Kuidas ma suureks sain

Ma vist ikka pean selle loo ära rääkima.

Mitte et see nüüd kohe just miski lugu oleks. Või

nagu saladus, mida aastakümneid hoitud. Ei, seda
küll mitte. Aga, nojah, kerge varjamise ja
kahtlustamise hõng oli sel olnud siiski kogu aeg, mis
seal salata. Konspiratsioon lausa ehk. Vandenõu
isegi.

Mõlemat pidi. Nii enda kui ka teiste jaoks. Sest

sellistest mõlgutustest võib ju kergesti saada
paranoia. Või kõige ja kõigi kahtlustamine mingis
muus mõttes. Sellise ulatusega vandenõu
kujutlemine on ju üsna kohutav. Kui see panna veel
lapse õblukestele õlgadele, kus see ju lasuski. Võiks
lausa hale hakata endast.

Ega ma tea muidugi, kas ka teistel inimestel ehk siis,

lastel, on olnud midagi taolist mõtelda ja varjata. Kõik
võib olla. Inimesi ju igasuguseid. See, et pole ise
juhtunud midagi taolist kuulma või lugema, ei
tähenda midagi. Ja isegi kui pole keegi midagi sellist
rääkinud või üles tähendanud, võib ometi vabalt olla,
et mõni on siiski ka taoliste mõtete peale ise tulnud ja
lihtsalt enda teada jätnud. Ja unustanud kui
lapsepõlve veidruse.
Kui üldse kuskilt sellesarnaseid lugusid vaadata, siis
ilmselt papa Freudi kogutud teostest. Seal neid
leidub, kindlasti, üks haigem ja imelikum kui teine.
(Muide, praegu tuleb pähe, et ta oleks ju võinud oma
imelikud lood lihtsalt publitseerida, ilma mingite
eriliste tõlgendusteta. Umbes nii nagu James Frazer
oma mütoloogilise materjali esitas. Peab siis kohe
teooria ja tõlgenduse sinna juurde toppima. Aga see
selleks.)

Millal see algas? - Hea küsimus, eks ole. - Aga, noh,

kes seda enam mäletab. Ja kui mäletakski millegagi
seoses, mis see ikka juurde annaks. Pigem võiks
küsida, millega seoses see algas.

Kõigepealt, olid vägagi selgesti mõistetavalt kaks

täiesti erinevat inimeste kooslust ja liiki - lapsed ja
suured inimesed. Lastel olid omad asjad, suurtel
inimestel omad. Mis ühtedele oli lubatud, see ei
olnud võimalik teistel, ja vastupidi. Vahed olid väga
selged.

Lapsed võisid nutta, jonnida, väsida, viriseda,

nuruda, solvuda, loota, uskuda, muretseda,
pabistada, karta. Sest nad olid väikesed, abitud,
nõrgad, rumalad. Suured olid aga tugevad ja targad,
mistõttu nemad ei võinud mitte kuidagi olla nagu
lapsed.
Suured võisid minna, tulla, võtta, jätta, panna,
otsustada ja teha mis vaja, olles täpselt nii nagu just
neile parajasti õigem ja parem tundus. Ja see kõik
polnud, teistpidi võttes, jällegi lastele lubatud. Nii et
vahed olid väga selged.

Suured inimesed ei eksi. Nad ei tee midagi valesti.

Keegi nendega ei pahanda. - Lapsed seevastu
teevad kogu aeg kõiki asju valesti. Lapsed on
saamatud, väetid, viletsad, ekslikud, tülikad, tüütud.
Suured inimesed pahandavad nendega kogu aeg.

Lapsed sõltuvad suurtest. Lapsed sõltuvad suurte

inimeste heatahtlikkusest.

Lapsed ei saa aru, et suurtel inimestel on omad asjad

ajada. Laps ei tohi segada vahele, kui suured
inimesed oma suurte inimeste jutte räägivad ja asju
ajavad. Laste asjad pole nende jaoks olulised. Ja
laste asjadest ei saa jällegi suured inimesed aru.

