Kes on valgustatud inimene?

Eks ikka see, kellel on teadmisi, on ju.

18. sajandil, mida ongi Valgustussajandiks nimetatud, seostusid teadmised suurel

määral kirjaoskuse levikuga. Oli ju tol ajal suhteliselt tavaline, et isegi aadlikud või
valitsejad ei pruukinud osata lugeda ega kirjutada. Ja milleks? Olid ju vastavalt
õpetatud mehed-teenrid, koolituse saanud mungad-preestrid, kes vajaduse korral
kirju või isegi terveid raamatuid ette lugesid, dikteerimise järgi läkitusi kirjutasid ja
yldse asju ajasid.

Aga tol valgustussajandil hakkas see kirjaoskuse omandamine justkui nagu

populaarsemaks muutuma. Isegi naiste hulgas, muideks. Ja isegi lihtrahvale hakati
pidama vääriliseks seda kunsti õpetada. Kooliharidus hakkas muutuma üldiseks,
teadmised levisid. Valgustus missugune, eks ole.

Tegelikult, kui täpsem olla, oli veel ka üks teine kirjaoskus, nimelt, noodikirja oskus.
See jäi muidugi rohkemal või vähemal määral tolle esimese kirjaoskuse kõrval varju,
aga oluline oli ta sellegipoolest. Ning yldsegi mitte ainult muusikutele. Kodune
musitseerimine oli 19. sajandil kodanlikes peredes vägagi levinud. Noodikirja
tundmine oli tegelikult ainus võimalus endale meelepärast muusikat nautida. Sellest
ka nimetus: teine kirjaoskus, noodikirjaoskus.

Aga valgustusega on sel mõlemal pistmist mitmes mõttes.

Mõlemad kirjad on ju formaliseeritud märkide süsteemid, vastavuses kas siis mingis

keeles hääldatud häälikute-silpide-sõnade, mõistetega; või siis muusikaliste
helidega. Tänapäevaselt väljendudes: salvestussysteemid.

Iga kirjaoskaja inimene suudab kuulmise järgi sõnu yles kirjutada ning kirjapandud
tähtedest sõnu kokku lugeda. Täpselt samuti suudab muusikalist kirja valdav
inimene kuskilt kuuldud viisijupi nootidesse märkida ning noodist muusikat välja
lugeda-kuulda. Ehk teisiti: on võimeline kuulma seda, mida näeb ning nägema seda,
mida kuuleb.

Teadmistest tulenevad võimed. Valgustus. Eks ole. Kusjuures, on vaid kaks

võimalust: sa kas oled valgustatud - oskad lugeda-kirjutada - või siis, et ei ole - ei
oska. Mingit vahepealset varianti, osalist kirjaoskust, ei saa ju eriti olemas olla.

Läks aeg edasi. Tulid arvutid ja nende programmeerimine. Vahepeal oli isegi
räägitud programeerimisest kui "teisest kirjaoskusest", unustades noodikirja. Aga
see selleks.

Programmeerimine on õigupoolest kolmas kirjaoskus, väga analoogiline esimese ja

teisega. Arvutiga võib teha igasuguseid asju: mängida mänge, kuulata muusikat,
vaadata filmi või pilte, suhelda teiste inimestega, kirjutada, joonistada jne, ahjah,
olekski meelest läinud: ka arvutada. Kuid iga sellise asja või tegevuse jaoks peab
keegi olema selle jaoks kunagi kirjutanud vastava programmi. Ning programmide
kirjutamiseks kasutusel olevatel programmeerimiskeeltel on samuti omad
formaliseeritud märkide süsteemid, nagu kirjakeeltel ja noodikirjalgi.

Programmeerimiskeelte tundmine ja kasutamine ei ole muidugi nii levinud kui nood

varasemad, aga nähtus on sama. Vaevalt kyll, et programmeerimise oskus muutuks
kunagi yldiseks, kuid, jah, kõrgel tasemel olev programmeerija on tõepoolest
programmi koodi lugedes võimeline "nägema" seda, mida see programm teeb ning
kuidas see kasutaja jaoks toimib. Ja ka vastupidi: nähes-kuuldes arvutiekraanil ja
kõlarites toimuvat, võib programmeerija vastava taseme puhul ka "näha" selle koodi.
Või vähemalt mõista, kuidas see on kirjutatud.

Valgustus missugune.

Aga ehk pööraks lehekylge ja võtaks juurde veel yhe kirjaoskuse ehk siis Valgustuse
selle sõna kõige vanemas, traditsioonilises tähenduses?

Valgustuse poole pyydlemine on ju paljudes religioonides yks tähtsamaid sihte.

Päeva, mil Siddharta jõudis Valgustuseni ehk Virgumiseni, on igal aastal yks
tähtsamaid pyhasid kõigis budistlikes maades. Pyha on see puu, mille all istudes Ta
Selleni jõudis. Valgustatud Õpetajaid austatatakse ja kummardatakse kui pyhakuid.
Hoitakse meeles ja jutustatakse tuhandeid lugusid, kuidas keegi on Valgustuseni
jõudnud.

Võib ju täiesti olla, et kunagi kuskil on kõik inimesed Valgustunud. Usutakse, et

muistsetel aegadel see oligi nii.

Aga piisab ka sellest, kui neid Valgustunuid on vähem. Eks siis need, kes seda pole,
kuulavad neid, kes on. Ja saavad Sellest ikkagi osa.

Ja saab ka nii, et enam keegi pole Valgustatud. Siis hoitakse alles mälestusi Neist.
Jutustatakse ja lauldakse legende ja myyte. Meenutatakse ja kirjutatakse yles, mida
Nad olid Näinud ja räääkinud. Teatakse Neid. Osatakse Nende Õpetuste järgi elada
ja toimetada.

Valgustus ja selle saavutamine ununeb. Tekivad rituaalid, kombed, tavandid

vastavalt sellele, mida Nad olid kunagi kuskil õpetanud. Tekivad käsuõpetused.
Tekib Usk, mis hoiab.

Kui tuhmub mälestus ja uskki, hakatakse Valgustust pidama väljamõeldiseks ja

pettuseks, oopiumiks rahvale, pimedaks usuks millessegi, mida tegelikult pole
olemas. Valgustuse tähendus võib muutuda hoopis vastupidiseks, nii nagu tol
Valgustussajandil, mil mõistust hakati pidama usust paremaks.

Eks ta ole.

Proovi sa kirjaoskamatule inimesele seletada raamatulugemist. Katsu sa

muusikaliste teadmisteta inimesele rääkida midagi partituurist. Või
programmeerimise kunstist sellele, kes sellest midagi ei jaga.

Kirjaoskamatu inimene ju peab ainult uskuma, et see, mida talle paberi pealt ette
loetakse, ongi seal nõnda kirjas. Niisamuti tuleb valgustamatul leppida sellega,
mõned siiski Näevad ja Teavad. Pimedalt uskuda.

Et on võimalik lugeda ka Elu Koodi, mõista selle keeli. Näha mustrit. Või kudet,
lõimist, ehitust, ykspuha kuidas Seda nimetada. Põhjuse ja tagajärje seoseid. Karma
seadusi. Et on võimalik näha Seda, mis on selle taga, mis paistab. Ja on võimalik
seda ka mingil määral parandada.

Võib ju olla, et kunagi kuskil jõuatakse ka päriselt jälle Valgustusajastusse, kes teab.