Hiina, Jaapani ja Tiibeti usundid

Hiina loodususund
Hiinlastel kui iidsetel maaviljeluskultuuri kandjatel oli polüteistlik jumalatepere.
Peajumalaks oli taevajumal Shang – Di, kellele allus hulk loodus- ja viljakusjumalaid, häid ja kurje
vaime. Õpetus maailmakõiksusest kujunes välja 2. - 1. at vahetuseks ekr: maailm on tekkinud ja
toimib yangi ja yini printsiipide koosmõjus.
Yang – mehelik, valge, soe, loov, taevas.
Yin – naiselik, öine, külm, passiivne, maa.
Nad on vastandid, kuid toimivad kooskõlas. Maailmas valitseb üleüldine toimimisseadus –
dao (kulg). Õpetust yangi ja yini rakendamisest igapäevaelus nimetati feng – shui. Hiina
loodususundile oli omane esivanematekultus, mida nagu matuserituaalegi toimetas perekonna
meesliige. Tähtsal kohal oli toidu ja lõhnaainete ohverdamine. Hiljem kujunes välja omalaadne
ohvriraha kui asendusohver. Esivanematekultus ja vastavad rituaalid on üle läinud ka
konfutsianismi ja taoismi.

Konfutsianism
Usundi rajajaks peetakse õpetlast Kong Fu – Zi'd (551 – 479 ekr). Tema ütluste põhjal on hiljem
kirja pandud teos „Lunyu“ - Vesteid ja vestlusi. Kong Fuzi ehk euroopapäraselt Konfutsius on
tähtsaim Hiina ühiskonnafilosoof. Õpetuse tuumaks on eetika. Selle keskmes on inimene ja
ühiskond, mitte jumalad ega teispoolsus. Hiina konfutsianistliku ühiskonnnakorralduse aluseks on
nn viie suhte harmoonia, mis pidi tagama tsiviilühiskonna toimimise:
– valitseja vooruslikkus – alama kuulekus
– isa armastus – pojalik austus
– vanema venna heatahtlikkus – noorema venna austus
– mehe õiglus – naise kuulekus
– vanema sõbra ustavus – noore sõbra usaldus
Keskne eetika põhimõte: Ära tee teisele seda, mida endale ei soovi
Nendele suhetele tugineb hiinlase maine säilitamine teiste inimeste silmis. Inimene on loomult hea,
selle realiseerib õige kasvatus. Konfutsianism muutus 2.saj. Ekr riigikultuseks ja oli seda paari
lühikese vaheajaga 1911. aastani. Konfutsianistlikud tõekspidamised määravad hiinlaste
ühiskonnakorraldust ka tänapäeval.

Taoism
Usundi rajaja oli poollegendaarne õpetlane Lao – zi, kes elas ilmselt 6.saj ekr. Tema õpetus oli kirja
pandud teoses „Daodejjing“ - Kulgemise väe raamat. Keskne mõiste on dao 'kulg, toimimisviis,
maailmakord'. Inimese dao peab olema taeva daoga kooskõlas. Õpetuse keskmes ei ole maailm,
teispoolsus, ühiskond ega eetika, vaid individuaalne harmoonia ja ka müstika. Inimtegevus peab
olema samasuguses rahulikus kulgemises nagu maailmakõiksuski, alludes põhimõttele „toimi
toimimata“. Taoistid kasutavad palju enesessesüvenemist ja meditatsiooni. Nad eitavad vägivalda,
taoistlikud müstikud usuvad, et loodusega kooskõla saavutanu võib saavutada surematuse.
Usutoimingutes on tähtsal kohal maagilised toimingud, hingamistehnikad, koguduses mungaseisus
ja kloostrid. Valitsevaks õpetuseks oli taoism lühikest aega 2.saj ekr Hani riigi valitsusaegadel.

Hiina budism
Budism jõudis Hiinasse 1.saj pkr Indiast mahajaana ('Suure sõiduki') vormis. Selle õitseaeg oli
Tangi ajastul 7. - 10. saj. Tähtsaim hiina budismi vool on nn õnneliku maa koolkond, mille järgi
taassündidest saab vabaneda, kui usutakse jumalustatud Buddhat. Koolkonna sanskritikeelse
alusteksti „Sukhavativjuha“ ehk Õnneliku maa suutra järgi on olemas õnnemaa Sukhavati, kus
valitseb buda Amithabha. Austatumaid pühakuid on bodhisattva Guan Yin. Chani koolkond, mille
rajaja oli 6. saj Indiast Hiinasse saabunud Bodhidharma, tugineb suuresti meditatsioonile ja
kirgastuse saamise abivahendiks on seal paradoksmõistatused. Chani koolkonnal on mitmeid
ühisjooni taoismiga. Tema õitseaeg oli Tangi ajastul.

Tiibeti usundid
Tiibeti esmane šamanistlik loodususund oli bön. Mahajaanabudism jõudis sinna 7.saj kiningas
Songsten Gampo ajal. Lamaistlik kloostrikord kujunes välja 8.saj. Nimekad budistlikud õpetajad
olid Atiša, Marpa, Milarepa jt. Tähtsamad tiibeti budismikoolkonnad on geluk, sakja, karmakagjü.
Geluki voolu juht ja sajandeid ka Tiibeti riigipea on dalai – laama, kelleks on praegu Tema Pühadus
XIV dalai – laama Tendzin Gyatso. Tiibeti okupeeris 1949 – 1955 Hiina ning dalai – laama oli
sunnitud 1959. a. põgenema Indiasse. Demokraatlik maailm ei ole Tiibeti annekteerimist
tunnustanud ja tiibetlastele on dalai – laama endiselt oma maa vaimne ja poliitiline juht.