Lapsed omavahel saavad ikka hakkama. Noh, kui ei

saa ühtmoodi, siis saab teistmoodi. Kui vaja, siis
tuleb ka teisele lapsele õpetust anda, noh, nagu ikka.
Aga katsu sa suurele inimesele midagi selgeks teha.
Sa võid paluda, nuruda, jonnida, nutta - miski ei aita.
Nad lihtsalt ei saa sinust aru. Nad ei tahagi aru
saada.
Hea lugu tuli meelde praegu. Lapsed olid metsas
marjul. Kedagi väiksemat nõges kõrvetas ja too
hakkas nutma. Vanem õde lohutas: "Ära nuta, ema ei
kuule praegu."

Tõsi see muidugi on, et lastel on suuri inimesi

mõnikord tõesti vaja. Ei räägi siin praegu miskist
jonnimisest või niisama millegi tühise tahtmisest. Igal
lapsel võib mõni vajalik või hädine asi olla, mida
ainult suur inimene võib tema heaks teha, olgu see
siis miski sõlme sidumine, küünte lõikamine, millegi
kättesaamine kuskilt või mis iganes. Nojah, ja kui
keegi süüa ei tee ega paku, ega siis kapist leitud
krõpsudest kah nagu kauaks jätku. Aga et jah, nagu
üldiselt võttes, saaksid lapsed enamasti ka ise
hakkama. Ja poleks suuri inimesi eriti vajagi.

Aga, teistpidi vaadates, mis on suurtel inimestel

lastest? - Tegelikult saaksid ka suured inimesed ilma
lasteta vabalt hakkama, eks ole.

Ja on ju nii, et paljudel suurtel inimestel ei olegi lapsi.

Elavad ja ongi kohe täiesti omaette. Kusjuures,
nende elamine on hoopis teistsugusem. Kõik on
puhas, hoolitsetud, korras. Ei vedele mingeid
mänguasju ega riideid kuskil. Vaibad on maas. Keegi
pole midagi põrandale ajanud. Isegi lõhn on nende
tubades selline eriline.
Kui mõni laps seesugustesse kohtadesse külla
juhtub, siis otsitakse talle mängimiseks midagi hoopis
erilist ja kummalist, mingi eriline automudel või uhke
nukk, mis selleks puhuks kapist klaasi tagant välja
tõstetakse ja erilise pidulikkusega kasutamiseks
antakse.

Need suured inimesed, kel lapsi ei ole, elavad palju

uhkemat ja kallimat elu võrreldes nendega, kel on
lapsed. Ilma lasteta inimestel on suuremad ja
puhtamad toad, ilusamad ja huvitavamad asjad ning
ilmselt palju põnevam elu.

Tihtipeale on neil selliseid asju, mida tavaliselt kuskil

mujal ei näe. Mingid erilised teokarbid või imelikud
maskid või huvitavad kellukesed, mida sa ei tohi
puutuda. Aga kui nende asjade vastu viisakalt huvi
tunda, siis selgub, et need on kuskilt kaugetest
maadest toodud. Ja edasi võibolla räägitakse veel
sellest, kuidas nad seal kaugel maal käisid, palmide
all istusid, elevantidega ratsutasid, soojas meres
ujusid.

Ja alati, kusjuures, jah tõesti, alati ohkavad seejuures

lastega inimesed, et, mis teil viga, saate igal pool
reisida, aga mis meie, muudkui istume lastega kodus,
ei saa kuhugi minna.
Mida peavad lapsed seda kuuldes mõtlema?

Meie pärast nad ei saa reisida. Meie, laste pärast, ei

saa nad teha seda mida tahavad, elada sellist elu,
nagu neile tegelikult meeldiks. Meie segame neid.
Meie oleme neile koormaks. Neil oleks hea meel, kui
meid, lapsi üldse olemaski ei oleks.

Olgu peale, väikesed lapsed võibolla veel ei saa

sellest aru. Aga kooliskäivad lapsed mõistavad seda
väga hästi. Ja ühtlasi mõistavad nad ka seda väga
hästi varjata. Et nad sellest aru saavad. Ja et nad
teavad, et nende vanemad tahaksid neist hea
meelega lahti saada.

Et oleks palju parem, kui sind üldse olemaski ei

oleks.

