anna-Stiina Lillemägi, teadmussiirde keskuse spetsialist

Otsustades bakalaureuse- või magistritööga lahen-
dada mõne konkreetse ettevõtte või asutuse prob-
leeme, võtab tudeng küll vastutuse koostada väga
hea töö, kuid kokkupuude reaalse elu probleemi-
dega annab kasuliku kogemuse ja ka kontakte edas-
pidiseks tööeluks.
Ettevõtte või organisatsiooniga seotud lõputöö kindlustab üliõpilasele
ka kõrgendatud tähelepanuga suunamise, kuna juhendaja vastutus on
suurem. Loomulikult on boonuseks ka mõnikord saadav väike taskuraha.
Tallinna Ülikoolis vahendab tudengite uurimishuvisid ja ettevõtjate
probleemküsimusi teadmussiirde keskus. Meie igapäevatöö hulka
kuulub suhtlemine ettevõtete esindajatega, mistõttu omame in-
fot, kas ja millised probleemid vajavad erinevates organisatsiooni-
des lahendamist. Tudengitel tasub teadmussiirde keskusele teada
0 anda oma uurimishuvidest – nii saame mõne ettevõtte uurimis-
probleemi esile kerkides seda kohe vastavast teemast huvitatud
tudengile lahendamiseks pakkuda. Kui tudengil on juba endal lei-
tud ettevõte, kelle probleemküsimust lahendama hakata, tasub
ikkagi teadmussiirde keskusesse pöörduda, sest aitame vormis-
tada lepingu, mis lisaks muule kaitseb tudengi autoriõigusi tööle.
Näiteid on tuua ka koostööideede osas, mis tegudeni pole jõudnud.
Alati ei ole kõikide tudengite uurimishuvidele vastavaid teemasid pak-
kuda. Mõned tööd on jäänud ootele tudengi uurimishuvide selgine-
mise või juhendaja leidmiseni. Ühel juhul on firma pärast pikka kaalu-
mist otsustanud uuringu siiski oma prioriteetide hulgast mõneks ajaks
tagaplaanile lükata.
Hetkel on töös kaks uuringut: üks reklaami ja imagoloogia osakonnas
lektor Tiina Hiobi juhendamisel – Roche Eesti OÜ sotsiaalse vastutus-
tundlikkuse tajumine tervishoiutöötajate hulgas – ja teine rekreatsiooni-
teaduste osakonnas lektor Mart Reimanni juhendamisel – kuidas
mitmekesistada 12–18-aastaste noorte rekreatiivseid võimalusi Tallin-
na Lennujaama ooteruumides. Lisaks on käimas läbirääkimised mitme
ettevõttega IT, kommunikatsiooni, psühholoogia ja organisatsiooni-
käitumise tudengite lõputööde osas.
Lisaks kasulikule kogemustepagasile saab konkreetsetes ettevõtetes
rakendust leidvad lõputööd esitada ka kopsaka auhinnafondiga konkursile.
Konkurssi korraldab teadmussiirde keskus koostöös Tallinna Ettevõtlus-
ametiga, täpsemat infot leiab kodulehelt www.tlu.ee/rakendus

Oleme kokku viinud mitmeid ettevõtteid ja üliõpilasi. Juba lõppenud

projektide osas on heaks näiteks kaks maineprofiili uuringut. Mõlemal
korral on uuringu korraldanud kaks reklaami ja imagoloogia osakonna
bakalaureusetudengit lektor Tiina Hiobi juhendamisel. 2007/2008. õppe-
aastal tehti kindlaks AS Ida-Tallinna Keskhaigla maine komponendid
klientide vaatenurgast. Äsja lõppes Eesti Kunstimuuseumi tellimusel
tehtud uuring, milles analüüsiti Tallinna vene keelt kõnelevate elanike
arvamust Kumust ja pakuti välja edaspidiseks vajalikud reklaamikanalid.

Vitali Kuznnetsov

Kommentaar: Vitali Kuznetsov,

reklaami ja imagoloogia osakon-
na bakalaureusetudeng, Kumu
maineprofiili uuringu üks teosta-
jatest:

“Võtsin uuringu tegemise pakku-

mise vastu, sest nägin selles töös
võimalust kasutada kolme aasta
jooksul ülikoolis omandatud os-
kusi ning saada kasulik praktiline
kogemus. Reaalsete probleemide
uurimine on ju palju huvitavam
ja mõttekam kui mõnel üldisel
Kumu maineprofiili uuringu lõppraporti esitlus tellijale. Pildil vasakult: Foto: Tiina Tambaum teemal lõputöö tegemine. Tead-
Kumu direktor Anu Liivak, juhendaja lektor Tiina Hiob, uuringu korral- mussiirde keskuse kogemused
tellijatega suhtlemisel olid uurin-
danud reklaami ja imagoloogia bakalaureusetudengid Olga Mihheleva
gu tegemisel suureks abiks.”
ja Vitali Kuznetsov ning Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme.
 keelekeskus

