Keskkonnakaitse on tore asi.

Tänu sellele on
kasvõi juba õhk linnades palju puhtam. Aga asjal
on ka teine pool.

Roheline mõtlemisest on saanud usukysimus.

Roheline religioon, võiks öelda, lausa
maailmareligioon.

Ega religioonis ei pea ju kohe jumalad olema.

Religiooni võib kirjeldada ka eluviisi või
mõtteviisina. Eetika, tegevused, väärtused,
institutsioonid, traditsioonid ja rituaalid on sageli
traditsiooniliselt seotud põhiuskumustega. Ning
need uskumused on keskendunud
mõttesüsteemile nähtamatust, pühast, ylimast
tõest. Jne. Kui asja lähemalt vaadata, siis leiab ka
jumalaid muidugi.

Ilmunud on katekismused ja käsuõpetused.

Pühakuid ja märtreidki leidub. Õpetajatest ja
preestritest ei ole puudus. On ketsereid.

Yks viimase aja suurketsereid ja usutaganejaid

on muidugi Bjorn Lomborg oma raamatuga The
Sceptical Environmentalist (2001). Soliidne
kirjastus, Cambridge University Press, kes selle
inglise keeles avaldas, pidi taluma usuhullude
rynnakuid veel aastate jooksul. Kahtlemine ja
skepsis on keelatud. Kui sa pole meiega, siis oled
meie vastu.
Mis on selle usu sõnum inimestele?

Eshatoloogia. Viimnepäev läheneb. Kohe algab

globaalne katastroof.

Kuidas siis? Väga lihtsalt. Variandid: kliima

soojeneb, jäämäed sulavad, maailmameri tõuseb
yle kallaste ja uputab meid ära. Teine variant:
kliima hoopis jaheneb, algab uus jääaeg ja kõik
kylmuvad surnuks. Kolmas variant:
osooniaukudest tulev ultraviolettkiirgus tapab
kõik ära. Või siis et nafta ja kivisysi lõpevad otsa
ning inimesed surevad nälga ja kylmuvad
surnuks. Inimkond ei suuda ennast enam toita ja
sureb nälga. Jäätmed ja reostus muudavad
maailma elukõlbmatuks. Puhas vesi lõpeb otsa.
Metsad raiutakse maha ja hapnik lõpeb otsa.
Viljakandev pinnas lõpeb otsa. Looma- ja
taimeliigid surevad välja. Miskid viirused tulevad
ja tapavad kõik ära. Muudetud geenidega
organismid hakkavad midagi koledat tegema.
Kalad lõpevad merest otsa. Variante on veel.

Kõige tähtsam on hirmu tekitamine. Paanika

kylvamine. Mõista andmine, et kõik see juba
toimubki ja lõpp on lähedal. See myyb.

Ning seejärel süükompleksi tekitamine: kõigis

neis hädades oled syydi just Sina. Miks sa käid
dushi all ja raiskad vett? Miks sa sõidad autoga ja
raiskad taastumatuid loodusvarasid, samal ajal
levitades kasvuhoonegaase? Miks sa kasutad
kilekotte, kas sa ei tea, et plastmassid ei lagune
looduses? Miks sa sööd heeringat? Jne. Just Sina
oled see, kes tahab katastroofi poole kihutada ja
kõik ära tappa.

Pole yldsegi oluline, kas need uskumused on

tõesed ja kontrollitavad või mitte.
Pseudoteaduslik mütoloogia käib asja juurde:
"enamik teadlasi on yksmeelel", "teadusuuringud
on tõestanud" jne. Nagu oleks teaduses miskit
kohta konsensusel või enamusdemokraatial. Kas
teadlased on "yksmeelel", et E=mc2 või et Kuu
on Maast 360 000 km kaugusel? On olemas
kontrollitavad tõsiasjad ja on olemas arvamused.
Need viimased käivad muidugi usu juurde.

Alles kolmkymmend aastat tagasi oli

"konsensus", et kliima jaheneb ja algab uus
jääaeg. Nyyd vastupidi. Rääkimata
kõikvõimalikest toitumis-soovitustest. Kord on või
"kahjulik", siis jälle "kasulik". Ja ainult
mõnekymne aastaga!

