Ega sellest saagi kuskil kirjutada. Keegi ei julgeks avaldada.

Aga lugu on lyhidalt järgmine.

Sada aastat tagasi asendus Hiinas aastatuhendeid kestnud keisrivõim

demokraatliku riigikorraga. Aastal 1912 kuulutati Kuomintang partei
juhtimisel välja Hiina Vabariik eesotsas president Sun Yat-sen'iga.

Ega see kerge olnud. Olukorda komplitseerisid sõjad ja sisemässud.

Mingisugune kontroll riigi territooriumi yle saavutati alles president Chiang
Kai-shek'i valitsemise ajal 1920. aastate lõpus. Kuid suhteliselt nõrk,
organiseerumatu ja laostunud riik pidi kannatama veel Jaapaniga sõdides
ning seejärel pikaldases kodusõjas omaenda kommunistidega.

Päris demokraatiat kehtestada ei suudetud. Valitses yhe partei võim.

Põhiseadust oma täies mahus ei saadud rakendada veel aastakymneid.

Kuid pärast Teise Maailmasõja lõppu ja Jaapani alistumist osales see

vabariik ÜRO juhtivates organites asutajaliikmena ja Julgeolekunõukogu
alalise liikmena, mis andis hea aluse rahvusvahelises suhtlemises ning
tugeva toetuse USA poolt.

Asjad aga läksid halvasti sisemaal. Kommunistlikud mässulised eesotsas

Mao Ze-dongiga haarasid võimu kogu maal. Demokraatliku vabariigi
kontrolli alla jäi vaid Taiwani saar.

Loomulikult ei saanud ega tahtnudki maailma demokraatlikud riigid

kommunistide võimuanastamist tunnustada. Hiina Vabariik jäi endiselt
esindama kogu Hiinat, hoolimata sellest, et tema tegelik võimuala oli vaid
Taiwaniga piiratud. Keegi ei uskunud, et kommunistid jäävad kauaks
võimule. Arvati, et peagi algab rahva ylestõus ning Vabariik taastatakse
kogu Hiina maismaal uuesti.

Paraku aga nii ei läinud. Kommunistid tugevdasid oma postisioone

sisemaal, kehtestades terrori, nagu neil ikka kombeks. Toimusid
massilised hukkamised, miljonid inimesed saadeti sunnitööle. Hävitati
kultuuri- ja ajaloomälestisi. Esmatähtsaks sai sõjatööstuse arendamine,
sealhulgas ka tuumarelvastus. Aga nad olid aktiivsed ka välispoliitiliselt.

Algul oldi liitlased Nõukogude Liiduga, kuid pärast Stalini surma suhted
jahenesid kuni vaenulikkuseni. Selle asemel hakati etendama vaeste ja
rõhutute toetamist. Suureks sõbraks ja liitlaseks sai Albaania, aga ka
enamik iseseisvunud Aafrika riike.

Käimas olnud külmas sõjas suutis kommunistlik Hiina mängida ennast

kolmandaks suurvõimuks Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide järel.
Isegi sellisel määral, et USA hakkas "Hiina kaarti" kasutama võitluseks
Nõukogude ambitsioonide vastu.

Hiina Vabariigi valitsus resideerus Taiwanil, Taipeis. Ega ka seal kerge

olnud. Taiwan oli pool sajandit olnud Jaapani koloonia ning Vabariigi
loomise ajal see saar Hiinale ei kuulunudki. Alles 1945. aastal, pärast
Jaapani alistumist, läks Taiwan tagasi Hiinale.

Kuomintangi võimud kehtestasid Taiwanile saabudes omad seadused.

Põhiprobleem oli salakaubandus ja sõjajärgne (või -aegne, kuna mandril
käis kodusõda) segadus. Taiwani hiinlased olid tegelikult jaapanlaste
võimuga olnud suhteliselt rahul. Uus võim, ehkki hiina oma, tekitas aga
protesti. 28. veebruaril 1947 vallandus ulatuslik mäss, mis järgnevate
kuude jooksul veriselt maha suruti. Hukkus kümneid tuhandeid inimesi.
Sõjaseisukord vältas veel kuni 1987. aastani.

Chiang Kai-shek oli kehtestanud ainuvõimu ning valitses sisuliselt

diktaatorina. Tema välispoliitilised ambitsioonid olid puht-deklaratiivsed.
Suhted lääneriikidega ja USA-ga tundusid olevat stabiilsed, hoolimata
viimase flirtimisest Pekingi kommunistidega. Majandusliku aluse panid
Taiwanile Mandri-Hiinast evakueeritud hiiglaslikud varad ning sealt
põgenenud vaimne ja ärieliit.