Jaapan: šintonism
Jaapanlaste rahvususundi nimetus tuleneb sõnast šinto 'jumalate tee'. Šintonism on muistne
polüteistlik loodususund, kus tähtsal kohal on jumaluste, loodusvaimude ja surnute hingede
austamine. Rajajat ja pühakirja ei ole. Jumalusi nimetatakse kamideks, keda arvatakse olevat umbes
8 miljonit. Peajumalanna on päikesejumalanna Amaterasu. Jaapanlaste tähtsaim kutuskeskus on
Ise pühamu. Jaapanis on üle 80 tuhande templi. Õpetuse järgi on inimene põhiloomult hea ja kurjus
tuleb pimedusest. Ent hea ja kuri on suhtelised mõisted. Halvad teod häbistavad tegijat. 4.saj võeti
Hiinast üle konfutsianistlik eetika, mis täiendab šintoismi. Tähelepanu pööratakse ennekõike
siinpoolsele elule, mitte teispoolsusele. Inimesed elavad edasi vaimude maailmas. Kultustalitusi
toimetavad templites preestrid, ka igas kodus on altar. Tähtsal kohal on rahvapühad ja avalikud
kultusüritused. Loodus on püha ja jumalused elavad ka mägedel, metsades ja veekogudes. Eriti
püha mägi on jaapanlastele Fuzi. Jaapani keisrid arvatakse põlvnevat Amaterasust endast. Keiser oli
elava jumala staatuses Jaapani kapituleerumiseni Teises maailmasõjas 1945. a.

Jaapan: budism
Mahajaana – budism jõudis Jaapanisse 6. saj. Budistid tõid kaasa hieroglüüfkirja, hiina meditsiini ja
kalendri. Munk Eisai tõi Hiinast zen – budismi. Sarnaselt hiina chan – budismiga on zenis
kirgastuse saavutamiseks tähtsad paradoksid ja keerdküsimused – koanid, samuti meditatsioon. Zen
– budism on andnud Jaapanile teetseremoonia, iluaiakunsti, maalikunsti, kalligraafia ja haiku-luule.

India päritoluga maailmausundid

India on kahe suure maailmareligiooni – hinduismi ja budismi sünnimaa.

Umbes 3000 – 1500 ekr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate
linnakultuur, mille asukad olid ilmselt draviidid. Sealsed tähtsaimad linnad olid Harappa ja
Mohenjo – Daro.
Umbes 1500 ekr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatest sõjakad
aarjalased, kelle usundit nimetatakse veeda usundiks. See oli hinduismi varajane faas.
Varajasel hinduismil on kaks põhifaasi.
1) Varajane faas. Veeda usund kui polüteistlik ohverdamisreligioon, mille taotlus oli
saavutada õnne eelkõige maapealses elus.
2) Teine faas. Brahmanism kui preestritekeskne ohverdamisreligioon. Preestriteks olid
braahmanid. Eesmärk oli säilitada maailma korrastatus ohvritoimingus tekkiva imeväe abil.
Jumalate roll oli veel väike.

Hinduismi pühad raamatud on veedad (veeda = teadmine). Preestrid (braahmanid) säilitasid neid
algperioodil suulise pärimusena. Veeda hümnid on ohvri-, palve-, ja ülistuslaulud ning loitsud.
1. Vanim on neist Rigveeda. Veedad tekkisid vahemikul 1200 – 800 ekr.
2. Järgmine pühakirjade kiht on Brahma raamatud – veedade seletused, preestrite rituaalsed
käsiraamatud, mis tekkisid u 1000 – 800 ekr.
3. Kolmandana ilmusid upanišadid ehk Vedanta – veedade lõpp kui Brahma raamatute
 kommentaarid ja usundifilosoofilised teosed. Need tekkisid 800 – 600 ekr. Sõna „upanišad“
tähendab istudes kuulamist ja retsiteerimist.
4. Hilisemad pärimused on India eepostena tuntud Ramajana ja Mahabharata. Viimasesse
kuulub ka Bhagavadgita (Jumala laul). Eeposed tekkisid ajavahemikul 400 ekr – 400 pkr.

Klassikaline hinduism
Tekkis 1. at keskel ekr brahmanismi reformimise tulemusena. Hinduism on väga salliv:
ainus nõue on tunnistada veedade autoriteeti. On palju suundi, kuid pole keskset organisatsiooni,
dogmasid ega usutunnistusi. Hinduism võib olla nii riituslik – maagiline kui ka filosoofne. Hinduist
ehk hindu võib tunnistada korraga mitut voolu. India etnilise usundina pole tal rajajat. Jumalaid ja
muid mütoloogilisi olendeid on miljoneid, kellest tähtsaimad on Brahma (looja, keda sisuliselt ei
teenita), Višnu ja Šiva ning jumalik loov vägi Šakti.
Hinduismi ajakäsitus on tsükliline: Brahma päev tähendab maailma kestmist terveid
ajastuid, siis maailm hävib ja saabub Brahma öö (mitteolemine), kuni koidab taas uus Brahma päev
ja nii senikaua, kuni kestab aeg ja olemine.
Hinduism kui õpetus on üheaegselt
poluteistlik, sest on palju jumalusi
monistlik, sest tunnistatakse keskse printsiibina Brahmanit ehk maailmavaimu
panteistlik, sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on kõiges
monoteistlik, sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on Brahma ehk Išvara (Issand)
ateistlik, sest on voole, mis jumalaid ei tunnista

Kolm peasuunda:

Višnuism. Keskmes on maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kel on erinevad avataarad ehk
kehastused. Tähtsamad avataarad on Rama ja Krišna. Krišna on oluline tegelane Bhagavadgitas.
Levinud on see vool eriti Põhja – Indias. Uskliku tunnuseks on kolm püstjoont laubal.

Šivaism. Keskmes on neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Teisteks tähtsateks
jumalusteks, keda kummardatakse, on Ganeša, Parvati, Kali ja Durga. Uskliku tunnuseks on kolm
horisontaaljoont laubal.

Šaktism. Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas) eest. Selles
suunas on palju voole ja filosoofiaid, samuti kasutatakse riitustes mantraid (võimsaid loitse).

• Tähtsad mõisted

Brahman – maailmavaim, maailmakõiksus. Aatman – inimindiviidi hing, mille ajutine asupaik on

inimkeha. Ümbersündide eesmärgiks on jõuda arusaamisele, et aatman on brahmaniga tegelikult
üks ja seesama.