Ilmaennustusi lähimaks 24 tunniks ei usu keegi.

Aga kliima ennustusi mitmeteks sajanditeks
usutakse. Miks ometi?

Mida me võime teada aastast 2100? Kui näiteks

aastal 1900 oleks keegi pabistanud selle pärast,
mis juhtub aastal 2000, siis oleks ta võibolla
muretsenud hobuste arvukuse ja
sõnnikumajanduse pärast. Kas ta võis aimata tol
ajal, mis on ABS, SMS, DVD, LCD, USB. EEG, GPS,
HTML või mB/s?

1968. aastal kirjutas Paul Ehrlich oma kuulsas

raamatus The Population Bomb prohvetlikult:
"Võitlus inimkonna toitmise pärast on lõppenud.
70 - 80-ndatel aastatel surevad sajad miljonid
inimesed nälga."

Inimeste hulk maakeral pidavat juba ammu

yletama selle piiri, mida Maa suudab toita.
Ettekuulutused lubasid inimkonna arvuks
mõnekymne aasta pärast 20 miljardit. Seda aga
ei juhtunud. Siis pakuti 15, siis 11, nyyd juba 9
või isegi vähem. Praegu arvatakse, et aastal
2100 võib maailma elanike arv olla isegi väiksem
kui praegu. Ettekuulutused ei täitunud.

Aga ega seepärast veel rõõmustada tohi. Nyyd

hädaldatakse inimkonna vananemise pärast. Et
kes neid pensionäre jõuab ylal pidada. Mida ka ei
ennustataks, kõik on igal juhul paha-paha.

Roheline religioon on tugevas seoses kristlusega.

Pessimistlik ajalookäsitlus. Pääsemine vaid
valitutele. Sallimatus teisitimõtlejate suhtes.
Aktiivne misjonitöö. Inkvisitsioon. Massimõrvad.

Jajah. Massimõrvad, sõna otseses mõttes. Yks

sellest religioonist ajendatud jubedamaid
episoode oli teatavasti DDT keelustamine. Sellest
võiks pikemalt rääkida.

1939. aastal avastas Paul Müller DDT-l

insektitsiidse toime. Teise Maailmasõja ajal ja
järel kasutati DDT-d edukalt tüüfuse ja malaaria
tõrjeks, hävitades haigusi kandvaid täisid ja
moskiitosid. 1948. aastal sai Paul Müller Nobeli
preemia.

40-ndatest kuni 60-ndate aastateni kasutati DDT-

d moskiitode tõrjeks malaaria all kannatavates
piirkondades kõikjal maailmas. Tänu DDT-le
likvideeriti malaaria jäädavalt USA
lõunaosariikides, Lõuna-Euroopas jm. Kuna
moskiitod kannavad haigusetekitajat edasi
yksnes malaariahaigetelt tervetele, siis piisas
5...7 aastast hoolikast tõrjetööst, et moskiitode
liikumisraadiuses ei oleks enam haigusekandjaid.
Selle aja jooksul ei jõua moskiitodel ka välja
areneda resistentsus insektitsiidi suhtes. Mis
peamine: taastuv populatsion ei kanna enam
haigusi edasi.

Väga eduka tõrjetöö tulemusena olid 60-ndateks

aastateks peamisteks malaariakolleteks jäänud
veel vaid Ekvatoriaal-Aafrika ning mõned
piirkonnad Lõuna-Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Yks
selle võitluse eestvedajaid oli nyydseks
unustatud mees nimega Fred Soper. Kymned
miljonid inimesed võlgnevad temale ja DDT-le
tänu elu päästmise eest. Suurel määral just Fred
Soperi ja tema tuhandete kaastöötajate
ennastsalgava tegevuse tulemusena oli olemas
võimalus see haigus yldse maailmast
likvideerida, nagu katk, koolera jt.
1962. aastal aga avaldas Rachel Carson oma
laineid löönud raamatu "Hääletu kevad", mis oli
suures osas pyhendatud DDT kahjulikkusele.
Keskkonna-aktivistid hakkasid häälekalt nõudma
DDT ja teiste insektitsiidide, pestitsiidide jm
kemikaalide kasutamise keelustamist
põllumajanduses ja olmes, kuna nood pidavat
loodust kahjustama, põhjustavat vähkkasvajaid
jne. (Sealt muide sai alguse igasuguse keemia
põlastamine ja vihkamine selles religioonis.)
Igatahes oli paanika suur.