Asi läks aga käest ära, kui 1960. aastatel hakkas kommunistlik Hiina
Rahvavabariik endale taotlema kohta ÜRO juhtorganites. Ja yldsegi mitte
nii, et palun, võtke meid liikmeks. Nagunii oleks ju Taiwan sel puhul
kasutanud oma vetoõigust ÜRO Julgeolekunõukogus kui kogu Hiina
seaduslik esindaja. Ei, kommunistide plaan oli hoopiski kavalam. Nimelt,
taotleda Hiina Vabariigi esindajate <i>asendamist</i> Hiina
Rahvavabariigi omadega.

Selline asendamine oli (tõsi kyll, mõnede arvates vaieldavalt) ÜRO

Peaassamblee pädevuses ja niimoodi võis mööda minna
Julgeolekunõukogust, kus Taiwani vetoõigus ees seisis.

Muideks, Hiina Vabariik kasutas oma vetoõigust vaid 1955. aastal: siis, kui
oli otsustamisel Mongoolia vastuvõtmine ÜRO liikmeks. Asi oli selles, et
formaalselt kuulus ka Mongoolia Hiina Vabariigi koosseisu ning
Kuomingtangi "yhe Hiina poliitika" kohaselt ei saanud ju ykski Hiina osa
eraldi olla tunnustatud. Siiski, peamiselt Nõukogude Liidu survel, võttis
Hiina Vabariik 1961. aastal oma veto tagasi ning Mongooliast sai ÜRO
liikmesriik.

Kuid läbi 60-ndate aastate üritasid Hiina Rahvavabariigi toetajad eesotsas

Albaaniaga igal ÜRO Peaassamblee istungil läbi suruda resolutsiooni
Taiwani võimude asendamiseks Pekingi esindajatega. See ei paistnud
õnnestuvat, kuna enamik ÜRO liikmeid olid selle vastu.

Samal ajal aga toimus aktviivne uute liikmesriikide vastuvõtmine ÜRO-sse.

Need olid peamiselt vast-iseseisvunud Aafrika riigid, keda Peking usinasti
toetas, nii sõjaliselt kui majanduslikult. Kuuekymnendate aastate lõpuks
oli olukord muutunud selliseks, et Hiina Rahvavabariigi toetajate hulk
ÜRO-s oli muutunud juba piisavaks. Vähetähtis polnud ka see, et USA oli
president Nixoni administratsioon hakanud Nõukogude Liidu vastu
mängides Hiina kaardile yha tugevamaid panuseid tegema.

Nii õnnestuski 1971. aastal ÜRO Peaassamblees vastu võtta resolutsioon

nr 2758, millega asendati Hiina Vabariigi esindajad kõigis ÜRO organites
Hiina Rahvavabariigi omadega.

Diplomaatiline sõda lõppes Hiina Vabariigile täieliku kaotusega. Muidugi

nägi Taiwani valitsus seda ette, kuid nad ei suutnud midagi selle
takistamiseks teha. Yks asi oli Chiang Kai-sheki rezhiim ise, mis ei suutnud
olla piisavalt paindlik uutes olukordades.

Kuid veelgi olulisem oli kinnihoidmine sellestsamast "yhe Hiina poliitikast".

Aga miks peab tingimata olema "yks Hiina"? Asi on selles, et hiinlased
peavad neid aegu, mil Hiina impeerium oli ühe valitsuse all, oma ajaloo
kõige õnnelikumateks aegadeks. Viimaseks Hiina yhendajaks olid muideks
mongolid, kelle impeerium ulatus Vaiksest Ookeanist kuni Vahemereni,
nagu teada. Mongoli keisrite dynastia hiinastus mõne põlvkonnaga ning
seega siis juba 13. sajandist on Hiina pysinud yhtse riigina.

Sedasama yht riiki taotlevad nyyd aga ka Pekingi võimud, kelle jaoks
hoopis Taiwan on sellest "eraldunud" ning vajab yhendamist Mandri-
Hiinaga. Traditsiooniliselt peab ka Hiina Vabariik ennast kogu Hiina
esindajaks, pidades Mandri-Hiinat ebaseaduslikult eraldunuks. Hoolimata
konfrontatsioonist võimukysimustes, on mõlemad pooled yhel meelel
selles, et Hiina peab olema yks riik.

Kuid, olles saavutanud ÜRO juhtorganites võtmepostisiooni, on Pekingi

võimud aktiivse diplomaatilise tegevuse tulemusena saavutanud peaaegu
kõikides maailma riikides Taiwani diplomaatiliste esinduste likvideerimise
ning asendamise enda omadega. "Yhe Hiina poliitika" tähendab Pekingi
võimude jaoks seda, et mistahes riigi ametlik suhtlus peab toimuma ainult
nendega ning igasugune suhtlemine Taiwaniga kutsub neis esile valulise
reageeringu ja raevu. Isegi nimetuse "Hiina Vabariik" kasutamine on
lubamatu, kuna mingit "teist Hiinat" ei saavat olemas olla ning Taiwan
olevat Hiina Rahvavabariigi lahutamatu osa..