Sansaara – inimese hinge uuesti sündimine uutesse eludesse vastavalt karma seadusele:
vooruslikum elu viib paremasse, halvem halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus
lunastatakse vaid halvema sünniga. Vaesust ja õnnetust selles elus peetakse karma seaduse
täitumiseks ja eelmises elus halvasti elatu tagajärjeks. Heade tegude tegemine võimaldab aga
parema sünni.
Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja aatmani ühinemine Brahmaniga – mokša ehk
vabanemine.
{karma – India religioonide keskseid mõisteid – põhjuse ja tagajärje seadus. Olendi (in ja looma)
iga tegu (mõte, kõne käitumine) kutsub esile vastavalt selle teo eetilisele väärtusele vastava
tagajärje, mis avaldub olendi tulevastes taassündides ja uutes kehastumistes kas siis loomana,
jumalana, pooljumalana, igavesti näljase vaimuna, põrguolendina või inimesena. Inimesena
sündimine on parim kehastumine. Hinduismis inimene vabaneb karma seaduse toimest ehk
ümbersünniahelast positiivse karma kuhjumise, budismis oma meeleplekkide enesele teadvustamise
ja ületamise kaudu. Hinduismi järgi on eesmärgiks inimese hinge (atman) ühinemine
maailmavaimuga (brahman), budismi järgi vaibumise (nirvaana) saavutamine.}

Mokša saavutamise õpetusi

Vedanta õpetus tekkis 8. - 9. saj, rajajaks Šankara. Ainult Brahman on reaalne ja maailm vaid
illusioon. Kui iga inimene saab üle teadmatusest, saavutab ta ühinemise Brahmaniga. Selleks on
kolm teed:
1) teadmiste tee ehk upanišadide ja teiste filosoofide tekstide uurimine
2) tegude tee ehk õige käitumine ja rituaalide sooritamine
3) armastuse tee ehk jumalale andumine.

Sankhja õpetuse tuum seisneb selles, et inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud
materiaalse küüsi. Vabanemine ehk hinge pääsemine mateeria ahelatest toimub tunnetuse
arendamise kaudu. Gnostitsistliku õpetusena on seal jumalatele vähe kohta.

Jooga õpetuse rajas Patandžali u 200 ekr. Jooga filosoofiale tugineb rida meditatsiooniviise, mis
olid olemas juba veedade ajastul. Tähtsamad neist on:
1. raadžajooga ehk teadmiste jooga
2. mantrajooga ehk loitsude jooga
3. hathajooga ehk asenditejooga

Jooga puhul on tähtis mõõdukus kõiges – kõlbeline elu, füüsiline ja vaimne tasakaal.

Kultus ja ühiskonna eripära

Jumalateenistus on väga mitmekülgne – kodus, looduses või templis. Templiteenistust

toimetavad braahmanid. Toimuvad ohverdamised, protsessioonid, palverännakud Gangese äärde
pühasse linna Varanasi. Tähtsal kohal on perekondlikud pidustused, rahvapeod. Levinud on
taimetoitlus ja loomade austamine. Eriti lehma austatakse kui elu andvat ema.
Inimese elu koosneb neljast etapist:
1. õppimise aeg
2. kodu ja pere loomise aeg
3. erakuna elamise aeg
4. kerjava askeedina rändamise aeg
Eriti levinud on selline vaade elule kõrgemates seisustes.

Kastid (portugali keeles castas 'klann') on üldiselt elukutsel põhinevad suletud

ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt. Kaste on tuhandeid ja nad jagunevad nelja seisuse
vahel. Mõned kastid jäävad ka seisusest välja. Et sinna kuulujad teead kõige mustemaid ja
põlatumaid töid, ei tohi neid puudutada, mistõttu nimetatakse neid puudutamatuteks ehk roojasteks.
Seisusele vastav sanskritikeelne sõna varna tähendab värvi, sest kolm kõrgemat seisust
moodustusid aarjalastest, kes olid nahavärvilt heledamad. Naljas seisus tekkis alistatud
põlisrahvaste baasil. Neli varnat on
1. braahmanid ehk preestrid
2. kšatrijad ehk valitsejad ja sõdurid
3. vaišjad ehk põlluharijad, käsitöölised, kaupmehed ja pankurid
4. šuudrad ehk sulased ja teenijad.
Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust. Kastisüsteem seadustati Manu seadustes 2. saj. Igal
seisusel on oma dharma ehk jumalik seadmus ja kohustused.
 India religioonides on olulisel kohal ahinsa ehk vägivallatuse idee. Seda kasutas edukal
Mahatma Gandhi, iseseisvusliikumise vägivallatu vastupanu juht 20. saj. I poolel. India saavutas
sõltumatuse 1947.a.

Budism

Tekkis 6. saj ekr Kirde – Indias vastukaaluks brahmanistliku hinduismi polüteistliku

ohverdamisreligioonile. Rajaja oli ajalooline isik, kuningapoeg Siddharta Gautama (566 – 486
ekr) ehk Buddha. Teda kutsutakse ka Šakjamuniks (askeediks šakja hõimust).

Allikad
Õpetustekstid kirjutati üles sajandeid hiljem pärast Buddha surma. Kaanon, mis kannab
sanskriti keeles nime „Tripitaka“, paali keeles „Tipitaka“ (Kolmikkorv), sai pühakirjaks kolmandal
budistide suurkogul keiser Ašoka ajal 3.saj ekr. Sellel on kolm osa:
1. juhised munkadele ja kloostrireeglistik
2. Buddha õpetuskõned ehk suutrad
3. filosoofilised traktraadid ehk abhidharma

Hiljem tekkinud koolkondadel on samuti hulgaliselt pühi tekste. Kõigile neile kirjutatakse
kommentaare tänapäevaseni. Seega ei ole budistidel valmiskujul pühakirja, vaid see täieneb
pidevalt.

Õpetus
Buddha, olles elanud noorena luksuses ja hiljem üliranges askeesis, hakkas õpetama
keskteed. Õpetuse tuumaks nn Neli õilsat tõde ja virgumisele viiv kaheksaosaline tee.

Neli õilsat tõde

1. Elus on kannatused – sünd, vananemine, haigused, surm
2. Kannatuste põhjus on kiindumine – iha meeleliste naudingute järele, mis seob
ümbersünniahela külge.
3. Kannatus ja ümbersünd lakkab, kui kiindumus on täielikult vaibunud.
4. Virgumisele viib kaheksaosaline tee.

Virgumisele viib kaheksaosaline tee.

