BASSET HOUND

TÕUST

Basset on suurte lontkõrvadega filosoof - kogu tema olemusest õhkub rahulikku

mõtlikkust ja leebet tolerantsust kogu selle veidra maailma ja tema pentsikute elanike
vastu. Veidi äraolevalt toetab ta oma taguotsa maha, vaatleb vaikides ümbrust ja pilk
tema heatahtlikes pruunides silmades näib ka kõige imelikumaid elajaid kohates ütlevat:
"Noo... miks ka mitte?"

Basset on Prantsuse esivanematega pikk, madal ja hea ninaga hagijas. Kindlasti on ta üks
kõige ilusamaid ja ebaharilikumaid hagijaid üldse, võlgnedes suures osas enda väärika
väljanägemise oma suurele majesteetlikule peale, mis on ehitud pikkade, sametiste
kõrvade, kurrulise lauba ja tumedate, hingestatud silmadega. Kahtlemata on Basset
jäänud üheks kõige kergemini äratuntavaks tõuks üldse.
ISELOOM

Basset on muhedus ise - veidi raskepäraselt ringi vantsides ei lase ta end naljalt millestki
häirida ning paistab igasuguse olukorraga alati rahul olevat. Inimestesse ja tavaliselt ka
teistesse loomadesse suhtub ta mõistva sõbralikkusega, armastab lapsi ning on kiindunud
oma perekonda. Basset on üks väheseid jahikoeratõuge, kelle kolimine paksust padrikust
linnakorteri betoonseinte vahele erilisi probleeme ei valmista. Kuigi värske jäljerada on
sellele pontule endiselt niivõrd hingelähedane, et peremehe kutsedki selle kõrval pahatihti
oma mõju kaotavad, saab basset suurepäraselt hakkama ka tavalise perekoerana. Oma
raske ja pika keha ning lühikeste töntsakate jalakestega ei vaja ta meeletut jooksutamist
või hirmpikki jalutuskäike. Kuigi see lontkõrv pole kõige kiirema sammuga, ei tähenda
see aga, et talle piisaks ka kümneminutilisest vantsimisest ümber maja (kuigi tema
näoilmest võiks seda alati välja lugeda). Aga justnimelt äärmusliku kehakuju ja
pidurdamatu söögiisu tõttu tuleb talle võimaldada igapäevane tiir pargis, sest tema
heasüdamlik leplikkus andestab küll iga kord omanikule mõtte, et "Ah, küll homme
lähme!", ent selle eest peab tihti lõivu maksma neljajalgse sõbra tervis. Kergesti tekkiv
ülekaalulisus mõjub halvasti pikale selgroole ja lühikestele jalgadele. Lisakilod on aga
varmad kogunema, kuna basset on kohutavalt maias ega lase kunagi käest võimalust
mõni paluke manguda. Ja kui veel vaadata tema nii kurbadesse silmadesse - liiga raske on
leida jõudu, et sellisele anumisele külmaks jääda. Liiatigi on ta ju nii tore ja kuulekas
koer. Ning sealt need juustu- ja vorstitükikesed pudenevadki. Aga võrdlemisi
sõnakuulelik ja üsnagi hästi õpetatav koer on basset tõepoolest. Kuigi ta võib mõnikord
veidi kangekaelne olla ja peaaegu alati oma aeglase loomu tõttu käskude täitmisega
venitada, on ta ju siiski nii heasüdamlik sell, et peremehe soovile tihti vastu vaidlema ei
kipu. Vaid puhtust pidama õpib bassetijuntsu võib-olla natuke hiljem kui tema
eakaaslased. Ja kuigi toas armastab see lontkõrv enamasti sügavalt põõnata, tuleb siiski
arvestada sellega, et kui ta üksi kodus olles suu lahti teeb, siis see üdini jahikoeralik kume
jorutamine kostab vägagi kaugele ja läbi mitme paksu seina. Kui aga bassetile andestada
ka mitte kõige viisakamad lauakombed (ta kipub plätserdama ja ilastama) ning tavaline
koeralõhn, on see malbe loomuga peni üks sobilikumaid perekoeri üldse.

• Rahulik, hea iseloomuga ja südamlik. Saab hästi läbi nii inimeste kui ka teiste koerte
ja lemmikloomadega. Lastega hea ja kannatlik. Peab ennast sülekoeraks. Valvuriks ei
sobi. Tahab järjekindlat peremeest, kes on ikka ise nö karjajuht. Koer peab teadma oma
kohta perekonnas (karjas), - kõik inimesed tulevad alati enne teda! Siis on koer õnnelik ja
pererahvas rahul.

• Tundliku ja kangekaelse iseloomuga. Võtab karistusi ja noomimisi väga hinge. Võib

olla jonnakas ja mugavalt selektiivse kuulmisega.

• Karja mentaliteediga. Üksik Basset ei pruugi pikkade üksiolekutega kuigi hästi toime
tulla. Tööl käiv omanik võiks arvestada, et paremuselt järgmine asi, peale teiega koos
olemise, on teise koera seltskond.

• Tegemist on jahikoeraga. Basset on algselt aretatud väga hea haistmisega jäljekütiks.

Tema nina võib viia teda ohtlikesse olukordadesse, nagu autotee või aiaga ümbritsemata
basseini… Bassetil on ohutuim turvalisel, kinnisel alal või rihma otsas.
• Suhteliselt madala aktiivsusega. Aldis rasvumisele. Tervel, treenitud Bassetil jagub
energiat küll, kuid samas rahulduvad nad ka mõnusa pärastlõunase pikutamisega päikese
käes… Kuigi selline endaga rahulolev natuur teeb neist ihaldatud lemmikud, peab nende
kaal kontrolli all olema! Igapäevane pikem jalutuskäik on väga soovitatav.

• Suur, kogukas koer, kellel on rohkem luumassi oma kaalu kohta, kui ühelgi teisel
koeratõul! Kuigi Basset on madal ja maadligi, pole tegemist väikese koeraga. Enamasti
kaaluvad nad 25- 35 kg. Keskmisel inimesel on raskusi täiskasvanud Basseti tõstmisega.
• Siledakarvaline koer. Tüüpiline jahikoerakasukas. Karv ei vaja mingit erihooldust.
Bassetit võib pesta nii tihti kui vajalik (ja nii harva kui võimalik). Harjamine ja
kammimine on samuti väga mõnusad tegevused. Bassetite värvi osas ei ole mingeid
reegleid, lubatud on kõik hagijate värvikombinatsioonid. Tavaliselt mitmesugused mustad,
tumedad, pruunikad või heledamat sorti laigud valgel põhivärvil. Ajab karva aastaringi.

• Kutsikatel on kasvueas erivajadused! Kuni aastaseks saamiseni, ei tohiks Basseti

kutsikad käia piki treppe üles ja alla ja ei tohiks neil lubada peale ja maha hüppamist nt
diivanile, voodisse või mujale. – Selle raske kondiga tõu liigesed alles arenevad ja pidev
ülemäärane pingutus või väsitamine võib põhjustada jäävaid vigastusi. Pärast aastaseks
saamist ei tohiks need tegevused, mõistlikkuse piires, teie Bassetile kahjulikuks osutuda.

• Lühikesed jalad võivad tähendada ka abivajamist. Mitte

kõik, aga paljud Bassetid vajavad abi nt autosse saamisel. Unikaalse, madala
kehaehitusega Basset pole just suurem asi hüppaja.
• Pikad kõrvad ja rippuvate laugudega silmad vajavad puhastamist ja küüned
lõikamist. Basseti pikad lontis kõrvad takistavad õhu ringlust kõrvas ja on seepärast
nakkustele väga vastuvõtlikud. Kõrvu peaks puhastama u korra nädalas, silmad tuleb
samuti mustusest ja rähast puhastada ja küüsi lõigata nii 1-2 x kuus.

