Hiina majandusliku mõju kasvust Kagu-Aasias

ja kogu maailmas.

Pealtnägija ja kolumnisti tähelepanekuid.

Hiina ja Tai?

Esimesel pilgul tundub, et neid ei seo eriti

midagi. Nojah, on küll mõlemad Aasias ja
teineteisele suhteliselt lähedal. Aga ega see loe.
Aasia on suur. Ja maid ja rahvaid on siin palju.

Nagu kõikjal Kagu- ja Ida-Aasias nii

domineerivad ka Tai maal eelkõige Jaapani
kaubad. Umbes 90 protsenti kõigist autodest,
motikatest, telekatest, külmkappidest,
mikrolaineahjudest, liftidest jm olmetehnikast on
Jaapani päritolu. Isegi toiduainetööstuses - kui
tahad näiteks rohelist teed, siis on see väga
tõenäoliselt toodetud Jaapanis. Ja kohe
järgmisena tulevad Lõuna-Korea tooted.
Rääkimata USA poe-, kiirtoidu- või
hotellikettidest. Hiinat kohalolekut ei taju siin
esimesel hetkel eriti kuidagi.
Jah, Hiina vana kultuur on väga tugevasti
mõjutanud nii Jaapanit kui Koread ja mitmeid
teisi rahvaid ja kultuure. Oma sügavamates
kihistustes jagavad nii jaapanlased kui
korealased Hiina kirja, hiina budismi ja taoismi.

Kuid tai kultuuri ja ajalugu pole hiina siiski nii

palju mõjutanud. Tai on olnud pigem India ja
hinduismi mõjudega juba väga ammustest
aegadest.

Aga kapitalil pole kodumaad. Ja ega ole seda ka

hiina kapitalil.

Nii näiteks on Mandri-Hiina (Hiina

Rahvavabariigi) ja Taiwani (Hiina Vabariigi)
vahel juba pool sajandit kestnud väga teravad
poliitilised pinged. Neid lahutav Formosa väin on
üks kõige militariseeritumaid piirkondi Ida-
Aasias (kui Korea poolsaar kõrvale jätta
muidugi). Peking reageerib väga valuliselt, kui
keegi kuskil maailmas Taiwani tunnustab või
tollega üldse suhtleb. Taipei ajalehed mõnitavad
ja kiruvad Hiina Rahvavabariiki igapäevaselt.

Ometi on Hiina Rahvavabariigi

kaubanduspartnerite hulgas see riik tõusnud
tähtsuselt juba viiendale kohale! Ning impordi
mahult Mandri-Hiinasse on Taiwan koguni
kolmas (Jaapani ja Lõuna-Korea järel).

Muide, kui väliskaubandus juba jutuks tuli, siis

võiks küsida, kus on Hiina Rahvavabariigi
suurim eksporditurg? - Vastus on ühene: USA.
Ja selle osa suureneb üha.

Tihtipeale arvatakse, et Hiina on väga tugevasti

sõltuv oma ekspordist. Tegelikult on ekspordi
kasv moodustanud vaid 14% Hiina
majanduskasvust. See on muidugi oluline, aga
siiski mitte saatuslik.

Tai Kuningriigi jaoks on Hiina Rahvavabariik

tähtsuselt neljas kaubanduspartner. Tai ise on
Hiina jaoks küll alles neljateistkümnes.
Vabakaubanduslepe Tai ja Hiina vahel sõlmiti
alles 2003. aastal ja see reguleerib vaid
põllumajandustoodete turgu.

Siinkohal maksaks meenutada, et Hiina on

praeguseks ajaks tõusnud maailmas suuruselt
teiseks majanduseks USA järel. Hiina on
maailma suurim eksportija. Vähe sellest. Hiina
on ka suuruselt teine importija maailmas. Ja see
on kõige kiiremini kasvava majandusega suurriik
maailmas juba viimased kolmkümmend aastat.
Kusjuures, see kõik on toimunud ilma erilise
kärata.

