Vabakaubandus

Tundub, et kohe-kohe, juba sel kevadel, saab allkirjad

Euroopa Liidu ja India vaheline vabakaubanduslepe.
Kaua oodatud, kaua ette valmistatud ja pikalt-põhjalikult
läbi räägitud.

Ratifitseerimine võtab muidugi veel aega. Aga siiski.

Kolumbus, kes kunagi tahtis leida otseteed Euroopast

Indiasse, võib rahul olla. See tee on nüüd leitud. Ja
varsti ka avatud.

Puudutab see aga täiesti otseselt ja vahetult ka meie

armast kodumaad kui Euroopa Liidu täieõiguslikku liiget.

Avanevad võimalused on kirjeldamatud. Nii importijaile

kui eksportijaile. Kannatavad selle pärast ehk vähesed
omamaised tootjad, kes peavad sarnaste kaupade
hindu alandama või muidu kuidagi muid võimalusi
leidma. Usutavasti neid eriti palju ei ole.

Aga teine uudis võiks olla see, et just praegu on

algamas läbirääkimised vabakaubandusleppe
sõlmimiseks ka Tai ja Euroopa Liidu vahel.

Igatahes on mitmed ringkonnad Tai maal päris

murelikuks muutunud. Nii näiteks toimusid lausa
meeleavaldused. Alkoholivastased. - Või, kuidas neid
peaks eesti keeles nimetama? - Karskusliikumise
aktivistid? - Aga see selleks. - Neile nimelt ei meeldinud,
et seoses Tai ja Euroopa Liidu vahelise
vabakaubandusleppe võimaliku sõlmimisega kaotatakse
imporditollid alkohoolsete jookide pealt ning need võivad
tai inimeste jaoks muutuda liiga odavaks ja
kättesaadavaks.

Aga ega see lepe ju ainult alkoholikaubandust puuduta.

See kaotab või vähendab tolle ka kõikidelt teistelt
kaupadelt ja teenustelt. Mõlemas suunas.

Alates siidiussidest ja lõpetades männikäbidega. Kui

sümboleid kasutada. Võiks mõtelda selle üle ning teha
ettevalmistusi, Eesti eksportöörid ja importöörid.

Vabakaubandus on see trend, mis maailmas üha

laialdasemalt jõudu kogub. See tähendab kaubandust
ilma piiranguteta, ilma tollideta, tariifide, lõivude ja
kvootideta. Ka ilma subsiidiumite või toetuste või
mistahes muude soodustusteta.

Ei ole see idee aga kuigi vana. Tollid ja piirangud on

kaubanduses kestnud palju kauem. Ja miks? - Sest iga
riik ja iga valitseja tahab ju midagi saada. Et, mis mõte
on siis üldse riiki valitseda, mis mõte üldse siis riigil on,
kui selle piiridest võib igasuguseid asju üle vedada, ilma
et see riigile midagi sisse tooks?

Lisaks sellele ka veel see jutt, et meie tark, usin ja

töökas rahvas jääb kohe nälga ja sureb välja, kui turule
tuleb miski odav välismaine saast.
Enamik sõdu on peetud just nimelt kaubanduslik-
majanduslikel põhjustel. Ressursside ja turgude nimel.
Kellel on rohkem, see hoiab endale ega lase teisi ligi.
Paneb piirid ette. Jagab ja valitseb nagu ise tahab. - Ja
kui see mõnedele teistele ei meeldi, siis tuleb end nende
eest kaitsta. Ehitada müürid ja kaevata vallikraavid. Sest
need teised ju muudkui ähvardavad, nõuavad endale
ning kui sellest ei piisa, alustavad sõda.

Selle idee nimi on merkantilism. Oma lihtsaimas vormis

eksisteeris see, tõsi küll, veel sõnastamata
ideoloogiana, juba väga ammustest aegadest alates.
Sest mida muud senjöörid, lordid ja härrad, kõik need
vürstid ja hertsogid, ordumeistrid, paavstid ja kuningad
ja keisrid tahtsid, kui mitte rikkust oma maavaldustesse
ja võimu nende üle.