• Bassetid on vokalistid. Nad uluvad ja hauguvad kui nad midagi tahavad või arvavad,
et midagi on lahti. Neil on väga tugev ja kõlav hääl. Nad kasutavad tähelepanu saamiseks
ka madalat, kurguhäälset vingumist, mis kõlab, nagu „rääkimine“.
TERVIS

Võrreldes teiste tõugudega, on Bassetid üldiselt üsna hea tervisega koerad. Sellegipoolest,
nagu teistelgi puhtatõulistel koertel, võib neil esineda pärilikke soodumusi haigestuda
teatud haigustesse. Nt on selle tõu puhul märkimisväärne kääbuskasvu esinemine. Samuti
on enamesinevateks pärilikeks haigusteks veel: glaukoom e rohekae, trombopathia
(teatud verehaigus), epilepsia, von willebrandi tõbi (vere hüübimise haigus),
hüpothüroidism (kilpnäärme alatalitus), patellar luxation (teatud põlveprobleem) ja
puusa- ning õla düsplaasia. Vii ennast võimalike terviseprobleemidega juba varakult
kurssi ning veendu, et teed omalt poolt absoluutselt kõik selleks, et koera hea tervis
püsiks!

SELJA- ja KAELATRAUMAD

Bassetile tuleb kohe õpetada, et kaelarihmaga jalutades ei tohi tirida. Tugev rihma
otsas rebimine ja tugevad järsud tõmbed (kas siis koera või omaniku poolsed) võivad
vigastada koera kaela ja selga ning lõppeda väga tõsiste traumadega, mille tulemusena
vigastuvad selgroolülid, lihased või närvid. Mõnedel koertel on valud nii tugevad, et nad
nutavad ja uluvad.

Tegemist on väga tõsise probleemiga ning ole tähelepanelik võimalike sümptomite suhtes:

*Muutused koera rühis

*Koer ei taha pead tõsta

*Koer ei taha järsku enam trepist käia ega hüpata

*"Kange" kael ja tundlik puudutamise suhtes

*Silmnähtavad selgroo deformatsioonid

*Küürus selg, liikudes hoiab tagajalgu kõhu all

*Nõrkus, kõnnak võdisev

*Koer on võimetu käima, ühest või mitmest jäsemest halvatud

*Palavik, kehv isu, letargia

Märgates sarnaseid sümptomeid oma koeral, tuleb temaga kiiresti arsti juurde minna, et
välja selgitada probleemi põhjus ja alustada kohest ravi.

Selja- ja kaelavalude ravi võib sõltuvalt valust ja selle asukohast olla väga erinev. Valusid
ravitakse põletikuvastaste toimeainetega (mittesteroidid või kortisteroidid),
antibiootikumidega, lihastelõdvendajatega ja/või kemoteraapiliste toimeainetega.

Kirurgiline sekkumine on soovituslik selgrootrauma, lüli ja lülidiski nakkuse ja selgroos

või selle ümbruses paikneva vähi korral.

MAOLAIENEMUS

Kuna Bassetitel on suur rindkere, siis on nad altid saama maolaienemust. On parem anda
neile päevas pigem 2 või 3 väiksemat söögikorda, kui 1 suur kõhutäis. Kui Basset sööb
kõhu pilgeni täis, tuleks teda pärast seda mitme tunni jooksul jälgida…

PÄRILIKUD HAIGUSED

Puusaliigese düsplaasia

Puusaliigeste düsplaasiat
on leitud KÕIKIDEL
tõugudel. Seega on tegemist
haigusega, mis puudutab
kõiki koeri ja nende
omanikke. Arvatakse, et
puusaliigeste düsplaasia on
pärilik liigestehaigus, mille
tekkes mängivad rolli nii
geenid, ümbritsev keskkond
kui ka toitumine.

Puusaliiges koosneb reieluu

pähikust ja puusanapist.
Puusanapp omakorda
moodustub kolmest
vaagnaluust ja iseseisvast
napaluust, mida omavahel
ühendab kõhrkude. See
kõhrkude luustub lõplikult
alles koera täisikka jõudmisel
ning on koos puusanapiga
nooremas kutsikaeas ümbritsevatele mehaanislistele mõjutustele väga vastuvõtlik.
Düsplaasiat iseloomustab puusanapi lamenemine. Kausjas kuju, mis sellele on normallne,
kaob ning reieluu pähik ei saa oma õiges asendis fikseeruda. Sellest tulenevalt
moodustubki n.ö. "lõtv" liiges, mis raskematel juhtudel võib põhjustada koeral isegi
liikumisvõimetuse.

Düsplaasia avaldub alates neljandast elukuust kuni pooleteise aastani ning selle
tunneb ära järgmiste tundemärkide järgi:
1. koeral on raskused lamamisest tõusmisel
2. tõustes kasutab koer ainult esijalgu, vedades tagajalgu järel
3. "jänese hüppamist" meenutav kõnd (bunny-hopping gate)
4. vastumeelsus liikumaminemisel
5. lonkamine peale suuremat füüsilist koormust
6. taaruv või õõtsuv kõnnak
7. muutused temperamendis, loidus

Düsplaasia ilmneb peamiselt koertel, kellel on selleks geneetiline eelsoodumus, kuid on

ka tegureid, millega omanik ise saab düsplaasia tekkimise võimalust kahandada. 1960.-
ndate aastate alguses hakati uurima toidu mõjutavuse suurust düsplaasiale. Leiti, et
kustikal, kes saab normaalsetes kogustes proteiini ja rasvaineid, on väiksem oht
düsplaasiasse haigestuda. Probleem ei seisne aga mitte nende ainete ala- vaid
ületarbimises. Peamine faktor, mis kutsika düsplaasia tekke-ohtu mõjutab, on kasvu
kiirus. Ülikiire kasvamine ei tee täiskasvanuna koera suuremaks, põhjustab aga peaaegu
kindlasti ortopeedilisi probleeme, sealhulgas ka düsplaasiat. Proteiini, kaltsiumi, c-
vitamiini ja mineraalidega liialdamist peavad arstid üheks suureks düsplaasia tekke
põhjustajaks.

Ravi

Olenevalt juhtumist ravitakse puusaliigeste düsplaasiat kas meditsiiniliselt või

kirurgiliselt. Meditsiiniline ravi kujutab endast erunevaid harjutusi, kehakaalu
reguleerimist ning valu reguleerimist ravimitega. Näiteks ujumine on väga kasulik ning
üldse harjutused, mis asetavad tagajala liigestele võimalikult vähe koormust. Kirurgiline
ravi sõltub düsplaasia raskusastmest.

EPILEPSIA

Alles oli teie lemmikuga veel kõik korras. Ta lebas oma asemel. Järgmisel hetkel on ta
juba teadvusetu, tema keha tõmbub üleni jäigaks ning pea on heidetud kuklasse. Kas ta
üldse hingabki? Teid haarab kohutav paanika. Mida teha? Üritate oma sõpra kuidagi
aidata. Kuid kuidas? Hüüate paanikas kedagi teisest toast, et ta kohemaid arstile helistaks
– koer sureb!!! Juba on kogu looma keha haaranud tõmblused. Põlvitate tema juurde, et
teda kuidagi rahustada, kuid ta ei reageeri ei teie hüüdmistele ega puudutustele. Olete
kunagi kuulnud, et krampide ajal võib keele kurku tõmmata või sellesse hammustada.
Üritate oma näppe kramplevate lõugade vahale ajada, mille tulemusena saate hoopis ise
viga. Sekundid tunduvad pikkade minutitena. Kas tõesti see ei lõpegi? Kuid enne veel,
kui kellelgi teie lähedastest õnnestub loomaarst telefonitoru otsa saada, tundub, et
olukord hakkab paremaks minema. Juba hakkab sõber tegema sügavaid hingetõmbeid,
keha muutub taas lõdvaks. Juba kergitab ta segaduses korraks pead. Lõpuks ometi sai ka
arsti toru otsa. Kuid õnneks pole selleks enam ka suuremat vajadust. Kui arst palub teil
krambihooga seotut lähemalt kirjeldada, ei meenu teile enam õieti midagi. Arst üritab teid
rahustada, et tõenäoliselt on tegu epilepsiaga ning see pole sugugi nii ohtlik, kui
esmapilgul tundub.