Kõik see on lõpuks viinud selleni, et Hiina Vabariiki tunnustab ametlikult

vaid paarkymmend riiki. Euroopas on suhted Hiina Vabariigiga säilinud
ainult Vatikanil. Mitteametlike esindustena tegutsevad enamikes maades
justkui privaatsete organisatsioonidena "majandus- ja kultuuriesindused".
Seal töötavad Taiwani diplomaadid peavad aga ametlikult olema justkui
"puhkusel" või "pensionil".

Neis rahvusvahelistes organisatsioonides, kuhu kuuluvad nii Hiina

Rahvavabariik kui ka Hiina Vabariik, ei tohi viimane kasutada oma riigi
ametlikku nime ega symboolikat. Maailma Kaubandusorganisatsioonis
(WTO) esineb Hiina Vabariik nimega "Taiwani, Penghu, Kimmeni ja Matsu
eraldiseisev tolliterritoorium". Olympiamängudel ja teistel rahvusvahelistel
võistlustel lubatakse Hiina Vabariigi esindajatel esineda spetsiaalselt
disainitud lipu ning nime all. Hiina Rahvavabariigi survel ei tohi keegi
nende kohta kasutada nimetust "Hiina Vabariik" ega ka mitte "Taiwan".
Ainuke lubatav nimekuju on praeguse kompromissina paljudes
organisatsioonides kasutatav "Taipei Hiina". Isegi Miss Universumi, Miss
Worldi ja teistel iludusvõistlustel on mandri-hiinlased neil teemadel
skandaale korraldanud.

Rahvusvahelised lennukompaniid ei tohi näidata, et nende lennukid

peavad yhendust nii Pekingi kui Taipeiga. Seetõttu on paljud lennufirmad
pidanud moodustama spetsiaalse tytarfirma, et siis justkui selle
lennukitega Taipei vahet reisijaid ja kaupu vedada, kusjuures nendel
lennukitel ei tohi olla päritolumaa rahvuslikke symboleid. Nii lendavad
näiteks Hollandi KLM lennukid Taipeisse ilma vapikroonideta ja British
Airwaysi lennukid ilma <i>Union Jack</i>ita

Viimasel ajal on laialdast rahvusvahelist tähelepanu ja pahameelt pälvinud

see, kuidas Pekingi Hiina on järjekindlalt blokeerinud Hiina Vabariigi
liitumist Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga (WHO).

Taiwan otsib juba aastakymneid väljapääsu sellest poliitilisest

isolatsioonist. Pärast Chiang Kai-shek'i surma 1975. aastal alanud
liberaliseerumine ning mitmeparteisysteemi tekkimine tõi lõpuks 2000.
aastal võimule nn rohelise koalitsiooni. President Chen Shui-bian valiti
napilt tagasi 2004. aasta valimistel. Roheline koalitsioon on
põhimõtteliselt loobunud pretensioonidest kogu Hiinale ning
aktsepteerinud Taiwanit kui iseseisvat riiki tema praegustes faktilistes
piirides. On loobutud paljudest deklaratiivsetest symbolitest ja märkidest,
mis viitavad Taiwanile on Hiina provintsile. Prioriteetsemaks on saanud
Taiwani iseseisvus. Yritatakse taotleda ÜRO liikmelisust.

Taiwani iseseisvuse idee on aga veelgi komplitseeritum kui "Yks Hiina" või
"Hiina taasyhendamine".

Pekingi võimude meelest on see puhtakujuline separatism. 2005. aastal

kehtestati Hiina Vabariigis "Lõhestamisvastane seadus", mille kaheksas
artikkel ähvaradab sõjalise sekkumisega juhul kui Taiwan peaks ennast
kuulutama iseseisvaks.

Taiwanil valitsevad erinevad vaated. Sinise koalitsiooni toetajad leiavad,

et Hiina Vabariik on nagunii iseseisev ning <i>status quo</i> raames
tuleks vaid järk-järgult laiendada rahvusvahelist tunnustamist, parandada
suhteid Mandri-Hiinaga jne. Rohelise koalitsiooni poolehoidjad viitavad
Taiwani eripärasele ja sõltumatule ajaloole ning peavad Taiwani
iseseisvuse väljakuulutamist just praegu õigeks sammuks.
USA toetab Hiina Vabariiki jätkuvalt ja tõhusalt, lugedes teda koos Lõuna-
Korea, Jaapani, Filipiinide ja Taiga Ida-Aasia vabade ja demokraatlike
riikide hulka. USA peab esmatähtsaks jõu kasutamise vältimist ja
<i>status quo</i> säilitamist ning ei toeta Taiwani yhepoolset
iseseisvumist, mis võib viia ettearvamatute tagajärgedeni, sealhulgas
Hiina Rahvavabariigi sõjalise sekkumiseni. Kyll aga ei välista USA
administratsioon võimalust, et Taiwani iseseisvuse kysimus võib kunagi
laheneda mõlema Hiina omavaheliste suhete paranemise tulemusena.

