Kultuurmaastikud ja nende väärtused

"Mis tahes kontseptsioon, mis püüab saada

ainuvalitsejaks, muutub iseenda vastandiks ja
hakkab tõrjuma neid asju, mis samuti vajavad
siin elus hingamise ruumi." - Marju Lauristin, Sirp
09.04.10.

Mets, soo ja raba olid meie maarahva jaoks juba

ammusest ajast midagi ohtlikku, pahaendelist,
metsikut - midagi sellist, millest tuli eemale
hoida, mida tuli vältida ja karta. Sellest on
tuhandeid lugusid, muistendeid, muinasjutte,
laule, vanasõnu, kõnekäände.

Seal oli hunte ja karusid, kes tahtsid sind maha

murda ja nahka panna, seal olid sind salvamas
madu-ussid, seal vilkusid petlikud virvatulukesed.
Seal leidus kolle, haldjaid, näkke, pahalisi,
libahunte, kummitusi, vaime, viirastusi, maa-
aluseid, koletisi, tumedaid jõudusid, kes võisid
inimest ohustada, teda kahjustada, haigusi
põhjustada või vigastada. Nendega hirmutati
lapsi ja neid peljati ise.

Sellesse metsikusse loodusse võis sattuda vaid

eksikombel, õnnetuse või omaenda rumaluse
läbi. Midagi head polnud sealt loota.

Seevastu külatanum, karjamaa, põllud ja

heinamaad olid meie rahva jaoks ikka ja jälle
helged, rõõmsad, kodused ja tuttavad. Seal lauldi
laule, tantsiti ja kiiguti, mängiti pilli ja armastati.
Vist pole vaja näiteid tooma hakata.

Ettekujutus, nagu oleksid meie esivanemad

kuidagi eriliselt austanud "puutumatut loodust",
on pehmelt öeldes ebatäpne.

Isegi maarahva muistsed pühakohad, hiied,

ohvriallikad, -kivid ja -puud, olid just nimelt
nendesamade pühaks pidajate poolt hoolikalt
muust loodusest eraldatud, taradega kodu- ja
metsloomade eest kaitstud, välja puhastatud ja
kujundatud.

Möödaminnes võiks märkida, et pigem on just

praegu lokkav puutumatu looduse kultus see, mis
ei lase vanu hiietammikuid või ohvriallikaid õieti
hooldada. Enamik vanu pühasid allikaid on ammu
kinni kasvanud, kuid keegi ei julge neid avada.

Ometi on selge, et enamus lahtise veega allikaid,

nagu ka peaaegu kõik lagedamad platsid ja
vaateväljad meie looduses just nimelt inimeste
hoolsa kätetöö tulemus, kultuurmaastiku osa.

Too puutumatu looduse kultus pärineb ju

õigupoolest hästi teada ja tuntud saksa
romantismi suundumistest, kus hakati
idealiseerima mingit tumedat keskaega. Taolised
mineviku-ihaldused inspireerisid näiteks Wagnerit
ja Nietzschet. See oli aeg, mil hakati juba hirmu
tundma kaasaegsete muutuste, sealhulgas
tehniliste uuenduste ees. William Blake kartis
tuuleveskeid.

Kultuurmaastikud, põllud ja väljad olid

seesuguste 19. sajandi intellektuaalide jaoks
igavad ja tüütud. Moodne oli unistada
metsikutest, pöörastest, uskumatutest
seiklustest kuskil õudsetes metsades või
koobastes.

20. sajandi esimesel poolel tõusid esile hoopis

teistsugused, futuristlikud, tehnilisest progressist
vaimustumise ideed. Kuid allhoovustena
kandusid nood tumedamad ideaalid 20. sajandi
teise poolde ning leidsid viljaka pinnase 60.
aastate hipiliikumises, mil samamoodi hakati jälle
hindama spontaansust, metsikust, pöörasust,
segiolekut. Sellega sobis hästi kokku samal ajal
tärganud uus keskkonnakaitseline liikumine, mis
hakkas looduslikkust väärtustama kõrgemalt kui
inimese intellektuaalset tegevust.

Ja selle kõigega koos kujuneski välja see

puutumatu looduse kultus. Meie maarahva
traditsioonide ja kommetega pole sel eriti midagi
tegemist.

Veel möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel

rõõmustati soode kuivendamise, maaparanduse
üle. Teaduslikele ja tehnilistele saavutustele
lauldi oode, neile pühendati kunstiteoseid. Isegi
tööstusmaastikud olid vaatamisväärsused, kuhu
korraldati ekskursioone.

Aga siis järsku pöördus kõik vastupidiseks.

Inimetegevust hakati pidama pahaks ja ohtlikuks,
kultuurmaastikke inetuiks ja võõraiks - ning
hindama hakati hoopis puutumatut loodust.
Sedasama metsa, sood ja raba, millega
aastatuhandeid oli võideldud, mida oli senimaani
kogu aeg kardetud ja välditud, ometi visalt,
järkjärgult ja edukalt kultiveerides ja arendades.

Ning seda muidugi mitte ainult meil, vaid kogu

läänemaailmas.

Üheks põhjuseks oli, muuhulgas, ka see, et tänu

intensiivsemale maaviljelusele, tänu väetistele ja
pestitsiididele, oli arenenud maailmas vähenenud
vajadus põllumajanduse all oleva maa järele.
Fossiilsete kütuste, eelkõige kivisöe, nafta ja
gaasi laialdasem kasutuselevõtt vähendas samal
ajal tunduvalt ka vajadust metsadest saadava
küttepuidu järele.

Oli võimalik, ilma kedagi otseselt külma ega

nälga jätmata, tõepoolest anda rohkem ruumi
"puutumatule loodusele", looduskaitsealadele,
rahvusparkidele.

Võiks arvata, et sesugune teaduse ja tehnika

areng, mis tegelikult ju laiendas ja mitmekesistas
inimeste eluvõimalusi, võeti hästi ja heasoovlikult
vastu. Ometi pöördus kõik hoopis vastupidiseks.

Muutus toimus, nagu öeldud, 1960. aastatel.

Niipea kui avastati ökoloogia ning mõisteti, et
inimeste tegevus võib kaudselt ja tahtmatult
põhjustada muutusi looduses, hakati kõikide
looduslike sündmuste põhjustajana otsima
inimtegevuse mõju.