Krambid on ilmselt üks kõige hirmutavamaid kogemusi teie neljajalgsele sõbrale ning
teile endale. Seda eriti just esimesel korral. Ilmselt on omanik toimunust kõige rohkem
šokeeritud.

Mis on epilepsia?

Mis seda põhjustab? Kuivõrd ohtlik see on? Kas see on ravitav? Teie peas on keerlemas
hulk küsimusi.

Krambid on alati märk ebanormaalsest ajutegevusest. Kuid selle põhjused võivad peituda
kas otseselt ajus või kusagil mujal organismis. Idiopaatiline epilepsia (IE) e langetõbi on
koertel kõige sagedasemaks krampide põhjustajaks, esinedes keskmiselt 1% koertest.
Erinevatel tõugudel võib esinemissagedus olla 0,5-17%. Kuigi seda haigust esineb ka
kassidel, põhjustavad kassidel krampe sagedamini teised haigused.

Epilepsia valdkonnas ei valitse ka spetsialistide hulgas täit üksmeelt, kohata võib üsna
erinevaid seisukohti. Üldiselt mõistetakse idiopaatilise epilepsia all ajurakkude
ebanormaalsest elektrilisest aktiivsusest tingitud korduvaid krambiepisoode. Kuid krampe
võivad põhjustada ka muud haigused näiteks ajukasvajad, arenguhäired, südeme-
vereringe või ainevahetushaigused, mürgistused jne.

Algselt kirjeldatud krambiepisood on idiopaatilisele epilepsiale küllaltki tüüpiline: algab

äkki, haarab kogu keha, kestab mõnikümmend sekundit kuni paar minutit ning kulgeb
teadvuse kaoga. Episoodi lõppedes on loom mõnda aega väsinud või segaduses, kuid
varsti taas täiesti normaalne. Tegelikult pole see kaugeltki mitte enamikul loomadel
täpselt nii. Paljudel loomadel esinevad enne otsest krambihoogu eelnähud, kus loom on
rahutu, otsib omaniku lähedust vms. See võib kesta sekundeid, minuteid kuni tunde. Ka
tegelik haigushoog ei pruugi alati kulgeda täieliku teadvuse kaoga. Krampidest võib olla
haaratud vaid nägu, üks jäse või üks kehapool. Episood võib kulgeda ka hoopis
lihasnõrkusena. Sageli esineb haigushooga seoses tugev süljevool, hirmutunne või
agressiivsus, ebanormaalne häälitsemine, põie tühjendamine vms. Osadel loomadel võib
esineda mitu epilepsiahoogu päevas, võimalikud on ka ülipikad episoodid. Kuigi IE
korral esineb esimene episood sagedamini poole kuni viieaastastel koertel, võib seda
siiski ilmneda igas vanuses.

Paraku peab mainima, et hetkel ei osata loomadel ainult krambihoo kirjelduse alusel
nende tekkepõhjuseid täpselt kindlaks määrata.
Idiopaatilist epilepsiat on leitud väga paljudel koeratõugudel. Seetõttu oleks ilmselt
lihtsam mainida tõugusid, kellel IE-d pole kirjeldatud. Haiguse pärilikkuse üle on palju
spekuleeritud. Aretusuuringud ning sugupuude analüüsid annavad siiski piisavalt
kinnitust haiguse pärilikust taustast belgia lambakoertel, beeglitel, kuldsetel ja labradori
retriiveritel, berni karjakoertel, bokseritel, puudlitel jpt tõugudel. Täpne pärilikkusmudel
võib tõuti olla erinev. Seega peab hoolega kaaluma, milliseid epileptilise koera sugulasi
tohib aretuses kasutada.

Kuidas idiopaatilist epilepsiat diagnoositakse?

Kuna krampe või krampide sarnaseid sümptoome võib esineda mitmete erinevate
haiguste puhul, on kindlasti põhjust haigushoo järel koera loomaarstile näitama minna.
Esmalt soovib loomaarst kindlasti lähemat teavet kogu haiguse kulu kohta. Seejärel
teostab ta koerale ülduuringu ehk vaatab, katsub ja kuulab looma üle. Siis teostab
loomaarst neuroloogilise uuringu. Selle eesmärk on välja selgitada, kas loomal on
mingeid püsivaid neuroloogilisi probleeme ning kui on, siis kus need probleemid
paiknevad. Kui teie koeral on IE, ei tohiks nendes uuringutes mingeid muutusi esineda.

Järgmine samm on tavaliselt ulatuslike vereanalüüside tegemine. See on vajalik, et

selgitada välja muid haigusi, mis võiksid olla krampide põhjustajaks. Kui vereproovides
leitakse mingeid muutusi, võib loomaarst põhjuste väljaselgitamiseks soovitada
lisauuringuid (näit. röntgen- või ultraheliuuring). Kui arstil on põhjust kahtlustada aju
struktuurseid probleeme (selleks annab tavaliselt alust looma ebanormaalne käitumine ka
krambihoogude vahel või muutused neuroloogilises uuringus), soovitatakse tavaliselt
teha kas kompuutertomograafia või magnetresonantsuuring. Kuna vastavaid seadmeid
meie loomaarstide käsutuse veel pole, tehakse uuringud enamasti kusagil inimeste haiglas.
Nimetatud uuringute üsna kalli hinna tõttu soovitatakse neid IE patsientidele väga harva.
Teatud juhtudel võib arst soovitada ka seljaajuvedeliku uuringuid. Kuna ka viimased
uuringud peaksid IE patsientidel olema leiuta, jõutaksegi diagnoosini teisi haigusi
välistades. Aju elektriliste impulsside uuringut e. elektroentsefalograafiat, mis on
inimeste uurimisel väga laialt kasutusel, kasutatakse loomade uurimiseks üliharva.
Viimati mainitud uuringus võib leida epilepsiale iseloomulikke muutusi. Paraku pole neid
uuringud meil hetkel veel võimalik teha. Kahjuks ei eksisteeri veterinaarias IE
diagnoosimiseks vajalike minimaalsete uuringute soovitust. Sellegipoolest ei saa kuidagi
soosivalt suhtuda epilepsiadiagnoosi, mis on telefonitsi määratud. Vale või koguni
kahjuliku ravi vältimiseks on siiski ainuke võimalus looma enne ravi alustamist arstile
näidata.

Ravi eesmärk

Kuigi ravi eesmärk on saavutada krambihoogude kadumine, õnnestub seda kahjuks üsna
harva täielikult saavutada. Siiski õnnestub enamikul loomadel raviga saavutada
märgatavat krambihoogude vahede pikenemist ja nende kestvuse lühenemist.

Millal on õige aeg ravi alustada?

Ka selles küsimuses ei valitse arstide seas täit üksmeelt. Enamik arste soovitab alustada
ravi juhul, kui krambihoogude vahe on väiksem kui 6 nädalat. Samuti ajendab ravi
alustama, kui päevas esineb rohkem kui 1 episood või kui episoodi kestvus on pikem kui
10-15 minutit. Paraku peab otsuse langetama siiski looma peremees. Seda loomulikult
arsti antud soovituste alusel. Ravi kestab enamikul juhtudel kogu looma ülejäänud elu,
mistõttu kujuneb ka üsna kulukaks. Parem on aga ravi üldse mitte alustada, kui anda
ravimeid ebakorrapäraselt. Ravi järsul lõpetamisel võivad krambihood hoopis sageneda.

