Aasias on annetamine ja kerjamine hoopis rohkem

levinud kui Euroopas ja ilmselt ka hoopis laiema

tähendusega. Euroopas, noh, peamiselt muidugi
Eesti näitel, on kerjused ju ikka nagu miskid tüütud
parmud, joodikud, eluheidikud, asotsiaalid, eks ole.
Siin selliseid praktiliselt üldse ei ole. Kuid erinevaid
tüüpe on palju.

Ühed on jah muidugi need, kes haledust tahavad

tekitada. Need jalutud, sandid ja vigased, väikeste
lastega naised.

Aga samuti on hoopis neid sante ja vigaseid, kes

rõõmsalt oma käru või karguga ringi liiguvad, samal
ajal veel midagi müües - suveniire, lilli, käsitööd, mida
iganes.

Õigupoolest ei saagi lõplikult vahet teha, kas on

kerjus või hoopis müüja, ettevõtja. Nagu kasvõi need
tüdrukutirtsud, kes mööda Walking Streeti
rahvamassi sees lippavad ja lilli pakuvad. Või see
ühe jalaga tädi sealsamas, kes oma kaameraga
sinust ja sinu sõbrast on kohe valmis pilti tegema. Ja
isegi need kärudega puuviljade-müüjad,
toidusussutajad, õhupallide ja mänguasjade müüjad,
vihma korral ei-kust välja ilmuvad vihmavarjude
müüjad.
Tai rahvas on hakkamist täis, pole tähtis, kas kerjates
või äri tehes. Või mis seal vahet, tõesti.

Või siis prükkarid, kui veidi teistsugust rahvast

vaadata. Meil on nad haisvad ja õnnetud. Siin aga
olen näinud korduvalt neid asjalikult töötamas, motika
külgkäru täis erinevate saaduste jaoks vajalikke
kotte, endal riidest mask näo ees, kaitsekindad käes,
süstemaatiliselt prügikastide sisu sorteerides.

Aga jah, kerjamise juurde tagasi tulles. Ei maksa ju

unustada, et kerjamine on Buddha munkadele väga
oluline tegevus. Igal hommikul, päikesetõusu ajal,
kõnnivad nad paljajalu läbi linna, kerjakausikesed
käes. Ja inimesed tänava ääres lausa ootavad neid,
et saaks toitu annetada.

Just nimelt toitu, sest raha nad üldreeglina ei

puuduta. Ning munkadele annetamine on budistliku
rahva jaoks väga hea ja õnnetoov tegevus.

Ja muidugi üldse igasugune annetamine ja

heategevus üldisemalt. Paljude kaubamajade
kassade juures on korjanduskarbid, kirjad peal,
millise organisatsiooni ja mille jaoks. Nii hea on sinna
tagasisaadud rahast midagi panna. Tihtipeale on
tänavatel suured korjanduskarbid hädaliste
abistamiseks kuskil, praegusel ajal näiteks Pakistani
üleujutuste all kannatanute heaks.

Ja siis veel need, kes tulevad su juurde, korralikult

riides, nimekaart rinnas. Tutvustavad ennast,
annavad lugeda oma korjanduse eesmärkidest ning
võimaldavad annetust teha. Ning lõpuks kirjutavad
välja ka kviitungi!

Muideks, täna on Tai maal emadepäev. Seoses

kuninganna sünnipäevaga, kes nagu ongi siin ju kõigi
ema, eks ole. Ta saab 78-aastaseks.

Huvitav ja ilus lugu juhtus just eelmisel nädalal

Bangkokis. Nimelt oli üks viimaseid päevi rase naine
oma auto aknast näinud, kuidas parajasti
varastatakse üht autot. Ta asus oma autoga kohe
vargaid jälitama, samal ajal telefoniga politseid
informeerides. Ehkki ta kaotas vargad silmist, oli
selleks ajaks politseil juba piisavalt andmeid ja
kurikaelad võeti kinni.

Kuninganna rääkis sellest oma tänasel pöördumisel

rahva poole, kiites ja tõstes esile naiste julgust ja
otsustavust.