Järsku oli inimene kõiges süüdi, oli muutunud

iseendale ja kogu loodusele vaenlaseks, keda tuli
hoiatada, valvata ja karistada. Korraga olid kõik
teised isendid, kooslused, liigid palju tähtsamad
kui mistahes inimtegevus või koguni inimeste
elud.

Ülistama hakatigi just todasama puutumatut

loodust, millega inimkond oli kümneid
aastatuhandeid visalt võidelnud. Siunama ja
kiruma asuti aga hoopis inimtegevust, väetiste ja
teiste kemikaalide, nafta ja teiste maavarade
kasutamist. Ning seejärel juba igasugust
inimtegevusest põhjustatud arengut, mistahes
muutusi, looduse mõjutamist.

Peaaegu kõik tähtsamad inimtsivilisatsiooni

saavutused kuulutati kas otseselt või kaudselt
"loodust" kahjustavateks ning seetõttu
taunitavateks. Hakati jutlustama
tagasipöördumist looduse juurde, soovitama
tehnikast loobumist. Põhimõtteliselt pandi
kahtluse alla kogu inimkultuur kui selline.

On huvitav märgata, et kogu sellel

keskkonnateadlikul ja rohelisel liikumisel, kõigil
neil maa sõpradel ja loomade vabastajail on üks
ja ühine ideoloogia. Neile ei meeldi progress,
tehnilised uuendused. Nad ei salli kapitalismi,
vaba turumajandust. Neile on vastumeelne
sõnavabadus ja ideeline pluralism. Seda viimast
on näha kasvõi sellest, kui kirglikult nad
materdavad kõiki oma oponente, kus ja kuidas
iganes need ka esile peaksid kerkima.

Walter Williams on teatud liiki keskkonnakaitsjaid

võrrelnud arbuusiga - pealt rohelised, seest
punased. Ning tõepoolest võib tunduda, et
paljude "roheliste" ja "maa sõprade" sisemiseks
salasooviks midagi kommunismi-sarnast. Nad
vihkavad rikkaid ja edukaid. Nad tahaksid
hävitada panganduse ja suurtööstuse. Aga
sellega ka sarnasused piirduvad.

Üks esimesi selle ideoloogia esindajaid oli William

Vogt, kelle 1948. aastal ilmunud raamatust Road
to Survival sai keskkonna-teemaline bestseller,
mille menu ületas alles 1962. aastal Rachel
Carsoni The Silent Spring.

Aga võibolla on tõele märksa lähemal Donald

Gibson, kes oma 2002. aastal ilmunud raamatus
Environmentalism: ideology and power juhib
tähelepanu sellele, et kogu see liikumine on oma
olemuse poolest ülbe ja aristokraatlik.

"Steven Rockefeller, David Rockefeller, Sir Frank

Darling, Maurice Strong jpt üritasid oma uue
maailmakorralduse püüdlustega saavutada
midagi pikajalist ja kauakestvat. Anglo-ameerika
kõrgklassil oli vaja saada globaalne
majandussüsteem oma kontrolli alla, mis
tähendas, et kõikvõimalikud uued või sõltumatud
mõju- ja võimukeskused tuleb välistada, kaasata,
sisse sulandada või hävitada. Globaalne süsteem
olgu laias laastus era-asi. Riikide valitsused
peaksid olema enamasti nõrgad ja passiivsed,
toetades vaba turumajandust ja vaba ettevõtlust.
Üks valitsuse rolle selles skeemis on toetada
keskkonnakaitset," kirjutab ta oma ülalmainitud
raamatus, lk 119.

"Keskkonnakaitse ei kujuta mingit ohtu anglo-

ameerika kõrglassile. Selle roll rajajate, juhtide,
toetajate ja finantseerijatena teeb
keskkonnaorganisatsioonidele võimatuks
tegutseda kõrgklassi vastu. Keskkonnaliikumine
pole kunagi võidelnud kõrgklassi omandihuvide
vastu, nende varanduse või võimu vastu.
Keskkonnakaitsjad pole kunagi kritiseerinud
nende tarbimist või elustiili." - Samas, lk 120.

Varaseimad moodsa aja keskkonnakaitsjad olid

tõesti 60. aastate hipid. Nende maailmast
ärapöördunud kommuunides harrastati
looduslikke eluviise ja grupiseksi, suitsetati
kanepit, mediteeriti ja filosofeeriti. Tol ajal
tundus, et selline lillelaste eluviis ei saa kesta
kaua. Ega saanudki. Ometi jäi sellest alles
toosama suhtumine, et edukas ja tehniliselt
arenenud maailm on oma põhiolemuselt halb ja
kuri ning "loodus" justkui hea ja mõnus. Sealt
edasi oli aga juba vaid mõni samm selleni, et
hakata "looduse" nimel inimtegevust takistama,
loomi "vabastama" - ning peatselt ka juba teisiti
mõtlevaid inimesi hirmutama, ähvardama,
peksma ning tapma.

1974. aastal publitseeritud Rooma Klubi raportit

"Inimkond pöördepunktil" alustavad Mihajlo
Mesarovic ja Eduard Pestel tsitaadiga nende
1955. aastal ilmunud artiklist pealkirjaga "Maailm
on vähihaige ja see vähk on inimene". Mesarovic
ja Pestel väidavad, et me vajame globaalseid
institutsioone rahavastiku ja ressursside
probleemide lahendamiseks ning kutsuvad üles
olema "loodusega kooskõlas".

Inimkonda on vähkkasvajaga võrrelnud teisedki.

Rooma Klubi 1991. aasta raporti võtavad
Alexander King ja Bertrand Schneider kokku
nendinguga, et tõeline vaenlane on "inimkond
ise". Kõige värvikam on oma aristokraatlikus
misantroopias aga kahtlemata Harrison Brown,
kelle jaoks on Maa inimesed "tõmblevate vaklade
mass".

Looduskaitse, keskkonnakaitse, roheline või

(pinnapealselt mõistetud) "ökoloogiline"
mõtteviis - see kõik on kokku ju misantroopia ehk
inimvihkajalik, inimsusevastane mõtteviis.
Loomadele omistatakse õigusi, inimestelt
võetakse neid ära. Loom võib teisele loomale
haiget teha, teda tappa ja ära süüa. Inimesel ei
tohi sellist õigust olla.

Jube. Kuhu me oleme jõudnud?