Kui palju muret on lastega. Jutud sellest, mida kellegi

lapsed on teinud või tegemata jätnud, kuidas neil
koolis või lasteaias on läinud, kuidas neil mingid
haigused on tulnud ja läinud, kestavad suurtel
inimestel ju lõputult. Ja kõik need jutud on vägagi
muretsemapanevad.

Aga miks neil siis üldse lapsed on? Mõned ju saavad

ilma lasteta olla, miks siis kõik ei saa?

See võib olla mingi sundus või jõud, mis suurtele

inimestele lapsi toob. Et kui ükskord on lapsed
hakanud tulema, siis neid muudkui tuleb. Ja seda ära
hoida enam ei saa. Ja mõnedele neid muudkui tuleb
ja tulebki, ja midagi pole parata.

Ja, oh, kuidas suured inimesed neist lastest väsinud

ja tüdinud on. Aga nad ei saa sinna midagi parata.
Nad ei saa oma lastest lahti kuidagi.

Nojah, see pole siiski niimoodi kogu aeg. Suurtel

inimestel lastest siiski ka midagi. Ning see on väga
huvitav. Nimelt, kui neil parajasti omi muresid pole,
siis nad rõõmustavad ikka, kui lapsi näevad. Ja see
on nii naljakas.

Nad ajavad suu torru, nad hakkavad veidralt

lällutama ja teevad muid imelikke hääli, laskuvad
kükakile ja käituvad üldse hoopis teisiti ja eriliselt kui
muidu. Tihtipeale piisab vaid sellest, kui mõni laps
nende nägemise ulatusse ilmub ja midagi teeb. Nad
võivad jätta isegi oma tavalised muretsemised ja
tegemised pooleli ainult selleks, et mõne lapse ees
plutitama ja nunnutama hakata.

No-kesse-sealt-tuleb-tipa-tapa-vaata-aga-
vaata-kui-suureks-ta-juba-on-kasvanud-no-
tule-nüüd-siia-istu-mu-põlve-peale-no-näed-sa-
siis-kui-tubli-kas-koolis-juba-käid-kas-tähed-
selged-no-kas-sul-juba-pruut-ka-on-jajah-oh-
kuidas-aeg-lendab-aga-ära-nüüd-sega-meid-
rohkem-mine-tagasi-mängima-suured-
inimesed-tahavad-oma-juttu-ka-rääkida...

See kõik käibki niimoodi, peaaegu ühe

hingetõmbega. Aga ometi on selgesti näha, et lapsi
on suurtele inimestele vaja.

Ja milleks? - Selleks muidugi, et neile rõõmu

valmistada. Lapsi on vaja, et suured inimesed
saaksid rõõmu tunda, nalja saada, lastest rääkida,
lastega suhelda. Lapsed peavad suuri inimesi kogu
aeg rõõmustama, sest neil on seda vaja, selge see.

Ja kui laps seda ei tee, siis temaga pahandatakse.

Sest ta ei täida oma ülesannet. Samuti on see siis,
kui laps muretseb, vingub või jonnib. Sellist last ei
salli ju keegi. Lapsel ei tohi olla mingit muret. Laps
peab kogu aeg olema õnnelik, rõõmus, naljakas,
naerunäoga.

Ja kui ta seda ei ole, siis tuleb ta selliseks teha.

Tuleb ta panna unustama oma mured ja hirmud ja
vaevused, tuleb teda köita millegi uudse, huvitava ja
naljakaga. Laps tuleb naerma ajada - ja kõik ongi
korras.

Selleks on palju võimalusi. Kõige tavalisem on see,

et suured inimesed hakkavad laste moodi olema ja
pudikeeles rääkima. Nad näpistavad ja kõditavad
last, justkui mängivad ja hullavad temaga - kõik
selleks, et laps hakkaks naerma ja paistaks taas
õnnelikuna ja rõõmsana.

Selleks otstarbeks on ka telekas ja sealsed

lastesaated, mis lausa peavad olema naljakad.
Selleks on muidugi ka lasteraamatud, mida saab
lastele ette lugeda. Ja muidugi laste-etendused
teatrites ja mujal. Ja kõikvõimalikud laste
mänguväljakud oma atraktsioonide, karussellide,
kiikede, turnimispuude, redelitega... Igasugused
värvilised ja naerunäolised asjandused
söögikohtades, lasteaedades, lastearstide
ooteruumides...

