Keelatud Eesti lipp

Olen alati maailmas ringi liikudes imestanud ja imetlenud, et

kui palju on igal pool näha vastava maa lippe. Üksõik
millises riigis sa ka ei oleks, igal pool hakkab silma just
nimelt selle maa lipp ja selle värvid.

Igasugusel kujul. Küll igasuguses suuruses lippudena, küll

vimplitena, paeltena, õhupallidena, rosettidena; nii
reklaamis kui lihtsalt kujunduses, dekoratsioonides,
mustrites, ornamentides, rõivastel, aksessuaaridel, kunstis,
ehetel, tarbeesemetel, kõikjal.

Sest selle maa inimesed armastavad oma lippu ja

rahvusvärve. Ja tahavad oma armastust ka teistele näidata.

Miks see imestama paneb?

Aga sellepärast, et Eestis olles ei näe sa meie lippu õieti

kuskil. Vaid asutuste välisuste kõrval. Noh, ja veel miskitel
tähtpäevadel, kui lausa ollakse sunnitud seda välja
panema. Aga muidu, vaevalt.

Välismaalased, kes meie maad külastavad, ei pruugi üldse

teadagi saada, mis siis õieti on meie riigi- ja rahvuslipp või
-värvid. Sest nõnda vähe on seda näha.

Olin ise kunagi üks neist, kes organiseeris Tartu

Muinsuskaitsepäevi 1988. aastal. Mäletan hästi, kuidas
toodi välja rahvusvärvid ning mida see kõik tol ajal
tähendas.
Aga vaid mõned aastad hiljem tuli imestada mitmetes
ilusates ja toredates kohtades, et miks lippe ei ole. Ja sain
üllatusena teada, et Eesti lipp ja sinimustvalge
kombinatsioon olevat ära keelatud.

Mis toimub? - Oleksin tahtnud hüüatada.- Kas me siis selle

eest võitlesime? Kas me siis ei tohigi oma lippu ja
rahvusvärve kasutada? Justkui oleks nõukogude aeg tagasi
tulnud, mõtlesin, kui selle eest vangi pandi.

Jah, aga, asi ongi niimoodi. Midagi pole parata.

Hetkel kehtiv Karistusseadustiku § 271 (1) ütleb

selgesõnaliselt: "Eesti lipu heiskamisele või Eesti lipu ja
selle värvikombinatsiooni kasutamisele esitatud nõuete
rikkumise, samuti Eesti lipu kaubamärgina kasutamise eest
– karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või
arestiga."

Ja Riigikantselei poolt kehtestatud Eesti lipu kasutamise

kord ja hea tava ei näe tõesti ette selle kasutamist lihtsalt
niisama. Muuhulgas sisaldab see näiteks järgmisi nõudeid:
"Auandmiseks kallutatakse lipp aeglaselt 45° võrra
ettepoole. Liikudes alustatakse auandmist umbes viis
meetrit enne austatavat objekti (isikut või kohta) ning
lõpetatakse umbes 1 meeter peale austatavat objekti lipu
püstiasendisse tõstmisega."

Kas tõesti pannakse keegi vangi, kui ta on lippu langetanud

üle 45° või pole seda teinud piisava aeglusega?

Hea küll. Ma saan ju aru, et kogu see jura on selleks, et

minu lippu koheldataks piisava austuse ja väärikusega.
Aga, vabandage, kuskil võiks ju ometi olla alles ka terve
mõistus.

Miks näiteks peavad lipu nähtavale panemisel olema

mingid kindlad põhjused? Mingid reglementeeritud päevad
ja kellaajad? Kas ma siis ei võigi lihtsalt ja vabalt oma
rõõmu ja heameelt näidata? Kas ma tõesti tohin ainult
salaja, kuskil metsas, kardina taga, kus keegi ei näe, oma
lipu välja võtta? Kas see kõik peabki olema nii kroonulik,
kohustuslik, sätestatud?

See pole ju ainult riigilipp. See on ka meie rahvussümbol.

See on meie kõigi asi. Mida selliste eeskirjadega õieti
üritatakse kaitsta ja reguleerida?

Sümbolid ja märgid üldse ongi juba oma olemuse poolest

vabalt, sümboolseks kasutamiseks. Kui keegi ikka tahab
oma meelsust avaldada, siis, palun, lehvitagu oma lippu või
pangu mõni teine lipp põlema. Selle asemel et kellelegi
otseselt nuga selga lüüa või pomm alla panna, eks ole.

