Idioote leidub

“Idioote leidub. Vaadake ainult enda ümber.” - Nii

alustas kord USA majandusteadlane, president Barack
Obama praegune tipp-majandusnõunik Lawrence
Summers üht rahandusteemalist ettekannet.

On olemas selline majandusteaduse haru, mis arvestab

inimkäitumisega selle rumalamast aspektist. Tõsi,
akadeemilises kirjanduses nimetatakse neid viisakamalt
siiski "mürakauplejateks".

Need on näiteks need, kes muretsevad oma väikeste

kaotuste pärast rohkem kui oma väikeste tulude pärast.
Või siis need, kes teevad lühikeste perioodide kohta
kaugeleulatuvaid oletusi. Et kui kinnisvarahinnad on
kaks aastat järjest tõusnud, siis nende arvates nad
ilmselt tõusevad edaspidigi.

Juhtusin sellest lugema möödunud aasta viimast

Vikerkaart sirvides. See on Paul Krugmani väga huvitav
kirjutis, "Kuidas küll majandusteadlased nii puusse
panid?". Soovitan kõigile.

Olen isegi korduvalt imestanud inimliku rumaluse üle.

Eriti muidugi meie armsa maarahva puhul. Mõnikord on
näiteks mõni meie meedia-väljande kõik oma pealkirjad
lausa nii lollisti sõnastatud, et tõesti ei taha kohe ühtegi
lugu lugema hakata. Lihtsalt vastik hakkab. Ometi
peaksid pealkirjad ju, vastupidi, just lugema kutsuma,
eks ole.

Aga, noh, võibolla pole mina see sihtgrupp, ehk tõesti.

Mingi jutt ju käib, et ikka madalamale maitsele tulebki
kõik suunata. Et see müüb.

Ei tea. Kui see nii oleks, siis peaks see maailm ju olema
üks väga labane koht, kus rumalus ja lollus lausa
lokkab. Kui veidi laiemalt ringi vaadata, siis tundub ikka
pigem vastupidi. Ilu ja maitsekus, kultuur ja haridus,
mõttekus ja tarkus on igal pool alati hinnas. Headus ja
ausus samuti.

On selline arvamus, et idioodid on progressi toit.

Jah, lollusel on kahtlemata oma funktsioon, oma

ülesanne siin maailmas. Loll näeb vaeva, tark kasutab
ära. Tark ostab siis kui loll müüb - ja vastupidi. Kust see
rikkus siis mujalt tulekski kui mitte lollide arvelt. Aga ka
üldisemalt.

Targad jäävad ellu, lollid surevad välja. Targad

võidavad, lollid kaotavad. Tarkadel on õigus, lollid
eksivad. Tõde tõuseb, vale vajub.

Mistõttu ei peaks ju muretsema eriti lolluste pärast. Las

nad olla. Nagunii surevad välja. Nagu juba vist Darwin
kunagi arvas.
Muidugi, looduslik valik toimib. Aga mitte päriselt
niimoodi, et rumalad teevad rohkem vigu ja seetõttu
saavad hukka ja langevad välja. Mitte päris niimoodi.

Sest lollid kompenseerivad omaenda lolluse läbi

tekitatud kaotused lihtsalt suurema sigivusega.
Harimatusel ja laste arvul on väga kindel seos, ammu
tõestatud ja teada. Rumalus paljuneb kiiremini. Lollused
levivad laiemalt.

Katsu sa targa jutuga vaikselt raha teenida. Keegi ei

usu. Keegi ei osta. Kedagi ei huvita. Aga kisenda,
valeta, laima - ja kohe oled kuulus, võimukas ning raha
tuleb.

"Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid?"

küsib Paul Krugman.

Niimoodi panidki. Kui sa näed, et kõik on läinud lolliks,

siis ei aita sinu tarkus ka enam midagi.

Eks see enamasti ju nõnda ongi. Aga mõnikord tekib ka

küsimusi. Et mis see tõde siis nagu õieti on. Või mis see
kõik nagu "õieti" on.

Üks asi on see, et “turg võib käituda irratsionaalselt

kauem kui sul raha jätkub”. Ehk teisiti öeldes, kui
paanika läheb langusspiraali, siis tõrjub ta sinu targa
raha välja. Ja mida sa siis teed?

Aga teine asi on juba filosoofilisem. - Kas tarkus ongi

see kõige targem asi?