Kas lastel neid tegelikult ka vaja on, see pole üldse

küsimus. Aga lapsed teavad, et sellises kohas peab
nende asjadega tegelema ja neist rõõmu tundma.
Niisamuti tuleb laste-etendustel rõõmus olla.
Niisamuti peab teleka ees istuma ja lastesaatele
kaasa elama. Sest just nimelt seda ju suured
inimesed ootavad. Et laps õnnelik ja rõõmus
paistaks. Sest suurtel inimestel on selliseid lapsi vaja.

Mida laps sellest kõigest ise võib mõtelda, see on

vähe oluline. Keegi ei küsi. Või kui küsibki, siis stiilis,
"oli ju tore?", millega küsimus selsamal hetkel
ammendubki.
Mulle ei meeldi laste-etendused. Nad tahavad
mind seal naerma ajada, ütles üks kuue-aastane
poiss kunagi mornilt.

Miks see kõik niimoodi on ja kas see kõik niimodi

peabki olema, on muidugi iseküsimus.

Lihtne on näiteks oletada, et suured inimesed

käituvad lastega sellisel veidral kombel sellepärast, et
nad ise on kunagi lastena mingit moodi kannatanud
ja tahavad, et nende endi või nende tuttavate-
sugulaste lapsed ei peaks enam sedamoodi
kannatama.

Sama kerge on oletada mingit sorti süütunnet, mis

sedasama kuskitpidi kütab. Umbes nii, et kunagi jäin
kellelegi millegi eest võlgu, tegin kellelegi liiga, aga
nüüd teen selle kõik tasa sellega, et hoolin ja suhtlen
endast väiksemate ja nõrgematega.

Võimalus, et vanemad suhtlevad oma lastega

praktilistel eesmärkidel ja peamiselt selleks, et neist
kasvatada endile väärikaid pärijaid ja järeltulijaid,
jääb paraku kuidagi kaugeks ja arusaamatuks. Ehkki
just see peaks olema nagu põhiline ja tähtsaim
ajend.

Noh, ja on ka veel see bioloogiline taust muidugi.

Instinkt. Lõimetushooldus. Et väike, abitu, õrn ja nõrk
olend lihtsalt kutsub enda eest hoolitsema. Nii nunnu!
- eks ole. Et nagu evolutsiooniga paika pandud ja
vältimatu. Ja seetõttu ka ratsionaalselt raskesti
põhjendatav.

See kõik aga selleks.

Hoopis teine asi on see, et lastelt oodatakse

teistsugust mõtlemist ja suhtumist kui suurtelt
inimestelt.

Ega siis jõuluvana uskumine ole ainus seesugune

asi. Samamoodi ju lastakse lapsel nukkudega või
kaisuloomadega mängida, ikka ja jälle nõudes, et too
neid nagu elusolendeid kohtleks. Ikka seesama, et,
oi, mõmmi sai haiget, kiisu nutab, samal ajal väga
hästi teades, et laps lihtsalt mängib suure inimesega
kaasa selliseid asju. Nagu ka seda, et, näe, kuu
vaatab, kuri onu pahandab, päkapikud näevad, ingel
hoolitseb või muud taolist. Laps saab aru, et suurtele
inimestele meeldib, kui ta nendega samamoodi
käitub ja kaasa mängib.

Aga kas laps usub seda kõike? - Muidugi mitte. Või

kui, siis vaid niimoodi, et see oleks suurtele
inimestele vastuvõetav ja usutav. Niivõrd-kuivõrd.
Kuskil jookseb see õhkõhuke piir, uskumise ja
mängimise vahel. Lapsed tajuvad seda. Suured ei
pruugi.
Neid valesid, neid muinasjutte, neid müüte, uskumisi,
hoiakuid, eelarvamusi, mida suured inimesed lastelt
eeldavad, mida nad lastele sisendavad, mida nad
neilt nõuavad - neid on ju tegelikult päris uskumatul
hulgal.

Kust üldse on pärit see arvamus, nagu lapsed seda

kõike siiralt ja otseselt omaks võtaksid?

