Eesti - kasutamata võimaluste maa

Mida rohkem ja mida kauem Eestist eemal olla,

seda enam ja paremini saab selgeks, et meil on
palju rohkem võimalusi kui me ise suudame ette
kujutada.

Kunagi, miski kümmekond aastat tagasi,

arutasime hea sõbraga, et mida siis õieti meil on
sellist, mida kuskil mujal ei ole ja mis sunniks
üldse kedagi siia tulema. Pärast pikka otsimist ja
mõtlemist leidis sõber, et siiski on midagi sellilst.
Nimelt, Lääne-Eesti rannikul olevat päris tihe
rändlindude liiklus. Ja et maailma linnuhuvilistele
võiks see huvi pakkuda.

Pidasin tol ajal seesugust mõtet suhteliselt

tühiseks.

Aga läksid aastad. Ja juhtusin lugema kuskilt, et

Soome reisibürood korraldavad maailma
linnujälgijatele reise just nimelt Lääne-Eestisse.
Ja et Eesti-poolsed partnerid, kes peaksid
hoolitsema nende turistide majutuse,
toitlustamise ja transpordi heaks, ei suuda oma
kohustusi tihtipeale piisavalt hästi täita.

Mida kuradit, mõtlesin ma.

Meil on loodusressurss, mis ongi tõepoolest

huvipakkuv ka laiemale maailmale. Kusjuures,
väga spetsiifilisele huvirühmale. Ja seda
vahendavad, palun väga, hoopis soomlased.
Ning, mis veelgi piinlikum, meie oma struktuurid
ei suuda seda toetada. Kuidas nii?

See on ju meie maa, meie loodus ja meie

ainulaadne võimalus. Miks siis, ometi, ei ole juba
ammu tekkinud selle kasutamiseks meil vastavad
reisibürood ja võrgustikud?

Lindude jälgijad on tõesti kitsas turismisektor,

aga väga jõukas ja üha suurenev. Näiteks
ainuüksi Kuşcenneti rahvusparki Türgis
külastavad linnuvaatlejad pidavat jätma sinna
100 mijonit dollarit aastas.

Just selliseid sektoreid tulekski sihtida. Just nii

tulekski meie loodusressursse välja pakkuda.
Täpselt, kaalutletult ja õieti. Miks, pagana pärast,
pole seda meil korralikult välja arendatud, ei saa
aru.

Või, noh, unikaalseid ressursse on meil ju teisigi.

Meie maa seest võib leida selliseid kive, mis
põlevad, palun väga. Kõik teavad, et nafta põleb,
gaas põleb, süsi põleb. Aga et ka kivi võib
põleda, see on midagi erilist.

Põlevat kivi leidub ju ainult Eestis ja vist veel

kuskil. Missuguseid lugusid ja legende võiks selle
juurde rääkida! Kuidas vanad eestlased istusid
maha, panid kivid põlema ja laulsid laule.
Seda kõike võiks korraldada ka tänapäeval.
Tulge, vaadake ja imestage. Pärast ostke endale
paar põlevat kivi ka koju kaasa. Ilusasti
pakendatult, koos mitmekeelse
kasutusjuhendiga. Ei oleks ju väga keeruline, või
mis.

Või näiteks Tartus, minu kodulinnas, elutseb

Toomemäel hakkide koloonia. Suveõhtutel võib
seal kuulda nende kisa, mis tihtipeale
linnaelanikke häirib lausa. Lisaks veel nende
väljaheited, mis reostavad tänavaid, autosid ja
vahel ka inimesi. Nii mõnigi kord on see jutuks
olnud. Et kas see ikka on õige ja et kas ehk saaks
kuidagi nende arvukust vähendada.

Aga milleks? - Palju põnevam oleks teha hädast

hoopis voorus. Kutsuda kõiki just nimelt seda
nautima. Et on üks linn maailmas, mille
vapilindudeks on just nimelt noodsamad hakid.
Nagu linna kaitsjad, maskotid või midagi sellist.
Nagu kaarnad Londoni Toweris.

Mõni legend juurde luuletada ja jutustada, et

kuidas nad on mitu korda linna ära päästnud,
vaenlase tuleku eest hoiatades või midagi sellist.
Vana eesti rahvausund ju räägib, et linnusitaga
pihta saamine pidavat õnne tooma, rikkaks
saamist ennustama. Vajalikul viisil promomise
võimalusi on palju. Kindel see, et rahvast tuleb
juurde seda kõike uudistama ja järele proovima.
Ja, lõpuks. Ikka ja jälle heietatakse selle üle, et,
oh, kus meie tüdrukud on nii ilusad. Kõik
imetlevad ja imestamad.

Aga see on ju samuti loodusressurss. Kusjuures,

taastuv ressurss. Kes keelab üle maailma
kuulutamast, et Eesti tüdrukud on kõige
ilusamad? Las tulevad kõik, kel huvi, imetlema.
Võrdlema, kommenteerima. Ei pea ju pettuma.
Tõesti ei pea.

Ja kui mõni peaks kartma, et siis sel juhul

viiaksegi kõik need ilusad neiud meilt minema,
abiellutakse nendega kuskil mujal, meile midagi
jätmata, siis see on nüüd küll täiesti vale mõte.
Vabalt võib ju näiteks abiellumismaksu
kehtestada, kasvõi sümboolse. Või lasta lendu
legend, et nad ongi ainult vaatamiseks. Mida
põnevamalt ja lõbusamalt, seda parem.

Huvitav ainult, miks eestlane alati nohisema

hakkab, kui talle selliseid ideid esitatakse?