Kolm kepihoopi

Tozan läks Ummoni juurde ja too küsis, kust ta tuleb.

Tozan vastas: "Sato külast."
"Missuguses templis sa suvel olid?"
Tozan vastas: "Hoji templis, järve lõunakaldal."
"Millal sa sealt lahkusid?" küsis Ummon, imestades, kui
kaua võib Tozan veel nii täpseid vastuseid anda.
Tozan vastas: "Kahekümne viiendal augustil."
Ummon kostis: "Peaksin sulle andma kolm kepihoopi, aga
täna ma andestan sulle."
Järgmisel päeval kummardas Tozan Ummoni ees ja küsis:
"Eile jätsid sa mulle kolm hoopi andmata. Ma ei tea, milles
ma sinu arvates eksisin?"
Ummon ütles: "Sa ei kõlba ju millekski, sa lihtsalt longid
ühest kohast teise."
Veel enne, kui Ummon jõudis lõpetada, oli Tozan
Valgustunud.

Imelik lugu, eks ole?

Ometi on taolisi lugusid tuhandeid. Nad kõik lõpevad enamasti

sellega, et keegi sai Valgustuse.

Mis selles siis nii olulist on ja kuidas see yldse korda läheb? Ja
miks yldse selliseid lugusid räägitakse ja yles kirjutatakse ja
kommenteeritakse? Tervete raamatute kaupa? Juba
aastatuhendeid!

Ei tea jah.

Aga valgustumine ehk virgumine on tõepoolest syndmus.

See päev, mil Gautama Siddharta sai Virgunuks ehk Buddhaks,

seda päeva tähistatakse kõikjal budistlikes maades ja budistide
hulgas yle maailma. Sajad miljonid inimesed teavad, et see on
tähtis päev ja tähtis syndmus. Isegi see puu, mille all ta selleni
jõudis, on pyha.

Igayks pyydleb Valgustumise, Virgumise, Vabanemise poole, kuid

õnnestub see vaid vähestel. Ja kui see juhtub, siis hakatakse
sellest rääkima, seda meenutatakse, kirjutatakse yles. Sest, mine
tea, võibolla on sellest kellelegi kasu. Võibolla Valgustub veel
keegi, kui sellest kuuleb või loeb.
Lugu ise võib olla ypriski lihtne. Aga mis selle eriliseks, teeb, ongi
see, et keegi sai selles loos Valgustuse.

Tihtipeale ei saa sellest aru, kuidas see õigupoolest juhtus. Ja siis

seda lugu kommenteeritakse, seletatakse lahti, lisatakse talle
mõistujutte, aforisme, luuletusi. Ja neile kommentaaridele
kirjutatakse veel omakorda kommentaare. Ikka selleks, et sellest
paremini aru saadaks.

Väga paljud idamaised tekstid ongi lakoonilised, aforistlikud,

luulelised ja mitmetimõistavad. Mitte ainult need valgustumise
lood. Kui palju on kommentaare kirjutatud juba ainuyksi
Veedadele! Analyysitud kuni häälikute kõlani, viimaste
pisiasjadeni.

Bhagavadgita on pälvinud sadu kommentaare, mis yletavad

tuhandeid kordi selle teksti enda mahu. Tõlgendamine, tõlkimine
sinna juurde veel.

Dao De Ching‘i on ainuyksi inglise keelde tõlgitud sadadel

erinevatel viisidel. Isegi eesti keeles on sellest juba mitmeid
erinevaid tõlkeid.

I Ching koosneb oma põhiosas vaid mõnelauselistest

tähendamissõnadest. Alles kommentaarid teevad selle raamatu
tegelikult kasutatavaks.

Võib öelda, et mõnikord on kommentaarid isegi olulisemad kui

tekst ise.

On tekste, mida tavalugeja ei peagi mõistma. Need on vaid

meeldejätmiseks. Mediteerimiseks. Mõtluseks. Ja ka siis ei pruugi
nende sisu ja tähenduseni jõuda.

Kes need on, kes neid tekste kommenteerivad?