Ja miks? - Peamine põhjus on ikkagi see riiklik

korraldus. See on see Deng Xiaopingi ajal,
1978. aastast alates käima läinud
"turumajandus hiina hieroglüüfidega".

Kõigepealt alustati põllumajandusreformiga, mis

sisuliselt tähendas põllumajanduse
privatiseerimist. Seejärel hakati järk-järgult
hindasid vabaks laskma, rahandust
detsentraliseerima. Loodi esimesed nn
erimajandustsoonid (Shenzhen 1979. ning
Shanghai 1992. aastal). Jätkati riigiettevõtete
privatiseerimise ja eraettevõtluse paljude
vormide lubamisega. Loodi pangandussüsteem,
mis siiski suures osas on jäänud riikliku kontrolli
alla, ning väärtpaberiturg. Lõpuks avati
majandus üha kasvavale välisturule ja
välisinvesteeringutele. Suurettevõtted,
kaevandused, infrastruktuurid jpm on aga
endiselt riiklikus omandis.

Alates 2009. aastast on Hiina ühtlasi ka

maailma suurim autoturg ja -tööstus. Tõsi, pisut
rohkem kui pool Hiina autotööstusest on
tegelikult Jaapani, USA, Korea ja Saksamaa
autofirmadega moodustatud ühisettevõtted.
Pole üldse võimatu, et ostes näiteks miski
Honda või Fordi või Volkswageni, ei pruugi sa
teadagi, et see on Hiinas tehtud. Näiteks 2004.
aastal Guangzhous valminud Honda tehas
rajatigi üksnes ekspordituru jaoks ning sealt
läheb Euroopasse umbes 30 000 sõiduautot
aastas.

Ka Hiina enda brändid täiesti olemas: BYD,

Chery, Geely, Hafei, Jianghuai (JAC), Chang'an
(Chana), Great Wall, Roewe, Martin Motors jne.
Suurem osa Hiinas toodetud autodest läheb
turule sealsamas, Hiinas. Ekspordi osa aga
kasvab pidevalt.

Aga kuna kogu suurtööstus ja rasketööstus on

riiklikus omandis, siis ei ole selles osas erilist
reklaami ega kära tehtud. Brändi- ja
frantsiisiturundus on Hiina firmadele veel
hiiglaslik kasutamata potentsiaal. Võib ainult
kujutleda maailma, kus kõikjal sõidavad ringi
Hiina autod, igal pool on Hiina televiisorid,
külmkapid, pesumasinad, liftid, ekskavaatorid,
buldooserid. Kui kõikjal on Hiina kaubamajad,
hotellid, kiirtoidukohad...

Ega tänapäeval ole eriti midagi hiinalikku

näiteks Tai maal tunda olevat. Jah, muidugi on
Bangkokis hiiglaslik "Chinatown". Aga taolisi
hiinalinnasid leidub kõigis maailma suurlinnades
- Londonis, New Yorgis, igal pool. See pole veel
mingi näitaja Hiina või hiinlaste mõjust.

Niisamuti nagu hiina templid, altarid ja muud

pühakohad.

Kui üldse midagi hiinapärast Tais võib leida, siis

on see ehk toit. Tai köök on muidugi omaette
nähtus. Aga see, mida üldse süüakse, kuidas
toitusid valmistatakse ja kuidas süüakse, on
siiski pisut rohkem nagu Hiina poole kui näiteks
India poole. Tai inimesed söövad hea meelega
ka loomseid produkte erinevalt hindudest, kes
on suuresti taimetoitlased. Aga piimatooted on
Tais suhteliselt tundmatud nii nagu Hiinaski.
Ning, ehkki söömiseks kasutavad Tai inimesed
tavaliselt kahvlit ja lusikat, oskavad nad kõik ka
pulkadega süüa.

