Teateid teistest universumitest

See oli Tartus. Olin just tulnud linnast, et jõuda meie

majja, mis asus Hurda tänava Tähtvere poolses
otsas, pargi poolt tulles vasakut kätt, kohe nurga
peal olevast Starkopfi majast järgmine. Aga kuna
ma polnud ammu sealkandis liikunud ja kiiret
polnud kuhugi, siis otsustasin veidi ringi vaadata.

Lebasin mingil rula moodi lavatsil, mis liikus ise,

vastavalt mu tahtele. Olin jõudnud mööda
parempoolset kõnniteed sõita umbes Uku Masingu
maja kohale. Tänav oli täiesti tühi nii inimestest kui
autodest. Aeg oli vist selline. Väga varajane hommik
arvatavasti.

Jäin siis nagu peatuma ja uudistama. Teadsin, et

Masing on surnud, aga tahtsin seda maja, kus ta
elas, lähemalt vaadata. Aga paistis, et olen sellest
juba möödunud, sest minu paremal käel oli juba
järgmine maja aia sees ning sellest edasi ei olnud
rohkem elumaju.

Mul oli nagunii plaanis tagasi sõita mööda

vastaspoolset kõnniteed. Vaatasin üle tänava, kus
sealpoolse aia äärsed kuused mõnusat varju heitsid.
Küllap ma sealtpoolt siis vaatan hoolikamalt,
arvasin.
Rohkem elumaju ega aedasid paremal pool enam ei
olnud. Oli vaid üks üsna suur lage plats, aiaga
piiratud, nagu millegi ehitamiseks või ladustamiseks
valmis juba mõnda aega. Ja sealt edasi oli järgmine
plats, mille tagaservas seisis nagu mingi keskmise
suurusega laohoone estakaadiga. Teadsin, et see oli
mingi taasiseseisvumise järel loodud firma, mis
tegeles vist puidu eksportimisega. Igatahes nägin
eemalt ka tema nime, mis oli sinna seina külge
naelutatud pindlaudade juppidest moodustatud.
Esimesed tähed olid muidugi "EST...", aga edasi ma
enam ei näinud selgelt.

Otse ees pidi olema Taara puiestee, aga selles

unenäo-Tartus oli seal küll mingi tänav, kuid kohe ka
raudtee. Silmasin üllatunult, kuidas üks suur
veoauto ilmus liikuva veduri tagant nähtavale ja
mõtlesin, et kui oleksin üritanud seal tänavat
ületada, siis oleksin vist talle ette jäänud.

Tegelikult oli mu plaan pöörata oma rula moodi

asjandusega vasakule, et sõita üle tänava
vastaspoolsele kõnniteele, et seda mööda tagasi
hakata liikuma. Kerge langus oli sel kohal ja pisut
kruusane pinnas, nõnda et pidin jalaga pidurdama
veidi, et mitte sinna järgmisele tänavale liiklusesse
sisse sõita. Tegelikult muidugi teadsin, et suudan ka
tahtega oma sõidukit juhtida, aga siiski tundus
kindlam olevat korraks ka jalg maha panna.

Jõudes vastaspoolsele kõnniteele peatusin veidi. Üle

tänava, umbes sealsamas, kus oli olnud see
laohoone, oli nüüd puude all väike seltskond, kes
omavahel tülitses. Need olid mingid noored mehed,
keda ma ei teadnud ega tundnud. Nägin ja kuulsin,
kuidas tüli üha ägenes. Üks virutas teisele rusikaga
näkku. Seejärel äigas teine talle vastu, kõri pihta.
Kostis hüüdeid: "Pede oled!"

Sain aru, et asi võib minna päris veriseks. Otsisin

silmadega, kas ehk mõni korrakaitsja pole
läheduses, kes võiks neid vaigistada. Minust eespool
kõnniteel oli vaid üks jalutu kerjus oma lavatsi peal
ja tema juures tõepoolest ka paar mundrites, justkui
Tai politseinike moodi inimest. Manööverdasin
ennast kerjusest mööda, kes oli enda alla võtnud
enam kui poole kõnniteest, ning jõudsin sinna, kus
olin silmanud korrakaitsjaid. Pöördusin vaatama, mis
on saanud tollest tülitsevast seltskonnast üle tänava
ning nägin kergendusega, et üks nokkmütsiga
korrakaitsja oligi juba seal.