Nii ilmalikele kui ka munkadele
1. Õige vaade – nelja õilsa tee mõistmine
2. Õige kavatsus – himudest, pahatahtlikkusest ja julmusest vabad mõtted.
3. Õige jutt – hoidumine valest, kuulujuttudest, ebasõbralikkusest, lobisemisest
4. Õige tegu – vältida tapmist, varastamist ja ebaseaduslikku suguühet.
5. Õige eluviis – vältida elusolendite kahjustamist ja verevalamist.
6. Õige püüdlus – kahjulike mõtete ja tundmuste vältimine, heade esilekutsumine.
7. Õige järelemõtlemine – teadvustada mediteerides oma keha, tundeid, meeleolusid ja mõtete
tekkimist.
8. Õige keskendumine – viie meelepleki (himu, kadeduse, viha, uhkuse ja nõmeduse)
ületamine.

Tähtsad mõisted

Nirvaana – vaibumine, kustumine. Kõrgeima teadmise ja rahu seisund, mida aja ja ruumi
kategooriatega ei saa defineerida ja mis tähendab ümbersünniahelast vabanemist. Tal on kaks
staadiumi:
 1. eluajal saavutatu
2. lõplik - pärast surma saavutatu.
Nirvaana tuleb saavutada ainult oma püsivusega – ei ole Jumalat, kellele loota.
Sansaara – ümbersünniahel, olemasolev maailm, mis on kaduv, muutuv ja kannatav. Ka
inimene muutub pidevalt. Keha, tunded, aistingud, tajud ja teadmine on ajutised ja pidevalt
muutuvad. Seetõttu ei ole ka isiklikku muutumatut mina. Hinge ei ole – uude kehasse sünnib ümber
surmaeelne teadvusseisund.
Karma – teo ja selle tagajärje üleüldine seadus. Tegu on nii mõtteline, sõnaline kui ka
füüsiline akt. Inimese teod määravad tema surmaeelse teadvusseisundi ja ühtlasi selle, kas järgmine
sünd on eelmisega võrreldes halvem või parem. Karma on vääramatu loodusseadus. Virgumistee
algab oma olukorra hindamisest ja karma seaduse mõistmisest.
Dharma – seadmus, õpetus ja kohustus. Iga inimese dharmaks ehk kohustuseks on
eelmiste elude tagajärgedele allumine ja püüd edaspidi halbu tegusid vältida. Ent dharma ehk
seadmus tähendab ka Buddha õpetust ja kõige laiemas mõttes õpetust või religiooni või kultuuri
üldse.
Dunkha – kannatus, ahistus. Kogu olemine ehk ümbersünniahel on seotud kannatustega.
Ka naudingus peitub kannatus, sest ta on kaduv. Inimene põhjustab oma kannatused ise, sest ta on
pettekujutluste kütkes. Inimene võib kannatusi võita kõrvalise abita – esmalt nendega leppida ja
kannatuse olemus endale teadvustada ning seejärel alustada meele arendamist. Meele puhastamise
vahendiks on meditatsioon ehk mõtlus. Mõtluse eesmärgiks on ümbersünniahela ja kannatuse
teadvustamine, vabanemine mina pettekujutlusest ja kiindumusest kaduvasse ehk nirvaana
saavutamine.

Mungakogudus
Sangha on nii mungakogudus kui ka budistlik kogudus üldse. Mungaks või nunnaks võib
saada iga terve inimene. Kloostrid asuvad templite juures ja on avatud ka ilmalikele. Mungad ja
nunnad on pöetud peaga ja kannavad vastavalt usuvoolule kollast või punast rüüd. Mungatõotuse,
millega kohustutakse hoiduma tapmisest, varastamisest, suguelust, valetamisest, purjutamisest,
toiduga liialdamisest, ilmalikest lõbustustest, ehtimisest, liigsetest mugavustest ja vara omamisest,
võib anda 20-aastaselt. Munkade ja nunnade ülesandeks on õppimine, õpetamine, mediteerimine,
palvetamine ja kultustoimingute sooritamine, nad peavad olema vaesed, vallalised ega tohi kellelegi
kannatusi põhjustada. Nad võivad soovi korral ka ilmalikku ellu tagasi pöörduda.
Tõotust „Buddha kaitse alla lähen. Dharma kaitse alla lähen. Sangha kaitse alla lähen.“
võib tinglikult pidada budistide usutunnistuseks.

Peasuunad
Buddha algset õpetust hakati tõlgendama juba Buddha eluajal. Buddha ise arvas, et nagu
kõik teised, nii ka tema õpetus on õige ainult kindlates tingimustes ja väitis, et 2500 aasta pärast
ilmub uus Buddha Maitreya, kes hakkab kuulutama teistsugust õpetust. Algõpetuse lahknemine
kaheks suureks vooluks toimus 3. saj ekr, teisi koolkondi tekkis ka edaspidi.

Hinajaana (väike sõiduk) ehk theravaada (vanemate õpetus)

On lähedane Buddha algupärasele õpetusele. Pühakirjaks on paalikeelne kaanon Tipitaka.
Hinajaana järgi vabanevad sansaarast vaid 8-osalise tee järgijad ehk mungad ja nunnad.
Kirgastunut, kes seisab nirvaana lävel, nimetatakse arhatiks. Kultuses on tähtsal kohal
mediteerimine, Buddha säilmete kummardamine ja riitused. Pooldajate ideaaliks on ajalooline
Buddha. Hinajaana maad on Sri Lanka, Tai, Laos, Kambodža ja osaliselt Vietnam.
Mahajaana (suur sõiduk)
Selle põhivoolu järgi võivad sansaarast vabaneda kõik inimesed, kuna neile on abiks
bodhisattvad. Bodhisattva on nirvaada saavutanud, kes kaastundest loobub sellest ja otsustab
hoopis teised olendid nirvaanasse aidata. Boddhisattvatest saavad lõpuks budad. Ka näiteks dalai-
laama on bodhisattva Avalokitešvara kehastus. Mahajaana õpetuse järgi on palju müütilisi budasid.
Rahvalikus kultuses austatakse Buddhat jumalusena ja bodhisattvaid pühakutena, samuti tulevast
Buddhat Maitreyat. Pühade tekstide ehk suutrate hulk on väga suur. 1. at algul pkr tekkisid
mahajaana rüpes esimesed ülikoolid. Kuulsaim neist oli hiljem muslimite poolt hävitatud Nalanda.
Mahajaana filosoofias oluline tühjuse mõiste tõi kaasa Indias nulli leiutamise. On levinud Nepaalis,
Bhutanis, Hiinas, Mongoolias, Burjaatias, Tuvas, Jaapanis, Koreas, osaliselt Vietnamis. Indias
lakkas budism moslemite tagakiusamise tõttu olemast, kuid praegu on taastumas.
Vadžrajaana (teemantsõiduk)
Väiksearvuline vool, mis on levinud Himaalaja piirkonnas. Nirvaanat on selle järgi võimalik
guru (õpetaja) juhatusel saavutada juba eluajal. Pühadeks tekstideks on tantrad – mõistukeelsed
traktaadid.
Läänemaailmas hakkas budism levima eriti pärast Tiibeti okupeerimist Hiina RV poolt, kui
paljud tiibetlased suurdusid Euroopasse ja USAsse emigratsiooni.