See ongi ju üks sümbolite funktsioone. See ongi kultuur. Et

kui sa muidu ei saa, siis, palun, demonstreeri, avalda meelt,
hävita sümbol, aga jäta objekt ise siiski rahule.

Aga hakata sümboleid veel mingite eriliste seadustega

kaitsma ja seejuures sugugi enam mitte sümboolsete, vaid
juba täiesti reaalsete karistustega ähvardama - see ju ei
tööta. Vähe sellest, selliste piirangutega riivatakse kindlasti
meie Põhiseaduse § 45 (igaühel on õigus vabalt levitada
ideid, arvamusi, veendumusi...) ja ilmselt teisigi sätteid.
Pealegi, ei ole võimalik määratleda ega ammendavalt
loetleda kõiki võimalikke rahvussümboolika kasutamise
valdkondi ega juhtumeid. Ei ole ju alati tegemist meelsuse
või veendumustega, olgu siis poolt või vastu. Küll ja küll on
neid juhtumeid ja olukordi, kus Eesti või mistahes teise riigi
lipu kujutist kasutatakse lihtsalt teavitamiseks, märgina,
näiteks keele või valuuta tähistamiseks või mõnel muul
täiesti neutraalsel puhul.

Huvitav, muideks, kelle initsiatiivil ja algatusel üldse see

sini-must-valge reglementeerimine, represseerimine ja
käskimine-keelamine-karistamine toimub?

Võiks ju kahtlustada, et ehk on selle taga endised

kommarid, kes meie rahvusvärve salajas vihkavad ja
tahavadki ära keelata. Või siis hoopis mingid erilised
marurahvuslased, kes peavad Eesti lippu nii pühaks, et ei
ole võimalik välja kannatada mingisugustki omavoli. Või on
see kõik selleks, et oleks kohe vastav seadus võtta, kui
mõni tibla või muu pahaline midagi peaks millegi jõledaga
hakkama saama. Et saaks kohe käed raudu panna.

Tegelikult käib selle juurde ju ka veel see targutamine, et

ega siis meie rahvas pole selline nagu mõned teised. Et
meie ikka niimoodi põhjamaiselt vaikselt ja tasahilju ja
vaoshoitult ajame omi asju. Et rahvustunne ja rahvusvärvid
on meie südames. Ja et need polegi ilma peal
lehvitamiseks kogu aeg.

Ja siis veel ka see jutt, et kui liiga vabalt saaks neid asju
kasutada, siis labastataks ja lagastataks kohe ära. Ei oleks
enam nii tähtis ega väärtuslik.
Nojah, vaevalt siiski. Igaüks on näinud, kasvõi filmidest või
uudistest, kui palju näiteks USA-s kasutatakse nende lippu.
Ja kui väga seda samal ajal ka austatakse. Ilmselt on siiski
tegemist suht inimliku rumaluse ja piiratusega vastavat ala
haldavate ametnike poolt, usun.

Ahjah. See ahistav tingimus, et pärast päikeseloojangut ei

tohi meie lipp ilma valgustamata väljas olla. Kindlasti on
sellel mingi ajalooline traditsioon ja põhjendus. Aga kui
kujutada ette miskit ÜRO või EU või NATO asutust või
mistahes rahvusvahelist kohta, kasvõi hotelli, mille ees
lehvivad kümnete maade ja riikide lipud. Ega kujuta ju ette,
et keegi tuleb ja igal õhtul võtab ainult meie lipu sealt rivist
välja või langetab ning igal hommikul jälle tõmbab üles.
Absurd ju.

Olen seda meelt, et praegune Eesti lipu seadus ja Eesti lipu

kasutamise kord ja hea tava koos Karistusseadustiku § 271
keelavad, ahistavad ja piiravad meile olulise sümboolika
vaba kasutamist.

Kusjuures, kogu see temaatika on üsna sarnane

kavandatava keeleseaduse muutmisega, mis on juba
põhjustanud ulatuslikku poleemikat.

Pole võimalik seadusandlikult reguleerida loomulikke asju.

Keele või sümbolite kasutamine peaks olema, vähemalt
minu arvates, sama loomulik ja endastmõistetav nagu
lindude lend või rohu kasvamine.