Kõik liigid on ju enesekesksed. Iga liigi ellujäämis-

strateegia koosneb teiste liikide elutegevuse
kasutamisest, teiste isendite hävitamisest,
kõrvaldamisest, neist toitumisest, millest iganes.
Kõik olemasolevad liigid, populatsioonid,
kooslused, isendid hoolitsevad iseendi eest.
Vastasel korral poleks neid enam olemas. Sinna
pole midagi parata.

Ja üksnes kontroll looduse üle on see, mis on

võimaldanud inimesel kui liigil siiamaani püsima
jääda.

Ometi on üks osa inimkonnast võtnud pähe, et

teised liigid on tähtsamad ning et inimene peab
neile teed andma, ruumi tegema ning vajaduse
korral koguni elu ohverdama.
Ja see juba toimubki. Metsloomad tapavad
inimesi juba mõnda aega. Tiigrite kaitsealadel
Indias. Elevantide kaitsealadel Aafrikas. Las
krokodillid elavad, inimestest ei ole kahju.

Veelgi ilmekam on see haiguste tekitajate eest

hoolitsemisel. Ei tohi tappa malaariat levitavaid
moskiitosid. Loomade õiguste ranged jälgijad
keelavad isegi inimeste ja nende väärtuste
kaitsmist looduslike vaenlaste eest. Michael W.
Fox mõistab oma raamatus Returning to Eden
hukka näitaks sääsetõrjepihustid ja
elektripüünised: "Lõppude lõpuks," teatab ta
kategooriliselt, "võib sind hammustada vaid mõni
üksik neist miljoneist, keda sa tapad."

Üleskutsed teadusega, majandusega või terve

mõistusega arvestamisele või kompromisside
leidmisele võivad toimida vaid siis, kui kõik
pooled on lahenduste leidmiseks vastuvõtlikud.
Kuidas aga võiks see toimida, kui üks pooltest
põlastab teaduse frankensteinluseks, majanduse
isekaks ahnuseks, mõistuse piiratuks ning peab
kompromisse moraalseks nõrkuseks?

Dialoog keskkonnakaitsjate ja ratsionaalse

mõistuse vahel on juba ammu lõppenud. Õieti
öeldes pole see kunagi saanud alatagi.

Inimtegevusest puutumata looduskeskkonnal on

kahtlemata omad võlud ja väärtused.
Mis aga murelikuks teeb, on see üsnagi laialt
levinud suhtumine, nagu oleks "puutumatu
loodus" midagi ülimat, mida tuleb iga hinna eest
säilitada ja kaitsta.

Sest on ju igasuguse looduskaitse ja

keskkonnakaitse põhiline hoiak see, et kogu
loodus - välja arvatud muidugi inimene - on
erilise väärtusega iseenesest ning seetõttu on tal
õigus olla inimestest puutumatu. Paraku on see -
kaasaegse keskkonnakaitselise liikumise
moraalne tuum - suur pettus.

Mull puruneb väga lihtsa küsimusega: Miks?

Miks peaks looduslik seisund olema iseenesest

hea? - Keegi pole sellele pakkunud mõistlikku
vastust.

Väita, et tähnilisel öökullil, punasel puul või jõe

voolusängil oleks väärtus iseenesest või
olemuslikult, on rumalus. Looduses ega ka
kusagil mujal ei ole millelgi iseenesest mingit
väärtust ega tähendust. Väärtus omistatakse
millelegi või kellelegi üksnes selle väärtuse
andja, hindaja poolt, vastavalt tema otstarbele
või vajadusele hindaja jaoks. See on vaid hindaja
suhe millegi otstarbesse ning vaid seetõttu võib
tal olla "väärtus".

Pole olemas "väärtust iseenesest". See on

mõttetus. On vaid kontseptuaalse teadvuse poolt
loodud moraalsed väärtused ja tähendused, mis
on omistatud muidu tähendusetule loodusele.

Loomad ja taimed püsivad elus ilma ratsionaalse

mõistuseta, kohandudes keskkonnaga.
Inimolendid püsivad elus ainult tänu mõistusele,
kohandades loodust enese vajadusteks. Inimene
lihtsalt peab kasutama loomi, taimi ja teisi
loodusressursse toidu, riiete, eluaseme ja
tööriistade saamiseks.

Ning olles ainus liik Maal, kel on (hea küll,

väidetavalt) võime mõista "head" ja "kurja" ning
nende vahel valikuid teha, on inimene ühtlasi ka
moraalsete väärtuste ainus allikas. Keskkonnal
on moraalseid väärtusi ja tähendusi ainult niivõrd
kuivõrd inimolendid neid endile ette kujutavad,
arendavad, kasutavad ja naudivad. Seetõttu ongi
moraalselt õigustatud kasutada ülejäänud
loodust kui meie elukeskkonda - nagu lõputut
lõuendit piiramatute värvivalikutega loovaks
tööks.

Peaks vist olema selge, et iga liik kujundab oma

keskkonda. Selles mõttes pole inimene kuidagi
eriline või erandlik. Juba kümneid tuhandeid
aastaid on inimesed raadanud maad, harinud
põldu, ehitanud hooneid, kujundanud maastikke.

Võibolla põhjustanud ka kliimamuutusi, kes teab.

Sest kliimamuutusi on põhjustanud Maal elavad
olendid juba miljardeid aastaid. Kuid kahtlemata
pole inimkonna põhjustatud muutused
võrreldavad näiteks fütoplanktoni, või tegelikult
kõigi roheliste taimede poolt, miljardite aastate
jooksul atmosfääri saadetud hapniku mõjuga.
Tänu millele üldse on võimalik elu Maa peal
sellisena, nagu me teda näeme ja tunneme.

Keskkonnakaitse ideoloogia ja filosoofia on ju

põhimõtteliselt paigast ära.

Sest mida siis õieti kaitstakse?

Kui kaitse alla kuulub loodus ning ülimaks

eesmärgiks on inimtegevusest puutumatu
keskkonna säilitamine, siis tuleks ideaalis kõik
inimesed ja nende tegevus elimineerida ehk
inimkond hävitada.

Kui aga kaitstakse inimestele sobivat

elukeskkonda, siis on paratamatu, et mõned liigid
ja kooslused peavad paratamatult taanduma. Nii
nagu ongi juba praktiliselt kadunud või oluliselt
vähenenud rõugete, katku, koolera, süüfilise jmt
põhjustajate tegevus. Kes olid/on ju ka ometi
elusolendid!