Eks ikka need, kes on neist omal kombel aru saanud, kellele tekst
on midagi ytelnud, midagi tähendanud. Kellele see tekst on
avanenud. Ja kes tahavad seda äratundmist ka teistega jagada.
Budism ehk Buddha õpetus ehk Dharma järgimine sai teatavasti
alguse Indiast. Sealt levis see sajandite jooksul
ymbruskondadesse, teisenedes ja arenedes. Nii jõudis see ka
Hiinasse ja sealtkaudu Jaapanisse, Koreasse ja mujalegi. Igal pool
omandas see oma näo, tekkisid uued ja sootuks erinevad
koolkonnad, traditsioonid, praktikad. Kusjuures, yldsegi mitte
vastuollu minnes juba varasemate õpetuste ja traditsioonidega,
vaid nendega koos olles neid isegi täiendades. Ometi säilitades
omanäolisuse, õpetajatelt õpilastele edasi antud järjepidevuse,
traditsioonid, mis kyll kaugeltki enam ei pruukinud kooskõlas olla
mõne teise samast lähtunud traditsiooni või õpetusega, aga
ometi elav olles ja edasi kantud.

Tegelikult on ysna raske ytelda midagi nn budismi kohta "yldse".

Niivõrd palju on neid erinevaid koolkondi, traditsioone, õpetusi,
kombeid, tehnikaid ja palju muudki. Võiks lausa ytelda, et lause,
mis algab sõnadega: "Budism on..." , selline lause on juba
põhimõtteliselt vale, sest midagi sellist, mis oleks "budismile"
yldiselt omane, lihtsalt polegi olemas.

Seal pole kunagi olnud keskset juhtimist, kõigile kohustuslikke

pyhakirju, kaanoneid, liturgiaid, pyhakuid, rituale, palveid,
tehnikaid. See on vabalt levinud ja vabalt kulgenud õpetajatelt
õpilastele, enamasti suusõnaliselt.

Hiinas ja Jaapanis omandas see traditsioon omad värvid ja

tähendused, kombed ja meetodid, yheskoos eksisteerides,
arenedes ja koos elades teiste traditsiooniliste usunditega.

Jaapani zen-budismi yheks tuntumaks edastajaks oli D.T. Suzuki,

kelle raamatud said ylimenukaiks 60. aastate lääne
vaimumaailmas, kus valitses ääretult suur huvi igasuguste
esoteeriliste ja eriti just idamaadest tulnud õpetuste järele. See
oli lausa moehaigus 60-ndatel ja ka hiljem. Zeni traditsiooni
leviku eest on Suzukil suurimad teened. Aga ka probleemid.

Nagu hiljem kirjutas Alan Watts: "Suzuki ei teadnud, millisesse

viljatusse pinnasesse ta oma õrna asalea taime istutas." Ja yhes
teises kohas mainib Watts: "Seal, kus mõtted vaibuvad, jääb
idamaades järele Dao, lääne inimesele aga jäi järele tyhjus..."
Igatahes, see zeni-hullus levis ja omandas läänemaailmas ypriski
veidraid vorme.

Oli nagu jäänud mulje, et budism, eriti zen-budism, on midagi

vaimustavalt lihtsat ja kergesti kättesaadavat. Pruugib vaid
lugeda neid vaimukaid lyhilugusid, kuidas miski õpetaja on
midagi oma õpilasele ytelnud või midagi teinud, seejärel neid
järele teha, ja ongi käes... Mis iganes.

Yhes taolises zeni loos näiteks oli õpetaja vastuseks õpilase

kysimusele tapnud kassi. Uskuge või mitte, kuid selle loo põhjal
hakkasid need isehakanud zen-budistid läänemaailmas
massiliselt kasse tapma, uskudes, et see ongi see õige zen.

Tegelikult, kui neid zeni lugusid lugeda, ei pruugi aru saada, et

enne neid lugusid võib olla olnud aastakymneid õpinguid, tööd,
praktikat, mõistmist, sisse-elamist. Koos murdepunktide,
ymbermõtlemiste, uuesti arusaamistega.

See, et zeni praktikas justkui polekski vaja midagi õppida, et

piisab vaid yhest shokist või ehmatusest selleks, et Valgustuseni
jõuda, on muidugi ylim lihtsustus, kui mitte öelda, lausa vale.