DDT ei ole tegelikult kantserogeen (vähi

põhjustaja). Rahvusvaheline Vähiuuringute
Agentuuri (IARC) järgi kuulub DDT "võimalike
kantserogeenide" hulka, samasse kategooriasse
kohviga. DDT ei põhjusta lindude hukkumist,
nagu Carson arvas. Juba 1956. aastal avaldati
uuringud DDT toimest inimestel. Peale väheseid
talitluslikke muutusi maksas ei tuvastatud
mingeid kahjulikke tagajärgi isegi pärast aastaid
kestnud DDT manustamist vabatahtlikele.

Keelustajad teadsid seda kõike. Ometi saavutati

1972. aastal keskkonnakaitsjate survel DDT
kasutamise keelustamine. Just siis, kui kõik
jõupingutused olid suunatud malaaria
väljatõrjumisele veel viimastest kolletest, lõpetati
ootamatult DDT tarned arengumaadesse.
Aafrikas puhkes suurim, ligi kymme aastat kestev
malaariaepideemia. Kümned miljonid vaesed
inimesed, peamiselt lapsed, surid.
Tjah... Kokku ligi 50 miljoni lapse kylmavereline
tapmine lihtsalt sellepärast et "me arvame, see
võib olla kahjulik"... Jube. Holokaust on selle
kõrval ysna väike syndmus. Kogu Teise
Maailmasõja käigus hukkus 63 miljonit... Millest
me räägime? Mida me õieti kaitseme?

Kui need keskkonnakaitsjad ei suuda tagajärgi

ette näha isegi nii ilmsel juhtumil, kuidas saab
neid siis usaldada globaalsemate probleemide
puhul?

Fred Soper, kes oleks võinud pälvida Nobeli

preemia ja inimkonna heategija igavese austuse,
suri 1975. aastal. Kogu tema töö ja
jõupingutused olid luhtunud. DDT, mis oleks
võinud omandada samasuguse elupäästja
aupaiste nagu penitsilliin või polymyeliidi
vaktsiin, oli muudetud hirmuäratavaks koletiseks.
DDT keelustajaid ei ole syydi mõistetud. Kogu
lugu on häbenedes maha vaikitud.

Muidugi, seda teatakse ja mäletatakse. Aeg-ajalt

esinetakse avalduste ja õiendustega. 2004.
aastal jõustus Sockholmi konventsioon pysivate
orgaaniliste saasteainete (sealhulgas ka DDT)
kasutamise keelustamisest. Sel puhul avaldas
ÜRO Keskkonnaprogramm pressiteate:
"Vastupidiselt mõningatele syydistustele ei pea
Stockholmi konventsiooni pärast keegi surema
malaariasse."

DDT kasutamine malaariat levitavate moskiitode

tõrjeks on lubatud. Kõik teised vahendid on liiga
myrgised või palju kallimad.

Muidugi on tore, et mõeldakse ka teiste liikide

peale. Et inimest ei peetagi looduse krooniks.

Rachel Carson kirjeldab oma "Hääletus kevades"

yht farmi USA-s, kus insektitsiidide
yledoseerimise tõttu olid putukad kadunud ja
koos nendega ka linnud. Sealt see raamatu
pealkiri: linnulaulu pole kuulda, kevad on hääletu.

Mis see siis on? Tapame lapsed ära, et linnud

saaksid laulda?

Nendes jaburdustes ju aetakse tihtipeale

segamini, mida õieti yritatakse kaitsta:
looduskeskkonda või inimkonda.

