Mida iganes ka poleks mistahes pildil kujutatud, jäädvustatud, edasi antud, loodud -

see kõik on vale. Juba definitsiooni kohaselt.

Sest "pilt" on midagi, millel on RAAM. Onju.
Ning seega on pilt midagi, mis on välja valitud, välja lõigatud ylejäänud vaatest, raami s
urutud, raami sisse pandud. Sinna pole midagi parata. Seda teavad kõik. See on end
astmõistetav.
Ja seetõttu pilt valetab. Iga pilt valetab. Kõik pildid valetavad.
Sest nad varjavad ära selle, mis jääb raamist välja. Vähe sellest.
Nad ei anna yhtegi vihjet selle kohta. Pilt keskendub iseendale.
See käib muidugi kõigi piltide kohta. Maalid, graafilised taiesed, joonistused, foto
d, videod, filmid, veebisaidid/disainid jne.
Ma olen korduvalt vaadanud-mõtelnud mõnd vaatepilti nähes, et uh, kust siit saaks hea
pildi. Aga olen loobunud. Sest keegi ei usuks. Kõik arvaksid, et see on meelega te
htud, nimme leitud ja kaadrisse pandud,välja lõigatud.
Ega ise ka ei usu, juba ammu, kui keegi miskist kohastvõi olukorrast mingit pilti
näitab. Ikka arvad ju, et nimme väljavalitud. Et sealsamas kõrval oli hoopis midagi mu
ud, aga seda lihtsalt ei näe, kuna see jääb raami taha. Ei näidata.
Võibolla oleks usutavama miskisugune panoraam. Foto või video. Aga ka siis jääks kysimus
, et millal see tehtud on. Et kas oli ainult hetkeks nii, või oligi kogu aeg.
Sest ka kogu muusika on ju tegelikult pilt. Helipilt. Mis meile ette maalitakse.
See algab, kestab ja lõpeb. Ja me ei tea, mis oli enne ja mis tuli pärast. On vaid
hetk, mis võib kesta minuteid. Võibolla ka tunde. Aga siiski on tal algus ja lõpp. Raa
mid.
Seega ka muusika valetab. Samamoodi nagu pilt. Samamoodi nagu kõik.
Jutt, lugu, kõne, etendus, telesaade. Romaan, jutustus, luuletus. Neil kõigil on raa
mid. Algused ja lõpud.
Tõsi, algustel ja lõppudel on vahe. Olen seda ise tunnetanud, korduvalt. Regilaul näit
eks on huvitav. Sa võid alustada ja jätkata. Aga yhel hetkel sa lõpetad. Ja siis toimu
b midagi imelist. Kõik tajuvad seda. Aga ei oska seletada. Nagu oleks midagi õhku ri
ppuma jäänud järsku. Sest ei saa ju olla, et see lõppes.
Nojah. Tegelikult ongi kõige suurem saladus, kõige suurem ja tähtsam asi igasuguse kun
sti puhul just see lõpetamine.
Finis coronat opus, või kuidas seda öeldigi. Lõpp kroonib teose. Jah, just nii see ong
i.
Kui sa ei suuda lõpetada, siis sa ei ole kunstnik. Kunstiteos algab lõpust.
Sest keegi ei saa teada, mis juhtus pärast. Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad
tänapäevani. Aga kuidas? Ei tea ju, kas Tuhkatriinu ja Prints hiljem lahutasid.
Või oligi kõik see vaid yks lavastus? Ainult muinasjutt?