Aga jah, zen praktiseerib sellist "shokiterapiat", tõepoolest. On

leitud, et see viib Valgustuseni otseteed. Enamasti on budismis ja
ka paljudes teistes praktikates kasutusel pikema-ajalised
tehnikad. Aga zen, jah, kasutab oma.

Tyypiline on näiteks õpilase kimbatusse viimine lahendamatute

mõistatuste või välkkiirete kysimuste-vastustega. Spontanseid
vastuseid ja lahendusi hinnatakse palju kõrgemalt kui loogilisi
arutelusid ja lahendusi. Äkilised, ootamatud võtted, kepihoobid,
absurdsed reageeringud on selles praktikas väga tavalised.

See kõik sobis muidugi huvitaval kombel kokku 60-ndatel aastatel

Läänes levinud hipiliikumisega, psyhhoanalyysi, eksistentsialismi
jm suundumustega. Oma "sisemise mina" avamine,
enesepaljastamine, lõpuniminev avameelsus, eksistentsi valu,
alateadvuslike tungide väljapaiskamine jne jne näisid olevat zen-
budismis juba ammu kasutusel.

Ja mingid jäljed või vastukajad tollest ajast on tuntavad veel

siiamaanigi.

Aga tuleme nyyd lõpuks ka selle loo juurde.

See on tyypiline koan Hiina kogumikust „Väravata värav“, mis on

koostatud 13. sajandi algupoolel. Lugu ise pärineb veel mitu
sajandit varasemast ajast.

Oleme siin kasutanud jaapanipäraseid latiniseeritud nimekujusid,

kuna need on läänemaailmas rohkem kasutusel.

Austusväärne õpetaja Ummon elas ja õpetas 9. – 10. sajandil.

Tozan, kes siinses loos on algaja õpilane, saab hiljem Ummoni
koolkonna juhiks ja oma õpetaja järglaseks.

Ummoni koane on palju ja nad on ysnagi tuntud.

Nagu näiteks see:

Munk kysib Ummoni käest, kas on kohta, kus teadmisest pole

kasu. Ummon vastab: „Teadmised ja tunded sellest ei hooli!“

Aga olgu. Lugu, millest meie räägime, algas nii.

Tozan läks Ummoni juurde...

Ta läks nii, nagu ikka minnakse, kui soovitakse saada õpetust. Me

ei tea, kui kaua ta oli varem õppinud, aga igatahes mitte vähe.
Sest ilma midagi õppimata ei ole synnis uue õpetaja juurde
minna.

Võib arvata, et Tozanil oli piisavalt aukartust. Ja valmisolekut. Ja

usaldust.

Kui õpilane läheb õpetaja juurde, siis usaldab ta seda õpetajat

täielikult. Tingimusteta usaldus õpetaja vastu on yks kõige
tähtsamaid eeldusi, et yldse kuhugi jõuda. Tegelikult annab
õpilane oma õpetaja hoolde kogu oma elu. Põhimõtteliselt võiks
õpetaja isegi oma õpilase tappa, kui vaja. Kepihoobid, millest ka
selles loos juttu, on selles praktikas väga tavalised. Aga praegu
lepime sellega, et õpetajal on absoluutne võim. Ja just nimelt
selle võimu alla õpilased tulevadki. Sest ainult niimoodi nad
jõuavad edasi.

Mahabharatas on lugu, kus noormees läheb vana võitluskunstide

õpetaja juurde, paludes teda oma õpilaseks võtta. õpetaja
keeldub. Noormees läheb metsa, ehitab savist õpetaja kuju,
põletab selle ees lõhnakyynlaid ja hakkab selle ees harjutama.
Kui õpetaja sellest kuuleb, läheb ta vaatama. Noormees laskub
päris õpetajat näes tema ette ja lubab talle anda kõik, mis too
ainult soovib, et vaid tema õpilaseks saada. "Anna mulle oma
pöial," ytleb õpetaja. Sõnagi lausumata võtab noormees mõõga,
raiub oma pöidla maha ja ulatab õpetajale.

