Maailmu on palju.

Me kõik eksisteerime neis

kõigis. Jne.

Me oleme korduvalt neis surnud juba. Mistõttu

surma pole tegelikult olemas. Jne.

Mõte loob selle, millest ta mõtleb. Teadvus on

primaarne. Jne.

Aga et teadvus on petlik, et meeltega tajutav on

illusioon - seda on rääkinud ju peaaegu kõik
religioonid ja õpetajad...

Aeg ja ruum on ju tõesti vaid meie ettekujutuses

eksisteerivad vahendid selleks, et maailmast aru
saada. Koordinaatide süsteem. Pole mingit
põhjust uskuda või postuleerida neid
"reaalseteks".

Ja kui kvantsündmusi pole võimalik nendesse

koordinaatidesse paigutada, miks peaks siis
muidki saama...

Üks biotsentrismi ideid on ju see, et inimene

pole mingiski mõttes eriline liik. Ka koer näeb
und. Ka siilil on teadvus. Kaheksajalg suudab
kiiremini ja paremini hakkama saada märksa
keerulisemate ülesannetega kui meie
naabrimees.

Universumid ei asu üksteisest miljardite

valgusaastate kaugusel. Nad on siinsamas,
meie kõrval, lausa meie sees. Nad on meisse ja
me oleme neisse kõigisse lahustunud. Meie
loendamatud teisendid, meie teised elud, meie
paralleelsed olekud on koos meiega kogu aeg.

Elu mõte on elamine. Kogemine sealhulgas

kindlasti. Vähemalt nii palju on ju kindel, et
unenägudesse jõuavad ärkvelolekus omandatud
kogemused. Sa ei saa unes klaverit mängida või
autot juhtida, kui sa seda ärkvel olles pole iialgi
teinud. Aga muidugi on unenägudes ka väga
palju sellist, mida me tõesti pole tavateadvuses
kogenud.

Imestamiseks pole põhjust. Nagu, et, oh, kuidas

kõik universumi konstandid on täpselt sellised,
et just mina saaksin olemas olla, seda kõike
näha ja tajuda. Antroopsuse printsiip ja
paradoks, nagu teada.
Aga kuidas see teisiti võikski olla, kui sa seda
juba näed ja tajuda saad. Loomulikult näed sa
seda, mis on sinu tekkeni viinud. Nagu läbi pika
tunneli. Muid võimalusi ju ei ole. Ja muud ei näe
ka. Elementaarne, loogiline.

Nägemise, tajumise, reaalsuse tunnetamise

mõttes, eks ole. Unes või kuidagi teistmoodi,
jah, aga see on juba teine asi.

Sest neid teistmoodi tajumise võimalusi on ju

olnud kogu aeg. Uni ja unenäod on vaid üks
võimalus. Aga on ju kogu aeg olnud ka väga
erineval viisil võimalusi muuta teadvusseisundit,
olgu siis miskite ainete, lõhnade, helide,
valguste abil või kuidagi eriliste rituaalide,
seente või taimedega koos või kuidagi
hingamise, keha asendite või kuskile mingite
piltide või kujutiste abil mõtteid suunates ja
juhtides, kuidas iganes. Neid tehnikaid on palju.
Aga nende kõigi puhul on tegemist
eemaldumisega tavateadvuslikust seisundist.
Tavateadvusest vabanemine. Ja eesmärgiks on
millegi teistsuguse kogemine. Ja selle
mõistmine, tõlgendamine, sellest aru saamine.
Unenäod ega ka muudetud teadvusseisundid ei
"ennusta" midagi. Kuidas nad saaksidki, kui aeg
ja muutumine on nagunii illusioon ja meele
konstruktsioon. Küll aga on unenäod kooskõlas
meie organismi seisundiga, annavad teavet
meie üldisest olekust ja olukorrast läbi kõigi
olekute.

Ja tõesti, ega siis ainult unenäod. Väga tinglikult

võiks öelda, et igasugused eemaldumised
tavateadvusest on valgustuslikud ja avardavad.
Hullumeelsus ja deliirium kaasa arvatud. Või
lausa, et tavateadvus ongi kapseldumuslik häire
ja selle kaotamine lausa hüve ja eesmärk. Aga,
noh, see on siiski vist väga tinglikult niimoodi.

Igatahes on neid paralleelseid elusid

kirjanduses ja folklooris kirjeldatud läbi
aastatuhandete. Kurt Vonnegut tuleb kohe
meelde. Tüüpilised india jutud, kus tegelane
võib mõne sekundiga läbi elada terve
teistsuguse elu.

Kui paralleelseid olekuid on loendamatul hulgal,

siis pole ka surmal mingit erilist tähendust. Me
kõik oleme ammu ja palju kordi juba surnud. Ja
sureme ka edaspidi. Taas meenub Vonnegut,
kes lasi ükskõik kelle surma puhul vaid öelda:
"Eks ta ole."

Eks ta ole tõesti, kuni vetikate ja bakteriteni

välja. Keegi ei sure lõplikult. Mõni meie olekust
väga teistsugune, näiteks mõni metsaalune
seeneniidistik, mille viljakehade eemaldamine ei
kahanda sadadel ruutmeetritel laiuva organismi
elulisust millegipoolest. Või siis mõne
koloniaalse eluviisi puhul, kui saab kogu
kolooniat - sipelgapesa, mesilaspere vmt -
vaadelda nagu terviklikku organismi, kus
üksikute isendite saatus vähe muudab midagi.
Noh, ja meis endiski surevad ju rakud kogu aeg,
tuhandete kaupa.

On vaid hetk, milles viibime praegu. Kronos ehk

saab mõne lelu.