Enda eest seismine

On ju nii, et kapitalismi ajal peab igaüks ise enda eest seisma,

aga sotsialismi ajal hoolitseb riik kõige eest - tagab töökohad,
tasuta arstiabi ja hariduse jne.

Noh, mida see sotsialismi-aegne hoolitsus tegelikult tähendas,

seda mäletame veel hästi. Aga üsnagi palju on ju neid, kes
seda aega taga igatsevad. Et riik hoolitseb. Ja ise ei pea
muretsema.

Tegelikult pidi muidugi tollel õndsal ajal vägagi enda eest

seisma. Päris tänavale surema sind just ei jäetud tõesti, aga
vähegi elamisväärse elu jaoks pidid ikka päris kõvasti vaeva
nägema, hirmu tundma ja ennast salgama. Ja, noh, oli see elu
siis ka elamist väärt, on muidugi iseküsimus.

Kommunaalkorterid võisid küll odavad olla, aga neid jagati ju

ainult valitutele. Tavaline inimene pidi aastakümneid järjekorras
ootama. Telefon oli juba lausa luksus. Autost rääkimata. Selle
Zhiguli või Moskvitshi ostmiseks pidi muide ka luba küsima ja
selle saamise järjekorras ootama, kui keegi peaks veel
mäletama.

Arstiabi võis küll tasuta olla, aga kui ikka vajalikke ravimeid
lihtsalt ei olnud, siis ei saanud ka arst midagi muud teha kui
vaid haiguslehtesid välja kirjutada. Ikka tuli enda eest ise
seista. Aga mida sa teed, kui isegi kõige tavalisemat
kraadiklaasi polnud kuskilt saada.

Ja kogu aeg pidid kartma, et vahele jääd millegagi. Sest kui

üldse midagi sai, siis ikka althõlma, tutvuste kaudu. Kogu
ühiskond oligi niimoodi üles ehitatud, et paratamatult pidid
valetama ja võltsima. Tööle sind ei võetud, kui polnud
sissekirjutust. Aga sissekirjutust ei saanud, kui polnud
töökohta. Ja nii edasi.

Peale kõige muu tuli veel ka kaaskodanikke karta, sest iial ei

võinud teada, kes su peale kaebab ehk koputab. Seepärast ei
saanud teiste peale eriti üldse loota. Igaüks pidi enda eest
üksinda võitlema, ja mitte vähe.

Läänemaailmas, kapitalismi tingimustes, arenesid samal ajal

välja ulatuslikud sotsiaalprogrammid, toetuste süsteemid,
abipaketid ja palju muud. Töötu norralane elab ju praegugi
märksa lahedamalt kui mõni Läti poemüüja.

Aga veelgi olulisem oli ilmselt see, et läänemaailmas, erinevalt

kommunistide võimu alla sattunud rahvastest, säilisid
aastasadade jooksul välja kujunenud inimlikud
väärtushinnangud - humanism, hoolivus, kaastunne, halastus
ja paljud muud. Inimeste omavahelisi suhteid ei mürgitanud
kahtlustused, ähvardused, tagakiusamised ja
pealekaebamised. Säilis usaldus ja koostöö.

Mistõttu võib praegu öelda, et niinimetatud kapitalismi ajal ei

peagi nii väga enda eest seisma. Sinuga arvestatakse. Sinu
eest hoolitsetakse. Nii nagu sa ise arvestad ja hoolid teistega.

Ja see paistab silma igal pool. Isegi liikluses. Või teeninduses.

Inimeste igapäevastes hoiakutes ja ilmetes lausa.

Nõnda et, võiks lausa vastupidi ütelda. Et just selle va

kapitalismi tingimustes saad ennast rahulikult ja turvaliselt
tunda ning hoopis tol sotsialismi ajal tuli enda eest võidelda ja
hirmu tunda.

Mine tea. Tegelikult on mõlemal juhul ikka mõlemat. Ja puhast

sotsialismi ega ka mitte puhast kapitalismi pole vist kunagi
olnud eriti. Mõlemal on omad head ja halvad küljed nagunii.

Mõnikord tundub ainult, et sotsialismi-järgses kapitalismis on

mõlema halvad küljed kuidagi eriliselt võimendatud ning head
küljed kuskile ära kadunud.

Küsimus polegi ju "kapitalismis" või "sotsialismis", vaid

inimlikkuses.