Jah, ja ka tai keelel ja hiina keelel on mõningaid

sarnasusi oma struktuuri ja foneetika poolest.
Aga sellest rääkimine läheks majanduse
valdkonnast juba liiga kaugele.

Vist ongi siinkohal paras aeg meenutada, et

Hiina riik ja hiinlased on veidi erinevad
nähtused.

Hiinlaste riike on olnud palju ja erinevaid, läbi

aastatuhandete. Kuid hiinlased ise, koos oma
kirja, kultuuri, traditsioonide ja ajalooga on
jäänud ikka selleks samaks. Hoolimata isegi
omavahelistest sõdadest, keelelistest ja
rassilistest erinevustest jmt.

Hiina rahvaid ja keeli on palju ja erinevaid.

Omavahelises suhtluses on hiina kiri on muidugi
üks kõige tähtsamaid ja olulisemaid ühendajaid.
Aga ka palju muud.

Hiina mõjust rääkides võiks mõnikord ka veidi

vaadata, millisest Hiina riigist või riigi osast need
mõjud pärinevad. Ei maksa unustada, et on ju
Hongkong, Macau, Taiwan ja Singapur samuti
hiinlaste riigid, oma raha ja poliitika, oma
majanduse ja omade seadustega. Ja mõjukaid
hiinlaste kogukondi leidub tegelikult igal pool.

Paratamatult on kujunenud nii, et igal pool,

vähemalt Aasias, kus hiinlased on aset võtnud,
on nad endi hooleks võtnud ka olulise osa
kaubandusest ning tihtipeale ka ärist üldisemalt.

Nii mõnedeski Lõunamere saareriikides

pannakse seda neile pahaks. Et, kuidas siis nii.
Meie oleme siin kogu aeg olnud ja pole eriti
midagi teinud. Aga siis tulevad hiinlased ja
hakkavad äri ajama, tööd tegema, asjalikud
olema. Ning võtavad meie raha endile.

Paraku, nii see ongi. Hiinlastele meeldib tööd

teha, äri ajada, asjalik olla. Ja häda neile
kohalikele, kui neile see ei meeldi.

Tegelikult on hiinlastel harva olnud vaja kedagi

vallutada, okupeerida, sõjaliselt alistada.
Enamasti on hiinlased lihtsalt tulnud, näinud ja
teinud. Õõnestanud seestpoolt, kui keegi nii
tahab mõtelda. Ja, miks mitte.

Nii nagu näiteks Vietnamis. Vana vaenlane ja

vastane suurele Hiina riigile juba aastasadu.
Aga kes hoiavad seal parimaid kohti? Kes
moodustavad seal äris ja üldse majanduses
tegelikult kõrgklassi? - Muidugi hiinlased.

Väga paljud ettevõtted, alates pisikestest

poodidest kuni suurte pankadeni, kuuluvad Ida-
ja Kagu-Aasias just nimelt hiinlastele.

Hiinlane oskab kohanduda erinevates

keskkondades. Ja tegelikult pole üldse tähtis,
kust ta ise või tema esivanemad pärit on.
Miljoneid (nojah, tegelikult peaks ütlema, et
sadu miljoneid) hiinlasi elab juba sajandeid
väljaspool Mandri-Hiinat. Nende juured ongi
ammu juba Filipiinidel, Singapuris, Malaisias,
Indoneesias, Tais, kus iganes. Aga nad on ja
jäävad endiselt hiinlasteks. Perekonnasidemed
on nende jaoks kõige tähtsamad.

Tai maal on hiinlased suurim mitte-tailaste

kogukond, moodustades umbes 14% kogu
elanikkonnast. Suurima tiraažiga võõrkeelne
päevaleht on hiinakeelne. Hulgikaubanduses,
kinnisvara-arenduses ja paljudes muudes
valdkondades, isegi poliitikas, mängivad
hiinlased tihtipeale väga suurt rolli.

