Mõtlemine ei taha tehnoloogia arenguga

kaasa tulla

Kirjutasin aasta-paar tagasi, kuidas meie

kultuuriajakirjad ei oska internetti kasutada. Et
uued mõtted jäävad vaid paberile ega liigu
sealt kuskile edasi eriti. Heietati selle üle
kommentaarides, arutati nii ja naa ja sinna
see jäigi. Ning pole asi paremaks läinud siiani.

Endiselt on nii, et kui tahad värske emakeelse

kirjasõnaga ennast kursis hoida, siis pead
teisest maailma otsast lendama selleks
spetsiaalselt Eestisse, otsima üles mõne
raamatupoe, kus kultuuriajakirju üldse
müüakse ja tänama õnne, kui viimane
"Vikerkaar" seal müügil juhtub olema.

Tuli sõber külla. Oli küsinud, et mida kaasa

tuua. Nimetasin talle seda ajakirja. Aga oli
käinud läbi mitmed kohad - ning kuskilt ei
leidnud.
Miks keegi ei tohi kõiki neid tõesti väärtuslikke
artikleid ja lugusid netis lugeda, on täiesti
arusaamatu. Sama käib muidugi ka
"Loomingu", "Akadeemia" ja paljude teiste
kultuuriväljannete kohta. Mingi osa on avalik,
mingi osa peidus.

Milleks ometi? Kultuuriministeerium, kelle

haldusalas see kultuuriajakirjade värk on, ei
tohiks ju ometi olla nii väiklane ja naiivne -
loota viimase sendi kogumise nimel, et need,
keda mõne artikli netis nähtav pealkiri peaks
huvitama, lähevad õue ja ostavadki veel
mõne ajakirjanumbri.

Netis lugemine on niivõrd elementaarne, et

seda poleks vaja isegi mitte mainida.
Tegelikult on asi aga palju hullem.

Aeg on vahepeal edasi läinud ja seni kuni

meie pikatoimeline ametnikkond alles ennast
kehitab ja sügab, on maailmas väga
efektiivselt toimima hakanud
sotsiaalvõrgustikud. Inimesed säutsuvad, info
levib hoopis kiiremini ja paremini kui iialgi
varem. Ja kõik on sellest aru saanud.

Iga vähegi asjalikum väljaanne on oma

artiklite päisesse lisanud Facebooki ja
Twitterisse jagamise lingid, soovitavalt veel
koos loenduriga. Et kui lugu meeldis ja oli
huvitav ja tahad sõpradele soovitada, siis
lihtsalt klõpsa. Kuidas siis muidu.

Ja see ei käi üldsegi ainult mitte mingite

kollaste või sensatsioonijanuste väljaannete
kohta.

Meil aga alles targutatakse ja imestatakse, et

oh, kas ja kuidas ikka Facebook suretas
Orkuti ja Rate välja...

Kunagi peeti Taiwanit miskiks Aasia tiigriks ja

eriliseks IT-eduliseks maaks. Igasuguseid
jutte liikus. Aga kui sa Taipeis ei leia ühtegi
wifi kohta, kuhu saaks sisse logida kasvõi
raha eest; ja kui sa internetikohvikuid otsides
võid ennast segaseks väänata ning lõpuks
leida vaid miskis keldris paarkümmend
arvutite taga ennast mängima unustanud
teismelist - siis saad aru, et see oli ju bluff.

Nii nagu Taiwanis pole tegelikult aru saadud,

et arvutid, internet ja kõik sellega seonduv on
midagi enamat kui sõltuvust tekitavad
mängud ja porno, niisamuti pole, vähemalt
minu arvates, Eestis veel aru saadud, et
sotsiaalvõrgustikud on midagi enamat kui
üksteise hindamine või ilkumine.

Ma ei tea, kas see käib ka selle teema alla,

aga näiteks kaugtöö on Eestis vist siiamaani
midagi väga veidrat ja iseäralikku. Et, kuidas
siis nii, et sa tööl ei käigi või. Istud kodus
arvuti taga ja teed midagi. Ja kuidas sihukest
töötegemist kontrollida, arutatakse sinna
juurde.

Imelik tõesti, et sellest pole aru saadud. Et

väga suur osa tööst tehaksegi tänapäeval just
niimoodi. Isegi töö-intervjuud, koosolekud,
nõupidamised. Sõlmitakse lepinguid,
moodustatakse töörühmi, luuakse firmasid.
Isegi intrigeeritakse, solvutakse ja lepitakse
taas. Nagu ikka. Ma tean mitut inimest, kes on
teinud USA firmades edukat karjääri ja kelle
palk on suurem kui Eesti presidendil - kuid
kes pole iialgi sellepärast oma teiselpool
maakera asuvast toast välja astunud.

Väga suur hulk Lääne firmasid kasutab

näiteks India raamatupidamisfirmade
teenuseid. Aga see on vaid üks näide ja
valdkond. Soomes on kaugtööga hõivatud
kolm korda suurem osa töötajaskonnast kui
Eestis ja see hulk kasvab seal väga kiiresti.
Tegelikult saaks peaaegu igasuguse
kontoritöö ära teha ise kuskile kohale
minemata.

Ahjah, kui läks juba virisemiseks, siis ikka

häirib küll see kommertsväljaannete uus
komme muuta osa lugusid netis tasulisteks.

Kõigepealt võiks nagu ikka oma lehe

külastamise statistika pealt vaadata, kui palju
lugejaid mujalt tuleb ja alles siis hakata nende
eest oma artikleid ära peitma. Mul ei ole ühest
kroonist kahju. Aga mobiilimaksuga ma seda
ometi ju teha ei saa.
Kusjuures see e-lugemine, mis on (veel)
tasuta, on äärmiselt ebamugav ega kannata
kriitikat.