Sõitsin edasi ning jõudsingi kohakuti selle majaga,

kus kunagi Uku Masing elas. Sain nüüd seda juba
eemalt, kuuskede varjust, üle tänava,
tähelepanelikumalt silmitseda. Maja vasakpoolses
tiivas oli suur akendega tuba, nagu klaasveranda.
Majast endast oli tehtud nagu Masingu muuseum
või midagi taolist. Igatahes paistis seal üle-
elusuurune kipsbüst, mis vaatas läbi akende aeda,
kus oli tal olnud kuulus orhideede kollektsioon.
Leidsin, et seesugune kujundus on väga ilus.

Liikusin edasi, kuni jõudsin Vikerkaare tänava

kohale. Seal olid äärekivid kohati päris kõrged.
Kusjuures, mõned neist lausa liikusid nagu tuule
käes üles ja alla. Pelgasin veidi, et kuidas ma oma
sõidukiga neist üle saan, aga kõik õnnestus siiski
tahte jõul päris sujuvalt.
Parajasti siis, kui olin jõudnud üle, nägin, kuidas
meie majast tuleb välja tädi T. Ta märkas mind ja
naeratas rõõmsalt. Kusjuures ei teinud ta väljagi mu
iseäralikust sõidukist, millel ma lebasin, muideks
linade ja patjade vahel, nagu nüüd ise märkasin.

Rõõmsalt tatsas ta minu juurde, lobisedes, et on just

teel onu Peetri juurde, kes oli tuntud pühamees.
"Peeter ootab sind endiselt ja õnnistab," rääkis tädi
T. Jah, tõepoolest, olin juba ammu lubanud talle
külla minna, aga polnud veel jõudnud.

"Viin talle leiba," sädistas tädi T edasi. "Tema jaoks

peavad leibadel ja saiadel olema otsad kilest
vabad." Ta näitas mulle piklikke leivapätse, mis olid
poekiles, aga otstest ilma kileta. Mõtlesin ise, et kas
õigem oleks kile ära rebida või lihtsalt ots maha
lõigata.

Olime tulnud mingilt kokkutulekult. Igatahes oli seal

hulgaliselt mu klassikaaslasi, poisid enamasti, kõik
väga-väga purjus. Ise olin ma suhteliselt kaine,
ainult pisut väsinud. Igatahes hoidusin teistest veidi
eemale.

Olime jõudnud Tartu vaksali juurde. Seisime selle

trepi peal ja vaatasime alla platsile, mis oli selles
unenäos tunduvalt suurem kui tava-elus.

"Näe," märkas keegi, "seal on kaks vene solbanit."

Tõepoolest, all platsil kõnnitee ääres paistis istuvat
kaks nõukogude armee mundrikandjat. Üks neist oli
nokkmütsiga, teine tavalise soldati omaga, aga
tundus, et mõlemad on siiski sõdurid, mitte
ohvitserid.

"Lähme, teeme juttu!" räuskas keegi teine, "Polegi

ammu saanud vene keeles ropendada." Eks neile
meenus nende endi teenistus vene kroonus, sain
aru.

Ja siis nägingi, kuidas nood kaks meie hulgast nonde

sõdurite juurde jõudsid. Üks neist viskas ennast
kohe veiderdades nende ette külili ja seletas midagi
kõva häälega, teine õiendas niisama seal kõrval.
Nägin, kuidas nood venelased otsekohe raevukalt
reageerisid, püsti hüppasid ja meie omasid peksma
tahtsid hakata. Sinna tuli veel muud rahvast juurde,
kuid nood kaks hästitreenitud ja vilunud vene kutti
olid kõigist üle.

Ma ei näinud enam päris hästi, mis seal toimub, sest

inimesed varjasid vaate mu eest ära. Küsisin veidi
aja pärast kaaslaselt, mis seis on.

"Kaks - null," tuli vastus, "meie kahjuks."

Nojah, mõtlesin ma. Kaks heas vormis sõdurit

võivad terve karja kakerdavaid joodikuid tõesti läbi
peksta. Sain aru, et asi on ikka päris hull seal ning
leidsin, et tuleks vist politseisse helistada. Et las
vähemalt tulevad ja lahutavad kaklejad ära.

Mul ei olnud kunagi meeles olnud politsei

lühinumber, aga ma mäletasin, et mu moblas peaks
olema siiski salvestatud üks politsei number mingist
varasemast ajast. Sebisin nuppudega, jõudsin "P"
täheni ning leidsingi üles. Vajutasin "helista" nuppu,
samal ajal nähes, et see oli, jah, kunagi salvestatud
nime alla "MÕRVAD JA ..." või midagi taolist.

Igatahes vastas seal rahulik meeshääl. Teatasin

talle, et Tartu vaksali ees käib kaklus ja et vaja oleks
politsei sekkumist. Püüdsin olla võimalikult
neutraalne, et mitte kellegi peale kaevata, ehkki
teadsin loomulikult väga hästi, kes seal seda tüli
tegelikult alustasid.