Võtame siis looduse. Maa eluslooduse ajaloos on

rohkem kui 99 % siin elanud liikidest välja
surnud. Maa elusloodus on yle elanud tuhandeid
kliimamuutusi, yleujutusi, jääaegasid ja muid
"katastroofe". On muutunud liigiline
mitmekesisus. On kadunud ja tekkinud sajad
tuhanded ökosysteemid. Noh ja siis? Kogu
eluslooduse hävingut pole toimunud ligi miljardi
aasta jooksul. Selleks oleks vaja märksa
kosmilisemaid muutusi kui inimene iial suudaks
korda saata.

Kõik liigid surevad välja. Sealhulgas ka inimkond.

Kuskil varjatult on endiselt alles see "looduse
krooni" kompleks. Et, usu, näe: inimene on ainus
liik, kes on võimeline hävitama kogu eluslooduse.
No ega ikka ei ole kyll.

Mida tähendab see looduse saastamine? Eks ikka

seda, et lähed kuskile "looduskaunisse kohta" ja
seal on miski praht vedelemas. Ajab ju vihale,
eks ole? Ja kuskil on prygimäed, tuhandete
tonnide viisi jäätmeid. Kõik inimeste tekitatud.
Looduses ei lagune. Kogu see plastmassi ja
kilede värk, teadagi. Selle juures tuleb ohkida:
ykski liik maailmas pole iialgi niimoodi käitunud.
Ja: meie ökoloogiline jalajälg on suurem kui
yhelgil teisel liigil. Kas ikka on?

Mõtleme järgi. Kust pärineb nafta, maagaas,

kivisysi, põlevkivi? - Sadade miljonite aastate
tagustest jäätmetest. Elusorganismide
orgaanilistest jäätmetest, mis looduses ei
lagunenud, vaid ladestusid. Ja mida me nyyd
edukalt kasutame. Isegi lubjakivid (paekivi,
dolomiit, marmor jne) koosnevad sadade
miljonite aastate jooksul ladestunud
pisiloomakeste skelettidest. Meie prygimäed on
selles geoloogilises ajaarvamises suht tyhised.

Aga, kui jutuks tuli. On ju see paanika, et

fossiilsed kytused (nafta, maagaas, kivisysi jne)
lõpevad otsa. Ja see halamine, et me võtame
looduselt, aga tagasi ei anna midagi. Ja et kohe-
kohe algab suur häda ja energiakriis, sest kõik
need taastumatud loodusvarad saavad otsa.
Naljakas veidi, aga tegelikkuses need naftavarud
jm hoopis suurenevad. Lihtsalt, neid avastatakse
järjest juurde. On arvatud, muide, et kõige
suuremad, veel kasutusele võtmata varud
asuvad Põhja-Jäämere all. Sama ka muude
loodusvaradega. Kogu aeg avastatakse juurde. Ja
hinnad langevad, mitte ei tõuse.

Aga jah, see teiste liikide haletsemine. Ära söö

liha. Ära kasuta nahast valmistatud esemeid.
Nagu oleks elusast, idanemisvõimelisest
nisuterast jahvatatud jahu ja sellest valmistatud
saia söömine kuidagi väiksem patt. Aga ega usk
ei peagi järjekindel ega loogiline olema.

Kuidagi on juurdunud see arvamine, et inimese

poolt kodustatud-aretatud-kasvatatud tõud ja
sordid nagu polekski see päris loodus. Et neid
võib tappa, nylgida ja jahvatada ilma
sydametunnistuse piinadega, kuna ollakse need
nagu "ise teinud". Kuidas võtta.

Puht-ökoloogiliselt võttes võiks ka öelda, et

teatud liigid on saavutanud suure edumaa just
tänu inimese tegevusele. Kuidas muidu oleksid
siis mõned kõrrelised suutnud hävitada kogu
Lääne-Euroopa metsad, oma areaali laiendades
ja kindlustades. Ikka seetõttu, et inimene neid
nisuseemneid muudkui kogus ja kylvas oma yha
laienevatele põldudele. Mis vahet seal on, kas
seemneid kannab laiali tuul, sipelgas või
kylvimasin. Liik säilib.
Tõsi, rohttaimi ei haletse keegi. Need ei ole ju
kuidagi inimese moodi. Neid võib kasutada. Puud
on veidi teine asi. Aga kui elusolend juba hingab
ja kõnnib, siis tuleb tähelepanelikuks muutuda.
Onju veidi inimese moodi? Ja oh kui nunnu!