Selle peale öeldakse tavaliselt, et kuskil on

mõistlik piir ja tasakaal. Ja et inimesed võivad
elada ja peavadki elama kooskõlas loodusega. Ja
et see ongi see ideaal, mille poole tuleb püüelda.
Ometi näeb igaüks, et see mõistlik piir on vägagi
meelevaldne. Pole mingeid üldiselt omaksvõetud
reegleid ega põhimõtteid, millest juhinduda.
Kunagi, jah, jagati näiteks putukaid ja muidki
loomi kasulikeks ja kahjulikeks. Olid röövlinnud,
röövloomad, röövkalad. Olid kahjurid ja
parasiidid.

Aga siis saadi aru, kui inimesekeskne ja ülbe see

on. Ja hakati sellistest hinnangulistest terminitest
hoiduma.

Aga mingit selgust pole ikkagi. Need inimese ja

looduse vahelise õige suhte piirid on lausa nii
meelevaldsed, et nende määratlemise ümber
käivad sõjad, tülid, kohtuasjad. Ega lõpe.

Veel kord nentides - korralikku, keskkonna

kaitsmist toetavat filosoofiat pole olemas. Ja
mitte ainult meil, vaid ka laiemalt.

Õigupoolest on ju kogu see looduskaitse ja

keskkonnakaitse ideestik väga noor ja väga
piiratud. Tänapäevases mõttes pole see veel
isegi viitekümmend aastat kestnud. Ning laiemat
omaksvõttu on see mingil määral saavutanud ju
ikkagi vaid läänemaailmas.

Peaaegu igal pool mujal, nii nagu ka varasematel

aegadel, lähtuvad inimesed ikka endi
vajadustest. Haritakse maad, ehitatakse maju ja
linnu, kütitakse, kalastatakse, raiutakse,
istutatakse, külvatakse, koristatakse - vastavalt
sellele, mida on vaja, mida ikka on tehtud ja mis
on võimalik. Nii nagu kogu aeg on oldud ja
elatud. Traditsiooniliselt. Laskmata end eriti
millestki segada ja isegi teadmata mingitest
griinpiissidest või muudest hullustest.

Aga kui sellesse temaatikasse sügavamalt

vaadata, siis selguvab hoopis jõhkramad
tõsiasjad.

Tuleb välja, et kõiges ei olegi süüdi ainult ahned

kapitalistid, jõhkrad monopolistid, südametud
suurpangad. Selgub, et meid ei mürgita ega tapa
sugugi mitte üksnes ülemaailme
farmaatsiatööstus, Coca-Cola ja McDonald's.

Isegi kogu tööstus koos oma õhku ja vette ning

pinnasesse paisatavate jääkidega, koos autode,
lennukite, pestitsiidide, väetiste ja GMO-de ja
muu sellega seonduvaga on tühi-tähi, kui pöörata
pilk sellele, mida on viimase poolsajandi jooksul
korda saatnud keskkonnakaitsjad, noodsamad
rohelised ja maasõbrad.

Jutt on massimõrvadest, küüditamistest ja

paljudest teistest inimsusevastastest
kuritegudest, mille kõrval ka kõik natside ja
kommunistide kuriteod kokku lihtsalt
kahvatuvad.
Nad on võimsad. Juba viisteist aastat tagasi oli
ainuüksi USA 12 suurima "rohelise"
organisatsiooni käive umbes miljard dollarit. Mul
ei ole praeguseid andmeid, kuid arvata võib, et
see summa võib nüüdseks olla kordades suurem.
Suurbritannias on nende liikumistes rohkem
inimesi kui kõigis teistes poliitilistes
organisatsioonides kokku.

Nad valetavad, nad vassivad, nad hirmutavad,

nad ähvardavad.

Palju on lugusid, kus nende liikmed on aru

saanud, et asi pole õige.

Professor Wilfred Beckerman, endine

Suurbritannia Kuningliku Keskkonnareostuse
Komisjoni liige, oli entusiastlik keskkonnakaitsja
kuni hakkas fakte kontrollima.

"Statistilisi andmeid uurides selgus mõne kuuga,

et enamus mu keskkonnateemalistest muredest
olid põhinenud valeinformatsioonil ja
hirmulugudel," ütles ta.

Ei tahaks hakata kohe kliimasoojenemise

müüdist rääkima. Selle ümber on niigi palju lärmi
löödud. Piisab ehk, kui mainida, et kasvuhoone-
efekti peamine põhjustaja on õhuniiskus ehk
veeaur atmosfääris. Süsihappegaasi osa on selles
tähtsusetu. 100 miljonit aastat tagasi oli
süsihappegaasi atmosfääris kuus korda rohkem,
kuid kliima oli märgatavalt jahedam kui praegu.
Keskkonnakaitsjad teavad seda kõike, kuid nende
argumendiks on "parem karta kui kahetseda".
Peamiseks vastaseks on neile tööstuslik ja
majanduslik kasv maailmas. Kliima soojenemine
on vaid üks ettekääne selle kasvu vastu
võitlemisel. Tööstuslik ja majanduslik kasv
pidavat aga igal juhul tähendama rohkem
saastamist ning keskkonnakahju.

Faktid räägivad aga paraku millestki muust.

Viimase poole sajandiga on näiteks õhureostus
kaasaegsetes tööstusmaades märgatavalt
vähenenud. Los Angeles, mis oli pool sajandit
tagasi üks hullemini saastatud õhuga piirkondi
USA-s, on praeguseks palju paremas olukorras -
ehkki samal ajal on elanikkond kahekordistunud
ning majandus kolmekordistunud.

Kui kogu USA elanikkond oli veerand sajandiga

kasvanud 30 protsenti ning autode arv ning
majandus ligikaudu kahekordistunud, vähenes
peamiste õhureostajate osatähtsus kuni 30
protsenti.

Sama kehtib ka vete saastamise kohta. Tänu

parematele tehnoloogiatele ei suunata enam
reovesi looduslikesse veekogudesse ega
mürgiseid jäätmeid maasse. Erie järves, mis oli
60-ndate aastate lõpul praktiliselt surnud, saab
nüüd kalastada ja ujuda.