Üks merkantilismi mõtteviise oli näiteks väga lihtne:

rikkuste loomiseks tuleb müüa rohkem ja osta vähem.
Importi käsitleti kui sõltuvust ning seda tuli igati vältida.
Ekspordis aga nähti edu, laienemist ning seda tuli igati
soodustada, uusi turgusid leida ja vallutada jne. Ning
otse loomulikult peeti määrava tähtsusega asjaoluks
ressursside, loodusvarade omamist ja juurde hõivamist.

Pole vist vaja lisadagi, et nende ideede valguses

valitses peaaegu kõikide riikide ja riigikeste vahel
lakkamatu konkurents, kadedus, umbusk ja vihkamine.

Merkantilism toetas laialdaselt ka majanduslikku survet

töötavale rahvale, pidas õigeks tööliste ja talupoegade
ekspluateerimist, nende jätmist vaesusse. Eesmärgiks
oli tootmise suurendamine, mitte tarbimise. Lisaraha,
vaba aeg või haridus madalamatele klassidele pidavat
vältimatult viima lohakusele ja laiskusele ning seega
kahjustama majandust.

Majandussüsteemi nähti nagu null-summaga mängu,

milles ühe osalise edu tingib teise kaotuse. Et midagi
saada, tuli see kelleltki ära võtta. Ning seega ei
saanudki olla võimalust mingisuguse üldise kasu
saamiseks.

See oli läänemaailmas valdav ideoloogia 16. sajandist

kuni 18. sajandi lõpuni. Ning see ideoloogia oli ka
peamine sõdade, koloniseerimiste ja ekspansioonide
põhjustaja neil aegadel ning hiljemgi.

See, millest me aga praegu siin räägime, on aga hoopis

tänapäevane vabakaubanduse idee, mis hakkas saama
laiema leviku osaliseks alles 18. sajandi lõpuveerandist.
Ei tahaks seda lugu siin liigselt faktidega koormata, kuid
Adam Smith ning David Ricardo on need nimed, mida
vabakaubanduse idee loojatena lihtsalt peab nimetama.
Nende töödele tuginetakse siiamaani.

Just nende töödest tulenevad mitmed väliskaubanduse

ja tänapäevase majandusteaduse elegantsed seadused.
Eelkõige Comparative Advantage. (Võrreldavate
eeliste printsiip.) Väga lihtsalt on võimalik näidata, et
isegi ebavõrdsete partnerite vahel on koostöö palju
kasulikum kui röövimine, varastamine või petmine.
Selleks ei ole vaja kõrgemat matemaatikat.

Üks näiteid, mida tihtipeale tuuakse, et selgitada selle

printsiibi toimimist, on järgmine. Satuvad üksikule
saarele kaks meest. Üks on noor, tugev ja terve, teine
aga vana, nõrk ja haige. Igas mõttes on üks teisest üle.
Kuidas korraldada koostöö, et see oleks mõlemale kõige
kasulikum? - Selgub, et kõige parem koostöö tekib siis,
kui vanemale mehele jäävad need tööd, kus tema
võimed nooremaga võrreldes kõige vähem erinevad.

Ehk teisiti - kui suur ja rikas ning väike ja vaene riik

sõlmivad omavahel vabakaubanduslepingu, siis
kokkuvõttes võidavad nad mõlemad rohkem kui kumbki
omaette hoides.

Need ja mitmed teised arusaamised aitasid kaasa

sellele, et maailma hakati nägema enam mitte niivõrd
võitlevate ja konkureerivate riikide kogumina, vaid pigem
ühisel turul tegutsevate kaubandus- ja
majanduspartneritena.

Aga läks veel sajand ja rohkemgi, enne kui hakati

astuma reaalseid samme selleks, et seesugust ühist
edu saavutada.

Kusjuures, siinkohal tuleks vahemärkusena mainida, et

ei ole see vabakaubandus midagi nii väga enneolematut
siin päikesesüsteemis. Tundub, et just see oligi mitmete
tsivilisatsioonide majandusliku õitsengu põhjuseks. Ning
see näis kehtivat nii Vana-Egiptuses, Vana-Kreekas ja
Roomas kui ka omaaegses Bengaalis ja Hiinas. Ka
Hollandi majandusliku tõusu tõi pärast Hispaania
ülemvõimu murdumist, paljude analüütikute arvamuse
kohaselt, just nimelt nende vabakaubanduspoliitika.

Aga, vastupidi, 20. sajandi kaks maailmasõda ja paljud

varasemadki sõjad olid suuresti põhjustatud just
merkantiilsest poliitikast ja majanduslikest-
kaubanduslikest tingimustest, .