Sõbralik ja rahulik meeshääl telefoni teises otsas

kuulas mu ära ja arvas, et ehk ta siis homme
hommikusel nõupidamisel räägib ka sellest.

Olin nagu pettunud ja isegi erutatud sellest, et ta

minu teatatud sündmusesse nii leigelt suhtub.
Kirjeldasin olukorda pikemalt, samal ajal endiselt
meeles pidades, et mitte kellegi kohta mingeid
andmeid süüdistuse jaoks anda.

Selleks ajaks olime jõudnud juba tema sellesama

vaksali äärsesse kontorisse. Õigemini, jalutame
sealt juba välja, asjaolude üle arutades. Ta ei olnud
mundris, vaid erariietes. Tuli välja, et ta ise ka ei
tea, mis see politsei lühinumber on. Aga soovitas
mul lahkesti ikka temale helistada, kui mingi
probleem peaks olema. Paistis ka, et ta oli aru
saanud, millest see kõik alguse sai. Ja mõistis ka
seda, et kui vene sõjaväe mundris mehed Tartu peal
liiguvad või on, siis nad peaksid ju ise ka aru saama,
kui väga see eestlasi võib provotseerida. Teisest
küljest, ega nood ju kellelegi midagi kurja ei teinud,
mistõttu ei saa ka kuidagi õigustada purjuspäi
norimist meie inimeste poolt.

Liikusime koos tagasi vaksali poole. Sinna oli

võimalik jõuda treppi mööda või siis mööda
kaldteed. Olime parajasti kaldteel, kui märkasin
platsi peal suurt valget bussi, kuhu parajasti suunati
mu kakluses osalenud klassikaaslasi. Nägin selgesti
oma pinginaabrit Marti, just sellisena nagu ta
praegu on, prillidega, vuntsidega, kõhukesega.
Tundus, et teda oli ikka päris kõvasti pekstud. Ja ega
teised ka paremas olukorras olnud.

Mainisin oma kaaslasele, et, näe, see on vist teie

buss. Oli selge, et teisedki inimesed olid juba
politseile teatanud kaklusest ning vastavad jõud olid
kohal ning olukord lahenenud. Muidugi pidid mu
klassikaaslased nüüd asjade üle seletusi andma ja
võibolla ka kinni peetud olema mõnda aega.

Polnudki mul seal rohkem midagi teha. Oli aeg

hakata kodu poole liikuma. Otsustasin minna läbi
vaksali, et siis liikuda otseteed mööda perrooni ja
raudtee äärt paremale, Tähtvere poole.

Vaksali perrooni-poolsed uksed olid sellised veidralt

vanaaegsed, puust klappidega, mitmekordsed. Oli
päris tegu neist läbi saada, ehkki seal oli keegi neiu,
kes neid lahti hoida aitas. Meenus, et vist Rein Kilk
oli see, kes selle vaksali omandas ja renoveeris, just
sellisena, nagu ta vanasti olevat pidanud olema.

Jõudsin perroonile, mis oli rongi ootavat rahvast täis.

Tundsin muret oma võtmete pärast. Jäin seisma, ise
taskutes sobrades. Pisut veider nagu tundus seal
niimoodi seista ja kobistada, aga mõtlesin, et kelle
see asi on, pealegi võin ju teha näo, nagu ootaksin
ka rongi. Leidsin taskutest autovõtmed ja veel
mingid võtmed, aga mitte koduvõtmeid veel. Siiski
lõpuks leidsin ka need. Surusin nad pihku ja
hakkasin liikuma.

Juba perrooni otsa pool oli sulalumi ja -vesi peaaegu

põlvini. Õnneks olid mul jalas säärikud, nii et erilist
probleemi sellest ei olnud. Aga sealt edasi, kus
perroon juba lõppenud oli, tõusis vesi kuni
vöökohani. Mingit külma või märga tunnet siiski ei
olnud. Mul olid vist mingid veekindlad püksid jalas
või midagi taolist. Veidi siiski muretsesin seal
kahlates, et kas see vesi midagi mul taskutes või
kuskil ära ei riku.

Peagi nägin aga eespool inimesi seisvat juba kaelani

vees. See tundus lausa liig olevat. Otsustasin tagasi
pöörduda, et teistkaudu minna, ise vaikselt
imestades, et kuidas rongid saavad selle uputuse
sees liikuda.

"Kuidas see kõik nii järsku tuli?" kuulsin kedagi

küsivat.