Lääne suurlinnad on puhtamad ja tervislikumad

kui nad on olnud iialgi varem. Veel enne autode
kasutuselevõttu surid miljonid inimesed tüüfusse,
tuberkuloosi ja teistesse keskkonnamõjudest
tingitud haigustesse. Kordan: keskkonnamõjudest
tingitud haigustesse. Praegu elatakse
märgatavalt kauem, tervislikumalt, haritumalt.
Just nimelt tööstuslik ja tehniline areng on
aidanud elukeskkonda parandada.

Sellest hoolimata soovitatakse meil ökoloogilise

katastroofi vältimiseks pöörduda tagasi tööstuse-
eelsesse maailma, elada harmoonias loodusega.
Õppida loodusrahvastelt. Nojah.

Umbes 40 protsenti maailma elanikkonnast

kasutab siseruumides kütteks ja
toiduvalmistamiseks puitu või sõnnikut. Ja
seetõttu on neil siseruumide õhk saastatud, mis
mõjub eelkõige naistele ja lastele, kes veedavad
enamiku aja selle suitsu sees. Elasid samamoodi
ju ka meie esivanemad suitsutaredes. Karl Ernst
von Baer on sellest kirjutanud oma uurimuses
"Eestlaste endeemilistest haigustest".

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO

andmetel sureb igal aastal vähemalt 5 miljonit
last hingamisteede haigustesse, põhjuseks
siseruumide suitsust saastatud õhk. Poolteist
miljardit inimest arengumaades on õhusaaste
tõttu tõsiselt ohustatud, märgib WHO. See on
probleem, mis on tööstusliku läänemaailma jaoks
juba ammu peaaegu tundmatu.
Dr Anil Patel hoolitses Kirde-India Gujarati
osariigis rohkem kui 200 küla eest. Enamus
nende elanike terviseprobleemidest tulenesid
keskkonnaprobleemidest. Kuid need polnud
põhjustatud mitte moodsast tööstusest ja selle
saadustest vaid, vastupidi. Põhjuseks oli elektri ja
puhta vee puudumine. Tarbe- ja joogivesi oli seal
enamasti reostatud inimeste ja kariloomade
väljaheidetega.

Arengumaades kannatab umbes 250 miljonit

inimest igal aastal reostatud vetest saadud
haiguste, peamiselt düsenteeria all.
Kõhukrambid, kõhulahtisus ning mitmesugused
nahahaigused on väga tavalised sümptomid.
Umbes 10 miljonit neist sureb igal aastal.
Põhjuseks pole mitte moodne tööstus, vaid
vastupidi, tööstuslikult puhastatud vee
puudumine.

WHO andmetel suri arengumaades ainuüksi

1996. aastal 3,9 miljonit alla viieaastast last
saastatud vee joomisest põhjustatud
haigustesse. Seda on rohkem kui sama
vanusegrupi kõik surmajuhtumid USA-s ja
Euroopa Liidus kokku.

Pole vist vaja lisada, et inimeste keskmine eluiga

on arengumaades 20 aastat lühem, vaesemates
piirkondades isegi 35 aastat lühem kui arenenud
tööstusmaades.

Ja ikka veel on vaja rääkida tagasipöördumisest

looduse juurde. Ikka on loodusrahvad need,
kellest tuleks eeskuju võtta.

Aga olgu. Senini on jutt olnud kehvadest oludest

põhjustatud hädadest. Mis seal ikka, võiks öelda.
Ehk asi paraneb, võiks mõtelda. Küll jõuab abi ka
nendesse mahajäänud piirkondadesse. Puhas
vesi ja õhk, elekter ja muud mugavused, mis
meile juba ammu on endastmõistetavad.

Läheks siis nüüd ikka päriselt sündmuste keskele.

Ja vaataks, millega siis need rohelised ja
maasõbrad aktiivselt tegelevad.

Sealsamas Kirde-Indias oli valitsusel

suurejooneline plaan ehitada Narmada jõele
hüdroelektrijaam. See oleks hakanud elektriga
varustama ligi 5000 küla ning oleks toonud puhta
joogivee 30 miljonile inimesele, rääkimata
majanduslikust ja tööstuslikust kasvust.

Paraku polnud sellega päri näiteks Lisa Jordan,

kes juhtis keskkonnakaitsjate grupeeringut "The
Bank Information Centre", mis üritas peatada
suurimaid Maailmapanga-poolsed
finantseeringud arengumaadesse, kuna need ei
olevat keskkonnasõbralikud ning lõhkuvat
traditsioonilist eluviisi.
"See on genotsiid traditsioonilise eluviisi suhtes,"
teatas ta. "Seal asub üks vanimaid elavaid
inimpopulatsioone maailmas. See on kultuur, mis
peab hävima mingi arenduse tõttu, mis toob
neile torude kaudu vee, et laiendada
põllumajandust, annab elektrit."

Kohalik rahvas polnud just sama meelt. "Me ei

taha olla muuseumi eksponaadid," rääkisid nad
ajakirjanikele, "me tahame arengut."

Keskkonnakaitsjad olid ärritatud ka sellest, et

plaanitav veehoidla hävitab looduskeskkonda ja
vähendab looduslikku mitmekesisust.

Õigupoolest ei oleks juhtunud midagi erilist. Isegi

mingeid metsasid poleks hukkunud Narmada
veehoidla tõttu. Ainuke ohustatud liik oleks olnud
üks laiskloomade koloonia, millele India valitsus
oli juba ette valmistanud läheduses asuva
kaitseala.

Kuid rohelised teatasid, et nende peamine mure

on ikkagi loodusrahvad, keda kavatsetakse
ümber asustada. Brent Blackwelder, "Maa
Sõprade" USA organisatsiooni esimees, väitis, et
ümber asustatakse rohkem kui sada tuhat
inimest. India valitsuse ja Maailmapanga
andmetel hõlmas projekt siiski vaid 70 tuhande
ümberasustamist koos neile uues elupiirkonnas
tagatud teedevõrgu, koolide, elektri ja puhta
veega.
Samal ajal küüditati WWF kaasabil rahastatud
kaitsealal Indias oma kodudest välja 25 tuhat
inimest - selleks, et teha ruumi ... tiigritele.