Milline on võimalik ravi?

Kuigi koertele kasutatavate ravimite hulk on üsna piiratud, tuleb sobiliku ravimi
leidmiseks läheneda igale koerale individuaalselt. Esimese valikuna kasutatakse koertel
enamasti phenobarbitaali. Sobiliku ravimiannuse leidmiseks võetakse aeg-ajalt
vereproove. Osadele koertele määratakse lisaks veel ka kaalium bromiid. Seega tuleb
arvestada, et efektiivse tulemuse saavutamiseks peab algselt külastama arsti paari kuu
tagant, hiljem vähemalt 2 korda aastas. Samuti tuleb arstiga kindlasti läbi arutada
tekkinud probleemid või muudatused ravis. Ravi lõpetamist võib kaaluda juhul, kui 6 kuu
jooksul pole krambihoogusid esinenud. Pärast arstiga nõupidamist lõpetatakse ravi
võimalike ohtude vähendamiseks tavaliselt järk-järgult.

Kas ravi võib olla koerale ohtlik?

Kindlasti võivad ravimitel esineda ka mõned kõrvatoimed. Üldjuhul on need ravimid

muidu tervele koerale siiski väga väheste kõrvaltoimetega. Kõige sagedasem kõrvaltoime
on phenobarbitaali ravi alustades loidus. Esimese nädala jooksul sellised kõrvaltoimed
reeglina kaovad.

Kas IE on eluohtlik?
Enamik krambihoogusid ei ole kindlasti eluohtlikud. Ohtlikuks võivad kujuneda ülipikad
või ülisagedased krambihood. Harva on loomaarst sunnitud koera magama panema, kuna
ravi osutub loomaomanikule teostamatuks või kui see ei anna oodatud efekti.

Mida saab ise ette võtta?

Vaevalt et teil kodustes tingimustes õnnestub oluliselt looma aidata. Algselt kirjeldatud
episoodi põhjal ei tasu näppe koerale suhu toppima hakata. Ta ei tõmba keelt kurku ega
hammusta ohtlikult keelde. Kui krambihoog satub tulema kohas, kus loom end vigastada
võib (näit. kusagilt alla kukkuda või endale midagi peale ajada), tuleb võimalikud ohud
kõrvaldada. Kui teie looma krambihoog kestab ebaharilikult kaua, on kindlasti põhjust
kohe arsti juurde kiirustada. Võimalik, et teie lemmik vajab tõhusat abi. Kui teie koera on
tabanud sellised pikad hood korduvalt, tasub teil oma loomaarstiga kindlasti sellest
rääkida. Võimalik on välja kirjutada ravimit, mida saab esmaabi korras kodus koera
pärasoolde manustada.

Mida ootab loomaarst loomaomanikult?

Heade tulemuste saavutamiseks eeskätt head koostööd. Kui teil tekib küsimusi või
probleeme, võtke kindlasti ühendust oma loomaarstiga. Selleks, et teie poolt antav info
oleks võimalikult täpne, on soovitav kasutada epilepsia päevikut. Sinna tuleks märkida
kõik nähtud krambihood, nende täpne kestvus ja toimumisaeg, kõik ravis tehtud
muutused ning muud olulisemad tähelepanekud. Nii on ka arstil kergem ravi tulemusi või
probleeme hinnata. Kuna enamasti ei juhtu loomaarst teie loomal esinevaid hoogusid
nägema, ei tee paha, kui teil pärast esmast šokki õnnestuks mõnda episoodi filmida. See
võib aidata teie arstil probleeme paremini hinnata. Enamikku epilepsiat põdevaid koeri
ootab sobiliku ravi korral ees veel mitu head aastat täisväärtuslikku elu.

Hüpothüroidism e. kilpnäärme alatalitlus

Hüpothüroidism on enimlevinud sisenõrenääme häire koertel.Seda peetakse

perekondlikuks haiguseks, mis kandub edasi polügeneetiliselt. Seda iseloomustavad
mitmed sümptomid: letargia, jõuetus, tuhm ja kuiv karv, seborröa, muutused karva värvis,
viljatus, munandi artroopia ja veel paljud muud. Seda on üsna keeruline diagnoosida, sest
paljudel nendel sümptomitel võivad ollaka muud põhjused.

Kilpnäärmetestid ei pruugi samuti täit vastust andda, kuid siiski - olles saanud positiivse
vastuse (kasutades tõenäoliselt kilpnäärme biopsiat) jääb üks probleem - segadus ja
vastuolulisus kilpnäärme hormoonide dooside ning manustamise osas.

PARASIIDID

Parasiidid jagunevad laias laastus kaheks: sise- ja välisparasiidid. Koeral on nendesse

suhteliselt lihtne nakatuda ning see ei tähenda, et oled olnud halb omanik. Kuid jättes
kõik parasiitidele viitavad sümptomid tähelepanuta ning parasiidi tõrje tegemata, võib
koer saada nii tõsiseid tervisekahjustusi, et need põhjustavad talle suurt piina või koguni
surma - siseorganite kahjustused, kehvveresus, akuutsed põletikud jne. Seega - tunne
vaenlast!

Solkmed ja ussid

Eestis on enamlevinud ussideks solkmed

Kutsikasolge (Toxascaris leonina) ja koerasolge (Toxocara canis) koertel ning

kassisolge kassidel. Solkmed on teatava piirini liigispetsiifilised, kuid vahel võivad
parasiteerida ka teist liiki loomadel, sealhulgas inimestel.
1. Lisaks solkmetele esineb sageli koeraviiki (Dipylidium caninum) (kassidel ja koertel).
See on kirpude vahendusel leviv paeluss. Inimesi ei ohusta, kuid loomadel kirpude laia
leviku tõttu üpris tavaline.
2. Peipsi ja muude mageveekogude ääres tuleb aeg-ajalt ette ka laiussi (Diphyllobothrium
latum), kes on inimestel ja ka koertel-kassidel parasiteeriv paeluss. Levib
kuumtöötlemata kala vahendusel.
3. Paelussidest võib vahel ette tulla ka alveokokke ja ehhinokokke, neist esimene levib
nakatunud pisinäriliste ja jäneste vahendusel ja teine juhul kui koertel või kassidel on
ligipääs nakatunud põllumajandusloomade (sead, veised, kitsed) siseorganitele. Viimase
ussi tõttu peavad kõik Soome sõitvad koerad-kassid õiget ussirohtu sööma

Solkmetest lähemalt

Täiskasvanud solge elab soolestikus ja muneb seal hulgaliselt mune. Munad satuvad
roojaga väliskeskkonda, kus sobiva temperatuuri juures areneb paari nädala
jooksul vastne. Kui vastne satub uuesti koera organismi, teeb solge seal läbi arengu.
Üks solkmeliik areneb ja muundub soole seinas, teine rändab vereringe kaudu
kopsukoesse, sealt köhitakse välja ja neelatakse uuesti alla. Ja seal soolestikus asub
täiskasvanud solge jälle munele.