Lapsed ju näevad ja saavad väga hästi aru, et asjad

ei pruugi sugugi olla niimoodi, nagu suured inimesed
neile räägivad ja näitavad ja seletavad. Lapsed ei
võta seda kõike sugugi tõsiselt. See kõik ongi üks
mäng, mida suured inimesed nendega mängivad. Ja
muidugi mängivad lapsed seda mängu kaasa, miks
mitte. Nagu nad ka omavahelisi mänge mängivad.

Kusjuures, ei maksa unustada, et need mängud

lastega on ju tegelikult ka selleks, et neid kasvatada,
suunata, õpetada, harjutada. Kui leebelt väljenduda.
Aga kui veidi räigemalt ütelda, siis on need
muuhulgas ka selleks, et suured inimesed saaksid
laste üle oma võimu kindlustada.

Ja mis aitab kõige paremini sealjuures? - Loomulikult

hirmutamine ja ähvardamine, eks ole.

Kui sa hea laps ei ole, siis jõuluvana ei tulegi. Kui sa

jonnid, siis tuleb kuri onu ja viib su minema. Kui sa
sõna ei kuula, siis sa ei saagi suureks.

Jah, üks nendest mängudest ongi see suureks-

saamise ja kelleks-sa-tahad-saada mäng.

See oligi see vandenõu. See müüt. See, millesse

mind taheti uskuma panna ja millest see jutt siin
alguse sai.

Kuidas saaks laps sellist jaburdust tõsiselt võtta? -

Lapsed on ju lapsed ja suured inimesed on suured
inimesed. Täiesti erinevad asjad. Kuidas peaks üks
teiseks muutuma? - Umbes sama tobe oleks uskuda,
nagu saaks kassist kunagi koer või kärnkonnast
printsess.

Aga kui suurtele inimestele meeldib niimoodi rääkida

ja lastega mängida ja neid hirmutada ja ähvardada,
siis tuleb lastel ka seda uskuda.

Nojah, kasvõi kujutluses võib muidugi möönda, et

oleks ehk tõesti tore autot juhtida või arstitädi olla.
Kuid tegelikke võimalusi selleks ju lapsel ei ole, selge
see.

Aga kui sulle öeldakse, et kui sa putru ära ei söö, siis

sa suureks ei saa - noh, siis tuleb teha seda, mida
kästakse ja nõutakse. Parata pole midagi.
Muideks, mäletan selgesti, mil esimene mõra tekkis
mu veendumusse.

Mis mul vanust võis olla siis? - Noh, seitse-kaheksa

aastat ehk, mitte rohkem. Aga see pole ka nii väga
oluline. Igatahes olin parajasti köögis ja upitasin
kõrgelt konksu otsast veekopsikut võtma. Aga ei
ulatunud. Kusjuures, varem olin seda kopsikut
sealtsamast korduvalt kätte saanud.

Samal ajal olid seal mu vanemad ja muud sugulased,

kes mu ponnistusi nägid. Ja just hiljuti olid nad
seoses minu pahandusega mind hirmsasti
ähvardatud, nagu alati, et nüüd sa ei saagi suureks ja
lähed väikeseks tagasi.

Võtsin seda nagu ikka, et noh, jah, tavalise

tänitamisena. Ilma eriliste tunneteta. No kaua sa
jõuad kõigele kaasa elada, millega sind hirmutatakse
ja ähvardatakse, eks ole. No kui ma ei saagi suureks,
mis seal ikka. No kui lähengi tagasi väikeseks, pole
midagi parata.

Ja kui ma nüüd enam ei ulatu nii kõrgele küünitama

kui varem, noh, siis küllap olengi väiksemaks jäänud.
Tegin ju pahandust. Ja kes pahandust teeb, ei saa
suureks ja läheb väiksemaks tagasi. Arusaadav ju.
Mis mind aga jahmatas, oli see, kui erutatud need
suured inimesed seda märgates olid. Näe-näe,
rääkisid nad väga ärevalt ja üllatunult, minu peale
näidates, ta ei ulatugi enam, ta ongi väiksemaks
jäänud, oh, no vaata, kus lugu...

Mida nad imestavad, mõtlesin mina. Kui teed

pahandust, siis jääd ju väiksemaks. Ise nad seda
kogu aeg on rääkinud. Miks nad siis nüüd sedasama
lihtsat asja nähes nii väga erutuvad?