LÄHIS – IDA PÄRITOLUGA MAAILMAUSUNDID

Judaism

Judaism on vanim olemasolev monoteistlik religioon, olles seotud juutide kui „äravalitud rahva“
saatusega Palestiinas ja diasporaas. Keskmes on usk ainujumalasse ja juutide äravalitusse, usk
Jumala tõotusesse, usk käsuseadusesse ja tulevasse Messiasse.

Ajaloo perioodid
1. esiisad Aabraham, Iisak, Jaakob – ca 2000 – 2750 ekr
2. Egiptuse vangipõli (u 1700 – 1720) ja väljaränd Moosese juhtimisel Ramses II ajal.
3. Kaananimaa vallutamine Joosua ajal ja kohtumõistjate aeg (u 1200 . 1050 ekr)
4. kuningate aeg: Taaveti (1004 – 960 ekr) ajal sai Jeruusalemm pealinnaks, Saalomoni (970 –
930 ekr) ajal ehitati esimene tempel. Pärast viimase surma lagunes kuningariik Iisraeliks ja
Juuda riigiks. Iisraeli vallutas Assüüria 722 ekr, Juudamaa koos Jeruusalemmaga
Babüloonia 587. a.
5. U 50 – aastane juutide Paabeli vangipõli ja kuulumine Pärsia riigi koosseisu: 525 ekr valmis
teine tempel, Toora (5 moosese raamatut) lõplik väljakujunemine 5. saj ekr, Aleksander
Suure vallutused 322 ekr
6. hellenistlik ja Rooma ajastu: Makkabite sõjad, lühike iseseisvus (128 – 63 ekr), Rooma
liitlasriik Herodes Suure ajal (37 – 4 ekr), juutide ülestõus Rooma vastu ja Jeruusalemma
templi hävitamine 70 pkr.
7. Suur diasporaa (kr. k. 'laialipillutamine') ehk massiemigratsioon kuni Iisraeli riigi
rajamiseni 1948.

Kultuslugu
Kuni roomlaste vallutuseni oli Jeruusalemma tempel kultuskeskuseks, kus preestrid
toimetasid keerulisi riitusi ja ohverdamisi. Juutide vaimne juht ja kohtumõistja oli Jeruusalemma
templi ülempreester. Pärast 70 a pkr kadus templikultus ning rõhk asetus isiklikule vagadusele ja
jamalateenistusele sünagoogis (kr 'koosolekumaja'). Preestreid ei ole, rabi on eespalvetaja ja
õpetaja. Mõiste „juut“ tekkis pärast 583 a ekr, olles seotud nii usu kui ka päritoluga. Juudiks
peetakse juuditari sünnitatud last ja judaismi pöördunud isikut.

Pühakiri
Juutide religiooni, kultuuri ja ajaloo alus Tanah, mida kristlased tunnevad Vana
Testamendina, on kirjutatud heebrea, osaliselt ka aramea keeles, kujunes pühakirjana välja 1. at
jooksul 2. sajandiks ekr ja kinnitati kaanoniks u 100 a. pkr. Vana Testamendi raamatud on:
1. Toora (Seadus) ehk kreeka k Pentateuh ehk 5 Moosese raamatut
 2. Prohvetite raamatud
3. Kirjad (ajalooraamatud, õpetussõnad, psalmid)
Tooras on 613 juhist – 248 käsku ja 365 keeldu. Toora on juutidele Jumala and, ent ka
suhtlusvahend Jumalaga. Talmud on Toora juurde kuuluv pärimus ja kommentaarid (seletused ja
juhised eri olukordadeks). Talmud kujunes välja 5. saj pkr.

Õpetus
1. Tingimusteta monoteism – JHWH (Jahve) on ainus Jumal. Jumala nime ei nimetata kunagi,
vaid öeldakse Issand (Adonai). Jumal on Looja ja kõigeväeline. Inimese ja Jumala vahel on
isiklik suhe. Igaüks vastutab oma tegude eest ise kuni viimse kohtupäevani.
2. Jumal valis juudid oma rahvaks, kellele andis ilmutuse. Juutide kaudu avaldab Jumal oma
tahet – esmajoones eetilisi väärtusi – kogu maailmale. Religioosset misjonitööd ei tehta.
3. Jumal on õiglane kohtunik ja halastav isa. Inimene peab täitma oma kohustusi Jumala ja
kaasinimeste ees. Inimene sai elu Jamalalt ja vastutab selle pärast Jumala ees. Inimesel on
vaba tahe. Tegude eest tasutakse pärast surma.
4. Messiase (Lunastaja), viimse kohtumõistmise ja Jumala rahuriigi ootamine.

Kultuse põhijooned
Jumalat teenitakse sünagoogis ja kodus. Sünagoog on koosolekumaja, kus on seaduselaegas
toorarullide jaoks. Jumalateenistusel osalevad mehed, naised viibivad rõdul. Sageli on sünagoogis
ka kool. Koguduse vaimne juht ja õpetaja on rabi. Kujutav kunst on keelatud. Kodus on tähtsaim
naise kui ema ja kasvatajate roll. Kehtivad ranged söömist puudutavad eeskirjad, millest tuntumad
on sealiha ja vere söömise keeld. Puhkepäev ehk sabat algab reedel päikeseloojandul ja kestab
laupäevaõhtuse päikeseloojumiseni. Sabati ajal ei töötata.