Tihtipeale väidavad keskkonnakaitsjad, et kui

arengumaade inimesed vajavad elektrit, siis
peaksid nad kasutama päikese- või tuuleenergiat.
Nõustudes, et need lahendused ei paku puhast
vett, ollakse nõus ka sellega, et need on ka
märgatavalt kulukamad. Kasvõi tollesama
Narmada hüdroelektrijaama võimsusega
võrreldav tuule-elektrijaamade väli läheks
maksma kuus korda rohkem. Päikese-energia
kasutamine maksaks seitse korda rohkem ning
oleks nagunii kaheldava rakendusvõimalusega.
Narmada hüdroelektrijaam oleks andnud 400
korda rohkem elektrienergiat kui suurim
päikesepaneelide süsteem tol ajal.

Aga nõnda siis osutus roheliste organisatsioonide

surve Maailmapangale siiski nii mõjukaks, et
finantseeringutest loobuti. Ulatuslikud tööd, mis
algasid juba varastel 60-ndatel, jäid seisma.
Enamus keskkonnakaitsjaid loodab, et neid
kunagi enam ei jätkata.

Juhtivad keskkonnakaitsjad olid 1997. aasta

paiku kokku arvestanud, et nad on tulemuslikult
tõkestanud umbes 300 hüdroelektrijaama
ehituse arengumaades. Mis tähendab sadade
miljonite vaeste inimeste ilma jätmist puhtast
veest ja elektrist.
Üks Maailmapanga juhte, Tom Blinkhorn, on
arvanud, et läänemaailma toetus
keskkonnakaitsjatele ei oska arvestada nende
tagajärgedega. "Nad ei näe seda mujal maailmas
valitsevat jubedat vaesust ega mõista, mida
võiks kohalikele inimestele tähendada nende
uute hüdroelektrijaamade rajamine, mille vastu
rohelised võitlevad."

Aga ega siis ainult hüdroelektrijaamad.

Keskkonnakaitsjad üritavad takistada peaaegu
igasuguseid tööstuslikke rajatisi, olgu need siis
tehased, maanteed, raudteed, sadamad.
Rääkimata kaevandustest, maavarade
ammutamisest, loodusressursside kasutamisest.

Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks

keskkonnakaitsjate ohvriteks peamiselt
arengumaade rahvad. Paraku ei tunta halastust
ka läänemaailmas ning taas satuvad löögi alla
eelkõige vaesemad elanikkonna kihid.

2003. aasta suvel tabas Lääne-Euroopat

erakordne kuumalaine. Prantsusmaal oli asi eriti
hull. Ametlike andmete põhjal suri seal kuumuse
tõttu 14 802 inimest, enamasti vanad, vaesed ja
haiged. Kogu Euroopas suri samal põhjusel kokku
umbes 40 000 inimest.
Õhutemperatuur oli tõusnud ligi 40 kraadini
Celsiuse järgi. Samasugust kuumust esineb
tihtipeale ka USA idaosas, kuid sarnaseid
massilisi surmajuhtumeid seal ometi ei esine.
(Klimatoloog Patrick J. Michaels, Fox News,
August 20, 2003.) Põhjus on selles, et
Prantsusmaal on õhukonditsioneerid suhteliselt
haruldane nähtus. (Associated Press report,
September 9, 2003.) Ja miks siis?

Asi on selles, et globaalse soojenemise ohuga

ähvardavate keskkonnakaitsjate survel on nii
Prantsusmaal kui ka mujal EU-s kehtestatud
kõrgendatud energiatarbimise maksud. Ikka
selleks, et vähendada tarbimist. Nõnda on
Prantsusmaal elektri hind umbes 25 protsenti
kõrgem kui USA-s samal ajal kui keskmine
sissetulek on Prantsusmaal märgatavalt
madalam. Kõrged energiamaksud töötasid
täpselt nii nagu keskkonnakaitsjad plaanisid:
inimesed hakkasid energiat kokkuhoidlikumalt
kasutama. Õhukonditsioneerid tarbivad kodustes
majapidamistes aga kõige enam energiat.
Vaesemale rahvale polnud nad jõukohased.
Kuumalaine jagas prantslased kahte klassi:
"konditsioneeritud - ja ülekuumenenud," võttis dr
Chantal de Singly, Pariisi Saint-Antoine haigla
direktor selle kokku (Le Monde, 19. august 2003).

Nõnda siis pidid keskkonnakaitsjate nõudel,

lihtsalt selleks, et vähendada võimaliku tulevase
globaalse soojenemise oletatavat ohtu, oma elu
andma kõige abitumad, vaesed, vanad ja haiged
inimesed. (Death by Environmentalism by Robert
James Bidinotto)

Hetkel pole veel andmeid viimase, 2010 aasta

kuumalaine kohta Euroopas. Aga need võivad
olla palju drastilisemad.

Aga läheme järgmise teema juurde. USA-s on

keskkonnakaitsjate poolt põhjustatud hukkkunute
arv tõenäoliselt kordades suurem.

Kõik on arvatavasti kuulnud keskkonnakaitsjate

sõjast maasturite vastu. Keskkonnakaitsjate viha
põhjuseks on nende suurte, ruumikate ja
mugavate sõidukite suur kütusekulu, mis peale
fossiilsete kütuste piiratud tagavara kulutamist
pidavat ka soodustama globaalset soojenemist.

1978. aastal kehtestati USA-s reeglid uute autode

kütusekulu kohta. Tol ajal pidid uued sõiduautod
CAFE (Corporate Average Fuel Economy)
standardite kohaselt galloni kütusega läbima
vähemalt 18 miili (u 13 l/100 km). Alates 1990.
aastast on see number juba 27,5 (u 8,8 l/100
km).

Samal ajal suurenes liiklusõnnetustes

surmasaanute arv.

Põhjuseks on lihtne füüsika. Suuremad ja

raskemad sõidukid on märksa turvalisemad kui
sarnaste omadustega kerged sõiduvahendid.
Suur mass adsorbeerib paremini kokkupõrke jõu;
suurem siseruum kaitseb sõitjaid paremini
vigastuste eest. Kuid suuremad ja raskemad
autod tarbivad rohkem kütust. On selge seos
kütuse ökonoomia ja ohutuse vahel.
Keskkonnasõbralilke väikeautoga sõites on
maasturiga võrreldes kolm korda suurem
tõenäosus saada õnnetuses surma või raskelt
vigastada.