Keelekeskuses saavad õppida kõik huvilised

Tuuli Oder, keelekeskuse juhataja

Tallinna Ülikooli keelekeskuses on võimalik õppida 11
erinevat võõrkeelt: inglise, saksa, vene, rootsi, portuga-
li, hispaania, itaalia, hollandi, läti, prantsuse ja kreeka
keelt. Meie kursustel saavad lisaks Tallinna Ülikooli liik-
metele osaleda ka kõik huvilised väljastpoolt ülikooli.
vate välisriikide suursaatkondadega, mis erineval moel toetavad oma
võõrkeelte õpet meie keskuses.
Oleme oma õppeprogrammid üles ehitanud Euroopa Keeleõppe
Raamdokumendi tasemeid (madalaim tase A1, kõrgeim C2) järgides ja 31
grupid komplekteerime neile vastavalt. Soovijatele korraldame keele-
taseme väljaselgitamiseks paigutustesti.

Keskuse pakutav keeleõpe on kõrgel tasemel, kuna suurele osale Tallinna Ülikooli keelekeskus on EALTA (European Association for Language
õppejõududest on õpetatav keel emakeel – meil töötab õppejõude Testing and Assessment) täisliige ja ALTE (Association of Language Testers in
Itaaliast, Hollandist, Hispaaniast, Kreekast, Kuubalt, Mehhikost, USAst, Europe) vaatlejaliige. Testide ja eksamite koostamisel lähtume nende organi-
Suurbritanniast ja mujalt. Keelekeskusel on tihe koostöö ka Eestis asu- satsioonide alusdokumentidest ja eelnimetatud raamdokumendist.

TLÜ keelekeskus on rahvusvaheliste

eksamite keskus
Tallinna Ülikooli keelekeskuses saab sooritada
võõrkeelte rahvusvaheliselt tunnustatud eksameid.
INGLISE KEEL
Korraldame erinevate Briti eksamikeskuste poolt väljatöötatud ja rahvus­
vaheliselt tunnustatud eksameid. Neist kõige enam on nõutud IELTS-eksamid, Esimene IELTS-eksam, mis toimus 15. jaanuaril 2009.
mida on võimalik sooritada igal kuul. Saadav tunnistus on vajalik väliskõrg­
koolidesse astumiseks, samuti nõuavad seda tööandjad ja emigratsiooni­ ITAALIA KEEL
ametid. TLÜ keelekeskus on IELTS-eksamite administratiivkeskus Eestis. PLIDA on Dante Alighieri Seltsi koostatud eksam, mis testib itaalia
keele oskust kuuel erineval tasemel – A1 kuni C2.
Cambridge ESOL keeleeksamid toimuvad kolm korda aastas ja siinkohal DITALS on itaalia keele didaktika eksam neile, kes soovivad saada
on nõutumad FCE (Euroopa Keeleõppe Raamdokumendi tase B2), CAE itaalia keele kui võõrkeele õpetaja tunnistust.
(C1) ja CPE (C2) eksamid. Samuti pakume inglise ärikeele eksameid ja
keeleeksameid nooremale vanuseastmele (YL). Cambridge’i eksamitest
võib veel nimetada TKT eksamit (keele õpetamise metoodika eksam), HISPAANIA KEEL
mis eeldab B1 taset. Lisaks administreerime ACCA ja teiste Suurbritannia DELE on Cervantese Instituudi koostatud hispaania keele eksam
eksamikeskuste ja ülikoolide erinevaid kaugõppe eksameid. kolmel tasemel – alg- kesk- ja kõrgtase.

Infot keskuse keelekursuste ja -eksamite kohta leiad: www.tlu.ee/keelekeskus

 avatud ulikool

Arenguimpulss ülikoolist
Kadri Kiigema, avatud ülikooli büroo juhataja

Avatud ülikoolil on ühiskonna poole vaa- ka teistes ülikooli kompetentsivaldkondades, et