Tais elavad hiinlased on sel maal vist kõige

paremini integreerunud kui kuskil mujal
väljaspool hiinlaste riike. Pärinevad nad
enamuses Mandri-Hiina Ida-Guangdongi
provintsist, Chaozhou prefektuurist.
Omavahelises suhtlemises kasutatakse
enamasti hiina keele teochew dialekti, mis ongi
tolle kandi keel; viimasel ajal, eriti teiste
hiinlastega suheldes, üha rohkem ka mandarini.
Tai keel on nende jaoks tavaline suhtlemis- ja
ärikeel.

Vahemärkusena: suhteliselt kummaline on näha

Hiina turiste Tai maal ringi liikumas. Erinevalt
näiteks hindudest, jaapanlastest või
araablastest on Hiina turistid peaaegu alati
liikumas grupiviisiliselt. Grupijuht-giid lipukesega
ees ja paarikümneline seltskond järel. Kas on
see ikka veel nende kommunistliku korra mõju
või lihtsalt arglikkus, ei oska öelda. Muidugi
tuleb arvestada ka sellega, et vähem kui viis
protsenti Hiina Rahvavabariigi kodanikest
saavad vabalt välismaale reisida.

Aga kohapeal elavad hiinlased on Tai maaga

hästi kohanenud. Osaliselt on see seletatav
muidugi ka usuga. Hiina inimeste kommete ja
mõtteviisi taga on endiselt budism ja taoism.
Ning ehkki tai budism ja hiina budism on mõneti
erinevad, sobivad nad siiski piisavalt hästi
kokku. Nii on Tais elavad hiinlased võtnud üle
tai budismi kombeid, tähistavad tai tähtpäevi.
Ning samuti tähistavad tai inimesed hea
meelega näiteks hiinlaste uusaastat ja mitmeid
teisigi nende tähtpäevi.

Kui üldse hiina mõjust Tais kohapeal rääkida,

siis tulenebki see eelkõige ja läbi hiinlaste, kes
sel maal elavad. Aga seda ei märka. Seda ei
tunne ega näe kuidagi.

Ametlikud majanduslikud ja kaubavahetuse

näitajad ning numbrid riikidevahelises
suhtlemises räägivad ühte keelt. Tegelik olukord
võib olla ning ongi hoopis teistsugune. Ning kui
palju on selles kohalike hiinlaste tegevust ja
lobitööd, ei tea õieti keegi. Aga ega selles ka
midagi hirmsat või kohutavat ole.

Just praegu on näiteks Tais kavandamisel

kiirraudteede võrk. Hiinas aga kihutavad üle
300-kilomeetrise tunnikiirusega rongid paljude
nende suurlinnade vahel. Juba praegu ületab
Hiina kiirraudteede kogupikkus ligi
kolmekordselt Jaapani omi, olles selles osas
maailmas esikohal. Nojah, varsti on juba raske
leida midagi, mille poolest Hiina ei oleks
maailmas esikohal või vähemalt teisel kohal.

Vist ei olnud Tai valitsusel vaja pikalt mõtelda,

kust tellida projekteerimine, ehitustööd, veerev
koosseis? - Loomulikult Hiinast. Eriti veel siis,
kui hiinlased lubavad omapoolseid
investeeringuid.

Paljud Tai laevad on ehitatud Hiinas. Hiina

masinaehitustooted on Tais laialdaselt
kasutusel. Aga see ei paista kuskilt välja. Sel
puhul ei ole mingeid erilisi kampaaniaid või
reklaame. Kes teavad, need teavad. Ja ongi
kõik.
Või teine näide. Teistsugune hoopis.

Tai on teatavasti maailma suurim riisi eksportija.

Riisikasvatamisega tegeleb sel maal umbes
kolmandik elanikkonnast. Ja Hiina on samal ajal
üks suurimaid riisi importijaid. Hoolimata sellest,
et seal nad ise on maailma suurimad
riisikasvatajad-tootjad. Aga sellest nende oma
toodangust ei piisa, et oma rahvast ära toita.

