Arguse küsimus

Kust tuleb argus?

Ilmselt juba lapsepõlvest. Ikka juhtub, et last karistatakse, teda keelatakse, temaga
pahandatakse. Aga lõpuks võib asi nii kaugele minna, et ta ei julgegi midagi teha.
Iga asja jaoks kysib enne luba. Või siis teeb salaja, vargsi, nii et keegi ei näe ega
kuule. Ja pärast valetab, et tema ei teinud.

Argus viib vältimatult valetamiseni.

Kommunistide võimu all oli kõik keelatud: sa ei tohtinud midagi teha, midagi ytelda,
kogu aeg pidid arvestama nuhkide ja pealekaebajatega, võimalike pahanduste ja
ebameeldivustega. Kogu aeg olid hirmul. Valetamine oli lausa kohustuslik.

Aususe eest võisid vangi sattuda, valetamisega tegid karjääri.

Eks sealtki see argus ja hirm. Salaja, nurga taga kirumine. Tagaselja klatshimine.
Enda peitmine ja varjamine. Ebakindlus. Otsustusvõime puudus. Vastutusest
hoidumine.

Olin kunagi, oma esimestel välisreisidel, väga hämmastunud, kui märkasin, et

linnamajade korteritel polegi numbreid. Välisukse juures, kellanuppude kõrval, olid
inimeste nimed! Nimed oli ka äärelinna majakeste väravatel. Seitsmeaastane poiss
tõstab telefonitoru: "Axel Mühlen kuuleb!" Ei mingit arglikku hallootamist, nagu olin
meil harjunud.

Vaba inimene ei pea häbenema oma nime ega varjama oma elukohta, mõtlesin siis.
Tema väärikus, vastutus ja enesehinnang on paigas.

Orjameelne inimene on aga enda arvates alati syydi. Saba jalge vahel. Orjameelne
peabki kartma, kogu aeg hirmul olema, ennast varjama, anonyymsust säilitama.
Tema nime ja elukoha avalikustamine oleks talle nagu suurim karistus, häbi ja
õnnetus.

Ta häbeneb ka iseennast: "Mida minust arvatakse?" - "Ega ma ennast lolliks ei tee?"

- "Ega keegi ei pahanda?" Lakkamatu pabistamine oma välimuse, käitumise ja
sõnade pärast käib sinna juurde.

Kõige kahtlustamine, umbusaldamine, kõikjal vandenõude ja sobingute nägemine on

samuti selle hirmu ja ebakindluse yks ilminguid.

Olen mitmetest oma sõpradest pidanud loobuma, kui selgus, et otsustaval hetkel
võivad nad olla lihtsalt argpüksid. Ometi olid nad jätnud mulje oma oh-kui-julgete
arvamuste ja hoiakutega.
Ebakindlust, nõrkust ja otsustusvõime puudumist kompenseeritakse ju pahatihti ka
pudelist "julguse võtmisega", arutu räuskamise ja õelutsemisega. Eelistatakse ikka
tuttavate seltskonda, välditakse yksi jäämist.

Seda kõike võib märgata näiteks netikommentaaride puhul kui ka liikluses. Pole ju
vaja erilist julgust selleks, et põõsa tagant möödaminejaid täis sülitada või kumme
vilistades minema kihutada. Arguse ilmingud mõlemad.

Aga petab ära. Keegi ju kindlasti imetleb: "Sa vahi, kui julgelt pani!"

Hale ja kurb.

Huvitav, näiteks: miks on eesti inimest nii võimatu saada karaoket laulma? Oli ju
ometi veel miski legend laulurahvast... Aga ei. Ta kardab. Huvitav, mida?

Eks seegi näitab midagi.