Väljendusoskusest ja -vabadusest

Kunsti tegemine algab instrumendi tundmisest.

Kui instrument sind üllatab, siis sa ei valda teda.

Sinu klaver, kitarr, koor, orkester, trupp, keel,

kiri, värv, pintsel, pliiats, trummipulk - need kõik
võivad olla sinu instrumendid. Ka sinu enda keha.
Sinu hääl, sinu sõrmede liikuvus näiteks, aga
üldse, sinu füüsilised võimed, oskused,
kogemused ja vilumused. Kui sa oled maha
käinud, kui sa pole harjutanud, siis sa enam ei
valda. Tuttav ju.

On kunste, kus ainult keha ongi oluline. Balletis

näiteks. Aga ka eluteatris, kui tohib niisugust
mõistet sisse tuua. Kehakeel, välimus, riietus.
Olek. Sa oled laval. Sind jälgitakse. Sulle
pööratakse tähelepanu. Sa esined. Sul on oma
roll.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Instrumendi valdamine on kunsti tegemise

eeldus. Me võime oma instrumenti viimistleda,
teda häälestada, arendada, treenida, kasvatada,
temaga kaugemale ja parema vastastikuse
mõistmise ja tunnetamiseni jõuda, aga ometi on
tal oma vastupanu, omad piirid, omad
võimalused, mida ei saa muuta ega murda.
Nõnda ühtepidi.

Aga teistpidi, võid ju ise instrumendile alla jääda.

Lihtsalt, uus asi, ei tunne teda õieti, kasutad vaid
vähest osa ja väheseid võimalusi temast. Ja oled
tihtipeale üllatunud, mida ta veel võib sulle
pakkuda ja võimaldada.

Alguse ja algaja puhul, jah, oleks vabandatav.

Aga kui juba mõnda aega sa just selle
instrumendiga töötadki ja ikka ja jälle imestad ja
imetled teda, siis ei ole enam vabandatav. Kohe
kuidagi mitte.

Kui sa oled juba miski viis aastat oma flööti

mänginud, siis ei sobi kohe kuidagi teda endiselt
kõigile kiita ja ülistada, eks ole. Ju siis pole sa
veel teda valdama õppinud, kui ikka veel imestad
ja imetled. Ju siis ei tunne veel.
Professionaalsusest on asi kaugel.

Ometi võib sinu instrument sind jätkuvalt

inspireerida. See on nagu siiski teine asi. Sa
lähed tema sisse, mängid temaga - ja ta vastab
sulle. Ja vastab nii, nagu sa poleks osanud
oodatagi. Andes sulle uusi ideid, uut energiat, uut
vabadust.

Kuidas sa söandaksid väita, et ta sulle enam

midagi ei paku? Milleks sulle uut? Kas sa ise oled
siis tõesti nii palju edasi arenenud ja praegusest
üle või välja kasvanud?
Aga ega siis ainult kunsti tegemine. Instrumente,
vahendeid on vaja kogu aeg. Igal pool. Sa tahad
midagi ütelda. Midagi väljendada. Ja sa võtad nad
appi.

Oma käed, ilme, liigutused, kõik oma

väljendusvõimaluse koos oma häälega muidugi.
Sa kasutad keelt, et ennast arusaadavalt
väljendada. Sa oled omandanud märgisüsteemid,
mille abil sa seda kõike võid teha. Ükskõik kuidas
seda ka kirjeldada.

Sinu instrument on sinu pikendus, laiendus,

ulatus; sinu võimed ja võimalused. Osa sinust.
Nagu naine. Armuke. Seksuaalpartner. Kaaslane.
Vahend. Tööriist. Keskkond. Kirik. Tempel. Jumal.

Kunst on maailma vaikus (Blanchot), ta ei vaja

oma olemasolu õigustuseks olevat, ka mitte
ülimat olevat, absoluuti. Kunst paneb küsimuse
alla ka enda staatuse, ta ei kohku olemast
ebakommunikatiivne, ennast eitav (Vattimo).
Blanchot kirjutab, et kirjanik kuulub keelele, mida
keegi ei räägi, mis on adresseeritud eikellelegi,
millel ei ole keset ja mis paljastab eimiskit
(Blanchot). Kirjanduslikkuse ruum on võimatu
ruum, ehk ongi see ainus võimalik olemise topos,
kus eimiski ei-b. (Eimiski-kunst. Nihilistlikust
loomest eesti luule näitel. Leo Luks, 2009.)

Ma tean väga hästi, kuidas see kõik, mida ma

siiamaani olen ütelnud, kõlab või võib kõlada.
Aga nii ongi. Me räägime justkui ühest asjast, aga
tegelikult räägime paljudest asjadest.
Samaaegselt, ühekorraga.

Õigupoolest vist ongi nii, et kui rääkida õieti, siis

räägidki kõigest.