Puuduse kasust

Vaatame näiteks kaktust. Kasvab teine kuskil kivide ja liiva vahel, palavas kliimas,
kuivuses, pidevas veepuuduses. Aga elab. Ja on niimoodi elanud juba miljoneid
aastaid.

Tema ehitus, tema koed ja rakud on kujunenud just selliseks, et kuivusest hoolimata
elus püsida. Aurumine on minimaalne. Tal on võimalik elus olla ka väga pikka aega
ilma mingit vett saamata. Aga kui ta peaks kasvõi pisutki vett saama, siis kogub ta
selle endasse, hoiab alles. Sest mine tea, millal jälle juhtub saama.

Mis elu see on, võiks küsida, igaveses veepuuduses virelemine.

Aga proovi sa vaid talle "head teha", tema kasvukoht veega üle ujutada. Ta hukkub.

Ehkki vesi on nii temale kui kõikidele elusorganismidele eluliselt tähtis, ei suuda
kaktus selle külluses ellu jääda.

Teine näide. Tehti katse rottidega. Varustati neid kõige eluks vajalikuga. Piisavalt
kõikvõimalikku toitu, valgust, liikumisruumi, seltskonda jne.

Mida tegid rotid? Nad sööstsid otsekohe liha kallale.

Asi on selles, et normaalses olukorras peavad rotid leppima enamasti taimse toiduga
ning liha on neile raskesti või väga piiratult kättesaadav. Loomulik siis, et liha nähes
on esimene reaktsioon see kiiresti nahka panna. Sest mine tea, millal jälle juhtub
saama, eks ole.

Aga lugu läheb edasi. Katsealuseid rotte varustati lihaga pidevalt. Lihapuudust ei
olnud. Rotid sõid ainult liha ega puutunud üldse sealsamas kättesaadaval olevast
taimset toitu: rohelisi lehti, viljateri, juurikaid, seeni jmt. Nad sõid ainult liha, sest nad
olid selliseks arenenud miljoneid aastaid keskkonnas, kus lihast on alati puudus.

Tagajärg oli nende rottide haigestumine ja surm, kuna nad ei saanud taimedes
leiduvaid eluks vajalikke toitaineid, vitamiine ja mikroelemente.

Ometi olid need kõik nende jaoks olemas. Nad oleksid ellu jäänud, kui nad oleks
lihast ilma jäetud. Siis oleksid nad parema puudumisel hakanud jälle ka taimset toitu
sööma.

Ehkki liha on rottidele eluliselt tähtis, ei suuda nad selle külluses ellu jääda.

Mis sellest järeldub? - Eluks vajalike tingimuste hulgas on millegi raskesti

kättesaadavus, piiratus või ajutine puudumine oluline ja kasulik.

Ega selles midagi üllatavat olegi.

Võtame näiteks alkoholi müügipiirangud. Äraleierdatud teema, eks ole. Aga kuni on
inimesi ja seltskondi, keda need piirangud häirivad või ahistavad, seni peavad need
kehtima. Nagu ka aktsiisiga kõrgendatud hinnad. Karmid karistused narkoärikatele.
Jne.

Mõnuainetest peabki pidevalt puudus olema. Ega tahaks ette kujutada

"peoseltskonda", kus viina voolab ojadena, eks ole.

Nojah, ja neid näiteid võib ju veelgi tuua.

Kasvõi seks. Seda piirab õigus, moraal, eetika, kombed, tavad, keelud jm piirangud.
Ei ole ju nii, et kõik võivad piiramatult kõiki panna. Mõnu võimalused peavad olema
raskesti kättesaadavad. Seksuaalne rahuldamatus, seksi puudumine on kasulik, sest
see sunnib tegutsema, pingutama, kannatama, hindama ja lugu pidama. Kui palju
armastusluuletusi oleks jäänud kirjutamata, kui seda puudust üldse ei oleks...

Või siis võim. Sama asi. Kes ei tahaks piiramatut võimu? Aga ei. Jälle piirangud.

Ja raha, muidugi.

Kuhu see jutt lõpuks välja viib?

Nii nagu kaktust ei tohi veega üle ujutada ja nii nagu rottidele ei tohi anda piiramatult
liha - täpselt niisamuti ei tohi inimesele anda piiramatult raha, võimu ega
mõnuaineid.

Inimene vajab eluks ja toimetulekuks vältimatult raha, täpselt nagu kaktus vett ja rott
liha. Aga ellujäämiseks peab sellest alati puudus olema. Vastasel korral toimub
hukkumine, mandumine, surm.

Õigupoolest on vana Hiina tark Lao-zi juba tuhandeid aastaid tagasi selle kokku
võtnud:

Vajalik tuleb teha.

Puuduvast on kasu.