Hävingu ilu

Leidnud kord mees tee äärest surnud varese. Korjanud üles ja pistnud tasku: ehk
läheb kunagi vaja!

Mitme aasta pärast avastanud varnas rippuvate vanade riiete taskust tollesama
surnud varese. Vaadanud seda ja visanud minema: näh, ei läinudki vaja!

Aga võibolla viskas liiga vara minema? Ehk oleks siiski kunagi läinud vaja?

Ei või ju iial teada, kuidas miski võib vajalikuks osutuda. Seepärast on targem kõik
alal hoida, koguda, säilitada, eks ole.

Huvitav tõesti, miks peaks kokku kogumine olema tähtsam kui laiali laotamine? Aeg
on antud nii yheks kui teiseks, teadis juba Saalomon. Hindu Trimurti kolm jumalat
esindavad nii loomist, hoidmist kui hävitamist. Samuti hiina yin-yang.

Aga kuskilt alates on saanud kogumine, hoidmine, ehitamine, loomine, arendamine,

edenemine, progress ja yldse negentroopia kasvatamine olulisemaks ja tähtsamaks
kui taandumine, kadumine. Miks ometi?

Loogiliselt võttes peaks ju tekkimisi ja kadumisi, loomist ja hävingut, alguseid ja

lõppusid olema samapalju. Ei ole ju nööri üks ots tähtsam kui teine.

Või siis on see tulnud vaese aja mõtteviisist: kuidas sa viskad midagi ära, kui kõike
on nii vähe ja raske kätte saada. Parem ikka hoia alles. Ei tea jah.

Aga siis imestatakse ja hädaldatakse, kui mõni kriis või vabalangus peaks tulema.
Nagu saaks kogu aeg ainult õhku ahmida, ilma yldsegi mitte välja hingamata.

Iga päev surevad su enda kehas miljonid rakud. Ja teist samapalju tekib neid juurde.
Kas sa tõesti arvad, et oleksid pidanud neid surevaid kuidagi päästma? Kokku
koguma? Säilitama?

Nagu ei nähtaks, et looduses kõik ringleb, kõik muutub, tekib ja kaob, synnib ja
sureb. Või siis ongi puudujääk loodusteaduslikus harituses?

Siit muidugi ka see läänemaailmale nii iseloomulik surmahirm. Kui mõtelda

hedonistlikult yksnes kogumisele, säilitamisele ja edendamisele, siis on surm
kindlasti paha ja kole, hirmutav ja arusaamatu.

Kogutakse ju ka elamusi, tundeid, aistinguid... Uute järele reisides.

Vaatamisväärsused tuleb ära näha. Senitundmatud söögid ja joogid tuleb ära
proovida. Mälestused säilitada. Pärast hea meenutada.

Miks ometi? Unustamise läbi tekkiv kergendus on vähemalt sama väärtuslik, mu

meelest, kui mõni uus elamus või aisting, mida tegelikult võibolla ei tahtnudki.
Ainuyksi võimalust, et miski võib kaduda, peetakse lausa ohtlikuks. Hm, mõtlen
praegu. Pigem võiks ju ohtlikuks osutuda hoopis millegi seni olematu tekkimine,
juurdetulemine. Kutsumatu kylaline. Kui aga miski kaob, siis peaks ju maailm pigem
korrastuma ja hoopis turvalisemaks muutuma.

Aga ei. Kuna eesmärgiks on kogumine ja säilitamine, siis nähakse just kadumises
ohtu. Ja vajadust päästmiseks, kaitsmiseks. Sest miski ei tohi kaduda. Kõik peab
säilima. - (Kas kevadine lumi on kuidagi ohustatud, võiks selle peale kysida.)

Sellest tuleneb muidugi ka ajaloo tähtsustamine, minevikust kinni hoidmine,

vanavara kogumine, muinsuste kaitse, looduse kaitse jpm. Mitte et seda poleks vaja
teha. Aga miks nii hysteeriliselt?

Miks ei võiks mõnest asjast ka lihtsalt lahti lasta? Äraviskamisest rõõmu ja

kergendust tunda? Vabanemist nautida.