Solkmemunad
on väliskeskkonnas üpris kaua vastupidavad, seega ei kao parasiidi reservuaar.
Lisaks lihtsale munemisele-rändele-muundele on solkmetel üks salakaval viis oma
sugu säilitada. Nimelt jäävad osad vastsed koera (või ka kassi) organismi
soikeseisundisse ja sobival hetkel (näiteks tiinuse või imetamise ajal) aktiviseeruvad.
Lisaks on vahel mängus ka pisinärilistest vaheperemehed.
Nakatumine

Nakatutakse tavaliselt munade

või larvidega saastunut süües, aga
nakatumine võib toimuda ka
emakasiseselt looteperioodil,
piima kaudu (aktiviseerunud
soikevastne tungib
piimanäärmesse) või nakatab ema
oma soolestikust pärit munadega
kutsikaid. Seepärast ongi eriti
oluline anda ussirohtu nii enne
tiinestumist kui tiinuse ajal ja
peale poegimist

Inimene

Solkmed ei suuda inimese organismis paljuneda. Küll võib inimese organismi sattunud
solkme muna seal kooruda, vastne aga asuda rändlema - sellise seisundi nimeks on
visceral larva migrans.
See VLM võib tekitada päris tõsiseid terviseprobleeme, näiteks on tuntud silma VLM
või naha VLM. Eriti ohtlik on VLM nõrgenenud immuunsusega inimestel, aga ka lastel.
Täiskasvanuil on immuunsüsteem enamasti nii tugev, et saab sellest parasiidivastsest jagu
ja viimane hävib erilist kahju tegemata.
Lastel ja puuduliku vastupanuvõimega täiskasvanuil võib solkmevastne tungida
soolestikust mujale organismi ja seal, kus ta pidama jääb, tekib organismi
vastureaktsiooni tõttu kapsel.
Silma võrkkest on mingil põhjusel (vist väga peente verekapillaaride ja hea verevarustuse
tõttu) üks sage koht, kus selline sõlmeke tekib. Nähtudest ei oska ma loomaarstina eriti
palju rääkida, tõenäoline on kindlasti valu, aga ka nägemishäired ja arvatavasti ka muud
nähud. Võimalik on taolise sõlmekese tekkimine nahas. Kuna solkmevastne püüab teha
läbi oma loomulikku rännet läbi kopsude, võivad selle haigusega seostuda ka köha,
palavik jms.

Kuidas ära hoida

Kogu seda jama saab ära hoida väga lihtsalt: peske sageli käsi, lastele tuleb
samuti käte pesemise harjumus külge harjutada. Koertele regulaarselt
ussirohtu - sellega väheneb potentsiaalselt nakkusohtlike ussimunade arv.
Milline on solkmete mõju?

Solkmed mõjutavad kindlasti seedetrakti: soolestikus parasiteerides ja oma rännet läbi

tehes võiva solkmed ulatuslikult kahjustada sooleseina. Selline kahjustus väljendub
soolepõletikuna, aga ka toitainete puuduliku imendumise ja võimalik on eluaegne
soolefunktsiooni häire. Oma rändel kahjustavad solkmed kindlasti ka maksa ja kopse,
põhjustades seal põletikukoldeid ja funktsiooni häireid. Suur mõju on sooleparasiitidel
immuunsüsteemile, sest parasiitide toimele peab immuunsüsteem kogu aeg reageerima.
Kui näiteks vaktsineerimiseas kutsikal on hulgaliselt parasiite, siis on soovitud
immuunvastuse tekkimine kindlasti häiritud. Solkmetest nõrgestatud organism on
vastuvõtlikum kõikvõimalikele nakkushaigustele, näiteks parvoviroosile. Ulatusliku
invasiooni puhul on võimalik mehhaaniline sooleummistus - solkmed sulgevad tropina
soole.

Ravist ja ravimitest

Üldiselt kasutatakse solkmete profülaktikaks ja raviks suukaudseid ravimeid ni tableti kui

pasta kujul. Tabletid on suuremalt jaolt komplekspreparaadid, kus on kaks või enam
toimeainet, eesmärgiga toimida nii solkmetesse, muudesse ümarussidesse kui
paelussidesse. Kutsikatele sobivad hästi ka pastad, mis võivad olla nii ainult solkmetesse
(ja muudesse ümarussidesse) mõjuvad kui laia toimega komplekspreperaadid. Nii pastad
kui tabletid on lühiajalise toimega: ravim soolestikust eriliselt ei imendu ja mõjub nii
kaua kuni roojaga väljutatakse.

Lisaks on olemas Stronghold: see on süsteemne ravim, mis imendub vereringesse ja

toimib nii välis- kui siseparasiitidele. Stronghold tapab solkmed, aitab hävitada
kuulmelesti, tapab sügelislestad ja kirbud.
Strongholdil on kaks suurt eelist: seda saab manustada mugavalt turjale tilgutades ja
toime kestab tervelt kuu aega.
Üks miinus on ka: ei mõju paelussidele.

Kirbud

Kirbud levivad väga kergesti koeralt koerale, seega on nad ühed enamlevinud parasiidid.

Puugid

Ilmade soojenedes on paljud koera- ja kassiomanikud leidnud oma lemmikloomadelt

peale metsaskäiku üsna arvukalt puuke. Kevadine puukide aktiviseerumise aeg sőltub
ilmast - soojal kevadel vőib loomadelt juba märtsis massiliselt puuke leida, aprill on aga
juba kindel "puugikuu". Suve lähenedes ei kao puugid küll kuhugi, kuid nii massilist
rünnet kui märtsis-aprillis tavaliselt ei täheldata. Uuesti aktiviseeruvad puugid suve teisel
poolel.

Üldiselt arvatakse, et puuke vőivad loomad ja inimesed saada metsast, kuid just kevadisel
ajal pole harvad ka need juhud, mil puuk on saadud linnamurult. Tegelikult puugid siiski
linnas elada ei armasta. Linnas on vaid vähestes kohtades lastud rohi puugi jaoks sobivalt
pikaks kasvada ja ka vősastikku leidub suhteliselt harva.

Laialtlevinud arvamus, et puugid puuokstel oma ohvreid varitsevad ja sobiva looma vői
inimese möödudes end neile kaela kukutavad, ei pea siiski paika. Kőige rohkem on puuke
pikas rohus, kuna sealt on kergem endale uut peremeest leida.

Kőige rohkem armastavad puugid pisiloomi - siile, oravaid ja teisi väikesi metsaelanikke.
Loomulikult ei ütle nad ära ka koerte-kasside ja inimeste verest.

Koduloomadest on just őueskäivad kassid kőige rohkem puukidest ohustatud. Kassid

liiguvad puukidele sobival kőrgusel ja nad on karvased - puukidele just ideaalsed ohvrid.
Kui nüüd aga loomaarsti pilguga vaadata, siis on kassid suhteliselt väikesed loomad ja
pideva puugiinvasiooni korral vőib neil isegi aneemia tekkida. Ka koertel, kellega sageli
metsas vői ka rohumaadel jalutamas-jooksmas käiakse, leidub puuke sageli.

Puukide vahendusel inimestele edasi kanduvatest haigustest on räägitud üsna palju. Üks
neis haigustest, nimelt borrelioos ehk Lyme´i haigus, vőib tabandada ka koeri ja kasse.
Ameerikas on olemas ka vaktsiin, millega saab lemmikloomi selle haiguse vastu kaitsta,
kuid Eestis pole see veel saadaval.
Puukentsefaliit kasse ja koeri ei ohusta.

Kuidas saaks aga puukide invasiooni ära hoida?

Kahjuks ei ole ideaalset vahendit olemas. Saadaval on niisugused ravimid, mis aitavad
juba kinnitunud puuki surmata ning kaelarihmad, mis peaksid puuke peletama. Esimest
tüüpi ravimid on tavaliselt tilgalahused, mida manustatakse looma turjale. Need ravimid
on üsna efektiivsed, kuid need saavad oma toimet avaldada alles siis, kui puuk on juba
looma nahasse kinnitunud. Sellisel juhul on vőimalik, et haigustekitajat kandnud puuk on
looma juba ka nakatanud. Kaelarihmad sisaldavad aga niisuguseid aineid, mis peaksid
puuke juba enne nahasse kinnitumist loomast eemale peletama. Samas on Eestis levinud
puugid niisugused, et sageli ei ole sellest rihmast eriti abi.