Mis mõttes järsku, mõtlesin ma, tahtes talle midagi

vastata. Kas et täna tuli järsku või et sel aastal tuli
sula järsku või mis?

Ja siis tundsin, et ma liigun. Lamasin vasakul küljel

ja minu vaatevälja eest möödusid põõsad, puud,
vahel lagedamaid kohti. Oli nagu ikka Eestimaa
suvine loodus. Ma teadsin, et mind viiakse kuhugi.
Aga ma ei saanud midagi teha. Mõtlesin, et võiksin
vaadata, mis mu seljataga on. Oleksin saanud külge
vahetada, aga see tundus üle jõu käivana. Pealegi,
mis sellest teadmisest oleks nii väga olnudki?

Ma ei näinud ka alust, millel ma lamasin. Aga

teadsin kuidagi, milline see on. Kulgemine toimus
umbes paari meetri kõrgusel maapinnast. Kiirus oli
umbes nagu rahulikult sõitval autol.

See kõik kestis päris mitu minutit. Igatahes jõudsin

üsna paljudele asjadele mõtelda sel ajal.

Siis nägin, et olin pärale jõudnud. See lavats,

millega mind oli toodud, oli maha asetatud. Minu
kõrval, omaette lavatsil, lamas H, keskealine suurt
kasvu neegrinaine. Teadsin teda hästi. Ta oli üks
meie hulgast. Ta magas.

Ilma ennast eriti liigutamata sosistasin ta nime. Ta

ei ärganud. Vaid mustad kaardus ripsmed
värahtasid.

"H," ütlesin veidi valjemalt. Ta avas silmad.

"Ah," lausus ta, kui oli mu ära tundnud. "Sind toodi

siis siia."

"Jah," vastasin ma.

Me mõlemad teadsime, et me ei saa siin ise midagi

teha. Mind oli toonud nõid K, nagu vist tedagi. Nüüd
meenus mulle, et olin nõida isegi näinud vilksamisi,
kui ta mu H kõrvale maha pani. Nõial olid suured,
hallid, nahkhiire tiibu meenutavad tiivad. Aga ma ei
olnud teda vist kunagi üleni näinud. Seegi kord vaid
osaliselt. Teadsin, et ta oli mind vaadates irvitanud,
enne kui jälle minema lendas.

"Mis te teete siin?" küsisin H-lt tasakesi. "Niisama

lihtsalt lamate ja magate?"

"Jah," ütles H. "Meil on veidi süüa ka. Tahad?"

Ta osutas oma lavatsi all olevatele kompsudele.

Alles nüüd märkasin, et seal on ka lapsed. Kaks last,
kooliealised, valged, vagurad. Teadsin ka neid. Nad
ei olnud H lapsed, aga nad olid varemgi olnud H
juures.

"Ei, aitäh," ütlesin. "Mul on ka endal." Tõepoolest,

mul oli väike seljakotikene jalutsis. Teadsin, et seal
on umbes kolme päeva jagu süüa.

Teadsime ka, vist isegi korraks rääkisime sellest, et

see söök ei saa tegelikult kunagi otsa. Võlu- või
nõiduse väel muidugi.

"Mul polegi isu," lisasin. Lapsed sebisid lavatsi all.

"Kas sa teistest tead midagi?" küsisin H käest.

H vangutas pead.

Kõik oli alguse saanud juba tükk aega varem. Oli

leitud mingi loom või elukas ning kindlaks tehtud, et
too pärineb põrgust. Nõnda siis oli kaevatud paraja
sügavusega auk, kinnitatud too põrguelukas suure
puurimismasina otsa külge ning lastud sinna auku.
Nagu oligi arvata, hakkas too seal hirmsa kiirusega
kaevama, ikka sügavamale ja sügavamale.

Kui lõpuks oli selge, et tee põrgusse on avatud, läks

sinna meie ekspeditsioon, umbes kümmekond
meest. Olin ise selle augu äärel, kui nad seal sees
juba olid.

Ning siis kostis sealt verdtarretavat kisa, mida oli

kaugele kuulda. Inimesed tõmbusid ehmunult
põrguaugu juurest eemale. Enam ei tahtnud keegi
sinna lähedale minna.

Tükk aega hiljem juhtusin jälle sinnakanti. Auk oli

endiselt lahti. See asus väikesel heinamaal, mille
äärtes, kraavikallastel, kasvas võsa. Augu kõrval oli
heleda liiva kuhelik. Imestasin vaikselt, et kuidas nii
vähe pinnasematerjali sealt kaevamise käigus välja
tuli.

Parajasti oli läheduses elavat rahvast tulnud augu

äärele uudistama. Aga kui sealt parajasti jälle
lahvatas midagi, siis jooksid nad kohe hirmunult
laiali.