Harvardi Ülikoolis ning Brookingsi Instituudis

1989. aastal valminud uurimuse kohaselt
põhjustas CAFE standardite kehtestamine USA-s
liiklussurmade tõusu kiirteedel 13...27 protsendi
võrra - mis on 2200 kuni 3900 täiendavat
surmajuhtumit aastas. Teise sarnase uurimuse
kohaselt 2001. aastast selgus, et CAFE
standardid põhjustasid 1200 kuni 2600 hukkunut
aastas ja kümme korda rohkem vigastusi.

See on siis umbes sama palju kui New Yorgi WTC

kaksiktornide terrorirünnakus, kuid see toimub -
igal aastal!

Ajakirja USA Today analüüsi kohaselt (2. juuli

1999) oli CAFE nõuete põhjal hukkunud tolleks
ajaks umbes 46 000 inimest. Koos tõsiste
vigastustega küünib kannatanute arv poole
miljonini.

Need surmavad reeglid kehtestas USA Rahvuslik

Kiirteede Liiklusohutuse Administratsioon
(National Highway Traffic Safety Administration,
NHTSA). 14. oktoobril 2003 avaldas NHTSA
omaenda uurimuse ning märkis, et sõidukite
väiksemaks muutumise negatiivne mõju
liiklusohutusele oli märgatavalt suurem kui
esialgu arvatud.

Kas siis need keskkonnakaitsjad ja rohelised, kes

justkui üritavad inimeste tervist kaitsta
pisimategi ohtude eest, ei tea seda kõike? -
Muidugi teavad.

USA Rohelise Partei juht Ralf Nader oli 1989.

aastal ägedalt toetanud üleriigilist
hirmutamiskampaaniat daminosiidi (alari)
kasutamise vastu õunte värsketena hoidmiseks.
Veelgi tuntum on ta aga autode turvalisuse
kritiseerijana. Intervjuus ajakirjale Woman's Day,
oktoobris 1989, möönis ta, et suuremad autod on
küll turvalisemad, kuid võtavad rohkem kütust.

Teades ja mõistes, et ökonoomsemad autod on

ohtlikumad, kirjutas Ralf Nader oma
presidendikampaania ajal, 25. oktoobril 2000,
USA suurimale keskkonnakaitseorganisatsioonile
Sierra Klubile: "Ma toetan CAFE standardite
tõstmist vähemalt 45 miilile galloni kohta (u 5,2
l/100 km)."

Mida see tähendab? - Keelustatakse mingi

kemikaal, mis võib põhjustada terviserikkeid,
samal ajal toppides veel rohkem inimesi
ökonoomsetesse plekk-karpidesse - tehes autod
ohtlikeks surmalõksudeks - ja tappes kindla peale
tuhandeid.
Aga tõsi on siiski see, et suurimad
inimsusevastased kuriteod on keskkonna
kaitsmise nimel korda saadetud arengumaades.
Ning neist suurim toimus 1970. aastatel Aafrikas,
mil tapeti umbes 50 miljonit last.

See oli siis, kui ootamatult lõpetati malaariat

edasi kandvate moskiitode tõrjeks kasutatava
DDT tarned arengumaadesse. Sellele järgnenud
malaariaepideemias hukkus rohkem inimesi kui
kogu Teises Maailmasõjas. Holokaust on selle
kõrval väga tühine sündmus.

Ehkki paljud keskkonnasõbrad usuvad, et kogu

maailm on ülerahvastatud, peetakse hullemas
olukorras olevat ikkagi arengumaid. Surve
inimeste arvukuse vähenemisele on tihtipeale
seatud tingimuseks abi saamisele.

Õigupoolest on läänemaailma abi näiteks Aafrika

maadele vägagi vastuoluline. USA AID andis
1997. aastal Keeniale 13,5 miljonit dollarit
pereplaneerimiseks ning vaid 4 miljonit
humanitaarabiks. On keskkonnakaitse
organisatsioone, kes on isegi soovitanud olla
tagasihoidlikum toiduabi andmisel Aafrika
maadele, kuna niimoodi saab piirata rahvastikku
- teiste sõnadega, hoida inimesi näljas.
Ometi võib öelda, et Aafrika on alaarenenud
peamiselt seetõttu, et see on alarahvastatud.
Kuidas saab näiteks õigustada koolide, haiglate
ja maanteede ehitamist, kui pole piisavalt
inimesi, kes neid vajaksid. Kui on rohkem inimesi,
on ka rohkem ideid, mis viivad parema
tehnoloogia ja parema elukvaliteedini.
Läänemaailmas on kõik elukvaliteedi näitajad
paranenud siis, kui rahvastik on suurenenud.

Viimase 30...40 aasta jooksul on Maa elanikkond

kahekordistunud. Praeguseks elab maailmas
umbes kuus miljardit inimest ning
keskkonnakaitsjate arvates on see juba ammu
ületanud suutlikkuse piiri. Oxfordi Green College
professor Norman Myers pakub optimaalseks
inimkonna arvukuseks kaks miljardit või vähem.
Edasine arvukuse kasv, väidab ta, oleks
hukatuslik.

Maa Sõprade liikumise esimees Brent

Blackwelder rõhutab, et paljud sõjad ja konfliktid
maailmas on põhjustatud loodusressursside
nappusest.

Rohelised väidavad, et kõige suuremad

rahvastiku-probleemid on arengumaades.
"Inimesed elavad kauem, laste suremus on
väiksem - see kõik on muidugi hea," räägib
Barbara Maas, Pan African Conservation Group.
"Ma ei taha, et inimesed kannataksid ega taha
ka, et nad jääksid oma lastest ilma. Kuid teatud
piirangud rahvastiku kasvu kontrollimiseks on
siiski vajalilkud."

Kui me ei suuda hoida kontrolli all rahvaarvu

kasvu arengumaades, nagu räägivad rohelised,
siis saabub üleüldine näljahäda.

Kas see on nii? - Dr Frank Furedi, raamatu

Population and Development autor, ei arva nii.

"Kõik rääkisid meile hirmsatest

rahvastikuprobleemidest Lõuna-Aafrikas, maa ja
ressursside nappusest. Me sõitsime
Johannesburgist Natalisse ning mingil hetkel
hakkasime naerma, sest viimase 35 või 40 miili
ulatuses polnud me näinud ühtegi inimolendit."