Kui puuk on juba lemmikloomale kinnitunud, tuleks see eemaldada nii kiiresti kui
vőimalik. Kasutada vőib spetsiaalseid puugieemaldustange, puugi vőib ka ilma tangideta
kergelt keerates ära tőmmata. Kindlasti tuleks kätte panna kummikindad.

Omaette probleem on puukide avastamine, sest kassid-koerad on ju karvased ja väikesed

puugid ei pruugi lihtsalt silma paista. Peale metsaskäiku vőiks looma kohe korralikult ära
kammida, sest sellega eemaldatakse puugid, kes pole veel kinnituda jőudnud ning
loodetavasti avastatakse ka juba kinnitunud puugid. Puukide kiire avastamine vőib
lemmiklooma ka teda ohustavast nakkusest säästa, sest haigustekitaja ülekandumiseks
kulub veidi aega, mőnedel andmetel isegi kuni 24 tundi.

Siiski pole puukidega levivad haigused lemmikloomadele suureks probleemiks. Eestis on

koduloomadel borrelioosi diagnoositud vaid üksikjuhtumitel.

OODATAV ELUIGA JA SUREMUS

Bassetite keskmine eluiga on u 11,5 aastat, mis on puhtatõuliste ja basseti suuruste koerte
puhul tüüpiline. Vanimad isendid on elanud ka üle 16 aasta. Peamisteks suremuse
põhjusteks on: vähk ( u 30 %), vanus ( 13 – 15 %), maolaienemus (u 10 %) ja südame
probleemid (u 8 %).

MÕNED MÕISTED TEADMISEKS

Teadmiseks kõigile, kes soovivad endale tõukoera kutsikat.

FCI (Fédération Cynologique Internationale) - ülemaailmne tõukoerte organisatsioon.

Ametlik esindus Eestis: Eesti Kennelliit (EKL).
UCI (Union Cynologie International) - koerte organisatsioon, mis oma tegevuses (ja ka
nimes) matkib ametlikku tõuorganisatsiooni FCI. Esindus Eestis: Eesti Loomade Klubi
(ELK). Nagu näha, on taotluslikult mõeldud välja nimi, mis sarnaneb amtlikule EKL-ile,
püüdes sellega teadlikult eksitada tulevasi kutsikaomanikke.
Registreerimistunnistus (tõutunnistus, tõudokument) - tõendab koera päritolu vähemalt
3 eelneva põlvkonna ulatuses. Tõukoer müüakse ainult koos registreerimistunnistusega
ning see kuulub koera hinna sisse. UCI poolt võidakse koertele väljastada tõutunnistusele
sarnane paber, mis aga ei tõesta koera põlvnemist. Tavaliselt on seal vaid koera ema ja
isa nimi, kelle tõug ei ole tõestatav. Omades UCI dokumentidega koera, ei ole võimalik
teda võtta arvele EKL-is ega osaleda näitustel. Samuti ei tunnista neid koeri tõuühingud.
Europass - reisidokument, kus on kirjas loomale tehtud vaktsiinid. See dokument ei ole
tõutunnistus!
KUI BASSETI KUTSIKAST ON SAANUD TEIE VÄRSKEIM PERELIIGE…

Kutsikas on oma vajaduste poolest nagu inimbeebi ( põhiliselt vajab ta: täis
kõhtu,”puhast peput” ja turvatunnet). Kui te ei tea, mida peaks tegema või ei saa aru mida
kuts vajab, siis pidage teda beebiks või väikelapseks ja mõistate kohe, mida teie tilleim
pereliige tahta võiks ☺

Kui kutsikas saabub uude koju, kogeb ta palju uut: kasvataja kodust uude koju sõit, uued
inimesed, uus ümbrus, uued lõhnad – see kõik on võõrastav pisikesele kutsikale, kes on
harjunud suurema osa päevast veetma koos oma emme ja vendade-õdedega. Ta hakkab
kindlasti igatsema oma emmet ja muid tegelasi. Teeme siis nii, et tal oleks hea ja
turvaline ja, et ta ei oleks väga kurb. Uude koju saabumine peaks olema kutsikale rahulik
ja meeldiv kogemus, mistõttu tuleks kindlasti arvesse võtta alljärgnevaid asjaolusid:

• Et kutsikale oleks uude koju saabumine rahulik, siis ei ole soovitav esimestel päevadel
külalisi kutsuda!

• Las kutsikas tutvub uue koduga rahulikult ja õpib tundma uusi lõhnu. Juhul, kui ta ei ole
majas (korteris) igale poole lubatud, tuleks talle tutvustada tema piirkonda.

• Kutsikas vajab uue ümbrusega tutvumiseks ja sellega kohanemiseks aega, - ära vii teda
kohe välja… (kui teine vaktsiin on veel tegemata, konsulteeri kindlasti välja minemise
teemal loomaarstiga!).

• Ära karista kutsikat, kui ta oma hädad põrandale teeb. Anna talle aega olla rahulikult
ruumis, kuhu ta võib oma hädad teha ilma, et kahjustaks kas vaipa või põrandat. Pane
põrandale ajalehti, kuhu kutsikas võib oma hädad teha (ajalehe alla võib panna ka kile, et
põrandaid säästa).

• Ära jäta kutsikat pikaks ajaks üksi. Esimesel nädalal uues kodus peaks siiski keegi
käima iga paari tunni tagant kutsikat söötmas, vaatamas ja rahustamas. Ta ei ole veel
harjunud üksi olema. Kui kutsikas näib väsinuna, võid jätta kutsika vähekeseks ajaks üksi.

• Tee kutsikale oma magamisase, kus ta saab puhata – kutsikas väsib kergesti ja magab
palju. Pane sinna talle kaasa antud rätipoiss ja mängukann ( ÄRA PESE! – nendel on
emme ja teiste pesaliikmete lõhn küljes).
• Kui majas on väikeseid lapsi, jälgi nende käitumist, kui esitled neile kutsikat. Lastele
tuleb kohe selgitada, et kutsikas on ELUSOLEND, mitte mänguasi ning hiljem ka
kutsikale tema koht perekonnas (karjas). Õpeta lastele kutsikaga ümberkäimist.

• Kui läheduses on väikeseid lapsi, ei ole hea kutsikaga väga intensiivselt mängida – nad
võivad muutuda armukadetaks!

• Kui kutsikas magab, sööb või on oma asemel, ei tohiks teda segada!

Kutsika esimesed ööd uues kodus

Kutsikat ei ole esijalgu hea üksi jätta, st eraldada teistest pereliikmetest. Üksijäämine
võib hirmutada ka kõige vapramat kutsikat. Kutsikas hakkab haukuma või nutma – see on
kutsikale ainus võimalus hankida tähelepanu, et ema tuleks tema juurde. Kutsikas on
väga sõltuv perelt saadavast tähelepanust ja hoolitsusest, seetõttu kohtle teda ka vastavalt.
MIDA ROHKEM HELLUST ESIMESTEL ELUKUUDEL, SEDA TUGEVAM
NÄRVIKAVA ON KOERAL HILJEM! Parim paik kutiskale magamiseks on
pereliikmete läheduses, kuid mitte läbikäidavas kohas. Kutsika OMA koht peab
võimaldama kutsikal vajadusel eralduda ning kutsika oma koha peal ei tohi kutsikat
segada ega karistada. Parim koht on selline, kus kutsikas tunnetab pereliikme kohalolu
kuulmise ja lõhnaaistingute läbi. Kui kutsikas on rahutu, peaks temaga rääkima ja
silitama teda. Teie nupsu emale ei meeldi nt peapealt silitamine, pigem kurgu alt ja kõrva
tagant. Viimased uuringud räägivad, et peapealt silitamine on korrale suisa alandav (mine
võta nüüd kinni…). Kui kutsikas magab esialgu pereliikme magamistoas, ei tähenda
see veel, et ta magab seal kogu edasise elu. Vanemaks saades saab koera harjutada
magama ka teises kohas/toas ☺

