Üledoseerimine

Jäin ükskord mõtlema. Et kas pole peaaegu kõigi inimlike

hädade, murede ja probleemide põhjuseks üledoseerimine.
- Oskamatus piiri pidada, mõõtu hoida.

Vaata näiteks kasvõi kõige lihtsamat nähtust - liiga purjus

inimest, kes ilmselgelt pole tahtnud sellisesse seisundisse
jõuda. Ometi jõudis. Sest ta ei pidanud piiri. Doseeris üle.
Ja, oh kui palju on ju neid, kes on läinud teise ilma palju
tugevamate narkootikumide üledoseerimisega. Sadu
kuulsusi sealhulgas.

Aga üle võib doseerida ka nikotiiniga, kohviga, šokolaadiga.

Vabalt võib ennast surnuks süüa. Ja süüaksegi. Sest mida
kõik need südame- ja veresoonkonna haigused
enimlevinud surmapõhjusena siis muud tähendavad, kui et
need inimesed on valesid toitusid söönud, liiga kaua ja liiga
palju.

Kuid ega siis ainult mürkide ja kahjulike ainetega üle

doseerita. Liialdusi, üle piiri minekuid, äärmusi ehk
ekstreemsusi kohtab kõigis eluvaldkondades. Ja head ei
tee need kellelegi.

Kes võttis endale midagi liiga südamesse. Kes vihastas

ülemääraselt kellegi peale. Kes töötas ennast surnuks. -
Need kõik on ju samuti üledoseerimised. Liialdused.

Vist on oma osa selles ka spordi- ja eriti muidugi tippspordi-

kultusel. Kui iga päev kuuleb, näeb ja loeb, kuidas keegi on
ennast ületanud, kedagi võitnud, uue rekordi püstitanud -
siis paratamatult hakataksegi mõtlema, et tuleb ikka endal
ka rohkem pingutada, tuleb ka endast maksimum anda.

Ja kõik need edetabelid ja konkursid ja pingeread. Ja kogu

see suhtumine, et iga võit on kellegi kaotus. See saavutus-
ühiskond. Veel suurem, veel ägedam, veel võimsam. Ning
veel ülbem, veel tigedam, veel vihasem. Justkui peaks kogu
aeg millestki üle olema, midagi ületama. Nagu oleks elu
mingi võistlus.

Ning ega siis ainult see võidujooks. Ka takistavad ja

pidurdavad liialdused on üle doseerimised. Liigne kontroll,
lakkamatu kamandamine, pidev jälgimine. Liigne hirm,
kartus, igasuguste asjade ette kujutamine. Pisiasjade
suureks puhumine. Ülemäärane ettevaatlikkus ja
usaldamatus. Head ei too nad kellelegi.

Ülereguleerimine. Ülemõtlemine. Ületähtsustamine. Nagu ei

olekski võimalik rahulikult ja mõõdukalt elada.

Ja siis tuli meelde, et kõikide aegade targad on sellest

kõigest juba ammu ja palju kordi rääkinud. Ikka, et ole
mõõdukas. Nii mõtetes, sõnades kui tegudes. Pea piiri.

Nagu Vana-Hiina tark Lao-zi:

Kõike korraga ei saa. Pole vajagi. - Kaua sa seisad

varvastel? Kaua sa kõnnid pikkade sammudega? - Soovid
toovad kurja. Rahutus toob pahandust. Tahtmine toob
õnnetust. - Kui tead, et piisab, siis ka piisab.

Aga kes siis selliseid tarkusi kuulab, eks ole. Igav kuidagi,
kui peab kogu aeg mõõdukas olema ja piiri pidama?