"Peaks olema oluline mõista, et alati on olemas

vastuolu selles suhtes, mida kujutatakse ette
rahvastiku tiheduse suhtes ning mis on tegelik
reaalsus. Paljud läänemaailma inimesed peavad
Aasiat mingiks tihedasti asustatud massiks, kuna
nad tunnevad endid seal ebamugavalt. Tegelikult
on näiteks Belgias rahvastiku tihedus märksa
suurem kui Hiinas. Paljudes läänemaailma
piirkondades on elanikkonna tihedus tunduvalt
suurem kui Aasias või Aafrikas."

Vähe sellest. On tõsiseltvõetavaid andmeid, et

Aafrika ja teiste maailma vaesemate piirkondade
hädad on suuresti kunstlikult tekitatud. Moodne
põllumajandustehnika, väetised ja herbitsiidid on
nende jaoks lihtsalt keelatud.
Ainuüksi USA golfiväljakutele kulub rohkem
väetisi kui kogu Aafrika põllumajandusele.

Tihtipeale on rohelisi peetud vasakpoolseteks

radikaalideks, kes võitlevad tagurlike võimul
olijatega. Tegelikult esindavad nad pika-ajalise
traditsiooniga konservatiive, kes idealiseerivad
loodust ja minevikku.

"See, mida me tänapäeval võime öelda

keskkonnakaitsjate kohta on midagi, mis põhineb
hirmul muutuste ees," ütles Frank Furedi. "See
põhineb hirmul inimtegevuse tagajärgede ees. Ja
seetõttu pole üllatav märgata sarnasusi
ksenofooblike parempoolsete liikumistega,
sealhulgas Saksa natsismiga."

Tõepoolest. Samasugune inimvihkamine ja

rassism. Katsed loomadega olid keelatud. Katsed
inimestega olid lubatud.

"Ajalugu on näidanud, et kui hakkavad inimesed

kohtlema loomi kui inimolendeid, siis on nad vaid
väikese sammu kaugusel sellest, et hakata
inimesi kohtlema kui loomi," ütleb Frank Furedi.
Ning jätkab: "See näib olevat loogiline jätk
nostalgilisele ja sentimentaalsele loomade
õiguste nõudmisele."
"Näib, et keskkonnakaitse eesmärgiks on muuta
mõned inimühiskonnad lõbustusparkideks,"
väidab Frank Furedi. "See võib olla väga
meeliköitev naudinguhimulisele lääne inimesele,
kuid needuseks neile, kes peavad seal tegelikult
elama."

Gregg Easterbrook: "On endiselt võimalik, et USA

või Euroopa mõjukates ringkondades istuvad
inimesed konditsioneeritud õhuga ruumides,
nautides hästiküpsetatud metslindu ja limpsides
Chablist, arutlevad selle üle, et Aafrika
põlluharijatel ei tohiks olla traktoreid, sest need
ju rikuvad pinnast, või et India talupoegadel ei
tohiks olla hüdroelektrijaamast tulevat elektrit,
sest see ei sobi kokku nende kultuuriga..."

Ja Frank Furedi jätkab: "Probleem ei ole selles,

kas meil jätkub piisavalt ressursse. Probleem on
selles, et suuremal osal inimestel puudub ligipääs
isegi kõige põhilisematele, igapäevastele
inimvajadustele. Tõeline probleem on see, et hea
haridus ja hea tervis on neile kättesaamatud.
Nõnda siis ei ole vastuseks valetamine, et minge
tagasi, katsuge olla vähem tehnoloogilised,
pange tehased kinni ja ärge ehitage maanteid.
Üksnes teaduse ja tehnoloogia abil on võimalik
inimesi innustada vähemalt pisutki parandama
oma elukvaliteeti..."

Õnneks on isegi UNESCO hakanud sellest juba

veidikene aru saama. Nimelt on avastatud ja
tähelepanu alla võetud ka kultuurmaastikud.

"Maastikud, kus inimeste ja nende keskonna

vahelised suhted on leitud olevat väljapaistva
universaalse väärtusega, on Maailmapärandi
Kultuurmaastikud," öeldakse UNESCO vastavas
raportis.

Jah, see on küll väike samm, aga siiski oluline

samm õiges suunas.

Kultuurmaastikud ei ole ju ainult puisniidud,

põllud ja istandused. Kultuurmaastikud on kõik
need, millel on inimese mõju. Sealhulgas ka
tööstusmaastikud ning linnad. Jah, ka linnad ja
külad, ka tuuleturbiinidest, elektrijaamadest,
kiirteede võrgustikest või pilvelõhkujatest
moodustuvad maastikud.

Loomulikult on nendel kultuurmaastikel, olgu nad

siis riisipõllud või kaevanduste aherainemäed,
oma suhe keskkonnaga. Ning loomulikult
mõjutavad nad keskkonda. Kuidas siis muidu. Iga
liigi elutegevus mõjutab teda ümbritsevat
keskkonda.

Aga jällegi tõuseb esile seesama küsimus - mida

me kaitseme? Millest ja kellest me hoolime?
Millised on prioriteedid, eelistused? Mis on siis
tegelikult meie väärtused?

Kirjandus
Road to Survival
William Vogt, Introduction by Bernard M Baruch,
Illustrated by Stuart I Freeman
Formaat: Hardback, 358 pages
Ilmumisaeg: 01-Jul-2009
Kirjastus: Kessinger Publishing
ISBN-10: 1104835924
ISBN-13: 9781104835927

Spirit and Nature: Why the Environment is a

Religious Issue - An Interfaith Dialogue
John Elder, Steven C. Rockefeller
Ilmumisaeg: 01-Jul-1992, Pehme köide, Kirjastus:
Beacon Press (Esmatrükk.)
ISBN-13: 9780807077092, ISBN-10: 0807077097

Environmentalism: Ideology and Power. By

Donald Gibson
25-Mar-2002, Nova Science Publishers Inc
ISBN-13: 9781590331491, ISBN-10: 1590331494.

No Turning Back: Dismantling the Fantasies of

Environmental Thinking
Wallace Kaufman
New York: Basic Books, 1994, 212 pp.

Century of Early Ecocriticism

David Mazel
31-Jan-2001, University of Georgia Press
ISBN-13: 9780820322223, ISBN-10: 0820322229
ANNALS OF PUBLIC HEALTH
THE MOSQUITO KILLER
Millions of people owe their lives to Fred Soper.
Why isn’t he a hero ?
BY MALCOLM GLADWELL
The New Yorker, July 2, 2001
http://gladwell.com/2001/2001_07_02_a_ddt.htm

http://whc.unesco.org/en/culturallandscape