Puhtuse pidamise õpetamine

Pesakonna juures on kutsikas õppinud oma hädasid tegema ajalehe peale. Seetõttu tuleks
ajalehti hoida kindlas paigas, kuhu kutsikas saab oma vajadused teha. Kui ka juhtub
äpardusi, viige kutsikas ajalehe peale ja ärge unustage kiitmast, kui häda õigesse kohta
tuleb ☺
Kasuks tulevad järgmised nipid:

• Kutsikas tuleks õue viia alati kohe peale ärkamist ja söömist;

• Ära mängi kutsikaga enne, kui ta oma hädad on teinud;

• KIIDA, KIIDA JA VEEL KORD KIIDA kutsikat, kui ta on teinud hädad õigesse kohta,
kas siis õue või ajalehele - väldi karistamist.
• Õige aeg puhtuse pidamist nõuda on siis, kui kutsikas on tajunud, et õue on see koht,
kuhu oma hädad teha tuleb. Siin tuleb appi jälle seesama ajaleht – kui kutsikas on esialgu
toas õppinud ajalehele tegemise ära ja nüüd ta õue tegema tahate õpetada, siis võtke
esialgu ka õue ajaleht kaasa ja pange maha, siis on kutsikal kergem mõista, mida temalt
oodatakse…

• Püüdke kutsikaga esialgu jalutada samades paikades, seal kus on rohkem eraldatust ja
rahu…

• Ei ole paha väljas käies häda tegemist seostada teatud sõnaga, siis on hiljem lihtsam, kui
on teinekord vaja häda kiiresti ära teha…

Kui kõik hästi läheb, saab vaev tasutud ja kutsikas oskab 4-5 kuu vanustlt puhtust
pidada ☺

Kutsika iseloomu kujunemine

• 4-7 elunädal – inimesega harjumine ja kiindumine;

• 8-12 elunädal – kiire õppimise iga, kohanetakse inimeste maailmaga ja õpitakse

esimesed käsklused.

• 13 – 17 elunädal – karjas tähtsuse järjekorra kujunemine, selles vanuses ei tohiks

kutsikas kunagi võita peremeest mängides ning selgeks tuleb ka teha, et lapsed on temast
kõrgemal kohal;

• 5 -6 elukuu – karja tähtsuse järjekorra kinnistumine. Ühistegevus koos inimesega pakub

koerale suurt meelehead. Kutsikas hindab autoriteeti. Katsetab piire. Endiselt väga
oluline hierarhia kehtestamine, ka laste suhtes. Lubamatu on laste peale urisemine või
hammustamine (kurjalt).

• 7 – 12 elukuu – puberteedi-iga. Iseloom on vahelduv, isane kutsikas võib olla ähvardava

käitumisega ja rünnata, et saavutada karjas kõrgemat positsiooni (kõiki katseid oma
positsiooni kõrgemale tõsta, tuleb tähele panna ja kindlalt taunida). Kutsikas suhtub
ümbruskonda asjalikult ja saab aru temalt nõutavast käitumisest. Märgata on ka Bassetile
iseloomulikku selektiivkuulmist. Tõule iseloomulikud jooned tulevad selgemalt ilmsiks.
Kutsikas tuleb kasvatada ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks ( soovitatav koerte
sõnakuulelikkuse koolitus). Kui te käite Bassetiga koolis, siis ärge seadke ootusi väga

kõrgeks ☺ Kuid nagu kõrvalolevatelt

piltidelt näha – keskmisest rohkem kannatust ja kõik on võimalik ☺ Kuigi sellist koera,
kes kogu aeg pilguga peremehe huulte küljes ripub järgmist käsklust oodates, - sellist
koera Bassust ei saa. Kool õpetab teid omavahel suhtlema ja aru saama üksteise
vajadustest. Kool on ka hea koht õppimaks teiste koertega sotsialiseerumist, et ära hoida
hilisemaid agressioone ja hirme. Lihtsamate käskluste selgeks saamine ei valmista ka
Bassule mingit raskust! Kuna tegemist on siiski suure koera kategooriasse kuuluva tõuga,
siis on kuuletuskoolitus oluline, muidu võib juhtuda nii, et käite õlaliigese nihestust või
mõnd muud traumat regulaarselt ravimas .

Ussikuur ja vaktsineerimine

Sünnikodus on kutsikale tehtud esimesed ussikuurid ja järgmine tuleks teha 10-11 nädala
vanuselt. Ussikuuri on soovitav teha iga 6 kuu tagant.
Enne, kui kõik vaktsineerimised on tehtud, ei tohiks kutsikas kohtuda võõraste koertega.
Teda ei tohiks viia ka paikadesse, kus käivad teised koerad (k.a. ka õue muruplats, kui
seal käivad teised koerad). Vaktsineerimist ei või teha hammaste vahetumise ajal.

Toitmine

Toidunõud ja veenõu peavad alati puhtad olema. Põhimõtteliselt tuleb vett vahetada nii
tihti, kui võimalik, sest Bassu “solgib” vee igal joomisel ära aga puhas ja selge vesi peab
kutsika jaoks olema kogu aeg saadaval … Kui koer ei söö talle ette antud toitu või sööb
osaliselt, - võetakse toit eest ära 10 – 15 minuti pärast. Kutsikas peab juba väiksest peale
harjuma, et toidunõusid ja konti võib inimene puutuda ja ära võtta. Kui oled nt kondi või
mänguasja koeralt ära võtnud, kiida teda ja anna see tagasi. Õpeta kutsikat loovutama
suus olevaid asju. Aseta veekauss kindlasse paika, võid alla panna rätiku – kuna
Bassukutsikas ajab kindlasti vett ka maha (tal on vist lõuas auk ja lisaks tilpnevad ju need
pikad-pikad kõrvad vee sees…). Toidu osas on iga kutsikas erinev isend. Kõik ei sobi
kõigile. Jälgi koera kõhtu ja kui märkad, et mingi toit ei sobi koerale, loobu selle
andmisest. Kui esineb kõhulahtisust, ürita selle põhjusele kohe jälile saada.
Kõhukinnisuse põhjuseks on tavaliselt vähe juua või liiga palju konti. Parim rohi
kõhuhädade korral on 1 või 2 päevane paastumine, millal koerale antakse vaid puhast vett
juua. Kui kahtlustad, et kuivtoit põhjustab koeral kõhuhädasid või koer keeldub jätkuvalt
kuivtoitu söömast – pea nõu pesakonna kasvatajaga või loomaarstiga. Kontidest sobivad
kutsikale kõige paremini looma sääre kondid. Linnu ja sea kondid on ohtlikud, kuna neist
võib irduda peenikesi ja teravaid luutükikesi. Kondid siiski ei ole kutsikale täisväärtuslik
toit, vaid pigem abivahendiks hammaste vahetumise perioodil. Koerale võib anda ka
koerte küpsiseid, porgandit või kunstkonte. Oleneb toidust (konsulteerige kindlasti
müüjaga), aga nt Hills´i või Royal Canini toiudule lisamineraale ega vitamiine anda EI
TOHI. Ka ei tohi siis muud lisatoitu anda (kohupiim, köögiviljad, muna), kuna see on
täisväärtuslik toit vastavalt tema tõuomadustele ning parim lahendus ( loe düsplaasia
kohta!). Kui ei otsusta spetstoitude kasuks, siis tuleb jälgida dieeti, kuna Bassetil on
kalduvus üle süüa ning tema suurt karkassi peavad toetama väikesed jalakesed, mis ei
pruugi tasakaalustamata toidu korral taluda seda raskust ning järgnevad liigesehädad jms.
On võimalik, et kutsikal ei ole esimestel päevadel uues kodus söögiisu. Ole rahulik, ühel
hetkel saabub ka kutsikale nälg. Võid meelitada kutsikat sööginõu juurde, tehes seal ise
matsutavaid häälitsusi, kutsikas nimelt igatseb oma pesakonnakaaslaste seltskonna järele.
Toitu antakse kutsikale sobival temperatuuril (toatemp), kutsikas ei tea, et külma toitu
võib/saab ka süüa. Kutsikad söövad esialgu u 5 x päevas. Pisibeebidel on oluline saada ka
3,5 % piima.