Ning siit hakkaski idanema esimene kahtluse-mõte.

Et võibolla äkki ei olegi nii nagu nad kogu aeg
räägivad. Võibolla nad räägivad ainult selleks, et
lapsi hirmutada. Ehk on nad selle kõik välja mõelnud.
Võibolla ei peagi seda kõike uskuma, mida nad
lastele räägivad. Äkki see kõik polegi õige. Võibolla
suured inimesed valetavad lastele meelega.

Ma ei arva, et see oleks mulle miski eriline hoop või

tragöödia olnud. Et miski usalduse kriis või midagi
taolist. Ei, seda kindlasti mitte. Aga
tähelepanelikumaks tegi see seik mind tolles
vanuses kindlasti.

Et ei pea kõike, mida suured inimesed räägivad,

kohe sõna-sõnalt võtma ja uskuma. Noh, võib ju
muljet jätta, et usud. Aga ise tead, kui tõsiselt.
Jah, see suureks saamise jutt oli üks nendest.
Jõuluvanad ja päkapikud olid juba unustatud ja maha
kantud. Samuti ka paljud muud uskumused-hoiakud.
Aga see müüt, et lapsed saavad kunagi suures, ei
andnud ometi rahu.

On see nüüd ikka üks samasugune muinasjutt - või

võib see ka kuidagi õige olla?

Ma ei uskunud seda, kaua aega.

Oli muidugi hämmastav, kui üksmeelselt ja laialdaselt

sellest räägiti. Mitte ainult kodus, vaid ka lasteaias ja
kooliski. Nagu oleksid nad kõik selles kokku leppinud.
Nagu oleks eriti tähtis, et lapsed seda igal pool
kuuleksid ja sellele justkui kinnitusi saaksid.

Aga mitte ainult. Seda kohtas ka raamatutes.

Mäletan selgesti, et see oli Richard Rohu "Laaned ja
veed", kus tegu oli mitmesuguste metsaloomadega.
Ja seal keegi mägrapoeg või mõni teine sattus kuskil
nägema inimlapsi. Ja mõtiskles sealjuures, et, näe,
väikesed inimesed, vist on neil samamoodi nagu
metsaloomadelgi, et algul on väikesed, aga hiljem
kasvavad suurteks.

Teadagi, mõtlesin ma. Ikka seesama müüt.

Aga, jäin seejuures edasi mõtlema. Raamat ju

iseenesest rääkis hoopis muudest asjadest ja oli
päris huvitavgi. Miks neil oli vaja seda müüti jälle ka
sinna sisse toppida? Sest see mõttekäik oli ju muu
tekstiga seoses täiesti kõrvaline ja üldsegi mitte
oluline.

Uskuda, et see lõik on sinna raamatusse pandud

sellesama müüdi ja vandenõu toetamiseks, et kui
keegi laps seda raamatut loeks siis saaks ta veel
kord kinnitust sellele, et ka tema saab suureks
kunagi... Lihtsalt, nii suure ja laiulatusliku vandenõu
oletamine muutus üha raskemaks.

Kui vana ma võisin sel ajal olla? - Noh, kuskil 8...9

aastane, ma arvan. Ja umbes sel ajal ilmselt ma
lõpetasingi selle võimaluse peale mõtlemise. Et
lapsed ja suured inimesed on kaks erinevat liiki.
Heitsin selle mõtte kõrvale. Ja nõustusin, et lastest
saavadki kunagi suured inimesed, tõepoolest. Et see
ei olegi vale ja suurte inimeste väljamõeldis.

Olin muidugi ka varem mõtteid mõlgutatud asja üle ja

kaalutlenud nii- ja naapidi. Et kui oleks võimalik leida
laste ja suurte inimeste vahel pidevuse, sujuva
ülemineku. Siis see ju ka tõestaks, et lapsed
kasvavad ajapikku suurteks. Mõtlesin ja otsisin
tuttavate ja sugulaste hulgas neid, kes nagu enam ei
oleks lapsed, aga poleks veel ka suured inimesed.
Isegi leidsin mõned. Aga see veel ei loonud lõplikku
kinnitust.

