Andekas rahvas

Mõnikord mõtled, et kas pole veidi imelik või naljakas, et

rahval, keda on vähem kui elanikke mõnes Bangkoki
linnaosas, et sellisel rahval on kümneid teatreid,
kontserdisaale ja kõrgkoole; sadu kirjastusi, muuseume,
raamatukogusid, laulukoore, näiteringe, tantsuklubisid;
tuhandeid luuletajaid, muusikuid ja kunstnikke; kümneid
tuhandeid käsitöömeistreid, uurijaid, kollektsionääre; sadu
tuhandeid kõikvõimalikke fänne, huvilisi, kaasaelajaid...

Juba ainuüksi meie raamatupoed hämmastavad - kuidas

saab nii väikese rahva keeles olla välja antud nii suures
valikus kirjandust?

Olen ju maailmas veidi ringi vaadanud ja oskaksin nagu

võrrelda. Muidugi on meie teatrid ja kõrgkoolid tibatillukesed
võrreldes maailma suurimatega. Loomulikult on meil ka
palju viletsat ja küündimatut, igal alal. Aga kus seda poleks.

Mõnikord jääb siiski mulje, nagu oleks meie rahvas mingis

mõttes ikka ka veidi eriline ja andekas.

Hakkasin meenutama kõiki oma tuttavaid Eestis ja üldse

eesti inimesi. Ja, tõepoolest, igaühel neist, ilma eranditeta,
on mingi omadus, anne, huviala, tegevus või mis iganes,
mis teeb ta eriliseks ja kordumatuks. Isegi kaktuste
kasvatamine ja nende tundmine on ju eriline, kas pole.
Rääkimata juba broderiipitsi või napoleoni koogi
valmistamise oskusest. Tõsistest tõukoerte pidajatest või
filatelistidest, mõne spordiala või bändi asjatundjatest
rääkimata.
Kusjuures, see kõik on ju veel suhteliselt passiivne huvi või
tegevus. Enamik mu tuttavaid aga on lausa loome-
inimesed. Kes luuletab, kes kirjutab niisama. On leiutajaid,
programmeerijaid, disainereid. Mõni teeb muusikat, mõni
maalib või joonistab. Kes ehitab või konstrueerib midagi.
Mitmed tegelevad järjepideva enesearendamise, treeningu,
jooga või meditatsiooniga. Mõnele meeldib aga hoopis
näiteks esineda, muljet jätta, ässata, tehes seda vaimukalt,
meeldejäävalt ja nauditavalt. Eks ole seegi ju looming, kas
pole. Eluteater või nii.

Tõepoolest, kas pole nii, et igal eestlasel on mõni huvitav

kiiks. Vähem või rohkem, aga ikkagi. Parandage mind, kui
ma eksin.

Muidugi tekib kohe küsimus, et kas niimoodi omaenda

rahvast kiites ei tee me liiga teistele rahvastele. Et kas pole
kõigil niimoodi. Et kas pole mitte igal inimesel siin maailmas
ikka ka mingi eriline omadus, huviala või lihtsalt iseärasus,
mida võib vabalt ka andekuseks või loomelisuseks
nimetada.

Küllap tõesti, ja üsna sageli. Ja küllap ei saa ega tohi

kedagi väga ennatlikult hakata kohe miski madala massi
hulka liigitama. Või kuidagi muud moodi paika panema või
üldistama, et näe, kui nõme või loll, mistahes põhjusel.

Olen ma ju saanud siin Tai maal viimaste aastate jooksul

piisavalt suhelda nii tai inimeste kui ka paljude teiste
rahvaste esindajatega. On tulnud ette nii rumalaid kui
andekaid inimesi, nõmedaid ja huvitavaid, igavaid ja
põnevaid. Sõltumata sellest, kuidas keegi ennast ise on
tahtnud esitada või esitleda. Sest saab ju suhteliselt kiiresti
aru, kellega on tegemist.

Ja tõesti, võiksin ütelda, et keskmine eestlane on ehk siiski,

võibolla vaid küll miski kriipsukese võrra, aga ikkagi,
huvitavam kui mõne teise rahva esindaja keskmiselt. Ja
seda üldsegi mitte ühise emakeele ja seeläbi üksteisest
parema arusaamise tõttu.

Aga eks sel omadusel, kui seda üldse muidugi on, ole ka
hädasid ja puudusi.

Üks asi on muidugi see, et kui igaüks tahab kohe ise olla
isiksus, siis on raske leida neid, kes võiksid olla ka teiste
jaoks midagi. Noh, et hoolitseda, teenindada, abiks olla
lihtsalt. Võimalik tõesti, et just seetõttu napibki meil
teeninduskultuuri. Ja üldse häid teenindajaid. Nagu ka
õdesid ja põetajaid-hooldajaid raviasutustes.

Nii tüüpiline on kuulda näiteks suvisel ajal, kuskil vabaõhu-

baaris, kui veidi lobisema jääda, et "ega ma tegelikult ei
olegi ettekandja, ainult praegu, koolivaheajal..." Nagu oleks
teenindamine miski õnnetus või midagi häbenemisväärset.
Või siis see tuntud olukord meie Vabadussõja algul, kui
kõigest oli puudus, ainult mitte ohvitseridest.

Sest keegi ei taha ju olla "tavaline", "tüüpiline", lihtsõdur,

keegi ei taha, et teda saaks ühe sõnaga "paika panna".
Igaüks tahab olla ikka ju eriline ja huvitav ja kordumatu.
Ehkki, iga töö on töö ja tahab tegemist. Mis seal ikka nii
väga poosetada, solvuda või vigurdada.

Ja teine asi on ehk pisut ohtlikki. Nimelt, sa pead olema

väga valvas ja ettevaatlik, kui teise eestlasega
esmakordselt suhtlema hakkad. Iial ei või teada, kus tema
kiiks juhtub olema. Ja kuskil on tal oma kiiks igal juhul. Kas
ei salli ta neegreid või juute või kristlasi, või vihkab mõnda
erakonda või avaliku elu tegelast, ei kannata mingit sorti
muusikat või ajalehte või raadiojaama või mida iganes. Alati
maksab enne ja ette küsida, kui millestki või kellestki juttu
teed.

Kõike sallivat ja kõigesse armastusväärselt suhtuvat

eestlast pole tõesti veel kohanud.

Nii et andekas rahvas, aga kiiksuga.