Usupühad
tähtsamateks perekondlikeks pühadeks on poisslaste ümberlõikamine 8-päevaselt,
nimepanek, usuline täisealiseks saamine 13-aastaselt ja abiellumine. Juutidel on 10 iga-aastast püha.
Neist viis tähtsamat on:
• paasapüha, mida tähistatakse kevaditi kunagise Egiptusest põgenemise mälestuseks
• nädalapüha, mida peetakse 7 nädalat pärast paasat Moosesele seaduse andmise mälestuseks
• lehtmajade püha, mida peetakse sügisel mälestuseks kõrberännakust, mil elati onnides
• uusaasta püha, millega tähistatakse maailma loomist ja Iisraeli ajaloo algust
• Joom Kippur (suur lepituspäev) koos 24-tunnise paastuga, mis on patukahetsuspäev.

Kristlus

Tekkimine
Kristlus kasvas välja juutlusest. Religiooni loojaks oli ajalooline isik Jeesus, keda kutsutakse
Kristuseks. Maailma levinuimal usundil on umbes 2,2 miljardit pooldajat. Kreeka keeles tähendab
Christos Jumala salvitud valitsejat (vrd hbr mašiah 'salvitu', siit ka kr messias). Jeesus sündis aastal
4 ekr Palestiinas Petlemmas, olles legendi järgi eostatud Jumala enda poolt. U 30-aastaselt hakkas ta
kuulutama oma õpetust ja sooritama imetegusid, tal oli 12 õpilast ehk jüngrit (sks jünger 'noorem'),
keda hakati hiljem nimetama apostliteks (kr apostolos 'saadik'). Kolm aastat hiljem vangistati
Jeesus Rooma võimu vastu mässamises süüdistatuna ja hukati ristil. Kolmandal päeval kadus tema
surnukeha hauakambrist ja nelikümmend päeva hiljem nähti tema taevaminekut. Jeesuse tuntuimad
jüngrid on Peetrus ja Paulus.

Pühakiri
Kristlaste pühakiri Piibel jaguneb Vanaks ja Uueks Testamendiks. Vana Testament on
lülitatud Piiblisse seetõttu, et seal kajastatakse Jumala tegevust juutide ajaloos, samuti kuulutavaad
prohvetite raamatud ette Jeesuse tulekut. Uus Testament räägib Jeesusest, tema õpetusest ja
lähisündmustest pärast Jeesuse surma. UT koosneb neljast – Matteuse, Markuse, Luukase ja
Johannese evangeeliumist (kr euangelion 'hea sõnum'), Apostlite tegude raamatust (jutustab
põhiliselt Pauluse misjonireisidest) ja 21 kirjast. Viimane osa on Johannese ilmutusraamat. UT
kujunes välja 1. - 2. saj pkr ja sai praeguse kuju u aastal 380. UT on kirjutatud kreeka keeles. 2. sa
lõpuks tõlgiti UT ka süüria ja ladina keelde. Eestikeelne Piibel ilmus tervikuna 1739. aastal.

Õpetus
Vanim kristlik usutunnistus on nn apostlik usutunnistus, mis kujunes Roomas 2. saj keskel.
Enamik kristalsi usub, et Jumal on üks, kuid tal on kolm isikut ehk hüpostaasi (Isa, Poeg, Püha
Vaim). Kristliku usu põhikomponendid on järgmised:
1. Jumal on üks, maailma Looja ja kõikväeline.
2. Jeesus on Jumala poeg, tal on nii inimlik kui ka jumalik loomus.
3. Jeesus sündis Neitsi Maarjast, tema isa oli Jumal.
4. Jeesus tõusis surnuist üles ja siirdus pärast surma põrgusse, kust läks kolmandal päeval
taevasse, kus elab tänini.
5. Jeesus istub Jumala paremal käel ja tuleb viimsel päeval elavate ja surnute üle kohut
mõistma.
6. Püha Vaim oli juba Loomise juures ja tema kaudu tegutseb Jumal maailmas tänini.
7. Kristlaste pere moodustaad nii maapealne kui ka taevane Kirik. Kõik kristlased (Kiriku
liikmed) on pühad.
8. Jeesus suri inimeste eest, võttes nende patu enda kanda ja lunastas kõik, kes temasse usuvad.
9. Elu jätkub pärast surma. Kunagi saavad kõik inimesed uue hävimatu keha ja igavese elu.

Põhivoolude kujunemine ja kiriku ajaloo põhipunktid

Kristlusel on palju voole ehk konfessioone. Algkatoliikliku kristliku kiriku usutunnistuse
konsensusliku variandi määras Nikaia kirikukogu 325. a ja teoloogia peasuunad Chalkedoni
kirikukogu 451. a. Vanadest kirikutest on veel nestoriaanid (431) ja monofüsiitlikud (kopti, etioopia,
süüria ja armeenia) kirikud, kes ei tunnistanud Chalkedoni otsuseid.
Hiljemalt 1054. aastaks oli kirik jagunenud
kreekakatoliku (autokefaalseid kirikuid juhivad patriarhid) ja
roomakatoliku (kirikupea on Rooma paavst) kirikuteks.
Nende vahel on uniaadid, kelle traditsioon on kreekakatoliiklik (õigeusklik), kuid kes tunnistavad
paavsti ülimuslikkust. Roomakatoliku kirikust kasvasid välja protestantlikud kirikud: luterlased
1517, anglikaanid 1536 ja kalvinistid 1566. Anglikaani kirikust eraldusid 16., 17. ja 18. sajandil
omakorda kongregatsionalistid, kveekerid, presbüterlased, baptistid, metodistid ja paljud teised.
Kristluse tähtsaim levitaja Rooma impeeriumis oli apostel Paulus. Algul kiusati kristlasi
taga, kuni keiser Constantinus kuulutas 313.a kristluse lubatud usundiks ja peatselt sai tast
riigiusund. 300. a paiku sai Armeeniast maailma esimene kristlik riik. 732.a pani Frangi riigi
majordoomus Karl Martell Poitiers'i lahingus seisma araablaste invasiooni Lääne – Euroopasse.
1054.a lõhenes kirik ametlikult kreeka- ja roomakatoliku kirikuks. 1453.a vallutasid türklased Ida –
Rooma riigi pealinna Konstantinoopoli. Islami surve Euroopale lõppes 17.saj lõpuks. Tänapäeval on
kristlus levinud kogu maailmas, v.a Lähis- ja Kesk-Ida, Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Aasia ning Põhja-
Aafrika.

