Aususe küsimus

Kõik teavad, kuidas hakkama saada varaste, pättide, valelike inimestega jne: uksed
tuleb hoida lukus, võtmed kindlas kohas, koodid meeles. Midagi ei tohi jätta
järelvalveta. Lepingud notariaalsed, sanktsioonid fikseeritud. Allkirjad, pitsatid,
tõendid, load, piletid, kinnitused, litsentsid, sertifikaadid, apostillid. Turvasüsteemid,
turvakaamerad, turvakleepsud, tulemüürid, signad, kindlustused. Üksinda pimedal
ajal kahtlastesse kohtadesse ei lähe.

Täiesti märkamatult ollakse harjunud selle kõigega. Igapäevane uste lukustamine ja

lahtikeeramine on kõige loomulikum asi. Nagu peakski nii olema, et pidevalt tuleb
arvestada kurjategijatega.

Täiesti loomulikult töötavad politsei ja õigussüsteemid, siseministeerium ja

justiitsministeerium, täiesti endastmõistetavalt leiutatakse uusi turvameetmeid, veelgi
keerulisemaid lukustamise ja signalisatsioonisüsteeme jne. Meeletu tööstus,
meeletud ressursid.

Ja milleks see kõik?

Ainult sellepärast, et meie hulgas leidub ka ebaausaid inimesi. Tõsi, neid pole palju.
Vaid mõni protsent kogu elanikkonnast. Aga kõik peavad nendega arvestama ja
vastavalt talitama.

Nagu kunagistes kommunistlikes orjalaagrites valitses käputäis vargaid ülejäänud

rahva üle, nii toimib see praegu kõikjal. Ausad inimesed peavad pättidega
arvestama. Ise oled süüdi, kui auto lahti jätsid. Loll olid, kui võtmed laokile jätsid.
Aga pätid pidutsevad.

Tahes-tahtmata hakkad kõiki kahtlustama. Miks too mees seal nii kaua seisab ja
siiapoole vaatab? Miks tulevad mulle varjatud numbrilt vastamata kõned? Miks see
auto jäi seisma, aga kedagi välja ei tulnud? Isegi kui sul on hirm, ei tohi seda välja
näidata. Sest kurjategijad võivad ka seda ära kasutada.

Veelgi hullem: sind ennast kahtlustatakse kogu aeg. Kaubanduskeskustes

puuritakse sind juba sisenemisel hindavalt. Ööklubi uksel otsitakse sind läbi. Sa ei
taipa isegi solvuda, kui kuskil dokumenti näha tahetakse: kas te mind siis ei usalda!?

Kunagi piisas dzhentelmeni ausõnast. Kaardimänguvõlad tasuti järgmisel päeval.

Aumehe maine kaotus võis viia enesetapuni.

Aga mis me muistsetest aegadest räägime.

Ida-Euroopa turistidel lähevad ka praegu silmad pärani, kui näevad tänavatele välja
pandud hinnalisi kaupu: "Kas siin siis vargusi ei olegi?" - "Kas teil siis varastatakse?"
küsitakse imestunult vastu.
Paljudes maailma suurtes kaubanduskeskustes pole mingeid turvasüsteeme.
Lihtsalt, ei tasu ära. Enamik inimesi on ju ausad ega varasta. Ja seda väikest
varguste protsenti on odavam kuludesse kanda kui maksta palju rohkem mingite
võimsate turvasüsteemide eest.

Paljudes maades on tavaks, et lepingu sõlmimisel pannakse allkiri vaid viimasele

leheküljele. Isikutunnistust võib asendada ka paljundusmasinaga tehtud koopia.
Keegi ei tule selle peale, et pärast lepingust lehti välja võtta ja teistsugustega
asendada või esitada koopiamasinaga tehtud lõigatud-kleebitud teisendeid
originaaldokumentidest.

Vaata, kus lollid, võib mõni siin mõtelda. Nii lihtne oleks midagi keerata....

Nojah. Kui sa juba nii mõtled, siis mõtledki nagu varas. Pättide mõtteviis on juba
külge hakanud. Et loll on see, kes teisi usaldab. Siis mõtledki, et sulitegemine on
normaalne. Meenuvad filmid edukatest gängsteritest...

Ja kui juba ka sind ei usaldata ja pidevalt kahtlustatakse, kui sinult lausa oodatakse
kõikvõimalikke pettusi ja sigadusi, siis võidki lõpuks käega lüüa ja minna lasta, sest
kaotada pole enam midagi. Et, miks mina peaksin see ainuke loll olema.

Lurjuste mõtteviis imbub kõikjale.

Kui lehti lugeda ja inimeste arvamusi kuulda, siis jääb mulje, et näiteks valimistel
kandideeritakse ainult omakasu pärast. Ikka tõmbamiseks, sahkerdamiseks,
mahamüümiseks, kantimiseks, pihtapanemiseks, ärastamiseks. Proovi sa kellelegi
ütelda, et sa mõnda poliitikut usaldad. Irvitama hakatakse, kohe.

Nagu oleks umbusaldamine ja kahtlustamine igal juhul targem kui usaldamine. Nagu
oleks ausus midagi rumalat või naeruväärset.

Miks ometi? Ausus peaks olema ju normaalne ja pettus kohatu. Aga ei.

Üks põhjus on kindlasti kasvatuses. Meil puuduvad sellisel tasemel eliitkoolid, kust
tuleksid tõelised daamid ja härrasmehed, leedid ja dzhentelmenid, kõrgklass selle
sõna parimas tähenduses, kelle sõna loeb ja kelle väärikus on endastmõistetav.
Pole õieti pindagi selliste koolide tekkeks. Ja kuhu see aus eliit peakski minema ja
mida tegema?

Teine põhjus on palju osundatud orjameelsus või rehepaplus. Vastastikune

vihkamine, tigetsemine, mahategemine, hädaldamine ja tänitamine. Ausus ei saa
idanemagi hakata, kui pööbel ta kohe porri litsub ja täis sülitab.

Ja hoiatatakse veel ühiskonna kihistumise eest.

No ei tea.
-----------------------------

Veidi fakte ka. Aastatel 1998 - 2000 oli Eesti sissemurdmiste poolest maailma
esikümne hulgas (17,4576 tuhande elaniku kohta). Näiteks Tais oli seesama
näitaja ligi 70 korda väiksem (0,205995). 2004. aastal mõrvati Eestis 91 inimest,
mis tegi 100 000 elaniku kohta suhtarvuks 6,82. Jah, oli veel paarkümmend riiki, kus
olukord hullem. Ei tahaks neid hakata nimetama. Piinlik on. Aga tõsi, meie olukord
siiski paraneb pidevalt. (Allikas: ÜRO, http://www.unodc.org/unodc/index.html)