Välismaal olemine

Hakkasin millegipärast täna mõtlema, et suht keeruline on enda ja paljude teiste

Eesti inimeste asukohast tulenevat seisundit nimetada.

"Väliseestlane" oli ju see, kes nõuka ajal Rootsist või Kanadast ikestatud Eestisse
pakke saatis.

"Pagulane" oli see, kes 1944. a hilissuvel sai Eestist põgenema.

"Emigrant" on see, kes on oma kodumaa lõplikult hüljanud ja mujale elama läinud.

Aga kuidas nimetada neid kümneid tuhandeid Eesti inimesi, kes praegu on Soomes,
Rootsis, Inglismaal, Iirimaal ja veel kümnetes ja kümnetes maades? Ei ole nad ei
väliseestlased, ei pagulased, ega emigrandid. Käivad tihtipeale Eestis. Pole kedagi
hüljanud. Pole mille eest põgenenud. Pole ka kuidagi parema elu peale saanud, et
vaestele kodumaale jäänuile pakke saata.

Eks selle yle ole arutatud juba varemgi siin-seal. Ja ega selle kohta õiget nimetust
siiamaani polegi.

Mis mind aga täna mõtlema pani, oli see, et kas ehk sellise nähtuse üle arutlemisel
ei vaadata mitte valesse aega. Sest see nõukogude aeg oli ju põhimõtteliselt
ebanormaalne aeg. Kui me oma praegust aega peaksime millegagi võrdlema, siis
pigem eelmise Eesti Wabariigi ajaga või tsaari-ajaga, mil liikumise ja elamise
vabadused olid sarnasemad praegusega.

Nondel aegadel ei olnud mingeid "väliseestlasi" või "pagulasi" või "emigrante".

Inimesed elasid ja tegutsesid seal, kus nad ise tahtsid. Ja, tihtipeale vägagi olulised
Eesti asjad korraldati hoopis kaugemalt.

Võibolla kohe esimene näide on Jakob Hurt.

Elas ta ju oma viimased paarkümmend eluaastat Peterburis, olles sealse eesti

koguduse pastor. Aga vähe sellest. Just sel ajal algatas ta meie ajaloo suurima
rahvaluulekorjanduse. Just sealt juhtis ta ja suunas seda tegevust, avaldas
kokkuvõtteid, andis juhiseid ja suhtles ligi tuhande korrespondendiga. Hurda kogud
on meie rahvaluulevaramu väärtuslikuim osa. Aga see oli vaid üks osa tema
tegevusest tol ajal. Samal ajal kaitses ta oma doktoriväitekirja eesti keele alal,
avaldas teaduslikke artikleid, osales Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatu
väljaandmisel, andis välja publikatsioone ja uurimusi ja nii edasi...

Ja, mõtelda vaid. See kõik toimus ajal, kui Jakob Hurt ei elanud Eestis. Sel polnud
mingit tähtsust, kus ta asus. Ja, paneme tähele, ilma telefoni, interneti, lennukite ja
muu selliseta.
Või teine näide. Eduard Vilde. Suur osa tema elust möödus ju välismaal. Saksamaal,
Šveitsis, Soomes, Taanis, USA-s jm. Kusjuures osales ta Eesti kirjanduselus samal
ajal vägagi aktiivselt. Andis välja ajakirja, osales poleemikates jne. Ja kellelgi ei
tulnud pähe nina kirtsutada, et mis tema kah Eesti asjadest teab, ise elab välismaal.

Ja muidugi ikka ilma telefoni, televisiooni või raadiota.

Ja muidugi pole Hurt ja Vilde ainsad seesugused. 20. sajandi algul elas Peterburis
rohkem eestlasi kui Tartus. Kui Eesti oli ENSV, ilmus enamik eestikeelseid
raamatuid väljaspool Eestit.

Kogu aeg on suur ja oluline osa eesti elust toimunud mujal. Väljaspool Eesti
geograafilisi piire on kogu aeg toimetatud ja aetud asju. Ja reeglina ikka Eesti ja
eestlaste ja eesti kultuuri huvides.

(Kusjuures, samamoodi on see kõigil rahvastel maailmas. Ses osas pole me kuidagi
erandlikud või iseäralikud.)

Praegu võib ükskõik kus maailma otsas kuulata ja vaadata Eesti Rahvusringhäälingu
ja veel mitmete teiste kanalite saateid samal hetkel või mistahes hilisemal ajal. Võid
lugeda kõiki tähtsamaid ja paljusid vähemtähtsaid Eesti ajalehti. Sinu arvamused ja
kommentaarid ilmuvad neisse väljaannetesse samal hetkel kui sa nad kirja oled
pannud. Sa saad otsekohe lugeda, mida teised sinust arvavad.

Kõik sinu sõbrad ja tuttavad on vaid mõne nupuvajutuse kaugusel. Sa võid kõigile
kirjutada, sa võid kõigiga rääkida, sa võid kõiki näha.

Ja ometi kohtab ikka veel mingisuguseid arvamusi selle kohta, et kui keegi on
välismaale läinud, siis on ta seega Eesti jaoks lõplikult kadunud.