kui rong peatusse jõuab, kõlab kõikidest valjuhääldajatest seesama meeldetuletus: "Mind the gap."
Eesti keeles võiks see olla: "Märka vahet." - Rongi
ja platvormi vahel, kuhu sa astud. Muud midagi. Lihtsalt, sõbralik hoiatus. Ja tegelikult suht ülearune, sest ega see vahe seal ole teab mis suur. Astud üle sellest, nii et tõesti ei märkagi.
Aga selline hoiatus, eriti veel kuuldavaks tehtult,
jääb kuidagi meelde. Nagu midagi tähtsat. Ja kui sa seda oled päeva jooksul mitmeid ja mitmeid kordi, täpselt samamoodi kuulnud, jääb nagu eriti meelde.
Pole siis ime, et Londoni suveniiripoodides on
müügil t-särgid sellesama kirjaga: "Mind the gap." Pole siis ime ka, et nõnda on pealkirjastatud albumeid, filme, romaane; on registreeritud sellenimelisi firmasid; seda on kasutatud laulusõnades, videomängudes jne jne. "Gap" on ju õigupoolest nii 'vahe' kui ka 'tühimik', 'lõhe', 'lünk', 'ava' jne. Midagi sellist, mida "ei ole", onju.
Ning "mind" on selle mitte olemasoleva
meenutamine või meeldetuletamine.
Märka tühjust. Märka seda, mida ei ole.
(Quite deep, isn't it?)
Paratamatult meenub Lao-zi: "Puuduvast on kasu.
Vajalik tuleb teha."
Paratamatult meenub muudki. Nagu näiteks.
Mis loob muusika? - Ega ometi helid? - Oh ei.
Muusika kõige tähendusrikkamad osad on hoopis pausid. Vaikus. Kui mõni hääl vaikib. Mõni pill ei tee häält. Aeg. Ootus.
Kui sa sellest enne aru ei saa, siis vähemalt
muusikateose lõpus saad. Kui kõik on kõlanud, mis pidi kõlama. See hetk. Enne aplausi. See on õige võimsam. Kõige olulisem. Tühjus, eks ole.
Või siis kunstis. Ega siis miskid objektid, olgu nad
ruumilised või pinna peale pandud, värvilised või liikuvad, ole olulised. Noh, muidugi on, aga nad on ju selleks, et luua tähendus sellele, mis on nende vahel. Sellele, mida ei ole. Ruumile. Õhule. Vahele.
Ega siis arhitektuuris ole tähtsad ju hooned,
majad, ehitised. Oh ei. Vaid hoopis see, mis nende vahel on. Kuidas nende sees saab olla. Kuidas neist välja näeb. Kuidas neist läbi ja mööda saab minna. Kõik see, mida ei ole. Tühjus. Õõnsus. Vahe.
Või, noh, näiteks on miski koosolek, nõupidamine,
konverents, istung, ettekanne. Keegi räägib. Keegi võtab sõna. Miski reglement, päevakord. Tihe, täis, küllastatud. - Aga siis tuleb vaheaeg.
Ja, imede ime, just siis, kui midagi ametlikku ja
asjalikku justkui ei toimu - just sel ajal, kui keegi ei pea midagi tegema - siis just toimuvadki kõige olulisemad sündmused.
Inimesed suhtlevad omavahel. Kommenteerivad
olukordi. Vahetavad informatsiooni. Taipavad. Saavad aru. Jõuavad järeldusteni. Sõlmivad kokkuleppeid ja sidemeid.
Või, noh, veelgi kaugemale minnes. Kui keegi on
kunagi õngega kalu püüdnud. Mis jääb kõige rohkem meelde? - Ei mitte kinnipüütud kalad. - Vaid hoopis see ootamine. Et kala võtaks. Just see vahepealne aeg. Kui midagi ei toimu.