Praegu, tagantjärele tarkusega, imestan veidi selle

üle, kui hoolikalt ma selle probleemiga siiski
tegelesin. Mitte kellegagi sellest rääkides. Ainult
omaette. Kusjuures, küsimus ei ole ju üldsegi mitte
lihtne ega naeruväärne.

Erinevates arengujärkudes olevad isendid on

looduses tihtipeale täiesti erineva välimusega. Kasvõi
putukate vastsed ja valmikud. Mida ühist on mullas
roomaval röövikul ja õhus lendaval liblikal, eks ole.
Ometi on tegemist ühe ja sellesama liigiga, lausa
sellesama isendiga. Korduvalt on ette tulnud, et
bioloogid peavad tundmatute loomade erinevaid
arengujärke erinevateks liikideks. Selle kõrval kellegi
lapselik arvamine, et lapsed ja suured inimesed
võivad olla kaks erinevat liiki, on ju üsna loomulik ja
täisti mõistetav lausa.

Ma tean, et selle jutuga seoses tekib tahtmatult

mitmeid küsimusi. Et mis siis minu lapseliku
arvamuse kohaselt oleks pidanud lastest tegelikult
saama? Et, kui neist ei saa suuri inimesi, siis, kas
nad surevad ära või kaovad kuhugi või visatakse
minema või midagi taolist. Ja, muidugi ka see
küsimus, et kust suured inimesed tulevad.

Pean tunnistama, et minu lapselikel mõtisklustel

ajafaktor praktiliselt puudus. Samuti ei vaevanud ma
ennast tekkimise ja kadumise probleemistikuga. Ma
olin laps ja elasin omas ajas. Tulevik ja minevik olid
suhteliselt võõrad mõisted. Seetõttu puudus ka
eksistentsiaalne hirm kadumise või surma ees.

Ning veel üks küsimus, mis võiks tekkida ja mida ma

ka ise olen endalt tagantjärgi küsinud, on järgmine.
Kas tolle ajastu õhustik võis kuidagi ka mõjutada
seesuguse vandenõu kahtlustamise tekkimist
lapses?

Jah. Kui seda keegi pole veel ise paika pannud, siis
peaksin mainima, et antud lapse fantaasiad toimusid
1950-ndatel aastatel. Okupeeritud Eesti Vabariigis,
mida nimetati ENSV ja kus valitses terror,
pealekaebamise ja nuhkimise õhkkond, nagu teada.
Ja tegelikult ka. Ja kus tuligi valetada. Kus tihtipeale
tõtt ei saanudki rääkida.

Kas see kõik võis mõjutada ka lapse fantaasiaid?

Tjah. Raske öelda. Vastuse peaks saama nendelt,

kelle lapsepõlv on olnud teistsugustes tingimustes ja
kes sellest hoolimata on midagi taolist mõtelnud. Kui
seesuguseid inimesi peaks leiduma, siis pole ilmselt
välistel oludel erilist rolli.

Aga siiski ja sellega seoses. Hirm oli üks tugevamaid

ja mõjukamaid tundeid tol ajal. Hirmu-unenäod olid
mul näiteks vägagi tavalised. Hirm selle ees, et jälle
algab sõda või et ema sureb ära. Kusjuures,
peamiselt pärinesid need hirmud raamatutest. Polnud
ju midagi muud lugeda kui nõukogude autoreid,
noortele kirjutatud teoseid. Ja need mõjusid vägagi
tugevalt.

Mäletan selgesti, kui istusin köögilaua taga ja

keeldusin vanaema pakutud suppi söömast. Ta ei
lasknud mul ära minna ilma söömata. Aga mina
teadsin, et vanaema on tegelikult spioon ja et supp
on mürgitatud. Sest talle on antud ülesanne minust
lahti saada. Ning mida kangekaelsemalt ma nutsin ja
keeldusin suppi söömast, seda vihasemaks vanaema
läks. Mis omakorda kinnitas mulle, et ta on tegelikult
aru saanud, et ma tean, kes ta tegelikult on ja mida
ta tahab. Ja mis omakorda suurendas mu
vastuhakku ja hirmu.

Päris jube, eks ole. Aga see oleks vist juba üks teine
lugu.