Sealt see liha ja naha vastane võitlus, kõik need

loomade vabastusrinded jmt. Ometi on ju
pärmiseenel või ohakal täpselt samamoodi
unikaalne DNA nagu kõigil elusolendeil. Aga ei.
Kaitsta tuleb panda-karusid, aga mitte
prussakaid.

Selle rohelise religiooni udus ei liigu isegi

elementaarne info. Seanahast kingad või
pyksirihmad võivad olla veel talutavad, kuna
tegemist on koduloomaga, keda pole vaja
kaitsta. Aga krokodilli- või maonahast
valmistatud samasugused esemed on oh-kui-
pahad. Miks ometi? - Lihtsalt, teadmatusest:
kogu krokodilli- ja maonaha tööstus põhineb
samuti vastavatel farmidel, kus neid elukaid
kasvatatakse. Keegi ei lähe neid seepärast
kuskile jahtima. Täpselt samuti nagu sea- ja
veisekasvatus.

Mille pärast sa siis muretsed?

Isegi kui sa söömise hoopis maha jätad,

põhjustad sa yksnes iga oma hingetõmbega
kümnete tuhandete mikroorganismide huku oma
ninaõõne limaskestadel. Kui iga sinu hingetõmme
on kvalifitseeritav massimõrvana, millest me siis
yldse räägime?

Kõige ökoloogilisem tegevus oleks kohe vaikselt

pikali heita ja kõdunema hakata.

Looduslik tasakaal ja mitmekesisus olevat pyhad

asjad. Neid tulevat säilitada ja hoida. Igasugune
tasakaalu rikkumine võivat viia ettearvamatute
tagajärgedeni. Nagu oleks loodus kunagi
tasakaalus olnud! Elusloodus just sellepärast ongi
säilinud sadu miljoneid aastaid, et on olnud kogu
aeg muutunud.

Sama ka kliimaga. Asjaolu, et viimase kymne

tuhande aasta jooksul pole Maa kliima eriti
muutunud, on ysna erandlikult pikk aeg. Yksainus
võimas vulkaanipurse või meteoriit võib kliimat ja
kogu biosfääri muuta palju rohkem kui inimkond
suudaks oma mistahes tegevusega.

Aga hädaldamine ja hoiatamine on teatud

religioonidele tõesti omased. Kunagi olevat olnud
paradiis, aga siis saadi tundma head ja kurja ning
sellest ajast ongi kõik allamäge läinud.

Kus ja millal see paradiis siis oli? Keegi ei tahaks

elada aastal 1900, mil viiest lapsest neli ei
elanud viieaastasekski ja iga kuues synnitaja suri.
Niinimetatud loodusrahvad ryystasid ja hävitasid
"puutumatut loodust" nagu vähegi jõudsid.
Tapsid teineteist, elasid mustuses, orjuses ja
näljas enamasti.
"Tagasi loodusesse" ei taha tänapäeval tegelikult
enam keegi, ehkki sellest lakkamatult
lobisetakse.

Või kui tahad, siis palun, mine Borneo

vihmametsadesse: õudne palavus, putukate
hordid, läbitungimatu okkaline taimestik, nähagi
pole õieti midagi. Mis sa seal tegema hakkaksid?
Ilmselt sedasama, mis need loodusrahvadki:
ryystad loodust, raiud metsa lagedaks, teed
põldu, ehitad tarad ymber majakese jne.
Kahetsed, et rohkem ei jõua. Ja sured
veremürgitusse.

Mingit paradiisi pole kunagi ega kuskil olnud. Aga

uskuma peab.

Nagu ka seda kõige pyhamat, "Emakest Maad".

Jajah, rohelisel religioonil on ka Jumal: Gaia. Kogu
biosfäär on yks terviklik elusolend. Maa Sõbrad
tulevad kokku, palvetavad ja mediteerivad. Noh,
mis seal ikka, lasku käia.

Aga ega sellepärast pea veel teisi inimesi

halvustama ja vihkama, kui nad McDonaldsisse
sisse keeravad või suitsukoni maha viskavad.