tav nägu, mis peegeldab elukestva õppe
põhimõtteid ja aitab koos akadeemiliste
üksustega anda impulsse arengute loo-
miseks nii üksikisikutes, organisatsiooni-
des kui ka regioonides. Arenguvõimalusi
leiab täienduskoolitustelt, avatud taseme­­
õppest, eelõppest ja suveülikoolist.
Kvaliteetne ja sisukas täienduskoolitus
“Ülikooli täienduskoolitusel osalemine andis mulle või-
maluse kogeda sisukat ja metoodiliselt tõhusalt ülesehi-
tatud õppimisprotsessi. See, et ma ei vaadanud kuni koo-
lituspäeva lõpuni kordagi kella, annab märku, et koolitus
oli huvitav, pinget ja väljakutseid pakkuv ning kasulik.
tulevikus leiaks iga eriala vilistlane võimaluse end
ülikooli juurde täiendama tulla.
Sinule sobival ajal taas ülikoolipinki
Kes täienduskoolituse kursuste seast enesele sobivat
arengu­võimalust ei leia, võib ülikooliõpingutega liituda
avatud ülikooli kaudu ning õppida avatud tasemeõppes
talle sobivas tempos koos tudengitega. Avatud taseme­
õppe aluseks on ülikooli bakalaureuse- ja magistriõppe-
kavad, kus on võimalik kuulata nii terviklikke koolitusprog-
ramme (kõrvalained) kui ka üksikuid ainekursusi.
Avardame noorte silmaringi
Tallinna Ülikool pakub õppevõimalusi ka gümnaasiumi­
ealistele noortele, kes saavad Õpilasakadeemias,
tellimus­koolitustel või erinevatel ettevalmistus­
kursustel avardada oma silmaringi, omandada neile
huvi pakkuvas valdkonnas uusi teadmisi ja oskusi

33
Olen täiesti veendunud, et hindan edaspidi hoopis enam ning valmistuda riigieksamiteks ja ülikooli astumiseks.
ülikooli koolituste sisulist kvaliteeti!” Nii kirjutavad tihti Eel­õpe aitab kaasa noorte enesejuhtivuse ja võimete aastat koge-
kursuse läbides tagasisidelehele täiskasvanud õppijad, arengule, edasiste teadlike kutsevalikute tegemisele
32 kes on alma materi juurde tagasi jõudnud, et end tööala-
must – Eesti vanim
ning konkurentsieeliste loomisele tööturule asumisel. täienduskoolitust
selt täiendada, silmaringi arendada või uut eriala õppida.
­korraldav ülikool
Nende seas on nii ametnikke, õpetajaid, juhte, terapeute,
koolitus- ja personalispetsialiste, avalike suhete juhte, Suvel saab õppida suveülikoolis

poliiti­kuid, vaimulikke kui ka pereemasid. Avatud ülikool
on avatud kõigile, kes vaid õppida soovivad.
Tallinna Ülikool on aastatepikkuse koolitus­
kogemusega kujunenud Eesti üheks suuremaks
ja vanimaks täienduskoolituse organisatsiooniks.
600
Suvel korraldab ülikool mitmeid huvitavaid kursusi eri-
nevatele sihtgruppidele. Suveülikool ei ole tasemeõpe,
erinevat
mis toimub suvekuudel. Kõik kursused on loodud ekstra
täienduskoolituse
suveülikooli programmi jaoks, võttes arvesse, et teemad
­kursust igal aastal
oleksid aktuaalsed ja huvipakkuvad võimalikult laiale
sihtgrupile. Õpetajatele toimub augustis Saaremaal inno-

Praeguseks on ­ lisaks haridustöötajatele suunatud vatsiooni ja loovuse teemaline Suveakadeemia. Lisaks
koolitustele edukalt välja arendatud õppekavad eestikeelsetele kursustele korraldatakse juba mitmendat
aastat ka rahvusvahelist
Tallinn Summer School`i,
mille raames on võimalik
õppida keeli, filmi tege-
mist, loovat kirjutamist,
maalimist, sotsiaaltööd ja
palju muud.
2000
koostööpartnerit ja
klienti haridusasutus-
te, avaliku teenistuse
asutuste, eraettevõ-
tete ja mittetulundus­
ühingute seast

Avatud ülikool ootab

õppima kõiki, kel ülikooli-
12 000
täienduskoolituse ja
tee juba läbi või pole veel
avatud tasemeõppe
alanudki, et saada Tallinna
õppijat aastas
Ülikoolist vajalik ja väärtus­
lik arenguimpulss.

Siit leiad infot avatud ülikooli kohta:

Tallinna Ülikooli koolitused: www.tlu.ee/koolitus
Tallinna Ülikooli avatud tasemeõpe:
www.tlu.ee/avatudope
Tallinna Ülikooli eelõpe: www.tlu.ee/eelope
Tallinna Ülikooli avalikud loengud:
www.tlu.ee/studiageneralia
Ülikooliõpingutega võib liituda ka avatud ülikooli kaudu ning õppida Foto: Helena Veldre Tallinna Ülikooli suveülikool: www.tlu.ee/suvi
avatud tasemeõppes teile sobivas tempos koos tudengitega.