Kõik, mida õpetaja ytleb, on pyha. Ja kõigele tuleb

vastuvaidlemata kuuletuda, tundugu see nii veider või imelik
kuitahes.

Meenub yks teine lugu, kus samuti mindi õpetaja juurde

võitluskunsti õppima. Taheti väga kiiresti õppida, kuid õpetaja
lubas tulemusi alles 30 aasta pärast. Kas kiiremini ei saa, kysiti.
Saab ka 10 aastaga, lubas õpetaja. Aga kas veel kiiremini siiski ei
saa, taheti teada. Nojah, saab ka kolme aastaga. Läks nädal,
läksid kuud, läks terve aasta juba, kuid midagi ei õpetatud. Aga
õpilane täitis sõnakuulelikult kõik kohustused. Koristas, tegi syya,
hoolitses majapidamise eest jne. Ta ei kysinud midagi. Ta ei
nurisenud millegi yle. Ta usaldas oma õpetajat. Aga ykskord, kui
ta parajasti syya valmistas, sai ta hirmsa kaikahoobi seljatagant.
See oli tema õpetaja, kes talle virutas. Seejärel ei juhtunud taas
midagi, kaua aega. Ning teine kord, juba mitmeid kuid hiljem, sai
ta jälle ootamatult kohutava hoobi. Seepeale hakkas õpilane
valvel olema. Ta oli õppinud, et hoop võib tulla millal iganes, kust
iganes, kellelt iganes. Ja seejärel hakkas ta väga kiiresti arenema
ning temast sai oma õpetajale vääriline meister selles
võitluskunstis.

Yks zeni praktikaid ongi see ootamatus, yllatus. Sa ei või iialgi

teada, mis juhtub järgmiseks. Ja võib juhtuda, et aastate jooksul
ei juhtugi midagi. Aga sa pead olema selleks valmis. Ja seejuures
olema oma õpetaja suhtes täielikult usaldav.

...ja too küsis, kust ta tuleb. Tozan vastas: "Sato külast."

Häda sulle, kui sa ei tea, kust sa tuled. Isegi kõige lihtsamale

kysimusele ei oska sa vastata!

Kas sa tõesti ei saanud aru, et otsekohe, oma õpetaja juurde

jõudes, algabki õpetus?! Kohe, esimesest pilgust, esimesest
sõnast, esimesest liigutusest?

Veelgi enam: juba siis, kui sa tulema hakkasid, oli juba õpetus
alanud. Sest sa teadsid, kuhu sa minema hakkad, eks ole. Ja sa
olid valmis õpetuse omandamiseks.

"Missuguses templis sa suvel olid?"

Tozan vastas: "Hoji templis, järve lõunakaldal."

Tozan on kinni oma mõtetes. Tal on pikk reis seljataga. Ta pole

tegelikult veel kohale jõudnud, tema mõtted on minevikus. Ta ei
saa aru, mis temaga toimub. Talle tundub, et tema käest
kysitakse lihtsaid, igapäevaseid asju.

Ometi on kysimused vägagi tähendusrikkad. Kust sa tuled? Kus

sa olid?

"Millal sa sealt lahkusid?" kysis Ummon, imestades, kui

kaua võib Tozan veel nii täpseid vastuseid anda.

Õpetaja imestab. Ta näeb, et õpilane on tegelikult valmis, aga

miski hoiab teda tagasi.

Tozan vastas: "Kahekümne viiendal augustil."

Mis on aeg, mis on ruum? Ei, selle yle nad ei arutle. Sel pole
tähtsust. Ruum ja aeg kuuluvad näilikku maailma. Sellel pole
midagi tegemist õpetusega. Kogu näilisus peab kaduma, selleks
et tõelisus saaks ilmuda.

Aga õpilane ei ole sellest aru saanud.

Ummon kostis: "Peaksin sulle andma kolm kepihoopi, aga

täna ma andestan sulle."

Need olid hirmsad hoobid, ehkki nad jäid andmata. Aga Tozani
tabasid nad valusalt.
Jah, Ummon oleks talle võinud sõnalausumata virutada. Aga ta ei
teinud seda. Ta andestas Tozanile, pannes ta niiviisi veelgi
rohkem kannatama.

