Tuulepealne maa

12-osalise draamasarja "Tuulepealne maa“ tegevustik toimub põhiosas Eesti esimese

iseseisvusaja aastail (1917 – 1941) ja kajastab Eesti riigi sündi, eneseotsinguid ning iseseisvuse
hävimist Teise maailmasõja käigus.
Kõike seda näidatakse läbi konkreetsete inimsaatuste. Loo keskmes on kaks perekonda,
Läänemaal asuva Roo kaluritalu pere ja Tallinna prominentse advokaadi Kallaste perekond.
Neist omakorda keskseimad on Toomas Roo ja Indrek Kallaste, põlvkonna- ja koolikaaslased
ning Vabadussõja relvavennad. Ülekantud mõttes kajastavad nende elusündmused,
mehekssaamine, perekondlikud probleemid jms. eesti ühiskonna elukäiku kahe maailmasõja
vahelisel ajastul. See ajastu sisaldas nii palavikulisi otsinguid ja eksirännakuid kui idüllilisi
eneseleidmisi. Toomas Roo jõuab Eesti elus pettuda, liituda vabadussõjalaste liikumisega,
pettuda selleski ning jõuda sõja eelõhtuks oma eraeluga n-ö turvalisse sadamasse, mis välistel
asjaoludel paraku kildudeks puruneb. Indrek Kallaste, haritlasperekonnast pärit mõnevõrra
skeptilisema vaimuga natuur, umbusaldab vabadussõjalaste retoorikat – siit vastuolud sõber
Toomaga –, kuid satub ise segastesse afääridesse oma eraelu kaudu.

Olulised tegelased on ka Indreku kaks õde, Adele ja Maret, kellest esimene esindab pealtnäha
nõrga, neurootilise ja loomingulise naise tüüpi (kuid kelles võib avalduda ka väga tugev sisu),
Maret on pragmaatilisem ja isepäisem, kuid mitte kujutlusvõimetu. Samuti on oluline roll
Indreku isal Arturil ja onu Osvaldil ning Tooma isal Joosepil, kes kolmekesi esindavad kolme
eestlase tüüpi: Tallinna edukas advokaat, pisut tõusiklusse kalduv ärimees ja tõsine ning töökas
kalurist talumees. Olulise sõnumiga kõrvaltegelastest tuleb nimetada veel Artur Kallaste ja
Joosep Roo abikaasasid, Nõukogude agenti Vorontsovi, rätsepmeister Sammalt abikaasa Astaga,
vabadussõjalast kapten Ploompuud, Toomas Roo õde Marjut ja Arturi väimeest, aferist Leo
Solbat.

Kõrvaltegelastena astuvad üles konkreetsed ajaloolised isikud (Konstantin Päts, Johan

Laidoner jmt.), kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure ajaloolise tõepära,
kohati lausa faktitäpsuse poole. Tervikuna ei ole tegemist siiski mitte kunstilise dokumentaaliga,
vaid ajaloolisele taustale projitseeritud fiktsiooniga, milles eeskätt läbi eraeluliste seikade ning
arengute antakse edasi ajastu meeleolusid ja mõttemaailma.

Sari lõpeb tõdemusega, et aeg ei peatu ja et Eesti ei saa kunagi valmis. Otsad tõmmatakse kokku
lõdvalt (nii nagu see elus ongi), mis võimaldab soovi korral sarja jätkata.