Pärast põrgu avanemist oligi kõik muutunud. Ringi

liikusid nõiad, toimus jubedaid asju, enam ei saanud
millegi peale kindel olla ega midagi ise ette võtta.

Kas sa teistest tead midagi, olin H käest küsinud.

"Ekspeditsioon on läinud," hakkasin loetlema. "Meid
on siin neli koos lastega. Aga kus on ülejäänud?"

Meid oli olnud paar-kolmkümmend. Nagu perekond

või väike rahvas. Osalt olimegi omavahel sugulased,
osalt niisama lähedased ja sõbrad. Teadsin siiski, et
mu poeg A on elama asunud siit eemale, minu
kunagisse majakesse koos oma tüdruk-sõbraga ja et
seal on veel paar uut sõpra. Ja teadsin kuidagi
kaudselt veel mõnest midagi. Aga siiski, mis oli
saanud suurest osast meie inimestest, sellest ei
teadnud ma midagi.

"Vaata," katkestas mind H. Ta näitas taevasse.

Taevasse oli tõusnud kaar, mis liikus aeglaselt. Selle

ees oli taevas hele nagu päeval. Ja selle järel tume
nagu öösel. Kaar tõmbas tumedust heleduse peale.
Nagu tõmmataks taevale kate. Nagu öö kataks
päeva. Aga see ei olnud tavaline öö ega päev. Sest
päike paistis. Ja kui see kaar oli ületanud päikese
ning tume taevaosa oli selle osa katnud, siis kumas
päike sealt veel vaevu läbi. Aga maa peale oli
saabunud öine hämarus.

"Ma nüüd lähen ja login ennast sisse," ütles sõber.

Vaatasin talle küsivalt otsa. "Noh, magama," tuli
selgitus.

Päris hea kujund, mõtlesin ma. Ja päris kaasaegne.

Vaevalt paarkümmend aastat tagasi poleks ju keegi
saanud niimoodi ütelda. Nagu oleksime kõik
mingisugused arvuti-taolised olendid oma
ärkvelolekus ning magades logime endid võrku sisse
ja hakkame nägema unenägusid, kus käib jälle
teistsugune elu.

Aga siis meenus veel midagi: "Maailmasid on

rohkem kui liivateri Gangese jõe kallastel." Ja veel
see, et siia maailma inimeseks sündimine olevat
ülimalt haruldane. Ja tulid meelde korduvad
unenäod. Et näed unes, et oled seal kohas varem,
samuti unes, juba olnud. Ja sa mäletad ja tead, mis
seal on ja kuidas toimib ning lähed ja jätkad sealt,
kus eelmine kord olid või pooleli jäid. Või tead, et
kohe juhtub just niimoodi, nagu eelmisel korral
unenäos sealsamas.

Isegi aastakümneid hiljem võid jõuda samasse

kohta. Ja näed, et aeg on edasi läinud ning kõik on
muutunud. Nagu elaksid unenägudes veel mingeid
elusid ja ka nood elud lähevad edasi. Minateadvus
säilib, aga kuidagi teisiti. Raske on unenägusid
pärast ümber jutustada. Nagu oleksid need mingis
teises mälus, millele pole kerge ligi pääseda. Nagu
mingi teine operatsioonisüsteem, teised
programmid ja keskkond. Teistsugused maailmad.
Kuid vägagi reaalsed. Sa lihtsalt eksisteeridki neis
kõigis üheaegselt. Võid ka siin või seal ka surma
saada. Kuid ülejäänud maailmades elad edasi.

Keegi ei oska midagi öelda unenägude päritolu

kohta. Aga und näevad kõik. Ka koerad, delfiinid ja
veel mitmed teised loomad. Kui unenägemist
pidevalt takistada, siis pidavat nad hakkama sind
kiusama ka juba ärkvelolekus. Neid on meil vaja. Või
on kellelgi vaja, et me neid näeksime. Veider
muidugi. Mingeid ülesandeid pole antud, aga
kõvaketas ragiseb ja protsessor huugab, nagu oleks
midagi tähtsat vaja lahendada. Sa justkui magaksid,
aga ometi on hingamine katkendlik, silmamunad
liiguvad ja ajutegevus on aktiivne. Ju sa siis
tegutsedki teistes universumites sel ajal. Ja nemad
tegelevad seal sinuga.

Või mida sina siis õige mõtlesid?

Et ühel päeval koputavad rohelised mehikesed su

ukse taga ja hakkavad sulle siis teiste universumite
saladusi selgitama?

Ei, kullake.

Neid selgitatakse sulle igal ööl.