Taiwani väin, mis lahutab seda saart Mandri-Hiinast, on yks maailma kõige
militariseeritumaid piirkondi ja pingeallikaid. Taiwani poole on sihitud
Hiina Rahvavabariigi lähi- ja keskmaaraketid, sinna on koondatud suur osa
sõjalaevastikust ja õhuväest. USA ja Jaapan on lubanud Taiwanile
vältimatut sõjalist abi võimaliku konflikti puhul. USA soovib, et ka Taipei
valitsus tõhustaks riigi kaitsevõimet, pakub relvastust ja muud sõjalist abi,
et kriisiolukorras suudaks Taiwan ennast ise kaitsta seni kuni USA väed
kohale jõuavad. Samal ajal on USA administratsioon Taipei valitsust
hoiatanud omapoolsete preventiivsete või vastuaktsioonide korraldamise
eest Hiina Vabariigi sõjaliste objektide suhtes.

Viimatine kriis oli 1996. aastal, mil Hiina Rahvavabariik korraldas Taiwani
presidendivalimiste eel väinas mereväeõppused, mille käigus tulistati hulk
ballistilisi rakette yle saare. Taiwani börsiindeks ja kinnisvarahinnad
kukkusid. Alles USA lennukikandjate kohalesaabumine sundis Mandri-
Hiinat tagasi tõmbuma.

Kuivõrd aga Taiwan on yks rikkamaid riike Ida-Aasias, arenenud tööstuse

ja majandusega, siis on äriringkonnad vägagi huvitatud Mandri-Hiina turu
avanemisest nende toodetele ja teenustele. Hoogsalt kasvab ka vaeste
immigratsioon Mandri-Hiinast läbi kolmandate riikide Taiwanile, kus nad
on rahul ka kõige madalamapalgaliste töödega.

Yhte Hiinat tahavad justkui nii Pekingi võimud kui opositsiooniline

Kuomintang koos sinise koalitsiooniga. Kysimus on "vaid" selles, millistel
alustel see võiks kujuneda. Yhe Hiina poliitikat toetab ka USA, rõhutades,
et ta kyll mõistab Pekingi seisukohti Taiwanist kui Hiina osast, kuid ei
aktsepteeri neid. "Üks riik, kaks systeemi" kehtib praegu Hongkongis ja
Macaos. Hiina Rahvavabariik tahaks seda rakendada ka Taiwanil, kus see
on aga vastuvõtmatu.

2005. aastal toimusid Kuomintangi partei liidrite visiidid Mandri-Hiinasse.

Ehkki hoiduti poliitikast, kiitsid Mandri-Hiina esindajad oma "üht riiki, kaht
systeemi" laialdaselt. Taiwani lennukompaniide tsiviillennud tohivad nyyd
toimuda juba läbi Mandri-Hiina õhuruumi. Hiina suurematel pyhadel
toimuvad spetsiaalsed otselennud Pekingi ja Taipei vahel. Pekingis on
myygil ka juba Taiwani tooteid.

Need ja teisedki Pekingi võimude sammud justkui pingete lõdvendamise

suunas on ilmselt tingitud praeguse Taiwani valitsuse
iseseisvustaotlustest. Taiwanis tõlgendati Kuomintangi poliitikute visiite
Mandri-Hiinasse vägagi vastandlikult. Nende äralendu Taipei lennuväljalt
saatsid vihased meeleavaldused. Muuhulgas syydistati Pekingi võime
Taiwani rahva lõhestamispyydlustes jpm.

Hiina Vabariigi presidendi Chen Shui-bian'i hiljutised kirjad ÜRO-sse

palvega arutada Hiina Vabariigi osalemist ÜRO-s jäeti vastamata ning
pälvisid tigedaid kommentaare Pekingi Hiina saadikult Wang Guangya'lt,
kes nimetas Chen'i rahvusvaheliseks tyliõhutajaks ning kinnitas, et et
ÜRO-s esindab Taiwanit loomulikult tema kui Hiina Rahvavabariigi saadik.
http://www.unpo.org/article.php?id=7017

Kavandamisel on referendum Taiwani iseseisvuse kysimuses.

Aga, jah, selle jutu algusse tulles. Miks seda lugu ei saa kuskil avaldada?

Karta on lihtsalt, et selle ilmumise järel saab meie Välisministeerium Hiina

saatkonnast noodi, misjärel kutsutakse väljaande vastutav toimetaja
tõsisele vestlusele.

Hiina kysimus on kuum ja kuumaks ta jääbki.