Kui ma kunagi noor olin, noh, nii 30-ndates vist, siis ma

unistasin ja mõtlesin vahel sellest, et kui võimalik, siis

koostaksin või toimetaksin või annaksin välja
koguteose või ajakirja, mille pealkiri on "Towards a
General Theory of Folklore".

Sest see tundus nii käeulatuses olevat. Nii hõlmatav, nii

ahvatlev. See oli see aeg, kus meil (koos vend Mikuga)
oli tõsine ja rõõmus hoog sees selles valdkonnas. Ja
hästi oli vaja kaasamõtlejaid ja -tegijaid. Ega palju ei
puudunudki, et oleksimegi miski oma koolkonna või
suuna rajanud.

Aga nyyd olen vanemaks ja targemaks saanud ja

unistan vahel ajakirjast või koguteosest pealkirjaga
"Towards a General Theory of Everything".

Tundub ylbevõitu, mis? Aga miks. Sest mis siis see

folkloor on, õieti öeldes? - See on ju see, mille abil või
mille kaudu inimesed on vaadanud või näinud kõike,
eks ole. Sama käib muidugi ka mytoloogia kohta. Või
filosoofia, või religiooni kohta - nagu kerge taibata.
Nojah, ja ilma eriliselt kaugemale minemata, ka fyysika
või astronoomia või kosmoloogia kohta.

Nii et, mis me siin nägusid teeme. Kõik yldteooriad

ykskõik mis alal ja mis valdkonnast, tahavad tegelikult
hõlmata kõike. Ja miks nad ei peakski?
Kaks raamatut või kirjutist, mis mind selleni viimasel
ajal viisid.

Yks oli Robert Lanza "Biocentrism", millest ja millega

seonduvast veidi pikemalt olen juba kirjutanud. Ja teine
oli Hartwig Hausdorfi "Kummalised reaalsused",
hiljaaegu eesti keelde tõlgitud raamatukene, mille
Eestist endale siia tellisin.

See viimane võiks ju olla suht tavaline sopakas, nagu

neid ikka ilmub. Noh, et näe kui põnev, miskid vaimud
ja saladused. Või et, veel hullemini, näe, kuidas see
kõik tõestab, et kõik on yks ja seesama või et kõik ongi
Jumal või et kõik on juba ammu teada või UFOd või
midagi sarnast.

Aga ei. Too Hausdorf oskab ja saab oma asju niimoodi

esitatud, et mingeid järeldusi või teooriaid ei teegi eriti.
Hoidub, targu. Ning teeb ennast seetõttu ka
sympaatseks.

Nojah, et ongi karpkala kylje peal araabia kirjas "Jumal"

kirjutatud. Ja veerevadki mõnes kandis ymmargused
asjad iseenesest ylesmäge. Või miskid ei tea kust
ilmuvad nähtused, olendid, asjad. Mis seal ikka. Võtame
teatavaks.

Ning paratamatult meenuvad folkloorsed lood, myydid

ja pärimused. Kasvõi kõik need veidrad olendid, kes
kuskil on või kuidagi ilmuvad ja kellega yhendust ei
saa. Või saab, aga mingil veidral viisil.

Võtsin kyndijalt kübara,

äestajalt hää hobuse.
Siis see kyndija kõneles,
äestaja heitis häälta...

Justkui miski teise maailma kogemus, eks ole? - Aga

vabalt võib olla ka siin maailmas. Või, mis me ikka
vigurdame - vahet pole ju.

Meie maailm on sama saladuslik ja arusaamatu nagu

mistahes muu maailmgi. Uskumine, nagu oleksime
omas maailmas enam-vähem kõigest aru saanud, kõike
mõistnud - see on tõepoolest usk nagu iga teinegi.

Kõik on ju ime, võiks öelda.

Aga samamoodi võiks öelda, et kõik on tegelikult palju

lihtsam.