Milles siis Tozan syydi oli? - See on hea kysimus. Ja selle yle jäi ka
Tozan ise mõtlema.

Aga, etteruttavalt: ta oli teises maailmas kui Ummon. Ta tuli ja oli

jäänud sinna maailma, kus tullakse ja minnakse, ollakse ja
liigutakse. Ta ei olnud aru saanud, et tema õpetaja maailm on
midagi muud.

Ummon soovis temaga yhel lainel olla. Ta alustas temaga

vestlust. Ta kysis, kust ta tuleb.

Mistahes muu vastus oleks olnud parem kui see, mille Tozan
andis. Isegi vaikimine oleks paremini sobinud, kui Tozanil ka
midagi muud poleks pähe tulnud. Isegi vastus: "Ma ei tea" või
"Kaugelt" oleksid olnud palju paremad.

"Ma ei tea" oleks viidanud sellele, et ta ei tea, kust ta tuleb, sest

see oli arusaamatus, vale, ebaõige koht ja et nyyd ta teab, et ta
on jõudnud õigesse kohta.

Vastusega: "Ma tulen kaugelt" oleks ta näidanud, et tema

maailmas on toimunud suur muutus.

Aga Tozani vastused olid liiga selged, liiga täpsed, liiga maised
selleks, et oma õpetajaga samal tasandil olla.

Sellepärast oli ta ka kepihoobid ära teeninud.

Aga kuna Tozan oli olnud nii järjekindel oma täpsete vastuste
andmisel, nii kinni oma mõtetes, siis loobus Ummon kepihoopide
andmisest ja andestas talle. Sest see oli lihtsalt niivõrd yllatav, et
keegi võib tema juurde tulla ja nii rumal olla.

Lausa nii rumal, et see näib juba geniaalsena.

Suurim tarkus võib näida suurima rumalusena. Viimased võivad

saada esimesteks. Kunagi ära otsusta esimese mulje puhul.
Andestame talle. Anname talle aega.

Ootame huviga, mis edasi saab.

Järgmisel päeval...

Jah. Tozanil oli seljataga pikk teekond. Ta oli väsinud.

Kuid ta ei saanud uinuda.

Miks ometi, mõtles ta, taheti mulle anda kepihoope? Alles ma

tulin, pole veel midagi teinud, ja juba ähvardatakse. Miks ometi,
mõtles ta.

Ma ei saanud ju midagi valesti teha. Ummon on kyll kuulus

õpetaja ja tema juurde on raske pääseda. Ometi ta kõnetas mind
ja soovis teada minu kohta rohkem. Ma ei varjanud midagi. Ma
rääkisin temaga aupaklikult. Ma vastasin kõigile ta kysimustele.
Ma ei eksinud ju millegi vastu.

Kas nii hakkabki olema? Praegu ta vaid ähvardas. Aga homme? Ja

kui kaua see veel võib kesta?

Ja, mis mõttes, et "andestab"? Kas ta tõesti lihtsalt ei viitsinud

mind peksma hakata? Ja seepärast ytles, et annab andeks?

Või ehk siiski leidis, et ma olen väärt temalt õpetusi saama?

Hea kyll, mõtles Tozan edasi, ta tahtis mind karistada. Aga mille
eest? Muidugi, õpetaja võib alati õpilast karistada, aga ta ju võiks
sel puhul selgitada, mille vastu on õpilane eksinud. Mille vastu
mina siis eksisin?

Või tahtis ta hoopis mu tähelepanu juhtida kuhugi mujale? Ka see

on võimalik. Ta ju peaks teadma, mida ta teeb? Aga, sel juhul,
miks ta siis mind ei löönud? Kui ta pidas seda õigeks ja õiglaseks,
siis oleks ta ju võinud seda teha. Võibolla oleks see aidanud palju
paremini, kui ta tõesti tahtis mind õpetada. Ma magaks praegu
rahulikult, teades, et nii ongi ja nii hakkabki olema. Aga ta ei
teinud seda. Ta "andestas". Miks ometi?