Nõnda siis on Tai väga huvitatud oma riisi

ekspordist Hiinasse.

Paraku on aga hoopis Vietnam hõivanud

esikoha riisi ekspordi osas Hiinasse. Ja seda
mitmetel põhjustel. Üks asi on muidugi Vietnami
maismaa-piir Hiinaga, mis võimaldab lihtsat
raudtee-transporti. Aga veelgi olulisem on see,
et Vietnami tootjad suudavad Hiina
sisseostjatele pakkuda riisi märksa odavamalt
kui Tai omad.

Samal ajal on Hiina hakanud huvi tundma

riisikasvatuseks sobivate põllumaade
rentimisest hoopis Kambodžal. Sest, nii
kummaliselt ka kui see ei kõlaks, on Hiinas terav
puudus haritavast maast. Vaid 10...15 protsenti
Mandri-Hiina territooriumist on klimaatilistel ja
topograafilistel põhjustel põllumajanduseks
sobilik. Ning seda maad kasutatakse seal väga
intensiivselt.

Kambodžal saadakse üks riisisaak aastas ning

ülejäänud aeg on põllud kuivad. Seevastu Tais
saadaks kaks või isegi kolm saaki. Ometi on
kliima ja loodus sarnased. On päris kindel, et kui
hiinlased hakkavad Kambodžal põllumajandust
arendama, siis kasvab saagikus kordades.

Kuid Hiina ja Tai suhted ei hõlma vaid

majandusvaldkondi. Viimastel aastatel on
jõudsalt edenenud sõjaline koostöö. Just nüüd,
2010. aasta novembri esimesel poolel toimusid
Lõuna-Hiina merel Tai ja Hiina mereväe
ühisõppused. Mängiti läbi terrorismivastase
võitluse olukordi. Tai on ostnud Hiinast
relvastust, õhutõrjeseadmeid, laevu ja muud.

Traditsiooniliselt on Tai lähimaks sõjaliseks

partneriks olnud muidugi USA. George W. Bush
on Taid nimetanud USA kõige lähemaks NATO-
väliseks partneriks. Kuid sõjalise koostöö
tihenemine Tai ja Hiina vahel seda eriti ei
mõjuta.

Ning lõpuks veel üks valdkond, millest tegelikult

oleks võinud alustada. See on see
võltskaubamärkidega toodete valmistamine ja
müümine. Piraatkaubandus. Peaaegu igal pool
Kagu-Aasias, aga muidugi mujalgi, näeb seda
kaupa. Käekellad, jalanõud, käekotid, rõivad,
mänguasjad, mobiiltelefonid, muusika, filmid,
tarkvara jpm.

Kusjuures, vähemalt Tais on täiesti normaalselt

olemas ja paralleelselt saadaval ka originaal-
tooted. Vabalt võib olla, et näiteks Adidase
firmapoe ees müüb keegi oma käru pealt sama
firmamärgiga samasuguseid asju, muidugi kolm
korda odavamalt. Üks ei sega teist.

Aga kust kõik need võlts-Rolexid, Guccid,

Dolced & Gabbanad, tulevad? - Muidugi Hiinast.
Eks neid tule muidugi mujalt ka, aga Hiina on
selles osas kindlalt esikohal. Väidetavalt
moodustab piraatkaupade tootmine ja müük
umbes 8 protsenti Hiina Rahvavabariigi
sisemajanduse koguproduktist.
Ning kogu selle siinse loo sügavam mõte on
järgmine.

Jah, Hiina domineerib ja võidutseb

majanduslikult. Aga seni kuni tal endal ei ole
rõhku pandud omaenda brändidele, oma
kaubamärkidele, oma garanteeritud kvaliteediga
toodangule, seni peab ta jätkuvalt varastama
ning parasiteerima teiste arvelt.

Kes teab, kaua see veel kestab. Igavesti ilmselt

mitte.