Eneseõigustamisest

Alles see oli, kui meie kõrge riigiametnik punase tule

alt läbi sõites tappis inimese. Aga ta ei kavatse
seepärast veel oma ametist tagasi astuda. Sest teda
pole ju veel süüdi mõistetud!

Veidi varem mõisteti meil altkäemaksu-asjas lõplikult

süüdi teine kõrge riigiametnik. Aga ta ise ei pea
ennast süüdi olevaks. Tal jääb õigust veel ülegi!

Vahepeal teatas Jaapani peaminister oma

tagasiastumisest. Ei, keegi polnud teda milleski süüdi
mõistnud. Talle lihtsalt tundus, et ta pole oma
ülesannetega hakkama saanud.

Muidugi on need täiesti erinevad juhtumid ja täiesti

erinevad inimesed. Aga tähelepanuväärselt erinevad.

Õigustamine pole veel kedagi õigeks teinud.

Vastupidi - kui sa ennast ikka väga ägedalt õigustada
üritad, siis pigem tekivad just kahtlused, et kas sul
üldse on õigus. Sest miks sa muidu selle pärast nii
närvis oled.

Kõige rohkem leiab ju ausaid ja süütuid inimesi ning

ülekohtu all kannatajaid teatavasti vanglatest.
Aga võibolla need ongi eestlastele iseloomulikud
jooned - kangekaelselt oma õiguse tagaajamine,
enda õigustamine ja imetlemine. Alati on ju teised
süüdi, eks ole.

Millal mõni eestlane viimati vabandas oma eksimuse

pärast? Millal keegi võttis süü enda peale? Palus
vabandust? - Ei meenu nagu...

Jah, see on seesama ülbuse küsimus, millest on juba

varem kirjutatud. Napib koostööd, usaldust, teistega
arvestamist. Targemaks peetakse ärapanemist.
Mõjusamaks peetakse ähvardamist ja hirmutamist.
Kõik on õigust täis.

Kohus võib õigeksmõistva otsuse teha ka siis, kui

inimene ise ennast süüdi tunnistab. Inimene võib
oma kohalt tagasi astuda ning kohtu otsust ootama
jääda ka üksnes seetõttu, et teda milleski
kahtlustatakse. Jah, miks mitte. - Aga mitte meil,
Eestis.

Süü tunnistamine ja andeks palumine tunduvad meil

olevat nagu nõrkuse ilmingud. Nii nagu ka
andestamine. Kuskilt on sisse imbunud see
suhtumine, et võidelda tuleb lõpuni ning alla anda ei
tohi mingil tingimusel.
Eks seda õpetati ja arendati muidugi nõukogude
propagandas. Kõik need sõjafilmid ja muud. Ja
samuti ka natside propagandas. Ikka see
kangelaslikkuse ülistamine. Viimase veretilgani. Iga
hinna eest võiduni.

Muideks, samasugune suhtumine valitses ka jaapani

kultuuri kuni Teise Maailmasõja lõpuni. Peale kõige
muu oli see riik ka veel vägagi suletud, ülbe ja
sallimatu võõraste suhtes. Jaapani keiserlikul armeel
polnud mõtteski alistuda. Nad olid kangelaslikult
valmis lõpuni minema.

Ja olekski läinud, kui Hiroshimale ja Nagasakile

heidetud tuumapommid poleks sellise maailmavaate
purustanud. Jaapan kapituleerus. Koos sellega
kapituleerus ka jaapani ülbus ja kangekaelsus. - Ning
sellest maast sai üks maailma rikkamaid riike.

Võibolla loobutakse ka meil kunagi sellest

lakkamatust eneseõigustamisest. Kas meil ikka on
alati ja igas suhtes õigus?

Ehk on lootust, et eestlaste mõtteviis muutub. Ilma

vapustuste ja katastroofideta.