"Kui kaubad ei saa üle piiride minna, siis hakkavad üle

piiride minema armeed," on ütelnud Frederic Bastiat, 19.
sajandi prantsuse liberaalne majandusteadlane. Ja tal
on õigus. - Mida rohkem vabadust, seda vähem
vägivalda. Ja vastupidi.

Muidugi on see suur lihtsustus. Maailm on tegelikult

palju keerulisem, seoseid on märksa rohkem. Aga see
tendents on täiesti ilmne. Ei pea ainult endale hoidma
kõike, mis sul on. Vabalt võivad ka teised seda asutada.
Ja see on kõigile kasulik.

Vabakaubanduse idee peamised vastased on olnud

protektsionistid. Nende mõtteviisi kohaselt tuleb ikkagi ja
eelkõige kaitsta ja eelistada omamaist, kuna
vabakaubandus seda kipub kahjustama.

1930. aastal ajakirjas Punch ilmunud karikatuur kujutab

seda mõttelaadide erinevust väga ilmekalt. Tol ajal käis
Suurbritannias poleemika vabakaubanduse ja
protektsionismi ideede vahel.

(File: Abandon_Free_Trade.jpg)

Praegune Euroopa ühinemine on toimunud juba ühe

pikema rahu-perioodi jooksul selle maailmajao ajaloos.
Ning see ühinemine algas just nimelt omavaheliste
tollipiiride järk-järgulisest kaotamisest.

Praeguseks on praktiliselt kogu maailm kaetud kahe- või

mitmepoolsete vabakaubanduslepingutega.
Kahepoolseid lepinguid, kus kummakski pooleks võib
olla ka juba mõni olemasolev vabakaubandus-ühendus,
on kõige rohkem. Kõik tolli- ja rahaliidud, ühisturud,
majandusühendused jmt on suunatud samuti piiride ja
tõkete kaotamisele ning kujutavad endast samuti
vabakaubanduspiirkondi.

Veelgi enam vabakaubanduslepinguid on praegusel ajal

veel alles ettevalmistamisel. Nii et õigupoolest ollakse
alles teel tõelise ülemaailmse vabakaubanduse poole.

Ei saa jätta märkimata, et kogu selle vabakaubanduse

liikumisel on juhtivat rolli mänginud Maailma
Kaubandusorganisatsioon (WTO) ja selle eelkäija,
Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe (GATT).

Väärib ka märkimist, et vabakaubanduslepped ei hõlma

tänapäeval ainult kaupade vaba liikumist vaid ka
teenuseid, tööjõudu ja investeeringuid. See tähendab
muu hulgas ka näiteks hariduse ja arstiabi ühesugust
kättesaadavust, sarnaseid töö- ja palgatingimusi,
ettevõtluskeskkondi, intellektuaalse omandi kaitset jpm.

Vabakaubandusest on saanud tegelikult juba nagu

usuküsimus. See tundub olevat nagu imerohi, mis toob
rahu ja õnne maa peale, suurendab jõukust, tagab
turvalisuse, hoiab ära sõjad, näljahädad ja kõik muud
õnnetused.

Ime või mitte, aga alates vabakaubanduse laiemast

levikust pärast Teist Maailmasõda ei ole maailmas tõesti
toimunud ühtegi suuremat sõda. Ja elatustase on
tõusnud kõikjal.

Kuid endiselt on ka kahtlejaid. Protektsionistide väiteil ei

pidavat Comparative Advantage printsiip töötama
kapitali vaba liikumise korral ning samuti siis, kui mõnel
osapoolel esineb märkimisväärne tööpuudus või
tööjõupuudus. Ühtlasi ei soovitata vabakaubanduse
liigset rakendamist veel väga algelistes majandustes.

Üldiselt ollakse seisukohal, et mingisugused

protektsionismi sugemed, mingid kontrollid või piirangud
võiksid jääda ja ehk isegi peavad jääma alles.
Absoluutne vabadus on nagunii utoopia ja illusioon.

Kindlasti on õigus neil, kes juhivad tähelepanu asjaolule,

et raha ja kasumlikkuse kõrval on veel väga palju muidki
väärtusi. Aga, noh, sõdade ja viletsuse keskel ei saaks
vist neid muid väärtusi nagunii eriti hinnata...