Kultus
Jumalateenistused toimuvad kirikutes või palvemajades. Kirikul on lääne traditsioonis ühe
või kahe toriniga pikihoone, mille idaosas olevas kooriruumis on altar, kantsel, saalis istmed ja
lääneosas orel. Ida traditsioonis on kirik tsentraalse põhiplaaniga, ilma istmeteta ja rohkete tornide
või kuplitega. Vanades ja katoliiklikes kirikutes toimetab jumalateenistust preester (koguduse ja
Jumala ordineeritud vahendaja). Protestantlikes kirikutes peab jumalateenistust eriettevalmistuse
saanud õpetaja (pastor). Vabakirikutes võivad jumalateenistust pidada ka koguduseliikmed.
Jumalateenistusse kuuluvad palvetamine, pühakirja lugemine, jutlustamine, laul ja õnnistamine.
Vanades kirikutes ja vanemates protestantlikes konfessioonides toimub see kindla korra raames.
Pühad toimingud on sakramendid. Eri konfessioonides on nende arv erinev. Ristimine,
mille läbi saadakse kristlaseks, ja armulaud (kr k euharistia), mille kaudu saadakse osadus Jeesus
Kristusest, on kõikides kirikutes.
Patukahtsus koos pattude andeksandmisega
salvimine
abielu
surmaeelne võidmine ja
vaimulikuks pühitsemine on sakramentideks vanades kirikutes, näiteks roomakatoliku kirikus on
sakramentideks kõik ülalloetud. Luterliku kiriku saksamendid on ristimine ja armulaud.

Kirikupühad
Kristlik ajaarvamine tekkis 5. sajandil ja sai üldkasutatavaks 8. sajandil. Läänes mindi 16. -
18. sajandil üle gregooriuse kalendrile, paljudes kreekakatoliku ja testes Ida kirikutes kasutatakse
veel praegugi juuliuse kalendrit. Kirikupühad on:
• Jõulud (Jeesuse sünnipäev)
• 25.dets
• epifaania (kolmekuningapäev) 12 päeva pärast jõule
• ülestõusmispüha (23. märtsi ja 24.aprilli vahel), millele eelnevad 6-nädalane paastuaeg ja
Vaikne nädal (palmipuudepüha, suur neljapäev, suur reede (Jeesuse ristisurma päev) ja
vaikne laupäev)
• 40 päeva pärast ülestõusmispüha on taevaminemispüha
• 7. pühapäeval pärast ülestõusmispüha on nelipüha (Püha Vaimu väljavalamine jüngritele)
• 15. august on rukkimaarjapäev (Maarja püha)
• 31. oktoobril on luterlik usupuhastuspüha
• 1. november kõikide pühakute päev
• 2. november surnutepüha
• 4 nädalat enne jõule algab advendiaeg

Kloostrid ja palverännakud
Vanade ja suurte kirikute juurde kuulub askeetlik liikumine koos munga- ja nunnaordude,
kloostrite, eremiitide ja eraklatega. Pälvimuse saamiseks sooritavad nende kirikute liikmed
palverännakuid. Näiteks Pühal Maal käiakse Jeruusalemmas (Via Dolorosal, Hauakirikus),
Petlemmas (Jeesuse sünnikirikus), Naatsaretis (Jeesuse kodulinnas), Jordani jõel, kus Jeesus ristiti.
Roomas käiakse Peetruse ja Pauluse hukkamiskohal ja Püha Peetri kirikus. Hispaanias Santiago de
Compostelas on apostel Jaakobuse matmispaik, Prantsusmaal Neitsi Maarja Lourdes'i allikas.
Konstantinoopolis on vanakristlaste kannatuslugudega seotud kohti.

Oikumeeniline liikumine ja teoloogia

Tänapäeval toimivad kristlikud kirikud koostööle orienteeritud oikumeenilises liikumises
(Kirikute Maailmaliit jt organisatsioonid). Roomakatoliku kirikut muutis oluliselt sallivamaks II
Vatikani kirikukogu (1962 . 1965). Kolm põhisuunda kristlikus teoloogias on:
liberaalne (kiriku-uuenduslik, piiblikriitiline, dialoogialdis)
konservatiivne (veendumus oma suuna ainuõigsuses, vaenulikkus piiblikriitika suhtes,
traditsionalism)
fundamentalistlik (Piibli sõnasõnaline tõlgendamine)

Kristluse juurtega tähtsamad usundid

Kristlusest väljakavanud suurimad iseseisvad usulised liikumised kuulutavad, et kõik
olemasolevad kristlikud teoloogiad on eksiõpetused. Niisugused liikumised on järgmised:
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ehk mormoonid (rajanud 1823 Joseph Smith USA-s, u
11 miljonit)
Jehoova tunnistajad (rajanud 19.saj II poolel Charles Taze Russell USA-s)
Ühenduskirik (rajanud 1954 Sun Myung Moon)
Kristlik Teadus (rajanud 19. saj II poolel Mary Baker Eddy USA-s).

Islam

Viimase monoteistliku maailmausundina tekkis 7. saj algul Araabia poolsaarel islam (araabia k
aslama 'allutab end'). Selle lähtekohad peituvad kõrbenomaadide polüteistlikus usundis, mille
jumalatepere peaks oli taevajumal (ar Allah 'Jumal'). Palverännakukohana oli Meka tuntud juba
sajandeid enne islami tekkimist.

Usundi tekkimine
Isalmi rajaja Muhamed (Mohammad) sündis 570. a. Meka kaupmehena puutus ta kokku
ristiusu ja judaismiga. 40-aastaselt jõudis ta veendumusele, et Allah on teda prohvetiks valinud.
Algne sõnum, mida ta kuulutas kõlas: Ei ole jumalat peale Jumala; kõik teised on ebajumalad;
Jumala kohtupäev on ligi. Esimesed toetajad, muslimid (ar 'Jumala tahtele alistunu'), olid tema
naise sugulased. 622. a põgenes koos teiste muslimitega kaubalinna Mediinasse. Mediinast kujunes
uue usundi (islam 'kuuletumine') poliitiline keskus.
Muhamed:
• rajas koguduse
• ehitas mošeesid
• määras kindlaks palvuste ajad ja suuna
• andis välja seadusi
630. a vallutas ta Meka ja määras sealse muistse Kaaba pühamu peamiseks usukeskuseks.
Mahamed suri 632 Mediinas ja on sinna maetud. Islami seisukoha järgi oli Muhamed inimesena
Allahi viimane saadik – prohvet, kes vahendas inimestele Allahi tahte – Koraani.