Aa, mõtles Tozan, mida ta õieti kysis? Et kust ma tulen, eks ole.
Võibolla ta tahtis teada, mis mul sealt kaasa on tulnud. Või et,
kellega ma seal kokku olen puutunud. Jajah, mõtles ta edasi,
võibolla on tal seal mingeid vaenlasi, ja sellepärast tahtis ta ka
mind karistada.

Aga siis oleks ta seda ju eraldi kysinud, eks ole. Sato kyla on suur.

Aga jah, ta ju kysiski, millises templis ma olin. Võibolla ei meeldi

talle Hoji korraldus või õpetus? Tõesti võimalik. Ja ta tahtis selle
minust välja peksta? Aga millegipärast mõtles ymber ja andis
andeks?

Ahjah, ta ju kysis, et millal ma tulema hakkasin. Kas ta arvas, et

ma tulin liiga kaua? Või liiga kiiresti? Tundus, et see vihastas teda
lõplikult, onju.

Tozan vähkres kyljelt kyljele ega suutnud kuidagi uinuda.

Me võiksime siin pikalt kirjeldada Tozani mõtteid tol unetul ööl.

Me kõik võime ise olla kunagi olnud taolises olukorras. Meie
mõtted tiirutavad ringiratast, väljapääsu leidmata. Me oleme
pinges, ärevuses, stressis. Me ei suuda rahuneda.

Aga miks?

Puu laseb lahti oma lehe. Võilill laseb lendu oma seemne. Sisalik
tõmbab lahti oma saba.

Lihtsalt ja kergelt.

Aga meie elame minevikus. Ei suuda lahti lasta. Ei suuda ära

kahetseda, eks ole.

Isegi need kolm kepihoopi polnud seda väärt, et nende yle

pikemalt mõtlema jääda. Või siiski?

Ummon teadis, mida ta teeb.

Kõik tema kysimused olid suunatud minevikku: "Kust sa tuled?

Kus sa olid? Millal sa tulema hakkasid?"

Mis tähtsust on sel kõigel, õigupoolest? - Tulin, kust tulin, olin, kus
olin, aga nyyd olen siin ja lähen edasi, eks ole. Minevik on
seljataga.

Mao silmad on tema eesotsas. Ta liigub. Oma saba tõmbab ta

ära. Sabal silmi ei ole.

Ummon oleks samahästi võinud ju kysida: "Kuhu sa viimati s-

ttusid?"

Mis tähtsust on minevikul! Kõik see, mida sul enam vaja pole, see
lastakse lahti, jäetakse maha ja minnakse edasi.

Aga Tozan seda ei mõistnud.

...kummardas Tozan Ummoni ees...

Me ei tea, kas Tozanil oli kerge Ummoni jutule taas pääseda. Me

ei tea, kui palju oli seal teisi õpilasi. Pärast hommikusi rituaale
kogunesid nad kõik ju oma õpetaja juurde.

Kuid mitte kellelgi pole õigust õpetajat kõnetada ilma et selleks

luba antaks. Kindlasti oli ka teistel oma muresid, kysimusi ja
soove. Me ei tea, kuidas Tozan sai õiguse yldse midagi enam
kysida.

Aga talle anti see õigus.

Ta kummardus tänulikult õpetaja ees.

...ja küsis: "Eile jätsid sa mulle kolm hoopi andmata. Ma ei

tea, milles ma sinu arvates eksisin?"

Jah. See rumal õpilane on jälle siin.

Ta on väsinud, magamata, pinges.

Aga ta tahab midagi. Ta peab seda saama.

Ummon ütles: "Sa ei kõlba ju millekski, sa lihtsalt longid

ühest kohast teise."

Mis kasu on liikumisest, kui sinu sees midagi ei liigu? Mis mõtet
on yhest kohast teise lonkimisel, kui sa ise jääd ikka paigale? Kui
sinuga midagi ei toimu, miks sa siis yldse elad ja liigud?

Veel enne, kui Ummon jõudis lõpetada, oli Tozan

Valgustunud.

Kuidas see toimus?

Ei tea.

Aga me kõik oleme need kepihoobid ära teeninud. Igayks omal

kombel.