Tähelepanu! Võib esineda luustiku kasvuhäireid – seetõttu tuleb tähelepanelikult jälgida

kutsika jäsemete kasvamist. Tihti esineb just esimeste käppade randmete paindumist,
halvimal juhul võivad randmed väljapoole pöörduda ja tagajalgade kannad sissepoole
pöörduda. Kui märkad kutsika randmete või kandade juures muutusi, võta koheselt
ühendust loomaarstiga, kes oskab sind edasi nõustada. Tähtis on, et koer saaks koheselt
õige hoolitsuse, et vea edasist arengut vältida. Bassetitel on käändumised suht
normaalsed – niikaua kui kõndimist ei sega. Väändumisi ja käändumisi Bassetitel
soodustab ülekaal kutsikaeas – ole ettevaatlik.

Mänguasjad

Kutsikal peavad olema tema oma mänguasjad (mitte lastelt laenuks võetud).
Mängukannid võivad olla kummist või nahast esemed – kust ei irduks tükke. Liiga
väikesi mänguasju võib koer kogemata alla neelata ja lämbuda. Parimateks
mängukannideks on suur kunstkont, piisavalt suur mängupall, köis või köieks keerutatud
froteerätik. Loomulikult on ka poodides lai valik koertele mõeldud mänguasju. Kui
kutsikas mängib millegi keelatuga (kingad, mööbel, sokid, laste mänguasjad, prügi), siis
ei tohi sellele ülemäära tähelepanu pöörata. Ese rahulikult talt ära võtta, asetada oma
kohale, rahulikult kuid kindlalt öelda EI ning anda asemele tema oma mänguasi. Pea
väike paus ja kui ta mängib oma mänguasjaga, liitu temaga hetkeks. Kutsikas toob
keelatud asju, et saada tähelepanu (ükskõik kas siis halba või head). Kui ta seda selliste
meetoditega ei saa, kaob tal kiiresti huvi nenede asjade vastu.

Kutsikas ja lapsed

Kutsikast ei tohiks saada lastele mänguasi. Ta on pereliige ja sellisena tuleb teda ka

kohelda. Kui kutsikas tuleb uude koju, ärge jätke lapsi kutsikaga üksi. Täiskasvanu peaks
olema juures, et õpetada ja juhendada, kuidas kutsikaga umber käia. Kutsikas ei tohiks
meeletult mängida koos lastega, sest suuremaks saades jätkab ta sama moodi, ega taju
oma suuruse ja jõu erinevust. Lapsed ei tohiks kutsikat tõsta sülle (teravad hambad ja
ettearvamatud liigutused). Kutsikaga tuleb mängida põrandal. Ka ei tohiks lasta last
kutsikaga üksi õue, kus ta ei suuda kaitsta kutsikat võõraste koerte rünnakute või muude
ebameeldivuste eest.

Liikumine ja jalutamine

Kui see on võimalik ja kutsikas seda soovib, tuleks tal lasta piisavalt liikuda (nt mängida
aias). Kuna kutsikas vajab veel palju uneaega, siis ei tohiks teda sellel ajal segada. Väljas
võib kutsikas olla võimalikult palju, eeldusel, et ilm on kuiv. Vihmane ilm ja kõva tuul
või pakane on väikesele kutsikale ohtlikud, sest kutsika karv ei kaitse piisavalt vihma ja
külma eest. Väljast tulles tuleb koer vajadusel alati kõhu alt + käpad ära pesta ja ära
kuivatada. Kutsika käpad ja kõhualune tuleb kindlasti kuivatada ka siis kui ta on viibinud
märjal rohul. Kutsikat võib tasapisi tutvustada ka fööniga. Hea on sisse viia rutiin, kus
kutsikas enne tuppa ei saa, kui käpad on lapiga puhtaks tehtud. Bassetitel puudub
aluskarv, mis kaitseks neid üldse külma eest. Kutsikas võib kergesti külmetada, kui tal
lubatakse maas lamada. Samas jälle tugev päikesepaiste ja kuum ilm võivad põhjustada
kuumahalvatuse. Koera ei tohi kunagi jätta kuuma ilmaga üksi autosse!!! Tasub olla ka
tähelepanelik tuuletõmbuse suhtes, kui kutsikas on märg või tudib.

Põrand, millel kutsikas liigub ei tohiks olla libe ja kutsika küüsi tuleb regulaarselt lõigata.
Bassetitel on erakordselt tugevad küüned, nii et targem on varuda endale kõige tugevam
küünelõikaja. Libe jää on samuti koerale ohtlik ja ebamugav. Treppidel kõndimine ei ole
kutsikale samuti tervislik. Kahe jala peal seismine (tantsimine) on Bassetitel
KEELATUD. Samuti suurte koertega mängimine kutsikaeas, sest mänguhoos võib
suurem koer kogemata väiksemat vigastada kuna luustiku ja lihaste areng võtab veel aega.
Kui kutsikas on saanud 6 kuu vanuseks, võidakse ettevaatlikult alustada pikemate
jalutuskäikudega, järk-järgult teekonda pikendades. Kui alustate jalutuskäike, pidage
meeles, et teete seda iga päev. Vahetevahel toimuvad jalutuskäigud ei aita kaasa lihaste
arengule, pigem vaid väsitavad luustikku. Liikumine peab olema regulaarne, siis oskab
koer seda oodata ning oma energiat suunata ning tema luustik ja lihased arenevad
korrapäraselt ning energiakasutus on stabiilne, vältimaks rasvumist.

Kutsikat tuleb kaelarihma või traksidega pisitasa harjutada. Juhul, kui kutsikas tirib rihma
otsas käies, aitab seda korrigeerida väike tagasitõmme rihmast ja keelav käsklus “Ei tiri”,
“Oota” vms. Soovitav on ka pärast seda suunda muuta, et koeral tekiks arusaam, et tema
peab tulema sinna kuhu teie lähete, mitte tema ei juhi ja teie lähete sinna, kuhu tema rebib.
Basseteid ei soovitata ujuma viia, kuna öeldakse, et nende kere on liiga pikk ja raske, et
väikesed jalakesed suudaksid seda ujutada. Pärast pesu või vees hullamist (nt mererannas
madalas vees) tuleb Bassu kõrvad kohe ära kuivatada. Ja ka ülejäänud koer, sest
nahahaigused (hot-spot) tekivad just siis, kui koera nahk jääb märjaks, ka tekib voltide
vahel haudumine. Sama on Bassudel ka juues nt lõua-alusega, - aitab talk.
Alla 2 aastast koera ei või kasutada kelgu või käru vedamisel.

KOER ON OK, KUI KARV LÄIGIB (kehva toiduvaliku puhul kaotab esimesena läike
karvkate), SABA ON PÜSTI NAGU SELVERI LASTEKÄRU LIPUVARRAS,
HAMBAD KORRAS (puhtad, valged, puudub pruun ääristus igemepiiril), RIBID EGA
SELGROOG POLE SILMNÄHTAVALT VÄLJAS JA KOER ON REIBAS NING
TEOTAHTELINE ☺

Õnnelikke hetki Teile Bassu seltsis!