Pühakiri
Koraan koosneb Muhamedi ilmutustest. Pühakirja juurde kuulub Muhamedi kohta käiv
pärimus ehk sunna. Tekst pandi ja redigeeriti 7. saj keskpaigaks. Islami järgi on Koraan taevase
originaali täpne koopia. Ehtne saab Koraan olla vaid araabia keeles, nii nagu Jumal selle
Muhamedile ilmutas. Koraan koosneb 144 suurast (peatükist). Esimene suura on lühim ja ühtlasi
muslimite tähtsaim palve. Teine on pikim ja siis suurad lühenevad kuni lõpuni. Koraan on
muslimite õpetuse ja eluviisi tingimusteta norm. Koraani õpetuse põhiteesid on järgmised:
1. Jumal on ainus ja igavene looja ja armuline kohtumõistja
2. Jumal on kõikvõimas ja kõiketeadja, kes on kõik ette määranud
3. inimene on Jumala looming
4. judaism ja kristlus on Jumala varasemad ilmutused, aga õigeim ja viimane ilmutus on siiski
islam.

Õpetus ja kultus
Usu aluseks on nn viis sammast (peamist ettekirjutust).
1. Usutunnistus „Ei ole Jumalat peale Jumala ja Muhamed on tema saadik.“ Siit tuleneb
absoluutne monoteism, vaieldamatu kuuletumine, usk Jumala kui isevalitseja teenritesse
(inglitesse), Koraani pühadusse, ettemääratusse ja viimse kohtumõistmisesse.
2. Palvetamine viis korda päevas näoga Meka suunas. Enne toimub rituaalne pesemine.
Palvusele hüüab muezzin pühakoja torni minareti otsast. Mošee jumalateenistuse päev on
reede. Preesterkonda ei ole. Imaam või mulla on lihtsalt jumalateenistuse eespalvetaja,
juhataja ja kogudusevanem.
 3. Almuste andmine, hoolitsemine vaeste ligimeste eest.
4. Paastumine. Tähtsaim paast on ramadaanikuul, mille ajal ei tohi aoajast pimeduse
saabumiseni süüa, juua ega suguelu elada, öisel ajal piirangud puuduvad.
5. Palverännak Mekasse üks kord elus.

Eluviis
Muslimid ei tohi tarvitada alkoholi, süüa sealiha ja veretoite. Poisslapsed tuleb ümber
lõigata, mida toimetatakse alates 8 päeva vanuselt. Juba Muhamedi eluajal juurdusid džihaadi ehk
uskumatutevastase püha sõja kohustus ja piltide kummardamise keeld. Surnu tuleb matta
võimalikult samal päeval enne päikeseloojangut. Naine ei tohi katmata end avalikult näidata. Mees
tohib pidada kuni neli naist, aga peab suutma neid ülal pidada. Lahutamiseks piisab 1. suura
lugemisest koos kolmekordse kuulutamisega „Ma lahutan end sinust“. Koraani õiguse järgi tuleb
vargal käsi maha raiuda, abielurikkuja naine kividega surnuks visata. Fundamentalistlikes islami
riikides kasutatakse islamiõigust tänapäevalgi. Ajaarvamise algust loetakse 622. aastast ja kasutusel
on 354-päevane kuukalender.

Levimine
Püha vallutussõda ehk džihaad uskumatute vastu algas juba Muhamedi eluajal. 20 aastaga
vallutati Lähis-Ida, 7. sajandi lõpuks Põhja-Aafrika kuni Atlandi ookeanini ja Pärsia kuni Indiani. 8.
sajandi algul vallutati ka Hispaania ja oli tekkinud Araabia kalifaat. 732. a peatas Karl Martell
Poitiers'i lahingus muslimite sissetungi Lääne-Euroopasse. 8. sajandil tungisid araablased Indiasse,
Kesk-Aasiasse ja Loode-Hiinasse. 1453. a. vallutasid islami vastuvõtnud türklased
Konstantinoopoli. 9 – 13. sajand oli araabia kultuur keskaja õitsvam kultuur. Oma usu tohtisid
säilitada vaid juudid ja kristlased, teisi kiusati halastamatult taga. Eriti julm oli zoroastristide
hävitamine Pärsias 7. - 8. sajandil ja budistliku kultuuri hävitamine Indias 9. - 11. sajandil. Islami
langusaeg kestis 16. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni. 20. sajand nägi araabia rahvusriikide
tekkimist ja fundamentalismi taassündi, 21. sajandi algul ohustab maailma islamiäärmuslaste
terrorism.

Voolud
650. a paiku toimus lõhenemine sunniitideks ja šiiitideks. Sunniite, kes peavad end
õigeusklikeks ja kaliif Abu Bakri järgijateks, on valdav enamus. Sunniidid tunnistavad ainult
Koraani ja sunnat, hilisemaid ilmutusi ei tunnistata. Šiiidid on kaliif Ali järgijad, usuvad ka
hilisemaid ilmutusi ja ooravad messias Mahdi tulekut. Šiiitlus on riigiusk Iraanis, on levinud ka
Iraagis, Aserbaidžaanis, Süürias, Põhja-Indias ja Ida-Aafrikas.
Sufism on müstiline ja askeetlik munagliikumine.

Ühiskonnaelu
Ühiskonnaelu aluseks on:
1. Koraan kui Jumala sõna
2. Sunna kui pärimus Muhamedi elust ja sõnadest
3. Šariaat kui Koraanil ja sunnal põhinev õigussüsteem.
Pühakirja ja seaduste tõlgendajateks on muftid. Saudi – Araabias valitseb vahhabiitlus kui rangelt
ortodoksne sunniitlus ja seadustik järgib šariaati. Iraanis valitseb fundamentalistlik šiiitlus, Liibüas
sunniitlik ja islamisotsialistlik diktatuur. Kõige ilmalikum islamiriik on Türgi. Ka Egiptuse
vabariiklik ning Maroko ja Jordaania monarhistlik islam on ilmalik. Islam on kogu poliitilist,
majandus- ja sotsiaalelu hõlmav religioosne eluviis.